Kollane mänd

Allikas: Vikipeedia
Kollane mänd
Pinus ponderosa 8144t.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Mänd Pinus
Liik: Kollane mänd
Ladinakeelne nimetus
Pinus ponderosa
Douglas ex P. Lawson et C. Lawson (1836)
Levila lõunapoolseim ala kuulub arisoona männile
Levila lõunapoolseim ala kuulub arisoona männile
Sünonüümid
  • Pinus beardsleyi A. Murray bis (1855)
  • Pinus benthamiana Hartw. (1847)
  • Pinus craigiana A. Murray bis (1855)
  • Pinus engelmannii Torr. (1857)
  • Pinus jeffreyi var. ambigua Lemmon (1889)
  • Pinus jeffreyi var. montana Lemmon (1895)
  • Pinus jeffreyi var. nigricans Lemmon (1888)
  • Pinus parryana Gordon (1858)
  • Pinus ponderosa var. benthamiana (Hartw.) Vasey (1876)
  • Pinus ponderosa var. nigricans (Lemmon) Lemmon (1889)
  • Pinus ponderosa var. parryana (Gordon) Rob. (1905)
  • Pinus ponderosa var. pendula H.W. Sarg. (1878)
  • Pinus ponderosa var. penduliformis Sudw. (1897)
  • Pinus ponderosa subsp. washoensis (Mason & Stockw.) E. Murray (1982)
  • Pinus resinosa Hook. (1838)
  • Pinus resinosa Torr. (1828)
  • Pinus washoensis Mason & Stockw. (1945)[2]

Kollane mänd (Pinus ponderosa) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Liigi põhiteisendi var. ponderosa leidis 1826. aastal Washingtoni osariigi territooriumilt šoti botaanik David Douglas (1799–1834)[3]. Mänd on oma nime saanud kollast värvi väärtusliku puidu järgi[4].

Teisendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kollasel männil (Pinus ponderosa) eristatakse kahte ametlikult tunnustatud teisendit:[2]

Täpsustuseks peab lisama, et teadlaste hulgas puudub praegusel ajal üksmeel kollase männi taksonoomia täpsel määratlemisel. Osad teadlased (F. Lauria, M. Frankis) soovitavad liigi jaotamist neljaks alamliigiks ning lisada neile ka arisoona mänd (Pinus arizonica). Samuti käsitlevad USA teadlased juba praegu arisoona mändi kollase männi teisendina (Pinus ponderosa var. arizonica) ning seetõttu on nende poolt loodud kollase männi areaali kaardile lisatud ka arisoona männi levila.[3]

Botaanilised tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Käbid ja okkad
Isasõisik

Kollane mänd on kõrge ja pikaealine okaspuu, eluiga on tavaliselt 300–600, harva kuni 1000 aastat[5]. Puu kasvab tavaliselt 30–50 m kõrguseks, maksimaalne registreeritud kõrgus on 73 m[6].

Võra on noorel puul kitsaskooniline, vananedes muutub laiemaks ja ümaramaks. Tüvi on valdavalt sirge, läbimõõt 0,9–1,2 (2,6) m. Puukoor on paks, punakas kuni mustjaspruun, kestendab suurte plaatidena, rõmeline.[4]

Pungad on munaja kujuga, punakaspruunid, väga vaigused, kuni 2 cm pikkused. Võrsed on oranžikaspruunid, jämedad (paksus kuni 2 cm), vananedes muutuvad tumedamaks.[3]

Okkad on põhiteisendil enamasti kolmekaupa kimbus, 10–20 (30) cm pikkused, kolmetahulised, peensaagja servaga, tumerohelised[4], terava või tömpterava tipuga, püsivad võrsetel 4–6 (7) aastat[3] .

