Põhjamaade Nõukogu

Allikas: Vikipeedia
Põhjamaade Nõukogu
Nordisk Råd
Nordiska rådet

Peakorter Kopenhaagen
Liikmete arv 5 liikmesriiki
Ametlikud keeled taani, rootsi, norra
Peasekretär Karin Åström (president)
Jan-Erik Enestam (peasekretär)
Asutatud 1952
Sait http://www.norden.org/
Nordic Council icon.png
Põhjamaade Nõukogu liikmesmaad

Põhjamaade Nõukogu (taani ja norra keeles Nordisk Råd, soome keeles Pohjoismaiden neuvosto, islandi keeles Norðurlandaráð, rootsi keeles Nordiska rådet) on Põhjamaade parlamentide koostööorgan. Valitsuste koostööorgani Põhjamaade Ministrite Nõukogu kõrval on ta Põhjamaade ametliku koostöö üks põhiorganitest.

Selle liikmesmaad on riigid Island, Norra, Rootsi, Soome ja Taani ning autonoomsed territooriumid Fääri saared (Taani), Gröönimaa (Taani) ja Ahvenamaa (Soome). Nende maade kogupindala on umbes 3 493 000 km² (ilma Gröönimaata 1 318 412 km²), summaarne elanike arv 25 016 546[1] ning rahvastiku tihedus 7,2 in/km² (ilma Gröönimaata 18,9 in/km²).

Põhjamaade Nõukogu eesmärk on hoida ja arendada Põhjamaade koostööd justiits-, kultuuri-, transpordi-, keskkonna, sotsiaal- ja majandusvallas. Koostöö raamid on määratletud Helsingi lepinguga.

Nõukogu koosneb parlamentide delegaatidest, kes valitakse igal aastal uuesti.

Valitsused on Põhjamaade Nõukogu ees aruandekohuslikud.[2]

Põhjamaade Nõukogu organid on:

  • täiskogu, mis koosneb kõikidest nõukogu liikmetest
  • presiidium, mis koosneb presidendist (presidentuur roteerub maade vahel) ja Põhjamaade Nõukogu kodukorras ette nähtud arvust liikmetest
  • viis alalist komisjoni

Põhjamaade Nõukogu peakorter on Kopenhaagenis. Selle peasekretär ehk presiidiumi sekretariaadi direktor on alates 2007. aastast Jan-Erik Enestam (Soome) ja president on alates 2014. aastast Karin Åström (Rootsi)[3]. Töökeeled on taani, norra ja rootsi keel.

Liikmesmaad ja liikmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjamaade lipud

Põhjamaade Nõukogu 5 liikmesriiki ja 3 autonoomset territooriumi on (sulgudes delegaatide arv nõukogus):

Autonoomsed piirkonnad:

Igal riigil peale Islandi on Põhjamaade Nõukogus kokku (koos autonoomsete territooriumidega) 20 kohta, Islandil on 7 kohta. Kokku on Põhjamaade Nõukogus on 87 liiget, kelle valivad liikmesriikide ja autonoomsete territooriumide parlamendid.

Autonoomsed territooriumid said 2007. aasta Ahvenamaa dokumendiga Põhjamaade Nõukogus suuremad õigused.

Ülesanded ja pädevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjamaade Nõukogu ülesanne on koordineerida liikmesmaade vahelisi suhteid ja töötada välja mittesiduvaid soovitusi.

Põhjamaade Nõukogu teeb algatusi ja annab nõu Põhjamaade ametlikku koostööd puudutavates küsimustes. Nõukogu otsused ei ole liikmesmaadele siduvad ning need jõustuvad liikmesriikide seaduste kaudu, mille annavad liikmesriikide parlamendid.

Põhjamaade Nõukogu istungid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Igal aastal toimub Põhjamaade Nõukogu täiskogu istung aktuaalsel teemal. Täiskogu on Nõukogu kõrgeim otsustuskogu. Peale 87 Nõukogu liikme kuulub täiskogusse hääleõiguseta liikmena üks esindaja iga liikmesriigi valitsusest. Istungi korraldajamaad roteeruvad.

