Anders Sunesen
Anders Sunesen (ka Andreas Sunesen, ladina keeles Andreas Sunonis; umbes 1167 – 1228) oli Lundi peapiiskop aastatel 1201–1228 ja esimene Taani asehaldur Tallinnas pärast selle vallutamist 1219. aastal.
Sunesen sai peapiiskopiks pärast oma nõo Absaloni surma 21. märtsil 1201. Ta oli aktiivne ristisõdade idee toetaja ning võttis osa ka kõigist kuningas Valdemar II korraldatud ristiretkedest. Nii oli ta tõenäoliselt ka üks 1206. aasta Saaremaa-sõjakäigu initsiaatoreid. Sõjaretke järel viibis ta pikemat aega Riias[1], kus sõlmis suhted piiskop Albertiga. 1219. aastal, pärast seda, kui Albert oli taanlasi eestlaste vastu appi palunud, saabus ka Sunesen koos Valdemari vägedega Tallinna alla. Legendi kohaselt palvetanud Sunesen Lindanise lahingu ajal hardalt ning seepeale langenud taevast Taani lipp, Danebrog, mis andnud taanlastele indu lahingu võitmiseks. Hiljem, kui Revala oli taanlastele alistatud, sai Sunesen selle esimeseks asehalduriks. Ta juhtis ka Taani jätkuvat ekspansiooni Eestis, koordineerides Taani preestrite ristikäiku Viru-, Harju- ja Järvamaale. 1222. aastal loobus Sunesen aga asehalduri ametist ja naasis Taani Skånesse. Võimalik, et see oli seotud mõne haigusega, näiteks pidalitõvega, sest ta tõmbus tagasi Ivö järvel asuvasse linnusesse, kus ta 1228. aastal ka suri.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Tooke, William (1799). View of the Russian Empire During the Reign of Catharine the Second, and to the Close of the Present Century. London: T. N. Longman, O. Rees, and J. Debrett. Lk lk. 553.