Eero Tarasti

Allikas: Vikipeedia

Eero Aarne Pekka Tarasti (sündinud 27. septembril 1948 Helsingis) on soome muusikateadlane ja semiootik. Ta on Helsingi ülikooli muusikateaduse professor. Ta oli Rahvusvahelise Semiootika Assotsiatsiooni president aastail 2004.–2014. Ta on tuntud globaalselt tänu enda  semiootiliste ja muusikateaduslike loengute ja koolituste läbi, millega on esinemas käinud ka Eestis. Ta on Eesti Muusikaakadeemia audoktor (aastast 1999) [1].

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Eero Tarasti sündis neljalapselises kõrgklassi perekonnas noorima pojana. Isa töötas Sotsiaalministeeriumi juhina, ema oli pianist ja komponeerija, hiljem võimlemisõpetaja. Mõlemad vanemad on pärit Savost. Vanaisa oli ladina keele õpetaja ja hiljem rektor, tädi oli Soome naisvõimlemise rajaja ja õde kunstnik[1].

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Tarasti koolitee algusaastad viisid teda läbi Helsingi Normaallütseumi klassikalise osakonna, kus õppis ladina keelt ja hiljem kolm aastat veel kreeka keelt. Seal alustas kreeka- ja ladina keele õpingutega. Ta pandi klaverit õppima juba varases eas ja saavutas selles konkurssidel silmapaistvaid tulemusi. Suureks mõjutuseks oli noorukiaastatel muusikateadlane Erik Tawaststjerna, kes avastas Tarasti talendi, pakkus talle varianti muusikateadusi õppima minna ning rääkis talle oma isiklikust loometeest. Sealt läkski tarasti edasi Helsingi ülikooli muusikateadusi õppima, nagu Tawaststjerna oli soovitanud. Õppis peamiselt lääne klassikuid nagu Mozart, Beethoven, Wagner, Schumann, Chopin, Liszt, prantsuse heliloojaid Chausson'ist Wagnerini ning ka soome heliloojaid nagu Sibelius, Kajanus, Launis and Marttinen[1].

Samuti täiendas Tarasti oma õpinguid Viinis, Pariisis, Rio de Janeiros ning Sibeliuse Akadeemias. Viimases sai koha teoreetilise filosoofia õpingutes ilma sisseastumiskatseid tegemata, kuna oli saanud kuuel koolieksamil kõige kõrgemad hinded.See õppekoht sobis talle hästi, kuna oli keskkoolis saksa filosoofiaga tegelenud ja tõlkinud ära pool Martin Heidegger’si "Sein und Zeit'ist". Samas oli ülikooli filosoofia anglo-traditsioonilise kallakuga ja esimene aine oli kõrgem matemaatika. Õpingute vahepeal käis sõjaväeteenistuses. Ülikoolides õppis alguses teoreetilist filosoofiat, siis läks edasi sotsioloogiat ja sotsiaalset psühholoogiat õppima, see omakorda tõi ta muusikateadustesse ning semiootikasse[2].

Semiootikat inspireeris õppima Levi-Straussi müüdid, semioloogia ja strukturaalne antropoloogia. Leidis läbi semiootika viisi, kuidas ühendada muusikat ja filosoofiat, sest üks on konkreetne ja kindel, teine abstraktne. Semiootikas on uurinud iga võimalikku inimkultuuri aspekti ja teoreetilist formatsiooni. Samuti sõitis esimest korda 1972. aastal Pariisi Levi-Straussiga kohtuma ja käis tema juures järgnevatel aastatel veel mitmeid kordi. Pariisis õppis alguses veel vana muusikapedagoogi Jules Gentil’ juures, hiljem pianisti Jacques Fevier’ eratundides. Rotary fondi kaudu sai stipendiumi 1976. aastal, et minna Brasiiliasse pärismaalaste kultuuri, muusikat ja müüte uurima. Peale Levi-Straussi oli veel suureks mõjutajaks semiootika haridus-ja karjääriteel Algirdas Julien Greimas, kes oli 70ndatel Tarasti doktoritöö juhendaja Pariisis. Samuti suur inspiratsioon oli hiljemas elus Ameerika semiootik Thomas A. Sebeok[2].

