Kati Vatmann

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Kati Murutar)

Kati Saara Vatmann-Murutar (sünninimi Kati Vasar; 2010. aastani Kati Murutar; 2010–2011 Kati Murdmaa; sündinud 21. märtsil 1967 Tallinnas) on eesti ajakirjanik ja kirjanik.

Ta sündis Harri ja Ille Vasara tütrena. Tema joonistus "Paraadile!" ilmus 1974. aasta "Tähekese" viiendas numbris[1].

1985 lõpetas ta Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi ja 1990 Tartu Ülikooli ajakirjaniku diplomi ja magistrikraadiga.

1995–1996 kirjutas ta "Õnne 13" käsikirja. Ta osales tõsielusarjas "Džunglistaar"[2].

Kati S. Vatmann-Murutar:

"Olen sündinud 1967. aasta 21. märtsil Tallinnas. Isa oli laulja ja nukumeister Harri Vasar, ema on pensionil arst Ille Vasar. Isapoolsed vennad Aarne Vasar (karikaturist-maalikunstnik ja animaator, lahkunud) ja Lauri Vasar (Euroopa juhtiv bariton), tädipoeg Lauri Saatpalu (laulja-helilooja) ning onupoeg Aivar Mäe (kultuurijuht).

Lõpetasin 1985. aastal Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi (muusika, bioloogia ja joonestamise eriklassid), Pärnu lastekunstikooli esimese lennu ja tantsisin 12 aastat Aita Indriksoni balletistuudios Pärnu teatri juures. 1990. aastal sain Tartu Ülikoolist ajakirjaniku diplomi ja magistri kraadi. Olen läbinud ratsutamistreenerite koolituse kõik moodulid ja praktikumid ja õppinud erinevate rahvaste eetikapõhimõtteid.

Töötan 25 aastat vabakutselise ajakirjanikuna, kelle kogemused pärinevad pea kõigist Eesti päeva- ja nädalalehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiojaamadest. Oma ajakirjanduslikku toodangut müün ajalehtedele ja ajakirjadele firma OÜ Aabrami Hobulausujad kaudu, mis lisaks ajakirjanduse ja ilukirjanduse tootmisele tegeleb ka koolitamise, kultuuriürituste ja avalike suhete korraldamisega ning hobuse- ja lambakasvatusega, elulaaditalu pidamise ja loomateraapiaga.

Ilukirjandusest on ilmunud raamatud “Naisena sündinud” (Perona), “Kati Jututar” (Elmatar), “Mina ise ju!” (Elmatar), “Õnne tänava lood I – III” (Elmatar), “Abitu” (Faatum), “Mustlasena sündinud” (Elmatar), “Ettevaatust, Emma!” (Vastus), “Igavestel alleedel – Barbara von Tiesenhusen, Isadora Duncan ja Marlene Dietrich” (Ilo), “Puugid kuubis” (Vastus), “Kümme neegrit Katjušaga” (Elmatar) ning “Kuhu kuningad kadusid? – Jaan Tättega kahasse - ” (Elmatar), “Tuudur, gripp ja Prints” (Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus ja Tänapäev), “Džungliseaduste vangid” (Elmatar), “Viimnekuu” (Ühinenud Ajakirjade Kirjastus), “Lagerii” (Petrone Print), “Eedeni aed” (Eesti Ekspressi kirjastus), “Üdini tungimine – luuüdi siirdamine 15 aastat Eestis. Professor Hele Everaus” (Elmatar), “Naisena sündinud. 20 aastat hiljem” (Petrone Print), “90 kammi. Estiko Kontsern 90” (Elmatar), „Multiresistentne Mamma Bakter. Prof. Marika Mikelsaar 70” (Elmatar), “Õnne hääl” (Sotsiaaldemokraadid), “Egiptuse eha – vana tsivilisatsiooni lõpp” (koos Eha Fjodorovaga – Elmatar), “Ohtlik lend” (Mihkel Ulmani teleseriaali 9osaline romaniseering), “… ja mere ääres väike maja…” (Ajakirjade kirjastuse Suveromaan), “Vigursaetud puitskulptuurid” (Peeter Paasmäe ja Elmatar), “Hingake! Prof. Mart Kull” (Elmatar), “Jänku Juss 1. – kevad voolab” (Lastekas.ee), “Talv Eedenis” (Stella Borealis), “Projektilaps Pärnust” (Petrone Print), „Kättemaksukontor“ (Mihkel Ulmani teleseriaali raamatuversioon – Elmatar), „Tuusik teisele kaldale“ ning „Anita ja UFO“ (Hea Tegu), „Röövlirahnu Martin“ (Tammerraamat, koos Mihkel Ulmaniga), „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ ning „Mustrimuutjad – viimne eestlane“ (Hea Tegu – mõlemad rööbiti näitemängutuuriga). 2016. aasta suurtööd on olnud „Tori hobusekasvandus 160“ ning „Kodutunne – ärge jätke mind üksi!“ (Õuetuba).

