Lärmakas aafrikarästik

Allikas: Vikipeedia
Lärmakas aafrikarästik
Lärmakas aafrikarästik
Lärmakas aafrikarästik
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond: Selgroogsed Vertebrata
Klass: Roomajad Reptilia
Alamklass: Soomussisalikud Lepidosauria
Selts: Soomuselised Squamata
Alamselts: Maolised Ophidia
Infraselts: Alethinophidia
Ülemsugukond: Colubroidea
Sugukond: Rästiklased Viperidae
Alamsugukond: Pärisrästiklased Viperinae
Perekond: Aafrikarästik Bitis
Gray, 1842
Liik: Lärmakas aafrikarästik
Ladinakeelne nimetus
Bitis arietans
(Merrem, 1820)
Sünonüümid
  • Cobra lachesis Laurenti, 1768
  • Cobra clotho Laurenti, 1768
  • [Coluber] Lachesis Gmelin, 1788
  • [Coluber] Clotho — Gmelin, 1788
  • C[oluber]. Bitin Bonnaterre, 1790
  • Col[uber]. Intumescens
    Donndorff, 1798
  • Vipera severa
    Latreille In Sonnini & Latreille, 1801
  • [Vipera (Echidna)] arietans
    Merrem, 1820
  • Vipera inflata Burchell, 1822
  • Echidna arietans Wagler, 1828
  • Vip[era]. brachyura Cuvier, 1829
  • Vipera arietans Schlegel, 1837
  • Clotho [(Bitis)] arietans Gray, 1842
  • Clotho [(Bitis)] lateristriga Gray, 1842
  • Echidna arietans A.M.C. Duméril, Bibron & A.H.A. Duméril, 1854
  • Bitis arietans Günther, 1858
  • Bitis arietans Boulenger, 1896
  • Cobra lachesis Mertens, 1937
  • Bitis lachesis — Mertens, 1938
  • Bitis lachesis lachesis
    de Witte, 1953
  • Bitis arietans arietans
    Loveridge, 1953
  • Bitis arietans peghullae
    Steward, 1973
  • Bitis arietans — Golay et al., 1993
  • Vipera (Clotho) arietans
    — Herprint Int'l, 1994
  • Bitis arietans
    — Spawls & Branch, 1995[1]

Lärmakas aafrikarästik (Bitis arietans) on rästiklaste sugukonda kuuluv mürkmadu, kes elab savannis ja rohumaadel Marokost ja lääne-Araabiast kuni Aafrika lõunarannikuni, välja arvatud Sahara ja vihmametsa regioonid.[2] Tema arvel on kõige rohkem madude hammustustest põhjustatud surmasid Aafrikas ning seda just tema laia leviku ja tihedates inimasulates viibimise tõttu.[3][4] Hetkel on kirjeldatud kaks alamliiki Bitis arietans arietans ja Bitis arietans somalica.[5]:

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tavaline kehapikkus neil on umbes 1 m, keha on väga jäme. On kirjeldatud aga ka isendeid, kelle pikkus on 190 cm, kaal 6 kg ning ümbermõõt 40 cm. Saudi Araabias elavate isendite üldkehapikkus ei ületa tavaliselt 80 cm. Isased on enamasti pikemad kui emased ning neil on ka suhteliselt pikemad sabad.[3] Pea on neil natukene kolmnurga kujuline, ninamik on tömp ja ümmargune. Pea on siiski palju laiem kui kael. Nokise soomus on pisikene, silmakilbist ääristavad soomused moodustavad ringi (10–16 soomust) ning pealael on 7–11 silmadevahelist soomust. Silmaaluste ning ülamoka soomuste vahel on 3–4 soomuste rida. Ülamokasoomuseid on 12–17 ning alamoka soomuseid 13–17. Tihti on neil, hammaste vahetumise ajal, kummalgi ülalõualuul 2 kihva, mõlemad mürgihambad võivad funktsioneerida.[3][6]

Keha keskosas on neil 29–41 rida soomuseid, mis on neil teravate tippudega, välja arvatud kõige välimised read. Kõhusoomuseid on neil 123–147 rida ning sabaluseid soomuseid 14–38 rida. Emastel on kuni 24 sabaluste soomuste rida. Anaalsoomus on paaritu.[3]

Lärmakas aafrikarästik.

