Aivo Lõhmus

Allikas: Vikipeedia

Aivo Lõhmus (21. juuli 1950 Kõlleste vald28. märts 2005 Tartu) oli eesti kirjanik.

Lõpetas 1976 TRÜ eesti filoloogina ning oli aastatel 19851997 Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna konsultant ja majandusjuhataja.

Oli Eesti Kongressi liige.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Väärtustas loodust ja armastusel põhinevat perekonnaelu kui inimese hingelise tasakaalu peamisi allikaid. Kirjutanud ka kirjanduskriitikat ja tõlkinud kümmekond raamatut, peamiselt soome keelest.

Artiklid raamatute hävitamisest[muuda | muuda lähteteksti]

Aivo Lõhmus on esimesena lähemalt uurinud raamatute hävitamist Eestis 1940.–1950. aastatel. Ta avaldas artiklid "Iga raamat on ime" (Edasi 21. ja 22. jaanuar 1988; uustrükk kriitikakogumikus "Võim ja vari", 2002, lk 12–22) ja "Raamatu saatusest Eestis" (Videvik nr 44/46, 2000, november); pikem artikkel sama pealkirjaga "Raamatu saatusest Eestis" ilmus kogumikus "Raamatu osa Eesti arengus" (Eesti Raamatu Aasta avakonverentsi ettekanded Tartus 6.–7. aprillil 2000, Tartu 2001, lk 85–95). Tema kokkuvõtte kohaselt on Eestis Nõukogude võimu poolt hävitatud 20–26 miljonit raamatut (+ veel ajakirjad), üldkahju moodustab 1940. aasta seisuga umbes 100 miljonit krooni ja 2002. aasta vääringusse ümberarvestatult üle 5 miljardi krooni.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Aastarangid" (1976)
  • "Puumaamees" (1978)
  • "Nüüd ja enne, siin ja mujal" (1982)
  • "Kysymyksiä presidentille" (soomekeelne luulekogu, Jyväskylä 1991)
  • "Hüüdja hääle murre" (osaliselt valikkogu, 2000)

Näidend[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl" (võru murdes, koos Madis Kõivuga, 1987). Näidendit on lavastatud lavakunstikateedris 1993 ja Soomes Varkause teatris 1996.

Romaan[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Alla orgu ja üle jõe" (1988)

Kriitikakogumik[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Võim ja vari" (alapealkiri: "Lugusid kaugematest ja lähematest aegadest", 2002)

Tõlgitud teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Pere[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli abielus ajakirjandusõppejõu Maarja Lõhmusega. Tema poeg on bioloog Asko Lõhmus.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Arno Oja, "Visiitkaart luulerangidega" (luulekogu "Aastarangid" arvustus) – Looming 1976, nr 10, lk 1751–53
  • Astrid Reinla, "Kaks uut sonetipärga eesti luules" (luulekogu "Aastarangid" arvustus) – Keel ja Kirjandus 1977, nr 3, lk 173–174
  • Sirje Kiin, "Virvenduste kaudu" (luulekogu "Puumaamees" arvustus) – Looming 1978, nr 8, lk 1399–1401
  • Toomas Liiv, "Aivo Lõhmuse kolmas luulekogu" (raamatu "Nüüd ja enne, siin ja mujal" arvustus) – Looming 1982, nr 12, lk 1705–06
  • Mati Hint, "Ja kõik süüd om veren" (näidendi "Põud ja vihm..." arvustus) – Looming 1987, nr 10, lk 1415–16
  • Kauksi Ülle, "Üte jutiga kellega ja mille" (sama näidendi arvustus) – samas, lk 1416–17
  • "Tartlane – see on tõepoolest raske elukutse". Vestlus Aivo Lõhmusega, üles kirjutanud Henn-Kaarel HellatSirp ja Vasar 12. august 1988, lk 4–5
  • Mati Hint, "Pretensioonitu kirjanduse malbed võlud" (romaani "Alla orgu ja üle jõe" arvustus) – Looming 1988, nr 12, lk 1704–07
  • Ülo Tonts, "Hardo Tomera ja teised" (romaani "Alla orgu ja üle jõe" arvustus) – Keel ja Kirjandus 1989, nr 1, lk 52–53
  • Kalev Kesküla, "Vaikelu väikeses Eesti linnas" – Vikerkaar 1989, nr 1, lk 80–81
  • Ivar Grünthal, "Tartu romaan" ("Alla orgu ja üle jõe") – Tulimuld 1990, nr 2, lk 109–111
  • Sirje Kiin, "Mida küsib eesti luuletaja Soome presidendilt?" (luulekogu "Kysymyksiä presidentille" arvustus) – Looming 1991, nr 6, lk 842–843
  • Eesti kirjanike leksikon, ER, Tallinn 2000, lk 314–315, artikli autor Silvia Nagelmaa
  • Priidu Beier, "Truudus Tartule" (luulekogu "Hüüdja hääle murre" arvustus) – Looming 2001, nr 7, lk 1102–06
  • Aivar Kull, "Aivo Lõhmuse heitlus ajavaimuga" (kriitikakogumiku "Võim ja vari" arvustus) – Looming 2003, nr 6, lk 946–948 ja A. Kulli raamatus "Kulli pilk", Tartu 2005, lk 421–424

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]