Margarita Voites

Allikas: Vikipeedia
Margarita Voites
Sünninimi Margarita Lombak
Sündinud 30. oktoober 1936 (78-aastane)
Moskva, Venemaa Venemaa
Amet(id) laulja
Hääleliik Koloratuursopran

Margarita Voites (sünninimi Margarita Lombak; sündinud 30. oktoobril 1936 Moskvas) on eesti koloratuursopran.

Kooliteed alustas ta 1944. aasta sügisel Novosibirskis, perekonna Eestisse naasmise järel aga jätkas õpinguid Viljandis ja Tartus. Pärast Tartu II Keskkooli lõpetamist astus ta Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda bibliograafia erialale.

1957. aastal jõudis ta esmakordselt muusikateatri lavale. Ülikooli näitering mängis Imre Kálmáni operetti "Montmartre’i kannike" Margarita Voitesega peaosas. Menu kannustas teda jätma ülikooli ja astuma Tallinna Konservatooriumi dotsent Linda Sauli klassi, mille lõpetamise järel 1964. aastal sai temast Vanemuise teatri solist. Seal sündisid Margarita Voitese esimesed hiilgerollid: Violetta ja Gilda (Giuseppe Verdi "Traviata" ja "Rigoletto") ning Marguerite (Charles Gounod’ "Faust").

Aastal 1969 sai lauljatarist kaheks aastakümneks Estonia primadonna. Oli teatri kõrgaeg – publik võis Margarita Voitest näha koos selliste väljapaistvate partneritega nagu baritonid Georg Ots ja Tiit Kuusik, tenorid Hendrik Krumm ja Ivo Kuusk, bassid Teo Maiste ja Mati Palm, dirigendid Neeme Järvi ja Eri Klas. Violettale ja Gildale lisandusid uued suurrollid, millest enim loorbereid on Margarita Voites lõiganud nimiosaga Gaetano Donizetti ooperis "Lucia di Lammermoor". Estonia külalisesinemistel Stockholmi Kuninglikus Ooperis (1985) laulis Margarita Voites Luciat ja publik reageeris 15-minutilise aplausi ja jalgade trampimisega. Rootsi kriitika kirjutas: "Margarita Voites pühitses triumfi oma muinasjutuliselt puhta ja pehme, vaimustavalt väljendusrikka koloratuursopraniga. Tema flöödisaatega hullumeelsusaaria oli kõigiti perfektne, seda nii intonatsioonilt kui ka väljendusrikkuselt.[1]

Tõsistele ooperikangelannadele kontrastiks olid Margarita Voitese rollid koomilistes ooperites ja operettides, nt Fiorilla (Gioachino Rossini "Türklane Itaalias"), Norina ja Maria (Donizetti "Don Pasquale" ja "Rügemendi tütar"), pr Herz (Wolfgang Amadeus Mozarti "Teatridirektor"), Rosalinde ja Adele (Johann Straussi "Nahkhiir"). Lauljanna viimasteks töödeks Estonias jäid nimiosa Georg Friedrich Händeli "Alcinas" ja Olympia Jacques Offenbachi ooperis "Hoffmanni lood".

Lisaks teatritööle on Margarita Voites andnud kontserte Eestis, kõigis NSV Liidu liiduvabariikides, paljudes Euroopa maades (Tšehhoslovakkia, Rumeenia, Bulgaaria, Saksamaa, Ungari, Soome, Itaalia, Küpros, Malta, Šveits), Jaapanis, Indias, Kanadas, Sri Lankal jm. Ta on esimene Eesti lauljanna, keda kutsuti laulma Moskva Suurde Teatrisse (1973) ja andma soolokontserti Rossija keskkontserdisaalis. 1979. aastal pälvis Margarita Voites tolleaegse kõrgeima tunnustuse – NSV Liidu rahvakunstniku tiitli. 1986. aastal anti talle Georg Otsa nimeline preemia "bel canto traditsioonide elamusliku edasikandmise ja ulatusliku kontserttegevuse eest".

1990. aastal lõpetas Margarita Voites teatritöö, kuid kirikutes ja kontserdisaalides on ta hääl kõlanud praeguseni. Erilise koha tema viimaste aastate repertuaaris on omandanud vaimulikud laulud, mis on jäädvustatud 2005. aastal ilmunud CD-l "Ave Maria".