Isasõisikud on punakad, tihedalt ümber võrse, 10–15 mm pikkused. Emasõisikud on tumepunased, kolme- kuni viiekaupa männastes. Käbid on kuni 11 (15) cm pikkused, pruunid kuni punakaspruunid. Seemned on 6–10 mm pikkused, tiivakesega (pikkus 15–25 mm). 1000 seemne mass on 30–50 g.[4]

Sisemaa teisend var. scopulorum on põhiteisendist madalakasvulisem. Okkad on enamasti kahekaupa võrsele kinnitunud, pikkusega 7–15 cm, käbid on hallikaspruunid ja väiksemad kui põhiteisendil, puukoor on kollakaspruun.[4]

Juurestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kollase männi tõusmete võime kasvatada lühikese aja jooksul omale võimas peajuur, annab neile võimaluse kasvada väga kuival kasvupinnasel, kus paljud puuliigid tihti ellu ei suuda jääda. Isegi mõne kuu vanustel tõusmetel võivad juured ulatuda parasniisketes ja sügavamates muldades kuni 50 cm sügavusele. Piisava niiskuse olemasolul, ei ole ka rohujuurestik kollase männi juurestiku arengule takistuseks. Paari aastaga võib külgmiste juurte pikkus kahe- või kolmekordistuda.[7]

Täiskasvanud puu juurestik võib poorses mullas kasvada kuni 4 m sügavusele[5], raskemates savimuldades aga harva sügavamale kui üks meeter. Erandiks on sügavate pragudega kaljupinnas, kus juured võivad ulatuda 11–12 m sügavusele. Avatud kasvukohas võivad külgmised juured kasvada kuni 46 m kaugusele puust, puistus on aga kasvu horisontaalne ulatus piiratud teiste puude juurestiku tõttu ning sellisel juhul ulatuvad juured võraga ligilähedaselt samale kaugusele. Juurestiku põhimass jääb kuni 60 cm sügavusele maapinnast. Hästi ja sügavale arenenud juurestikuga kollane mänd on väga tormikindel puu.[7]

Levila ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kollase männi levila paikneb üsna suurel territooriumil Põhja-Ameerika lääneosas, ulatudes põhjas Kanada Briti Columbia lõunaosani ning lõunas Mehhiko Coahuila ja Sonora osariigini. Kasvukohtadeks on peamiselt mäed, kus ta levik ulatub kuni 3050 m kõrgusele merepinnast.

Kollane mänd Bryce Canyoni rahvuspargis

Kasvukoha kõrgused piirkonniti:[7]

Piirkond Kõrgus merepinnast, m
Washingtoni osariik 0–1220
Oregoni osariik 910–2010
Kaljumäestiku põhjaosa 300–1830
Kaljumäestiku lõunaosa 2300–3050
California põhjaosa 150–1070
California lõunaosa 1610–2230

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kollase männi põhiteisendi (var. ponderosa) kasvukohad on soojad ja kuivad. Iseloomulikuks on lühike kasvuperiood ja minimaalne sademete hulk suvel. Aastas esineb sademeid keskmiselt 280...430 mm. Kõige sademeterohkem piirkond on Sierra Nevada läänenõlvad, kus võib sadada aastas kuni 1750 mm. Kontrastina esineb Californias piirkondi, kus juulis-augustis sajab vähem kui 25 mm.[8]

Kollane mänd Oregonis, tüve Ø 2,77 m ja kõrgus 50,6 m

Sisemaa teisendi (var. scopulorum) levila aasta keskmine sademete hulk on vahemikus 380–510 mm. Madalamatel kõrgustel kõrbete läheduses võib aastas esineda sademeid kuni 230 mm. Nii kuivad kasvupiirkonnad sobivad väga vähestele puuliikidele.[5]

Aasta keskmine temperatuur on vahemikus 5...10 °C, juulis-augustis 17...21 °C. Külmavaba perioodi pikkus on Montanas ja Lõuna-Dakotas 90...154, Californias kuni 200 ööpäeva. Suvised maksimumtemperatuurid võivad tõusta kuni 43 °C ja talvel langeda kuni −40 °C.[7]

Kasvupinnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurel territooriumil levinud kollase männi kasvupinnas on moodustunud sette-, tard- ja moondekivimitest. Mulla lähtekivimitest on esindatud kvartsiit, argilliit, savikilt, basalt, andesiit, graniit, vulkaaniline tuhk, pimss, liivakivi ja lubjakivi. Kuivema kliimaga kasvupiirkondades on kasvuks hädavajalik sügavamate ja kohevamate muldade olemasolu, kuna õhukestes muldades puudub piisav niiskuse hulk. Kollane mänd talub nii happelist kui ka aluselist kasvupinnast, mille pH on vahemikus 4,9–9,1. Ülemistes mullahorisontides on pH tavaliselt 6,0–7,0.[7]

Kollase männi metsad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kollane mänd kasvab tavaliselt puhaspuistus või okaspuu segametsades. Ajaloo jooksul on olulist rolli tema levila säilimisel ja suurenemisel olnud metsapõlengutel. Kuigi seemikud hukkuvad tules, suudab kollane mänd tänu paksule korbale põlengutele üsna hästi vastu pidada. Konkureerivad puuliigid nagu varjutaluv hiigelnulg ja harilik ebatsuuga on nooremas eas tulele vähem vastupidavad ning seetõttu on nad tules hukkunud. Viimase 50 aasta jooksul on aga inimene sellesse protsessi sekkunud metsapõlengute piiramisega. Täiskasvanud kollaste mändide väljaraiumisel ei takista enam miski varjutaluvamate puuliikide domineerimist. Sellisel viisil on levila loodeosas viimase 25 aasta jooksul kollane mänd välja tõrjutud umbes 2 miljoni ha suuruselt territooriumilt.[7]

Peamised puuliigid, mis kasvavad piirkonniti koos kollase männiga:

Kollane mänd toiduallikana[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urson toitub kollase männi floeemist

Jäneselised ja närilised toituvad kollase männi seemnetest kogu aasta jooksul. Urson toitub täiskasvanud kollase männi floeemist, eelistades parasiittaimede poolt nõrgestatud puid. Ameerika punaorav (Tamiasciurus hudsonicus) ja oravaliik Sciurus aberti pesitsevad kollase männi metsades ja seemned on neile väga oluliseks toidutagavaraks. Sciurus aberti toitub ka kollase männi pungadest, võrsetest ja floeemist. Kahe oravaliigi kattumispiirkonnas tõrjub Sciurus aberti punaorava mägedes kõrgemale.[5]

Lindudest toituvad kollase männi seemnetest välusidrik (Junco hyemalis), männi-karmiinleevike (Carpodacus cassinii), männisiisike (Carduelis pinus), ameerika suurnokk-vint (Coccothraustes vespertinus), ameerika maarästas (Ixoreus naevius), hallmänsak (Nucifraga columbiana) jt.[8]

Hõredamad kollase männi metsad on rikkalikuks toiduallikaks hirvedele, kuid kollane mänd ise ei oma toiduhulgast eriti suurt osakaalu. Talvel moodustab ta valgesaba-pampahirve (Odocoileus virginianus) toidu kogusest ligi 2%.[5]

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sciurus aberti aitab seemneid levitada

Kollane mänd on ühekojaline okaspuu ning paljuneb seemnete abil. Käbikandvus võib alata avatud kasvukohtades 7-aastastel puudel ning head seemnesaaki annavad nad ligi 350 aastat. Kõige kvaliteetsemaid seemneid annavad puud vanuses 60–160 aastat. Tolmlemine toimub aprillist juunini sõltuvalt kasvukoha kõrgusest, laiuskraadist ja ilmastikutingimustest. Käbid valmivad tolmlemisele järgneva aasta augustis-septembris, seemnete varisemine algab paari nädala jooksul peale valmimist ning kestab novembri lõpuni. Head seemneaastad esinevad 3–8 aasta järel. Seemneid levitab peamiselt tuul ning nendest toituvad närilised ja linnud.[7]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kollase männi puit on üsna vaigune, sageli rohkete oksakohtadega, maltspuit on kollakasvalge, lülipuit on kollakaspruun kuni punakaspruun. Kvaliteetsem puit hinnatud ja oluline toormaterjal ehisliistude, kappide, uste, akende, raamide, saeveskitoodete jm tootmisel. Madalama kvaliteediga puitu kasutatakse saematerjalina, kastide, aluste jm valmistamisel.[8]