Täiskogu ülesanded on:

  • võtta vastu soovitusi ja deklaratsioone
  • kiita heaks Põhjamaade Nõukogu ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu eelarved
  • valida Põhjamaade Nõukogu president, presiidium, komisjonide esimehed ja kontrollikomitee

Komisjonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Istungite vaheajal toimub Nõukogu töö viies alalises komisjonis:

  • kultuuri- ja hariduskomisjon
  • heaolukomisjon
  • kaaskodaniku- ja tarbijakomisjon
  • keskkonna- ja loodusvarade komisjon
  • majanduskomisjon

Fraktsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjamaade Nõukogul on neli fraktsiooni:

Fraktsiooni moodustamiseks on tarvis vähemalt viis liiget vähemalt kolmelt maalt.

Osa Põhjamaade Nõukogu liikmeid (Taani Rahvapartei ja Norra Progressipartei esindajad) ei kuulu ühessegi fraktsiooni.[4]

Juhtimine ja eelarve[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjamaade Nõukogu juhib presiidium, kuhu kuulub 12 lihtliiget ning president, kelle valib täiskogu üheks aastaks. Presidentuur roteerub viie liikmesriigi vahel.

Presiidiumi tähtsamad ülesanded on:

  • arutada tähtsamaid poliitilisi ja haldusküsimusi
  • arutada välis- ja julgeolekupoliitika küsimusi
  • olla kontaktis lähipiirkondade ning regionaalsete ja rahvusvaheliste organisatsioonidega
  • Põhjamaade Nõukogu eelarve

Põhjamaade Nõukogu sekretariaat asub Kopenhaagenis samas hoones Põhjamaade Ministrite Nõukogu sekretariaadiga. Peale selle töötab iga liikmesriigi parlamendis Põhjamaade Nõukogu rahvuslik sekretariaat, mis on kontaktis selle riigi delegatsiooniga Põhjamaade Nõukogus.

Põhjamaade Nõukogu finantseerivad liikmesriikide parlamendid. Aastal 2005 oli eelarve umbes 30 miljonit Taani krooni.

Töökeeled[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjamaade Nõukogu ametlikud töökeeled on algusest peale olnud taani keel, rootsi keel ja norra keel, sest need keeled on vastastikku hõlpsasti arusaadavad ning kõigis Põhjamaades mõni nendest on või on olnud üks ametikeeltest (taani keel on Islandi koolides ka kohustuslik õppeaine).

Soome keelt ja islandi keelt ei ole töökeelena heaks kiidetud, sest see tekitaks keelebarjääri, mis sunniks kasutama inglise keelt, mis rikuks organisatsiooni Põhjamaa iseloomu. Siiski on mingil määral on hakatud kasutama ka soome keelt ja islandi keelt ning töökeelena on faktiliselt kasutusele tulnud ka inglise keel.

Ainsa Põhjamaade enamuskeel, mida üldse töökeelena ei kasutata, on fääri keel.

Põhjamaade Nõukogu auhinnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjamaade Nõukogu annab välja nelja mainekat auhinda:

Iga auhinna suurus on 350 000 Taani krooni. Need määratakse igal aastal ning antakse üle Põhjamaade Nõukogu istungi või temaatilise konverentsi ajal.

Aastatel 2007–2010 anti välja ka Põhjamaade Nõukogu bioenergiaauhinda.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjamaade koostöö ideel on pikk traditsioon. Aastatel 1397–1523 ühendas Taanit, Norrat ja Rootsit (sealhulgas Soomet) Kalmari unioon, mis jättis igale maale suhtelise iseseisvuse. Põhjamaade ühtsuse idee levis alates 19. sajandi algusest. 1920ndatel rajati seda propageeriv valitsusväline organisatsioon Põhjala Ühing. 1920ndatel ja 1930ndatel algasid Põhjamaade riikide vahel ka ametlikud kontaktid koostöö edendamiseks.

