Jacques Offenbach

Jacques Offenbach (sünninimi Jakob Eberst; 20. juuni 1819 Köln – 5. oktoober 1880 Pariis) oli Saksa juudi päritolu prantsuse romantiline helilooja, dirigent, tšellist ja impressaario.

Aastatel 1847–1880 komponeeris ta kokku 96 operetti, bouffon-ooperit ja vodevilli, millest 56 olid ühevaatuselised, ning kaks ooperit, millest "Hoffmanni lood" on jäänud ooperiliteratuuri põhivaramusse. Kirjutas ka instrumentaalmuusikat. Teda on peetud operetiajastu käivitajaks^[viide?].

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv ja õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Ta sündis Kölnis, kuid veetis lapsepõlve Frankfurdiga piirnevas Maini-äärses Offenbachi linnas. Kümnelapseline perekond elas pidevas majanduslikus puuduses. Isa Isaac Juda Eberst tegutses raamatuköitjana ning oli ka Kölni sünagoogi kantor ja muusikaõpetaja. Isa tunti hüüdnime Der Offenbacher (offenbachlane) järgi, millest hiljem kujunes poja kunstnikunimi. Mängis üheksa-aastaselt viiulit koos vend Juliuse (tšello) ja õde Isabellaga (klaver) Kölni kõrtsides ja tavernides. Õppis täiendavalt Joseph Alexanderi ja Bernhard Breueri juures.

Kuna Jacobil polnud 14-aastaselt Kölnis enam midagi õppida, viis isa 1833. aastal pojad Juliuse ja Jacobi Pariisi, et nad saaksid seal täiendavat muusikaharidust. Ehkki Pariisi konservatooriumi range ja autoritaarne direktor, helilooja Luigi Cherubini oli seadnud sisse korra, et mitteprantslasi sinna õppima ei võeta (näiteks ütles ta ära Ferenc Lisztile), tegi ta Jacobile (kes oli juba võtnud endale eesnimeks prantsuspärase nimekuju Jacques) erandi. Jacques hakkas Cherbini innustusel õppima professor Olive-Charlier Vaslini juures tšellot ja laulis koos vennaga Pariisi sünagoogis.

Tšellovirtuoos[muuda | muuda lähteteksti]

Aasta pärast väitis, et ka Pariisi konservatooriumis pole midagi õppida. Õieti sundis vilets majanduslik seis teda õpingutest loobuma. Sai 15-aastaselt tšellisti koha Ambigu-Comique'i teatri orkestris, kuid mängis samal ajal kuni 1838. aastani tšellot ka Pariisi mainekas Opéra-Comique'i orkestris kõrvuti nimeka tšellisti ja helilooja Hippolyte Prosper Seligmanniga. Temalt sai kasulikke muusikaalaseid näpunäiteid. Võttis täiendamiseks muusikatunde ka prantslaste tipptšellistilt Louis-Pierre Norblinilt ning komponeerimisjuhiseid tollaselt mainekalt heliloojalt ja dirigendilt Fromental Halévylt. Pidas saadud teadmisi piisavaks, et hakata komponeerima lühikesi orkestripalu.

1838. aastal sõbrunes noore helilooja Friedrich von Flotowiga, kes aitas tal avada uksi Pariisi salongidesse, kus rajas endale võimeka muusiku reputatsiooni. Oli äärmiselt seltskondlik, liikuv ja tööalaselt aktiivne. Kujunes kiiresti nõutud tšellovirtuoosiks. Andis kontserte paljudes Prantsusmaa linnades. Sageli koos Anton Rubinsteiniga. Külastas interpreedi rollis regulaarselt Kölni, kus esines koos Ferenc Lisztiga. Londoni kontserdireisidel olid tema partneriteks sellised nimekad muusikud nagu Felix Mendelssohn, Joseph Joachim, Michael Costa ja Julius Benedict. Kõikjal veetis kontsertides vabu õhtuid teatrites.

1839. aastal komponeeris esimese lavateose, vodevilli "Pascal et Chambord", kuid see jäi erilise tähelepanuta. Küll läksid kaubaks tema kompositsioonid tšellole. Astus 1844 roomakatoliku usku. Abiellus samal aastal varakast perekonnast pärit Herminie d'Alcainiga, kes oli kannatlik ja inspireeriv abikaasa. 1840. aastate esimesel poolel ei saavutanud heliloojana mingit edu. Pidas plaane emigreerumiseks USAsse. Kuid 1846. aastal komponeeritud kergesisulised ja tantsulised burleskid salongikülaliste lõbustamiseks äratasid juba suuremat tähelepanu. Aastatel 1850–1855 oli Théâtre Français' mittekoosseisuline dirigent.