30. oktoobril 2006 tähistas Margarita Voites galakontserdiga Estonia kontserdisaalis 70 aasta juubelit ja hämmastas publikut oma haruldase vokaalse vormiga. "Kuulates lauljat, tajusin järjekordselt üht vääramatut tõsiasja – kuivõrd loodus on oma seadustega meist vägevam. Kui palju on siiski asju, mis ei ole õpitavad ega ostetavad. Margarita Voitesele on kingitud kordumatu, ebamaiselt kauni tämbriga hääl, intuitiivne fraasikujundamise võime, mingi sõnulseletamatu häälelennutamise oskus. Tema hääles on nii palju säilinud ja ilmunud ka lisaväärtus. [2]

2007. aastal tähistati Margarita Voitese 50 aasta lavajuubelit tema loomingu paremikku koondava plaadikogumiku "Prima donna assoluta" väljaandmisega ja selle esitluskontsertide turneega üle Eesti. 2008. aastal valiti Margarita Voites Eesti Näitlejate Liidu auliikmeks. Tema kontserditegevus jätkus ka 2009. aastal. Detsembri algul laulis Voites Vello Jürna mälestuskontserdil [3]

Oktoobris 2010 esitles kirjastus Kunst Margarita Voitese biograafiat "Imet tabades" [4]

Rollid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Violetta (Kannike) – Kálmáni "Montmartre’i kannike" (1957 "Vanemuises", TRÜ operetiringi etendus)
  • Frasquita – Bizet „Carmen“ (1963 „Estonias“)
  • Violetta Valéry – Verdi „Traviata“ (1964 ja 1974 „Estonias“, 1964 „Vanemuises“, külalisena Leningradi Kirovi-nimelises teatris, Moskva Suures Teatris, Riias, Vilniuses, Prahas, Budapestis, Bratislavas, Kiievis, Minskis jm)
  • Marguerite – Gounod „Faust“ (1965 „Vanemuises“)
  • Mrs Ford – Nicolai „Windsori lõbusad naised“ (1966 „Vanemuises“)
  • Gilda – Verdi „Rigoletto“ (1966 „Vanemuises“, 1969 „Estonias“, külalisena Riias, Sverdlovskis jm)
  • Saffi – J. Strauss „Mustlasparun“ (1968 „Vanemuises“)
  • Lucia – Donizetti „Lucia di Lammermoor“ (1970 ja 1984 „Estonias“, külalisena Tbilisis, Riias, Leningradis, Vilniuses, Stockholmi Kuninglikus Ooperis, Lahtis, Minskis, Kiievis, Jerevanis jm)
  • Fiorilla – Rossini „Türklane Itaalias“ (1971 „Estonias“, 1972 Moskvas)
  • Lauretta – Puccini „Gianni Schicchi“ (1972 „Estonias“ ja Moskvas)
  • Konstanze ja Blonde – Mozart „Haaremirööv“ (1973 „Estonias“)
  • Rosalinde ja Adele – J. Straussi „Nahkhiir“ (1973 „Estonias“)
  • Lucy – Menotti „Telefon“ (1973 „Estonias“)
  • Norina – Donizetti „Don Pasquale“ (1974 „Estonias)
  • Roxane – Tambergi „Cyrano de Bergerac“ (1976 „Estonias“)
  • Musette – Puccini „Boheem“ (1977 „Estonias“)
  • Maria – Donizetti „Rügemendi tütar“ (1979 „Estonias“ ja Moskvas, 1980 Soome Rahvusooperis)
  • proua Herz – Mozarti „Teatridirektor“ (1981 „Estonias“)
  • La Tangolita – Ábrahámi „Savoy ball“ (1982 „Estonias“)
  • Alcina – Händeli „Alcina“ (1985 „Estonias“ ja Moskva Suures Teatris, 1989 Halles Händeli-festivalil)
  • Olympia – Offenbachi „Hoffmanni lood“ (1988 „Estonias“)
  • Marie Dindon – Hermani „Linnupuur“ (1999 Tallinna Linnahallis)

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Salvestised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Filmid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Laulab Margarita Voites" (1968 ja 1980)
  • "Lucia" (1973)
  • "Ooperiball" (1974)
  • "Igihaljas bel canto" (1976)
  • "Teatridirektor" (1984)
  • "Pärlipeegeldused" (1986)

Kuulsaid partnereid:[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tenorid Vladimir Atlantov, Virgilijus Noreika, Kārlis Zarinš, Hendrik Krumm, baritonid Louis Quilico, Georg Ots, Tiit Kuusik, Vladimir Tšernov, dirigendid Neeme Järvi, Eri Klas jpt. Viimastel aastatel esinenud ka koos selliste popartistidega, nagu Siiri Sisask, Koit Toome, Tõnis Mägi, ansambel Noorkuu ja teised.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Margarita Voitese isa oli suurtükiväeinsener ja hilisem Tartu Riikliku Ülikooli leninismi-marksismi õppejõud Arthur Richard Lombak (1896, Viljandi – 1977, Tallinn), ehkki "Eesti entsüklopeedias" on tema isaks eksikombel märgitud kindralmajor Johan Lombak. Tema ema oli vene-poola päritolu Tamara Lombak (sündinud Oparina; 1900, Tallinn – 1984, Tallinn) Margarita Voitese abikaasa on Juhan Voites, neil on kaks poega ja kaheksa lapselast. [5]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. K. Linder. "Särav ooperikulminatsioon". Svenska Dagbladet, 1. aprill 1985
  2. T. Levald "Kullaproovist ja meie mälust" Sirp, 6. jaanuar 2006
  3. T. Levald "Habras kui klaas" Sirp, 11. detsember 2009
  4. [1]
  5. Peter Pedak "Margarita Voites. Imet tabades" I ja XIV ptk

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]