Pärast Teist maailmasõda kaaluti sõjalise bloki Põhjamaade kaitseliidu loomist. See liit oleks koordineerinud oma välis- ja kaitsepoliitikat, jäänud võimaliku kolmandate riikide konflikti korral neutraalseks ning jäänud NATO-st kõrvale. USA oli huvitatud baasidest Põhjamaades ega pidanud neid riike võimeliseks end kaitsma, mistõttu ta kuulutas, et ei taga Põhjamaadele sõjalist kaitset, kui need NATO-st kõrvale jäävad. Taani, Norra ja Island ühinesid NATO-ga ning Skandinaavia kaitseliidust ei saanud asja.[5]

Nurjusid ka mõned muud Põhjamaade koostööplaanid, sealhulgas tolliliidu loomine.

Põhjamaade Nõukogu asutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1946 kohtusid Taani, Norra ja Rootsi justiitsministrid ning leppisid kokku luua tulevikus organ, millel oleks seadusandlikud volitused kõigi kolme riigi jaoks.[6]

Taani peaminister Hans Hedtoft pani 1951 ette luua parlamentidevaheline konsultatiivorgan. Aastal 1952 leppisidki Taani, Island, Norra ja Rootsi selles kokku.[7] Organile pandi nimeks Põhjamaade Nõukogu. Organ tuli kokku 12. veebruaril 1953[3]. Nõukogu esimene istung peeti Taani parlamendi hoones 13. veebruaril 1953; organi presidendiks valiti Hans Hedtoft.

Liikmelisuse areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Soome ja Nõukogude Liidu suhete paranemist Jossif Stalini surma järel võeti 1955 vastu Soome, mis liitus organi tööga 27. jaanuaril 1956[3][8][9].

Aastal 1970 lubati Põhjamaade Nõukogus osaleda Fääri saarte ja Ahvenamaa esindajatel vastavalt Taani ja Norra delegatsiooni koosseisus.[9]

Aastal 1984 lubati Taani delegatsioonis osaleda Gröönimaa esindajatel[9].

Saamide poliitilised struktuurid on ammu taotlenud ametlikku esindatust Põhjamaade Nõukogu struktuurides, nad osalevad faktiliselt üha rohkem nende huve puudutavates tegevustes.

Fääri saared on avaldanud soovi saada Nõukogu täisliikmeks.

Eesti, Läti ja Leedu on avaldanud soovi saada Põhjamaade Nõukogu liikmesriikideks, kuid see taotlus on tagasi lükatud.

Integratsioonimeetmed ja ühisasutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

2. juulil 1954 loodi Põhjamaade ühine tööturg ning 1958 loodi 1952. aastast eksisteerinud passivaba reisimise ala edasi arendades Põhjamaade passiliit. Need meetmed aitasid tagada Põhjamaade kodanike vaba liikumist Põhjamaade piires. Aastal 1955 jõustus Põhjamaade sotsiaalkindlustuse konventsioon. Kavandati ka ühisturgu, kuid sellest loobuti 1959, sest Taani, Norra ja Rootsi olid liitumas EFTA-ga. Soome sai 1961 EFTA assotsieerunud liikmeks ning Taani ja Norra taotlesid Euroopa Majandusühendusse vastuvõtmist.[9]

Lähenemine Euroopa Majandusühendusele ajendas Taani, Soome, Islandi, Norra ja Rootsi vahelise koostöö lepingu ehk Helsingi lepingu sõlmimise; see jõustus 24. märtsil 1962. Lepinguga fikseeriti Põhjamaade Nõukogu õiguslikud protseduurid ja volitused. Koostöö kohta konkreetsetes valdkondades kirjutati alla mitmele lisalepingule, sealhulgas Põhjamaade kultuurivahetuse lepingule.