Oma teater Bouffes-Parisiens[muuda | muuda lähteteksti]

1855. aastal tuli elus pöördepunkt. Rentis väikese 300-kohalise Salle Lacaze'i (hilisem Théâtre des Folies-Marigny) Pariisi Champs-Élysées'l. Nimetas oma teatri Bouffes-Parisiens'iks. Avas selle 5. juulil, kandes Pariisis toimunud esimese maailmanäituse publiku lõbustamiseks ette enda komponeeritud operette ja lühivodeville. Sellest teatrist sai maailma esimene operetiteater. Offenbach saavutas üleöö populaarsuse ühevaatuseliste operettidega "Les deux aveugles" ("Kaks pimedat") ja "Le violoneux" ("Viiuldaja"). Kõrvuti tema enda teostega olid teatri repertuaaris ka Adolphe Adami, Léo Delibes'i, Jules Laurent Duprato, Leon Gastineli ja teiste lavateosed. Mängiti ka Rossini ja Mozarti koomilisi lühiteoseid (vastavalt "Sinjoor Bruschino" ja "Teatridirektor").

Korraldas 1856. aastal noortele heliloojatele võistluse ühevaatuseliste operettide saamiseks. Osales 78 uustulnukat. Esikohta jagasid Georges Bizet ja Charles Lecocq samale libretole kirjutatud operetiga "Le docteur Miracle". Võttis 1857 juhtida ka Théâtre Comte'i. Bouffes tegi samal aastal eduka ringreisi Londonis.

Läbimurre operetiheliloojana[muuda | muuda lähteteksti]

1858. aastal jõudis teatrilavadele nii Prantsusmaal, kogu Euroopas kui ka USAs ülipopulaarseks osutunud "Orphée aux enfers" ("Orpheus põrgus"), mille esietendust Pariisis peetakse operetiajastu avalöögiks ning kvalitatiivselt uueks suunaks senises kergesisulise lavamuusika arengus. Pariisi publikut vapustas stseen, kus jumalad tantsisid hoogsat kankaani, mida tolles tükis nimetati põrgulikuks galopiks.

Populaarses ja mainekas Pariisi teatris Opéra-Comique mängiti esimest korda tema operetti ("Barkouf") 1860. aastal, kuid see kukkus läbi. Offenbach sai samal aastal Prantsuse kodakondsuse ning pälvis juba 1861. aastal Auleegioni ordeni (Légion d’honneur). Teatris juhtimise kõrvalt komponeeris ta lühiteoseid ka Bad Emsi suveteatri jaoks.

Loobus 1861 Bouffes-Parisiensi juhtimisest, et jääks rohkem aega heliloomingule, kuid kuue aasta jooksul ei valminud ühtegi tööd, mis oleks Orpheuse taset ja edu ületanud. Isegi "La belle Hélène'i" ("Ilus Helena", 1864) väärtust õpiti hindama alles hiljem. Kuid siis saabus ajajärk, kus pea iga uus oopus oli täistabamus. Sündisid tema parimad operetid "Barbe-bleue" ("Sinihabe"), "La vie parisienne" ("Pariisi elu"), "La grande-duchesse de Gérolstein" ("Gérolsteini suurhertsoginna") ja "La Périchole" ("Pericola").

Probleemid[muuda | muuda lähteteksti]

1864. aastal kirjutas ta Viini Hofoperile ooperi "Die Rheinnixen" ("Reini merineitsi"), mis küll meeldis saksa kriitik Eduard Hanslickile ja Viini publikule, kuid tõi talle Prantsusmaal suuri ebameeldivusi. See ooper on tänapäeval praktiliselt unustusse vajunud. Pärast sõda Saksamaaga 1870–1871 süüdistati Offenbach saksasõbralikkuses ning ta pidi Prantsusmaalt ajutiselt lahkuma. Sel perioodis vähenes ka tema populaarsus prantslaste hulgas.

Naasnud Prantsusmaale, juhtis Offenbach 1873.–1875. aastal Théâtre de la Gaîtéd, kuid tulemuseks oli teatri kiire pankrot. Seetõttu läks ta 1876. aastal raha teenima Ameerika Ühendriikidesse. Seal võeti ta vastu suure lugupidamisega. Kohe esimese kontserdi – tegemist oli sümfooniakontserdiga! – piletid olid välja müüdud. Pettunud publik asus kohe pärast esimest numbrit kontserdilt lahkuma. Edasi läks operetlikus stiilis ja seetõttu edukamalt. Offenbach andis New Yorgis ja Philadelphias üle 40 operetikontserdi ning dirigeeris oma teoste Ameerika esietendusi.

