Eero Tarasti

Allikas: Vikipeedia

Eero Aarne Pekka Tarasti (sündinud 27. septembril 1948 Helsingis) on soome muusikateadlane ja semiootik. Ta on Helsingi ülikooli muusikateaduse professor ja oli Rahvusvahelise Semiootika Assotsiatsiooni president aastail 2004–2014. Tarasti on üle maailma tuntud oma semiootika ja muusikateaduse loengute ning koolituste poolest, millega on esinemas käinud ka Eestis. Ta on Eesti Muusikaakadeemia audoktor (1999. aastast)[1].

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Eero Tarasti sündis neljalapselisse kõrgklassi perekonda noorima pojana. Isa töötas sotsiaalministeeriumi juhina, ema oli pianist ja komponeerija, hiljem võimlemisõpetaja. Mõlemad vanemad on pärit Savost. Vanaisa oli ladina keele õpetaja ja hiljem rektor, tädi oli Soome naisvõimlemise rajaja ning õde kunstnik[1].

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Tarasti koolitee algusaastad viisid teda Helsingi Normaallütseumi klassikalisse osakonda, kus ta õppis ladina keelt ja hiljem kolm aastat veel kreeka keelt. Ta pandi klaverit õppima juba varases eas ja ta saavutas konkurssidel silmapaistvaid tulemusi. Suureks mõjutuseks oli noorukiaastatel muusikateadlane Erik Tawaststjerna, kes avastas Tarasti talendi, soovitas muusikateadusi õppima minna ning rääkis oma isiklikust loometeest. Sealt läkski Tarasti edasi Helsingi Ülikooli muusikateadusi õppima, nagu Tawaststjerna oli soovitanud. Tarasti õppis peamiselt lääne klassikuid, nagu Mozart, Beethoven, Wagner, Schumann, Chopin, Liszt, Chausson ning soome heliloojaid nagu Sibelius, Kajanus, Launis ja Marttinen[1].

Samuti täiendas Tarasti end õpingutel Viinis, Pariisis, Rio de Janeiros ning Sibeliuse Akadeemias. Viimases sai ta koha teoreetilise filosoofia erialal ilma sisseastumiskatseid tegemata, kuna oli saanud kuuel koolieksamil kõige kõrgema hinde. See õppekoht sobis talle hästi, kuna ta oli keskkoolis saksa filosoofiaga tegelenud ja tõlkinud ära pool Martin Heideggeri "Sein und Zeitist". Samas oli ülikooli filosoofia anglotraditsioonilise kallakuga ja esimene aine oli kõrgem matemaatika. Õpingute vahepeal käis ta sõjaväeteenistuses. Ülikoolides õppis ta alguses teoreetilist filosoofiat, siis läks edasi sotsioloogiat ja sotsiaalset psühholoogiat õppima, see omakorda tõi ta muusikateadustesse ning semiootikasse[2].

Semiootikat inspireerisid õppima Claude Lévi-Straussi müüdid, semioloogia ja strukturaalne antropoloogia. Tarasti leidis semiootika kaudu viisi, kuidas ühendada muusikat ja filosoofiat, sest üks on konkreetne ja kindel, teine abstraktne. Semiootikas uuris ta iga võimalikku inimkultuuri aspekti ja teoreetilist formatsiooni. Samuti sõitis Tarasti esimest korda 1972. aastal Pariisi Lévi-Straussiga kohtuma ja käis tema juures järgnevatel aastatel veel mitmeid kordi. Pariisis õppis Tarasti alguses veel vana muusikapedagoogi Jules Gentil' juures, hiljem pianisti Jacques Fevier' eratundides. Rotary fondi kaudu sai ta stipendiumi 1976. aastal, et minna Brasiiliasse pärismaalaste kultuuri, muusikat ja müüte uurima. Peale Lévi-Straussi oli Tarasti suur mõjutaja semiootika haridus- ja karjääriteel Algirdas Julien Greimas, kes oli 1970ndatel Tarasti doktoritöö juhendaja Pariisis. Samuti oli suureks inspiratsiooniks hilisemas elus Ameerika semiootik Thomas A. Sebeok[2].

Doktorikraadi sai Tarasti 1978. aastal, kui kirjutas Wagneri, Sibeliuse ja Stravinsky loomingu põhjal "Müüdi ja muusika".

Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

1983.–1984. aastal töötas Tarasti Jyväskylä Ülikoolis muusikateaduste ja kunstiteaduste professorina ning 1984. aastal sai Helsingis muusikateaduse professori ametikoha, kus töötab praeguseni. 1984. lõi ta rahvusvahelise projekti Signification Musicale, kuhu tänapäeval kuulub üle 500 õpetlase ja siiani tegutseb ta seal aktiivselt. Tarasti on kirjutanud ja tõlkinud kuni 17-sse keelde palju semiootilisi, musikaloogilisi ja filosoofilisi raamatuid, artikleid ning novelle. Ta on seotud paljude muusika ja semiootika kogukondadega. Rahvusvahelise Semiootika Assotsiatsioonis oli Tarasti asepresident 1994.–2004. aastal, president 2004.–2014. aastal ja aupresident alates 2014. Ta rajas Soome Semiootika Ühingu ning Helsingi muusikaühingu. Tarasti asutas ja oli president Imatra Rahvusvahelises Semiootikainstituudis 1988. aastast. 1999. aastast on ta Eesti Muusikaakadeemia audoktor. Tarasti ka Indiana Ülikoolija Toronto Ülikooli audoktor. Ta on korraldanud üle 40 rahvusvahelise sümpoosioni. Tarasti on andnud loenguid ja seminare üle kogu maailma ning peaaegu igas Euroopa riigis[2][3].

Viimased 25 aastat on Tarasti töötanud enda semiootilise teooria kallal, mida kutsutakse eksistentsiaalseks semiootikaks[1].

Tiitlid[muuda | muuda lähteteksti]

1997. aastal andis Helsingi Ülikool Tarastile J.V. Snellmani preemia. Väljaspool Soomet on tal viis audoktori kraadi (Bloomingtonis Indianas; Tallinnas Eestis; Sofias Bulgaarias; Aix-Marseilles'is Prantsusmaal ja Cluj-Napocas Rumeenias). Samuti on Tarasti auliige Victoria kolledžis ja Toronto ülikoolis ning teda autasustati Soome Valge Roosi esimese järgu ordeniga [2].

Seos Eestiga[muuda | muuda lähteteksti]

Esimest korda kutsus Tarasti Eestisse Mart Remmel 1982. aastal Keele ja Kirjanduse Instituudi sümpoosionile, kus ta kohtus paljude tolleaegsete tudengitega, nagu Urve Lippus ja Jaan Kross, ning paljude teiste muusikute ja heliloojatega. Heaks sõbraks ja suureks toeks sai Leo Normet, kellega ta kohtus 1987. aastal Soomes ja käis koos paljudel kongressidel ning arutles semiootika üle. Juri Lotmaniga kohtus Tarasti esmakordselt 1987. aastal, kuid peale ISi loomist tekkisid lähedasemad suhtes Imatras, kui ta alustas Tartus koostööd semiootikaprofessori Peeter Toropiga[1].

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Myth and music: a semiotic approach to the aesthetics of myth in music, especially that of Wagner, Sibelius and Stravinsky. Walter de Gruyter, 1979. ISBN 90-279-7918-9
  • Heitor Villa-Lobos ja Brasilian sielu. Helsinki: Gaudeamus, 1987. ISBN 951-662-418-9
  • Heitor Villa-Lobos: the life and works, 1887-1959. McFarland, 1995. ISBN 0-7864-0013-7
  • Johdatusta semiotiikkaan: Esseitä taiteen ja kulttuurin merkkijärjestelmistä. Helsinki: Gaudeamus, 1990. ISBN 951-662-512-6
  • Signs of Music: A Guide to Musical Semiotics. Walter de Gruyter, 2002. ISBN 3-11-017227-5
  • A theory of musical semiotics. Indiana University Press, 1994. ISBN 0-253-35649-0
  • Semiotics of Classical Music: How Mozart, Brahms and Wagner Talk to Us. Mouton de Gruyter, Berlin 2012. ISBN 978-1-61451-154-0er
  • Musiikki ja humanismi – Suomen saloilta Pariisin salonkeihin: Esseitä vuosilta 2003–2013.

Eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eero Tarasti. "Romantismi iroonia ja narratiiv muusikas". (Tõlkinud Peeter Sarapuu). – Teater. Muusika. Kino, nr. 3/1999, lk. 41–45.
  • Eero Tarasti. Professor Amfortase saladus: semiootiline seiklusromaan. (Soome keelest tõlkinud Aivo Lõhmus). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003. ISBN 9985-56-726-9

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Eero tarasti. "375 humanists, Faculty of Arts, University of Helsinki". Kasutatud 11. november, 2017.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Sirje Normet. "Vastab Eero Tarasti". Teater. Muusika. Kino, nr 3/2000, lk 3–12. Kasutatud 11. november, 2017.
  3. Eero Tarasti. "New Semiotics, Between Tradition and Innovation". Kasutatud 11. november, 2017.