Leprosoorium

Allikas: Vikipeedia

Leprosoorium on leeprahaigete ehk pidalitõbiste ravila. See on paik, asutus või hoone, kus hoitakse haigeid eraldatult (karantiinis).

Eestis asus 5 leprosooriumit: Muuli leprosoorium, Nina leprosoorium, Kuuda leprosoorium, Tarvastu leprosoorium ning Audaku leprosoorium.

Ajaloost[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leprosooriumid said laia leviku keskajal, eriti Euroopas ja Indias. Neid pidasid tihti mungaordud. Ajalooliselt on leeprat kardetud kui ravimatut ja väga nakkavat haigust. Leprosooriume rajati mägedesse või teistesse kõrvalistesse kohtadesse, et tagada eraldatust, või just suuremate teede lähedale, et koguda annetusi nende ülalpidamiseks. Tänapäeval arvatakse, et leepraks liigitati ajalooliselt ka paljusid teisi, nüüdseks eristatud nahahaigusi, seega võis leprosooriumites olla ka muude haiguste all kannatajaid.

19. sajandi teise poole majandusliku kriisi aastatel Eestis ei arvestatud pidalitõve probleemidega ja tulemuseks oli 5 töötavat leprosooriumi juba 20. sajandi alguses. Nendeks olid: Muuli leprosoorium, Nina leprsoorium, Kuuda leprosoorium, Tarvastu leprosoorium ning Audaku leprosoorium.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. K. Kalling, „Pidalitõbi - vari minevikust“. Horisont, 1, 2006, lk 10–15