Järgnevatel aastatel rajati Põhjamaade Tervishoiukool, Põhjamaade Kultuurifond ja Põhjala Maja Reykjavíkis.

Taani peaminister Hilmar Baunsgaard tegi 1968 ettepaneku täielikuks majanduskoostööks Euroopa Majandusühenduse eeskujul (Nordek). Selle peakorteriks pidi saama Malmö. Aastal 1970 lepiti selles kokku, kuid Soome ei ratifitseerinud lepingut, väites, et sidemete tõttu Nõukogude Liiduga ei saa ta sõlmida tihedaid majandussidemeid potentsiaalsete Euroopa Majandusühenduse liikmetega (Taani ja Norra).[9] Nõukogude Liit oleks võinud pidada Soome liitumist Nordekiga võimalikuks ohuks Soome erapooletusele, mille eest Nõukogude Liit tasus kliiringkaubandusega. Ilma Soome osaluseta ei olnud mõtet Nordekit luua, ning Taani ja Norra taotlesid Euroopa Majandusühenduse liikmeks saamist.

Aastal 1971 loodi Põhjamaade koostööd valitsuste tasandil toetav Põhjamaade Ministrite Nõukogu[10], millel on Kopenhaagenis Põhjamaade Nõukogu sekretariaadiga samas hoones asuv sekretariaat.

Aastal 1972 loobus Norra rahvahääletusel Euroopa Majandusühenduse liikmelisusest. Taani aga sai 1973 Euroopa Majandusühenduse liikmeks[11]. Aastal 1973 sõlmis Soome Euroopa Majandusühendusega vabakaubanduslepingu, millega 1977. aastast tollid praktiliselt kaotati, kuigi mõne kauba suhtes jäid üleminekuperioodid, mis ulatusid maksimaalselt 1985. aastani. Rootsi jättis oma neutraalsuspoliitika tõttu Euroopa Majandusühendusse astumata. Gröönimaa lahkus hiljem Euroopa Majandusühendusest ning on püüdnud aktiivsemalt osaleda Arktika koostöös.

1970ndatel rajas Põhjamaade Nõukogu Põhjamaade Tööstusfondi, Nordtesti ja Põhjamaade Investeerimispanga. Nõukogu tegevusvaldkondade hulka lisandus keskkonnakaitse. Läänemere ning Atlandi ookeani põhjaosa puhastamiseks rajati ühine energiavõrk. Aastal 1983 rajati Põhjamaade Teaduspoliitika Nõukogu[11]. Samal aastal eraldas Põhjamaade Nõukogu 8 miljonit Rootsi krooni Põhjamaade ühise teleskoobi Nordic Optical Telescope rajamise projektile[12].

Rootsi ja Soome ühinesid 1995 Euroopa Liiduga. Vahepeal oli Euroopa Liidu liikmelisust taotlenud ka Norra, kuid rahvahääletus oli selle kava tagasi lükanud.[13] Norra ja Island ühinesid siiski Euroopa Majanduspiirkonnaga, mis integreeris nad majanduslikult Euroopa Liiduga. Põhjamaade passiliidust sai 1996 Schengeni viisaruumi osa.

Sundi sild Rootsi ja Taani vahel tõi kaasa palju reisimist üle piiri. See ajendas edasisi pingutusi tõkete vähendamiseks.[13] Ent Põhjamaade Nõukogu algsed ülesanded võtsid suures osas enda peale Euroopa Liit ja Euroopa Majanduspiirkond. Alates 2009. aastast taotleb ka Island Euroopa Liidu liikmesust.[14]

Põhjamaad on sõlminud kümneid koostöölepinguid eri valdkondades. Viimastel aastatel on keskendutud eriti Põhjamaade kodanike igapäevaelu puudutavate nn piiritõkete kaotamisele.

Väliskoostöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991 hakkas Põhjamaade Nõukogu tegema rohkem koostööd Balti riikidega ja uute Läänemere organisatsioonidega.

Põhjamaade Nõukogu hakkas tegema rohkem koostööd Arktika, Baltimaade, Euroopa ja Kanada suunal.

Põhjamaade Nõukogu peasekretärid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjamaade Nõukogu peasekretärid ehk presiidiumi sekretariaadi direktorid on olnud[3]:

Nimi Ametikoht aeg Riik
Emil Vindsetmo juuli 1971 – juuni 1973 Flag of Norway.svg Norra
Helge Seip detsember 1973 – august 1977 Flag of Norway.svg Norra
Gudmund Saxrud august 1977 – august 1982 Flag of Norway.png Norra
Ilkka-Christian Björklund september 1982 – jaanuar 1987 Flag of Finland.svg Soome
Gerhard af Schultén veebruar 1987 – detsember 1989 Flag of Finland.svg Soome
Jostein Osnes jaanuar 1990 – august 1994 Flag of Norway.png Norra
Anders Wenström september 1994 – juuli 1996 Flag of Sweden.svg Rootsi
Berglind Ásgeirsdóttir august 1996 – aprill 1999 Flag of Iceland.png Island
Frida Nokken september 1999 – juuli 2007 Flag of Norway.png Norra
Jan-Erik Enestam august 2007 Flag of Finland.svg Soome

Põhjamaade Nõukogu presidendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjamaade Nõukogu presidentuur roteerub liikmesriikide vahel. Presidendi ametiaeg on kalendriaasta.

Põhjamaade Nõukogu presidendid on olnud[3][15]:

Võimalik tulevik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Skandinavism

Mõned ootavad, et Põhjamaade Nõukogu edendaks Põhjamaade koostööd praegusest palju kaugemale. Rootsi ajaloolane ja majandusteadlane Gunnar Wetterberg on kirjutanud raamatud, milles ta teeb ettepaneku luua Põhjamaade Nõukogu baasil lähematel aastakümnetel Põhjamaade Föderatsioon.[16]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Nu over 25 millioner indbyggere i Norden
  2. "Finnish Delegation to the Nordic Council ". web.eduskunta.fi. Kasutatud 29.03.2011. (inglise)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Nordic Council rulers
  4. Puolueryhmät (Pohjoismaiden neuvosto 2008)
  5. The plan for a Scandinavian Defence Union, European Navigator. Étienne Deschamps. Translated by the CVCE.
  6. "The Storting's Delegation to the Nordic Council". www.stortinget.no. Kasutatud 29.03.2011. (inglise)
  7. Before 1952, Nordic Council
  8. Osmo Jussila jt. Politische Geschichte Finnlands seit 1809. Vom Großfürstentum zur Europäischen Union, Berlin Verlag 1999, ISBN 3-87061-833-7, lk 308
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 1953-1971 Finland joins in and the first Nordic rights are formulated., Nordic Council
  10. The period up to 1971, Nordic Council of Ministers
  11. 11,0 11,1 1972–1989, Nordic Council of Ministers
  12. Nordic Optical Telescope Scientific Association
  13. 13,0 13,1 After 1989, Nordic Council of Ministers
  14. "Further Icelandic support for EU membership | IceNews - Daily News". Icenews.is (3. november 2008). Vaadatud 11.07.2009.
  15. Endised presidendid Põhjamaade ametliku koostöö saidil
  16. Wetterberg, Gunnar (3 November 2010) Comment The United Nordic Federation, EU Observer

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artiklis on kasutatud afrikaani-, inglis-, katalaani-, saksa- ja tšehhikeelset Vikipeediat seisuga 23.3.2011, taanikeelset Vikipeediat seisuga 24.3.2011, hispaaniakeelset ja soomekeelset Vikipeediat seisuga 25.3.2011 ja taanikeelse Vikipeedia artiklit da:Præsidenter for Nordisk Råd.