Lugusid on avaldanud ka kümmekond (nais)kirjanike koondkogu, nt Ajakirjade Kirjastuse unejuttude raamat emadelt, viimane “Valivad naised” (Tammerraamat), unikaalne nelikromaan “Seiklus neljale” (Aita Kivi, Inga Raitari ja Dagmar Lambiga) ning äsjailmunud „Mullast oled sa…“ (koos 11 teise kirjanikuga, Pegasus). Artikleid, esseesid, novelle ja jutustusi on ilmunud paljudes kogumikes Eestis ja ka võõrsil.

Lavastatud on näidendid “Marlene” (Tartu Vanemuine, lavastaja Jüri Lumiste), “Tuudur, Plutt ja Magdaleena” (Tallinna VAT-teater, lavastaja Aare Toikka, helilooja Rivo Laasi), “Ja siis tuli Prints” (Koduhoovi teater Pärnus, lavastaja Aare Toikka, helilooja Maian-Anna Kärmas), “Eestlaste neli kuningat” (Paide vallimäel, lavastaja Ivo Eensalu, helilooja Siiri Sisask), “Söödi armastusest ära” (BaltoScandali vabaprojekt, Linnar Priimägi), “Mina, naine!” – (Rakvere teater, Ülle Lichtfeldt, Toomas Suuman) ning “Kurge oodates” – (Hanila rahvateater, Aire Arge ja Andrus Vaarik).

„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ oli edukal tuuril ning 2015. aastal mõisates-teatrites-seltsimajades koos kolmeköitelise raamatuga ilma tegemas. 2016. aastal tuuritasime raamatuga koos foorumteatriga „Mustrimuutjad – viimne eestlane.“

Valmimas: romaan „Ingli puudutus“, Ülo Vooglaiu koguteos, Vello Tamme algatatud „21.sajandi Eesti töötav hobune“, nõuanderaamat „Loomad lausujad“, „Sammalsalatarid“ näidendi ja raamatuna ning käsiraamatute sari.

Kümme aastat toimetasin internetikeskkonda www.horsemarket.ee ning kaks aastat www.edumeel.ee nimelist progressiivset ust, mis seoses omaniku võõrsiltöötamisega varakult sulgus. Praegu kajastab minu tegemisi www.aabramihobulausujad.ee – rajatud EASi starditoetuse abiga."

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli abielus Alo Murutariga, kellega tal on viis last[3]. Nende tütar Brigita osales konkursil Eesti Laul 2014, kus saavutas 7. koha.

Aastal 2010 abiellus ta Peter Murdmaaga. Abielu lahutati 2011. Tol aastal oli ta abielus ka kolmandat, samuti lühidat korda ning eelistab nüüd preili-taluperenaise-üksikema elu.

Kati S. Vatmann-Murutar:

"Elasin 8 aastat Pärnu lahe ääres Liu külas, kust siirdusin 2010. aasta mais-juunis Soonele – Raplamaale Valtu taha Kumma külla loovus- ja loomatalu pidama ning Aabrami Hobulausujate elulaadikeskust rajama. Abielust (1988-2009) majandusharidusega kirjastaja Alo Murutariga sündis viis last. Richard (1989) ja Margareta (1991) on suureks kasvatatud, mõlemad abielus, õpivad ja töötavad ning kasvatavad kumbki kaht last. Aleksander (2002) käib Tartu Waldorfgümnaasiumis, Brigita (1997) töötab Elmari raadios, õpib laulu ja elu ning Maria Indira (2006) peab koos emaga intellektuaalset produktsiooni andvat elulaadi-talu, õpib Valtu põhikoolis, ratsutab-ujub-purjetab-laulab-tantsib ja täiendab-täiustab ema loodud muinasmaad. Meie talus on mayade Päikesevärav, mille ehitas Evald Piirisild ning indiaani higitelk, kus lisaks Soone Saarale teenivad Evald, Lauri-Kare Laos, Jaanika Gross jt."

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mustrimuutjad (2016)- romaan
  • Täisring 1.-3.osa (2016)- näidend, romaan ja teose kujunemislugu
  • Anita ja UFO (2014)- romaan
  • Tuusik teisele kaldale (2014)- romaan

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kati Vatmann Eesti biograafilises andmebaasis ISIK

  1. Kunagised väikesed Tähekese kunstnikud, Delfi Täheke, 19. jaanuar 2005
  2. Liivi Šein, "Džunglistaar" on "Robinsonist" märksa karmim, Ärileht, 13. september 2004
  3. Kati Murdmaa: jään Murdmaaks ka pärast lahutust, Õhtuleht, 14. jaanuar 2011