Suhkrumänd

Allikas: Vikipeedia
See on hea artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Suhkrumänd
Pinus lambertiana ProspectOR.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Mänd Pinus
Liik: Suhkrumänd
Ladinakeelne nimetus
Pinus lambertiana
Douglas (1827)
Pinus lambertiana.png
Sünonüümid
  • Pinus lambertiana var. martirensis Silba (1990)
  • Pinus lambertiana var. minor Lemmon (1888)
  • Pinus lambertiana var. purpurea Lemmon (1893)
  • Strobus lambertiana (Douglas) Moldenke (1952)[2]

Suhkrumänd (Pinus lambertiana) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide rühma ja alamperekonda Strobus ning on oma nime (sugar pine) saanud tänu tüves sisalduvale magusale vaigule, mida indiaanlased kasutasid köha ravimiseks[3]. Eurooplastest avastas suhkrumänni esimesena šoti botaanik David Douglas (1799–1834) 1826. aastal Oregoni territooriumilt.[4]

Botaanilised tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Käbid ja okkad

Suhkrumänd kõrge ja pikaealine okaspuu, mille eluiga küündib 400–500 aastani[5]. Puu kasvab tavaliselt 30–50 m, harva kuni 75 m kõrguseks. Maksimaalne registreeritud kõrgus on 81,7 m, olles sellega männi perekonna kõige kõrgem esindaja.[6]

Võra on noorel puul kitsaskooniline, vananedes muutub ümaramaks või tipuosas laiuvaks. Tüvi on valdavalt massiivne ja sirge, läbimõõt 90–180, maksimaalselt 330 cm. Korp on pruuni kuni hallikaspruuni tooniga, sügavrõmeline.[6]

Juurestik on hästi arenenud ja plastiline. Peajuur kasvab kiiresti ning võib puu teisel eluaastal ulatuda kuni ühe meetri sügavusele.[7]

Pungad on silinderja-munaja kujuga, punakaspruunid, vaigused, kuni 8 mm pikkused. Noored võrsed on karvadega kaetud, helepruunid-punakad kuni hallikasrohelised, vananedes muutuvad halliks. Okkad on viiekaupa kimbus, 5–10 cm pikkused, painduvad, sirged või veidi kõverdunud, sinakasrohelised, terava tipuga, püsivad võrsetel 2–4 aastat.[6]

Isasõisikud on kollased, ellipsoidse-silindrilise kujuga, kuni 15 mm pikkused. Suhkrumänni käbid on okaspuude seas kõige suuremad, 25–50 cm pikkused, sümmeetrilised, silinderja kujuga, veidi kaardus, vaigused, läikivalt kollakaspruunid. Seemned on munaja kujuga, tumepruunid, kest on 1–2 cm pikkune, 2–3 cm pikkuse tiivakesega.[6]

Levikuala ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suhkrumänni levila asub Põhja-Ameerika lääneosas, ulatudes Oregonist kuni Mehhiko loodeosani, kus ta kasvab sõltuvalt laiuskraadist 300–3200 m kõrgusel üle merepinna.[6]

Kasvukohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suhkrumänni mets Californias

Suur osa suhkrumänni kasvukohtadest on järsud ja ebatasased mäenõlvad. Madalamatel kõrgustel on ta esindatud kõikidel nõlvadel, kuid kõrgemal eelistab soojemaid lõuna- ja läänesuunalisi mäenõlvu. Optimaalne kasv on tagatud väiksemate kalletega ja keskmistel kõrgustel paiknevatel mäenõlvadel.[7] Suhkrumänd talub külmakraade kuni –18...–23 °C.[8]

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levila temperatuur ja sademete hulk on otseses sõltuvuses piirkonna laiuskraadist ja kõrgusest merepinna suhtes. Samal laiuskraadil temperatuur langeb ja sademete hulk tõuseb suurematel kõrgustel, põhjast lõunasse aga temperatuur tõuseb ja sademete hulk väheneb. Areaali suved on soojad ja kuivad, talved pehmed ja sademeterohked (temperatuur langeb harva alla nulli). Juulis ja augustis sajab tavaliselt vähem kui 25 mm ning õhu suhteline niiskus on üsna madal. Suurem osa sademetest esineb novembrist aprillini, millest keskmistel ja suurematel kõrgustel moodustab valdava osa lumi. Aasta keskmine sademete hulk on vahemikus 840–1750 mm.[7]

Kasvupinnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suhkrumänd kasvab tavaliselt tüüpilistel okaspuu segametsade muldadel, mille lähtekivimiteks on vulkaanilised, sette- ja tardkivimid. Ta domineerib sageli levilas esinevatel parasniisketel muldadel, mis on moodustunud ultraaluselistest kivimitest nagu peridotiit ja serpentiniit, kuigi nende kivimite madala kaltsiumi ja magneesiumi sisalduse tõttu on puud pigem kesise kasvuga. Suhkrumänni tavaliseks kasvupinnaseks on heade dreneerivate omadustega ja happelise reaktsiooniga mullad. Happeline reaktsioon suureneb tavaliselt sügavamatel muldadel. Ultraaluselistest kivimitest moodustunud mullad on neutraalsed või nõrgalt happelise reaktsiooniga. Kõige parema kvaliteediga suhkrumännikud kasvavad Sierra Nevada regioonis saviliivmuldadel, mille lähtekivimiks on graniit; Kaskaadide lõunaosas sügavatel liivsavimuldadel, mille lähtekivimiks on basalt ja rüoliit; rannikupiirkonnas ja Siskiyou mägedel Californias ja Oregonis liivakivist ja savikildast moodustunud muldadel.[7]

Suhkrumänni metsad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suhkrumänd kasvab harva puhaspuistutes ning enamasti leidub teda üksikute gruppide või üksikpuudena okaspuu segametsade koosseisus. Levila põhjaosas kasvab ta peamiselt koos järgmiste puuliikidega: harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii), hiigel-elupuu (Thuja plicata), hiigelnulg (Abies grandis), kalifornia ebaküpress (Chamaecyparis lawsoniana), kalifornia lõhnaseeder (Calocedrus decurrens), kollane mänd (Pinus ponderosa), läänetsuuga (Tsuga heterophylla) ja Menziesi maasikapuu (Arbutus menziesii).[7]

Levila keskosas esinevad koos suhkrumänniga järgmised puuliigid: hall nulg (Abies concolor), Jeffrey mänd (Pinus jeffreyi), kalifornia lõhnaseeder, kalifornia tamm (Quercus kelloggii), kollane mänd (Pinus ponderosa), tore nulg (Abies magnifica) ja mammutipuu (Sequoiadendron giganteum).[7]

Levila lõunaosas kasvavad koos suhkrumänniga järgmised puuliigid: Coulteri mänd (Pinus coulteri), hall nulg, Jeffrey mänd, kalifornia lõhnaseeder, kollane mänd ja suurekäbiline ebatsuuga (Pseudotsuga macrocarpa).[7]

Suurematel kõrgustel on suhkrumänni kaaspuuliikideks Jeffrey mänd, keerdmänd (Pinus contorta), läänemänd (Pinus monticola) ja tore nulg.[7]

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isasõisikud

Suhkrumänd on ühekojaline taim ja paljuneb seemnetega. Käbikandvus algab suhkrumännil hiljem, kui temaga koos kasvavatel mändidel ning ka käbide arv pole kuigi suur. Tolmlemine toimub mai lõpust kuni augusti alguseni, mis sõltub eelkõige kasvukoha kõrgusest. Seemnete koguhulgast valmib vaid 40–50% järgmise aasta augustist kuni oktoobri alguseni. Neid kahjustab ürask Conophthorus lambertianae, kes võib hävitada kuni 93% puu seemnetest. Veel valmimata seemnetest toituvad ka oravad ja linnud, näiteks Douglase orav (Tamiasciurus douglasii) ja valgepea-rähn (Picoides albolarvatus).[7]

Head seemneaastad korduvad kahe kuni seitsme aasta järel. Nendel aastatel on seemnete idanevus 67–93%, vaheaastatel aga võib langeda kuni 28%. Valminud seemned varisevad augusti lõpust kuni oktoobri lõpuni. Suhkrumänni seemned on üsna suured ja rasked, ühe seemne keskmine mass on 216 mg. Kuna seemne tiivake pole eriti suur, siis rasked seemned ei kandu tuulega kuigi kaugele, 80% neist langeb emapuust vaid kuni 30 m kaugusele. Peale tuule aitavad ka linnud ja väikeloomad kaasa seemnetele levitamisele, kuigi nad söövad enamuse neist ära.[7]

Esimesel kasvuaastal võib põua tõttu hukkuda kuni 50% seemikutest ning vaid 20–25% kasvama hakanud puudest elavad 10. eluaastani.[7]

Haigused ja kahjurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seenhaigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Männi-koorepõletikuga nakatunud puu