Viimased eluaastad ooperiga[muuda | muuda lähteteksti]

Pöördunud tagasi Prantsusmaale, oli Offenbach kaotanud suure osa oma optimismist. Ta kirjutas küll veel mitu head operetti ("Madame Favart", "La fille du tambour-major"), kuid prantslaste silmis oli ta tähtsuse kaotanud. Ka kriitikud avaldasid hävitavaid artikleid. Teda oli juba aastaid vaevanud mõte, et üksnes operettidest ei piisa, et end lavamuusika ajalukku jäädvustada. Pärast "Die Rheinnixeni" ebaedu Prantsusmaal otsis pingeliselt ainet uueks ooperiks. Talle meeldis Jules Barbieri ja Michel Carré lavateos "Les contes fantastiques d'Hoffmann" ("Hoffmanni fantastilised lood"). Alates 1877. aastast tegeleski peamiselt sellele tekstile rajatud ooperi "Les contes d'Hoffmann" ("Hoffmanni lood") komponeerimisega. Töö jäi aga autori surma tõttu lõpetamata. Hoffmann suutis vaatamata podagra kiirele arengule ja tervise nõrgenemisele komponeerida kogu ooperi klaviiris ja viimistleda mõned stseenid ka partituuris. Valminud osade proovid Pariisi Opéra-Comique'is juba käisid. Töö viis lõpule (orkestreeris) Ernest Guiraud. Teos esietendus neli kuud pärast helilooja surma. Pooleli jäänud opereti "Belle Lurette" lõpetas Léo Delibes.

Ooper "Les contes d'Hoffmann" on üks prantsuse heliloojate ooperiloomingu populaarsemaid teoseid. See pole pärast esiettekannet Prantsusmaal kunagi repertuaarist välja langenud. 1882. aastal etendus see ooper Viini Ringtheateris, kuid esietenduse ajal puhkes teatris tulekahju, mille käigus hukkus mitu inimest. Solistides süvenes arusaam, et seda ooperit saadab needus, mistõttu teost esitati Viinis järgmine kord alles 1905. aastal. Siis saatis seda ka Viinis tohutu menu. Alles seejärel võttis teos sisse koha maailma operetiteatrite püsirepertuaaris.

Offenbach oli ergas teatriinimene. Paistis silma rõõmsameelse ja tundelise muusika loojana, mida sellisel kujul pole keegi väidetavalt suutnud ületada. Teda on peetud klassikalise opereti isaks. Tema operetid on olnud Austria klassikalise operetikoolkonna kujunemise aluseks ning inspireerinud Johann Straussi, Franz von Suppéd ja Carl Millöckeri. Tal õnnestus välja arendada operetistiil, mis vastab täpselt prantslaste maitsele. Seetõttu on tema teosed ka tänapäeval sageli Prantsusmaal, aga ka Austrias ja Saksamaal menukad. Alates 1991. aastast korraldab Die Jacques-Offenbach-Gesellschaft Bad Emsis iga-aastast Offenbachi teoste festivali.

Valik teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Esiettekanne Pariisis, kui pole teisiti märgitud.

L'alcôve (1847),
Les deux aveugles (1855),
Ba-ta-clan (1855),
La rose de Saint-Flour (1856),
Mesdames de la Halle (1858),
Orphée aux enfers (1858),
Geneviève de Brabant (1859),
Barkouf (1860),
Les bavards (1863),
Die Rheinnixen (Viin, 1864),
La belle Hélène (1864),
Barbe-bleue (1866),
La vie parisienne (1866),
La grande-duchesse de Gérolstein (1867),
Robinson Crusoé (1867),
La Périchole (1868),
Vert-vert (1869),
Les brigands (1869),
Le roi Carotte (1872),
Pomme d'api (1873),
Whittington (London, 1874),
Le voyage dans la lune (1875),
La boîte au lait (1876),
La foire Saint-Laurent (1877),
Madame Favart (1878),
La fille du tambour-major (1879),
Belle Lurette (1880, lõpetas Delibes),
Les contes d'Hoffmann (1881, lõpetas Guiraud).

Offenbach Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on mängitud Offenbachi kaheksat operetti 23 eri lavastuses. Enim lavastatud on operette "Ilus Helena" (Estonia 1911, 1927, 1999; Vanemuine 1932, 1969), "Pericola" (Estonia 1915, 1949; Vanemuine 1920, 1974; Endla 1924, 1949) ja "Orpheus põrgus", ka "Orpheus allilmas" (Estonia 1916, 1920, 1933, 2023; Vanemuine 1925, 1940, 2010; Endla 1927). Mängitud on ka "Pariisi elu" (Vanemuine 1964), "Nõia viiulit" (Estonia 1910), "Sinihabet" (Vanemuine 1890; Estonia 1972) ja "Üks nutab, teine naerab" (Vanemuine 1913). Ooperit "Hoffmanni lood" on Estonias esitatud 1923, 1934, 1957 ja 1988 ning Vanemuises 2007.