Värvusmuster varieerub sõltuvalt elukohast. Pea peal on 2 hästimärgatavat tumedat laiku: üks pealael ning teine silmade vahel. Pea külgedel on kaks kalde all olevat tumedat triipu, mis ulatuvad silmadest kuni ülahuuleni. Pea alakülg on kollakas-valge mustade ebakorrapäraste täppidega. Silmaiirise värv varieerub kuldsest hõbehallini. Seljapeal varieerub põhivärv kollakast helepruunini või oranžikani/punakaspruunini. Seda katavad mustriliselt 18-22 tahapoole suunatud tumepruuni kuni musta laiku mis ulatub kuni sabani. Tavaliselt on need laigud enamvähem sarika-kujulised, kuid võivad olla mõndades regioonides ka rohkem U-kujulised, mis moodustavad saba peal 2-6 tumeda ja heleda triipude ristimustrit. Osad populatsioonid on tihedalt pruuni või musta täpilised segatult teiste värvidega, mis annavad loomale kahvatupruuni või mustja välimuse. Kõht on neil kollane või valge mõndade tumedate täppidega. Vastsündinutel on kuldsed laigud pealael ning roosakad-punakad soomused keha külgedel.[3][6]

Üks erakordne isend, kelle kirjeldasid Branch ja Farrell 1988. aastal Lõuna-Aafrikas, oli triibuline. Tema muster koosnes ühest kitsast (ühe soomusrea laiusest) kahvatukollasest triibust, mis jooksis pealaelt kuni saba tipuni.[3]

Üleüldiselt on nad siiski üsna ühekülgse väljanägemisega, välja arvatud isendid, kes elavad ida-Aafrika ja lõuna-Aafrika kõrgemates piirkondades. Nendel aladel elavad isendid on rabavalt kollase-musta mustrilised.[6]

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lärmaka aafrikarästiku levila märgitud mustaga.

Lärmakas aafrikarästik on arvatavasti levinuim maoliik Aafrikas.[3] Teda võib kohata enamuses Saharast lõunasse jäävas Aafrikas kuni Hea Lootuse neemeni. Levila hõlmab veel Maroko, Mauritaania, Senegali, Mali, Alžeeria lõunaosa, Guinea, Sierra Leone, Elevandiluuranniku, Ghana, Togo, Benini, Nigeeria, Tšaadi, Sudaani, Kameruni, Kesk-Aafrika Vabariigi, Kongo DV põhja-, ida- ja lõunaosa, Uganda, Keenia, Somaalia, Rwanda, Burundi, Tansaania, Angoola, Zambia, Malawi, Mosambiigi, Zimbabwe, Botswana, Namiibia ja Lõuna-Aafrika Vabariigi. Lisaks võib liiki kohata veel Araabia poolsaarel: edelaosas Saudi Araabias ning Jeemenis.

Tüüpasukohaks on märgitud Hea Lootuse Neem Lõuna Aafrikas.[1]

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elab igas elupaigas välja arvatud kõrbetes, vihmametsades ning troopilistes mäestikes. Kõige tihedamini võib kohata kivistel rohumaadel.[7] Seepärast ei ole tema levila Aafrika vihmametsane läänerannik ning kesk-Aafrika ja Aafrika põhja rannik, kus on liialt kuiv. Araabia poolsaarel on lärmakat aafrikarästikut kohatud lõuna-Omaanis.[8]

Käitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna enamasti on liigi esindajad loiud, siis panustavad nad palju maskeeringule, et end kaitsta. Need maod liiguvad vooglevalt, kasutades seejuures üsna laiu kõhusoomuseid. Häirimise korral võivad nad siiski roomata unduleeruvalt üllatavalt kiiresti nagu kõik teised maod.[3][7] Kuigi nad on enamuse oma elust maapinnal, ujuvad nad väga hästi ning võivad ka ronida ilma suuremate raskusteta, põõsapuhmastikest võib neid tihti leida. Üks isend on leitud isegi 4,6 m kõrguselt puu otsast.[3]

Häiringu korral sisisevad nad valjult ja pikalt ning võtavad sisse kaitseasendi, milleks on keha eesmise osa hoidmine S-kujulisena. Samal ajal püüavad nad aga taganeda ohust eemale. Salvamine käib neil väga kiiresti ja seda ka külgedele, mitte ainult otse ette, peale mida võetakse ruttu uuesti sisse S-kujuline asend, et vajadusel uuesti salvata. Saakloomad surevad tihti juba ainuüksi mao sedavõrd kiirest salvamisest tulevast kokkupõrkest ning väga pikkade kihvade tekitatud sügavatest haavadest. Nende kihvad on võimelised läbistama isegi pehmema nahkkinda.[3][7]

Salvamise ulatuseks on täiskasvanud isenditel kuni kolmandik kehapikkusest, kuid noorloomad viskuvad terve kehaga ettepoole salvamise hetkel. Saakloom vabastatakse tavaliselt kohe peale salvamist ja taastatakse ründepositsioon, mitte ei hoita kinni.[3]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aktiivsed enamasti öösel ning saaki pigem varitsetakse, mitte ei jahita. Saakloomadeks on pisiimetajad, linnud, kahepaiksed ja sisalikud.[7]

Sigimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lärmaka aafrikarästiku noorloom ründe asendis.

Paaritumisperioodil siuglevad isased maod otsides suguküpseid emasloomi. Üht emast isendit Malindis jälitasid korraga 7 isast.[4]. Suguküpsetel isasloomadel esineb paaritumisperioodil ka omavahelisi võitlusi paaritumisõiguse eest. Arvatakse, et emaste nahk eritab feromoone, mida isased püüavad tuvastada. Pesakonnad on neil väga suured: on raporteid 80 pealisest järglaskonnast ning 50–60 pealised pesakonnad ei ole harvad. Vastsündinud on 12,5–17,5 cm pikad.[7] Suured isendid ida-Aafrika populatsioonidest annavad kõige suuremaid järglaskondi. Üks emane lärmakas aafrikarästik sünnitas Keenias loomaaias 156 poega, mis on suurim pesakond kõigi madude seas.[4][6]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 McDiarmid RW, Campbell JA, Touré T. 1999. Snake Species of the World: A Taxonomic and Geographic Reference, Volume 1. Herpetologists' League. 511 pp. ISBN 1-893777-00-6 (sari). ISBN 1-893777-01-4 (köide).
  2. U.S. Navy. 1991. Venomous Snakes of the World. US Govt. New York: Dover Publications Inc. 203 pp. ISBN 0-486-26629-X.
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 Mallow D, Ludwig D, Nilson G. 2003. True Vipers: Natural History and Toxinology of Old World Vipers. Krieger Publishing Company, Malabar, Florida. 359 pp. ISBN 0-89464-877-2.
  4. 4,0 4,1 4,2 Spawls S, Howell K, Drewes R, Ashe J. 2004. A Field Guide to the Reptiles Of East Africa. A & C Black Publishers Ltd., London. 543 pp. ISBN 0-7136-6817-2.
  5. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Bitis arietans Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 16.04.2014) (inglise keeles)
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 Spawls S, Branch B. 1995. The Dangerous Snakes of Africa. Ralph Curtis Books. Dubai: Oriental Press. 192 pp. ISBN 0-88359-029-8.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Mehrtens JM. 1987. Living Snakes of the World in Color. New York: Sterling Publishers. 480 pp. ISBN 0-8069-6460-X.
  8. Mall:NRDB species

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]