Esimest korda kutsus Tarasti Eestisse Mart Remmel 1982. aastal Keele ja Kirjanduse Instituudi sümpoosionile, kus ta kohtus paljude tolleaegsete tudengitega nagu Urve Lippus ja Jaan Kross ja paljude teiste muusikute ja heliloojate. Heaks sõbraks ja suureks toeks sai Leo Normet, kellega kohtus 1987. Soomes ja käis koos paljudel kongressidel ja arutas semiootikast. Jüri Lotmaniga kohtus esmakordselt 1987. aastal, kuid peale ISi loomist tekkisid lähedasemad suhtes Imatras, kui alustas Tartus koostööd semiootikaprofessori Peeter Toropiga[1]

.Viimased 25 aastat on Tarasti töötanud enda semiootilise teooria kallal, mida kutsutakse eksistentsiaalseks semiootikaks[1].

Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Doktorikraadi sai aastal 1978, kui kirjutas Wagneri, Sibeliuse ja Stravinsky loomingu põhjal “Müüt ja Muusika”. 1983.–1984. aastatel töötas Tarasti Jyväskylä ülikoolis muusikateaduste professorina ning kunstiteaduste professorina ning 1984. aastal sai Helsingis musikoloogia professori töökoha ja töötab seal praeguseni. 1984. asutas rahvusvahelise projekti Signification musicale, kuhu tänasel päeval kuulub üle 500 õpetlase ja siiani tegutseb aktiivselt. Tarasti on kirjutanud ja tõlkinud kuni seitsmeteistkümnesse keelde palju erinevaid semiootilisi, musikaloogilisi, filosoofilisi raamatuid, artikleid, novelle ning on seotud paljude muusika ja semiootika kogukondadega. Rahvusvahelise Semiootika Assotsiatsioonis sai asepresidendi koha 1994.–2004. aastatel, oli president 2004.–2014. aastatel ja aupresident 2014 kuni praeguseni. Rajas Soome Semiootika Ühingu ning Helsingi muusikaühingu. Asutaja ja president Imatra Rahvusvahelises Semiootikainstituudis 1988. aastast. 1999. aastast Eesti Muusikaakadeemia audoktor. Samuti on audoktor Indiana ülikoolis ja Toronto ülikoolis. On korraldanud üle neljakümne rahvusvahelise sümpoosioni. Tarasti on andnud loenguid ja seminare üle kogu maailma ja peaaegu igas Euroopa riigis [2][3].

Tiitlid[muuda | muuda lähteteksti]

1997. aastal autasustati Tarastit J.V. Snellman’i preemiaga Helsingi ülikooli poolt. Väljaspool Soomet omab 5 audoktori kraadi (Bloomington’is, Indianas; Tallinnas, Eestis; Sofias, Ungaris ja Aix-Marseille’is, Prantsusmaal). Samuti on auliige Victoria kolledžis, Toronto ülikoolis ning autasustati Soome Valge Roosi esimese järgu ordeniga [2].


Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Myth and music: a semiotic approach to the aesthetics of myth in music, especially that of Wagner, Sibelius and Stravinsky. Walter de Gruyter, 1979. ISBN 90-279-7918-9
  • Heitor Villa-Lobos ja Brasilian sielu. Helsinki: Gaudeamus, 1987. ISBN 951-662-418-9
  • Heitor Villa-Lobos: the life and works, 1887-1959. McFarland, 1995. ISBN 0-7864-0013-7
  • Johdatusta semiotiikkaan: Esseitä taiteen ja kulttuurin merkkijärjestelmistä. Helsinki: Gaudeamus, 1990. ISBN 951-662-512-6
  • Signs of Music: A Guide to Musical Semiotics. Walter de Gruyter, 2002. ISBN 3-11-017227-5
  • A theory of musical semiotics. Indiana University Press, 1994. ISBN 0-253-35649-0
  • Semiotics of Classical Music: How Mozart, Brahms and Wagner Talk to Us. Mouton de Gruyter, Berlin 2012. ISBN 978-1-61451-154-0er
  • Musiikki ja humanismi — Suomen saloilta Pariisin salonkeihin: Esseitä vuosilta 2003–2013.

Eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eero Tarasti. "Romantismi iroonia ja narratiiv muusikas". (Tõlkinud Peeter Sarapuu). — Teater. Muusika. Kino, nr. 3/1999, lk. 41–45.
  • Eero Tarasti. Professor Amfortase saladus: semiootiline seiklusromaan. (Soome keelest tõlkinud Aivo Lõhmus). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003. ISBN 9985-56-726-9

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Eero tarasti. "375 humanists, Faculty of Arts, University of Helsinki". Kasutatud 11. november, 2017.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Sirje Normet. "Vastab Eero Tarasti". Teater. Muusika. Kino, nr 3/2000, lk 3-12. Kasutatud 11. november, 2017.
  3. Eero Tarasti. "New Semiotics, Between Tradition and Innovation". Kasutatud 11. november, 2017.