Väga suurt kahju tekitab suhkrumändidele männi-koorepõletik, mida põhjustab seen Cronartium ribicola. See seenhaigus on kõige olulisem Põhja-Ameerika viieokkaliste mändide kahjustaja. Välikatsete käigus on 70,8 kuni 77,4% suhkrumändidest nakatunud koorepõletikku[9]. Nakatunud seemikud hukkuvad tavaliselt mõne aasta jooksul. Haiguse levik on kõige ulatuslikum Oregonis ja California põhjaosas ning väheneb järk-järgult lõuna suunas, kus valitseb seente levikut pidurdav kuivem kliima.[5]

Parasiittaimed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Parasiittaim Arceuthobium californicum võib oluliselt kahjustada nakatunud puid, kuid aeglaselt levivat kahjustajat saab edukalt sanitaarraietega kontrolli all hoida.[5] Parasiittaimed vähendavad puude vastupanuvõimet haigustele, tüve läbimõõtu, kasvukõrgust ja puidu kvaliteeti. Haigusest kurnatud puud langevad aga tihti üraskite ründe alla.[7]

Kahjurputukad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mäestiku-männiürask (Dendroctonus ponderosae) on suhkrumänni kõige olulisem kahjurputukas. Nende putukate epideemilised rünnakud toimuvad periooditi ning põhjustavad suhkrumändide hukkumist suurte gruppide kaupa.[7]

Suhkrumänni käbisid kahjustav ürask Conophthorus lambertianae võib hävitada kuni 75% aastasest seemnesaagist.[5]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku männi ja suhkrumänni käbi

Suhkrumänni puit on kõrgelt hinnatud heade omaduste tõttu. Ta on hästi töödeldav, kerge ja hea vastupanuvõimega deformatsioonidele. See on leidnud kasutust eelkõige akna- ja ukseraamide, simside, uste ja mitmete spetsiaalsete puittoodete (nt oreliviled ja klaveriklahvid) valmistamisel.[5]

Puidu füüsikalised ja mehaanilised omadused on toodud alljärgnevas tabelis:[10][11]

Omadus Väärtus Ühik
Tihedus, õhukuiv puit* 403 kg/m3
Erikaal, õhukuiv puit* 0,36
Kõvadus ristikiudu, õhukuiv puit* 1700 N
Elastsusmoodul, värske puit / õhukuiv puit* 7100 / 8200 MPa
Paindetugevus, värske puit / õhukuiv puit* 34,0 / 57,0 MPa
Survetugevus, (õhukuiv puit*) pikikiudu / ristikiudu 30,8 / 3,40 MPa
Nihketugevus, õhukuiv puit* 7,8 MPa
Ruumala kahanemine kuivamisel, ahjukuiv puit** 7,9 %
* – niiskusesisaldus 12%; ** – niiskusesisaldus 0%

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Conifer Specialist Group (1998). "Picea lambertiana." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2010.
  2. Conifer database: Pinus lambertiana.. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist. Kasutatud 03.06.2010. (inglise)
  3. Eino Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004.
  4. Donald Culross Peattie. A Natural History of North American Trees, Houghton Mifflin Harcourt, 2007. ISBN 0618799044, ISBN 978-0618799046.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 "Pinus lambertiana". www.fs.fed.us. Kasutatud 03.06.2010. (inglise)
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Pinus lambertiana. www.conifers.org. Kasutatud 03.06.2010. (inglise)
  7. 7,00 7,01 7,02 7,03 7,04 7,05 7,06 7,07 7,08 7,09 7,10 7,11 7,12 Sugar Pine. www.na.fs.fed.us. Kasutatud 03.06.2010. (inglise)
  8. Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. Conifer Cold Hardiness, Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  9. Sniezko, Richard A.; Samman, Safiya; Schlarbaum, Scott E.; Kriebel, Howard B.. Breeding and Genetic Resources of Five-Needle Pines:Growth, Adaptability, and Pest Resistance. www.fs.fed.us, 2001. Medford, Oregon, USA. (PDF) (inglise)
  10. Samuel V. Glass, Samuel L. Zelinka. Wood Handbook, Chapter 04: Moisture Relations and Physical Properties of Wood. www.fpl.fs.fed.us, 2010. Forest Products Laboratory. (PDF) Kasutatud 26.06.2010. (inglise)
  11. David E. Kretschmann. Wood Handbook, Chapter 05: Mechanical Properties of Wood. www.fpl.fs.fed.us, 2010. Forest Products Laboratory. (PDF) Kasutatud 26.06.2010. (inglise)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]