Astrid Reinla

Allikas: Vikipeedia

Astrid Reinla (aastast 1971 Astrid Kabur; 1. märts 1948 Tallinn1. jaanuar 1995 Tallinn) oli eesti kirjanik.

Biograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Ta sündis kirjandusteadlase Oskar Kuninga peres. Tema õde on maletaja ja ajakirjanik Merike Rõtova.

Aastatel 19551961 õppis Tallinna 29. Keskkoolis, 19611966 Tallinna 7. Keskkoolis. Aastail 19691974 Tartu Riiklikus Ülikoolis ajaloo-keeleteaduskonnas, mille lõpetas eesti filoloogia erialal.

Aastatel 19661969 töötas Eesti NSV Riiklikus Raamatukogus (nüüd Eesti Rahvusraamatukogu) bibliograafina. 19741976 oli kirjastuse Eesti Raamat korrektor, 19761979 ajakirja Horisont keeletoimetaja.

Aastast 1979 oli ta vabakutseline kirjanik, aastast 1990 kuulus ta Eesti Kirjanike Liitu.

Astrid Reinla oli abielus eesti kirjaniku Boris Kaburiga.

Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Astrid Reinla kirjutas ka artikleid ja teinud kriitikutööd. Ta oli telesarja "Õnne 13" mõtte autor ja esimene stsenarist (pärast teda on sarja stsenaristiks olnud Kati Murutar, Teet Kallas, Andra Teede jt).

Novellikogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1982 "Inimestega"
  • 1987 "Plekk-katus"

Lasteraamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1985 "Teofrastus"
  • 1988 "Pätu"
  • 1989 "Miikael"
  • 1994 "Lumeelevant. Krooksjalad"
  • 1992 värsikogu "Pätu laulud"

Näidendid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1986 "Koduabiline"
  • 1987 "Naeris naeris"

Tõlkeid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1978 A. Balabuhha jutukogu "Eelkäijad"
  • 1995 Helen Kelleri romaan "Minu elu lugu"

Muud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1982 luulekogu "Lihtminevik"
  • 1994 vestekogumik "Kodanik on loll"

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1996 Eesti kirjanduse aastapreemia (postuumselt)