Puidu tähtsamad füüsikalis-mehaanilised omadused on toodud alljärgnevas tabelis:[9]

Koormatäis kollase männi puitu
Omadus Väärtus Ühik
Tihedus, õhkkuiv puit* 459 kg/m3
Erikaal, õhkkuiv puit* 0,44
Kõvadus, ristikiudu / pikikiudu 2640 / 3360 N
Elastsusmoodul, värske puit / õhkkuiv puit* 7790 / 9510 MPa
Paindetugevus, värske puit / õhkkuiv puit* 39,3 / 73,3 MPa
Survetugevus, (õhkkuiv puit*) pikikiudu / ristikiudu 42,3 / 5,22 MPa
Nihketugevus, õhkkuiv puit* 7,03 MPa
Lõiketugevus, õhkkuiv puit* 48,3 N/mm
Ruumala kahanemine, õhkkuiv puit* 6,1  %
* – niiskusesisaldus 12%.

Dekoratiivse välimusega kollast mändi kasvatatakse ilupuuna aedades ja parkides. Põhja-Ameerikas kasutatakse teda tihti ka maanteeäärsete metsade esteetilise väärtuse tõstmisel[7]. Kaljumäestiku piirkonnas kasutatakse laialdaselt pinnase stabiliseerimiseks erosiooni ja maalihete vastu ning vesikonna kaitsmiseks, harvem kaevanduspiirkondades tööstusmaastike metsastamiseks.[8]

Kasvatamine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kollane mänd Tartu puukooli pargis

Kollane mänd introdutseeriti meile 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alguses, kuid on siiani üsna vähe levinud. Väga oluline on seemnete päritolu, kuna loodusliku levila lõunapiirkonnas kasvavad puud on meil külmakartlikud. Põhja pool kasvavad kollased männid taluvad külma −29...–34 °C[10]. Hästi põuda taluvatele kollastele mändidele tuleks valida valgusküllased ja kuivemad kasvukohad, kuna liigniiskust nad ei talu. Kuigi kollasel männil on pikad ja dekoratiivsed okkad, jääb tema võra meie kliimas küllaltki hõredaks. Eesti kõrgeimad kollased männid (umbes 15 m) kasvavad Tallinna Botaanikaias. Samuti võib meil kollast mändi leida Tartu puukoolis ja selle kõrval olevas pargis, Emajõe-äärses dendropargis ja mujal.[11]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Conifer Specialist Group (1998). "Pinus ponderosa." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2010.
  2. 2,0 2,1 Conifer database: Pinus ponderosa.. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist. Kasutatud 14.06.2010. (inglise)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Pinus ponderosa. www.conifers.org. Kasutatud 16.06.2010. (inglise)
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Endel Laas. Dendroloogia, Tallinn: Valgus, 1987.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Pinus ponderosa var. scopulorum. www.fs.fed.us. Kasutatud 16.06.2010. (inglise)
  6. Pacific ponderosa pine. www.americanforests.org. Kasutatud 16.06.2010. (inglise)
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 7,8 Ponderosa pine. www.na.fs.fed.us. Kasutatud 16.06.2010. (inglise)
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 Pinus ponderosa var. ponderosa. www.fs.fed.us. Kasutatud 16.06.2010. (inglise)
  9. Ponderosa pine. www.naturallywood.com. FPInnovations – Forintek. (PDF) Kasutatud 15.06.2010. (inglise)
  10. Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  11. Eino Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004.