Balfouri mänd
| Balfouri mänd | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 |
||||||||||||||
| Kaitsestaatus | ||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Pinus balfouriana Balfour (1853) |
||||||||||||||
 |
Balfouri mänd (Pinus balfouriana) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Mänd on oma nime saanud esmakirjeldaja, šoti botaaniku John Hutton Balfouri (1808–1884) järgi. Balfouri mänd kuulub koos igimänni (Pinus longaeva) ja ohtelise männiga (Pinus aristata) ühte alamsektsiooni Balfourianae.
Sisukord |
[redigeeri] Kirjeldus
Balfouri mänd on väga pikaealine ja aeglasekasvuline. Vanim leitud puu on 3400-aastane lõunapoolse alamliigi austrina esindaja. Põhjapoolse alamliigi balfouriana vanimad leitud puud on ligi 1600-aastased.[2]
Puu kasvab tavaliselt 6–15 m, harva kuni 22 m kõrguseks. Suurima leitud puu kõrgus on 23 m ning tüve läbimõõt 2,55 m.[2]
Võra on koonilise kuni ebakorrapärase kujuga. Tüvi on sirge või kaldu, korp on üsna paks (5–8 cm), hall kuni punakas või pruunikas, rõmeline.[3]
Pungad on munaja-koonusja kujuga, tuhmilt punakaspruunid, vaigused, 0,8–1,0 cm pikkused. Noored võrsed on punakaspruunid, siledad või nõrgalt karvased, hiljem muutuvad hallikaks ja siledaks.[3]
Okkad on viiekaupa kimbus, 1,5–4 cm pikkused, ülespoole kõverdunud, sinakas- või kollakasrohelised, terava kuni tömpja tipuga, püsivad võrsetel 10–30 aastat.[3]
Isasõisikud on punased, ellipsoidsed, umbes 6–10 mm pikkused. Käbid on sümmeetrilised, silinderja kujuga, 6–9 (11) cm pikkused, noorelt purpurjad, valminult punakaspruunid. Seemned on ellipsoidse kuni munaja kujuga, 5–10 mm pikkused, kahvatupruunid, punaste triipudega, 10–12 mm pikkuse tiivakesega. Ühe seemne keskmine mass on 27 mg.[3]
[redigeeri] Alamliigid
Balfouri männil eristatakse kahte alamliiki, mille levilad asuvad üksteisest umbes 480 km kaugusel.
- Pinus balfouriana subsp. austrina – lõunapoolse alamliigi levila asub Californias, Sierra Nevada mäestikus.
- Pinus balfouriana subsp. balfouriana – põhjapoolse alamliigi levila paikneb California põhjaosas, Klamathi mägedes.[4]
Alamliikide erinevused:[5]
| Erinevus | Alamliik balfouriana | Alamliik austrina |
|---|---|---|
| Korp | punakaspruun | hall |
| Okaste vaigukäigud | silmatorkavalt erineva läbimõõduga | peaaegu ühesuguse läbimõõduga |
| Seemnete suurus | 7–8 mm | 9–10 mm |
[redigeeri] Kasvukohad ja -tingimused
Lõunapoolse alamliigi austrina levila paikneb Sierra Nevada mäestiku kuivematel idanõlvadel, 2700–3000 m kõrgusel üle merepinna. Kliima on seal talvel külm ning suvel kuiv ja soe. Keskmine sademete hulk aastas on vahemikus 500–750 mm. Kasvukohad paiknevad mäenõlvadel, mille kalded küündivad kuni 55%. Sellistel kõrgustel on sagedased kahjustused, mida põhjustavad jää ja liivatormid. Enamasti kasvab ta põhjasuunalistel mäenõlvadel. Kasvupinnaseks on heade dreneerivate omadustega mullad, mille lähtekivimiks on graniit.[2]
Põhjapoolse alamliigi balfouriana levila asub Klamathi mägede nõlvadel, 2100–2500 m üle merepinna. Kliimat mõjutab Vaikse ookeani lähedus, keskmine sademete hulk aastas on vahemikus 1250–1750 mm. Kuna Klamathi mägedes pole palju kõrgemaid mäetippe, siis on levikuala tippude vahel ära hajutatud. Kasvupinnaste lähtekivimiteks on gabro, granodioriit, kildad, lubjakivi ja kõige levinum on serpentiin. Serpentiinist tekkinud muldadel moodustab ta peaaegu puhaspuistuid, kuna Balfouri männiga koos esinevad puuliigid taluvad neid muldasid vähem (välja arvatud Jeffrey mänd). Serpentiinmuldadel kasvab ta enamikel mäenõlvadel, orgude põhjas ja järvede madalikel. Teistel mullatüüpidel esineb üksikute mõnesajaliste puude gruppidena mäetippudel, järskudel lääne- ja lõunanõlvadel. Mäenõlvade kalle kasvukohtadel on vahemikus 15–32%.[2]
Balfouri mänd talub külmakraade –23...–29 °C.[6]
[redigeeri] Kaasliigid
Lõunapoolne alamliik austrina kasvab tihti puhaspuistus. Tore nulg (Abies magnifica var. magnifica), läänekadaka alamliik (Juniperus occidentalis ssp. australis), keerdmänni teisend (Pinus contorta var. murrayana), Jeffrey mänd (Pinus jeffreyi) ja kaljumänd (Pinus flexilis) võivad esineda temaga madalamatel kõrgustel, valgetüveline seedermänd (Pinus albicaulis) aga kõrgematel mäenõlvadel.
Põhjapoolse alamliigi balfouriana levila on puuliikide poolest mitmekesisem kui tema lõunapoolsem liigikaaslane. Segametsade mitmekesisus on suurem, mida rohkem põhjapoole levilas liikuda. Puhaspuistuid moodustab ta eelkõige serpentiinmuldadel. Valgetüveline seedermänd ja Mertensi tsuuga (Tsuga mertensiana) kasvavad koos temaga levila kõrgematel nõlvadel, parasniisketel põhjasuunalistel nõlvadel lisandub neile veel Breweri kuusk (Picea breweriana). Alates 2200 meetrist allapoole lisandub kaasliikide hulga kuivematel muldadel Jeffrey ja Murray mänd ning niiskematel muldadel toreda nulu teisend (Abies magnifica var. shastensis) ja läänemänd (Pinus monticola). Levila kõige madalamatel kõrgustel kasvab Balfouri mänd koos läänemänni või halli nuluga (Abies concolor), ning harva ka kalifornia lõhnaseedriga (Calocedrus decurrens) ja rohelise ebatsuugaga (Pseudotsuga menziesii var. menziesii).[2]
[redigeeri] Paljunemine
Balfouri mänd on ühekojaline okaspuu ning paljuneb seemnete abil. Puud hakkavad käbisid kandma 20–50 aasta vanuselt. Head käbiaastad korduvad 5–6 aasta järel. Tolmlemine leiab aset juulis-augustis. Seemned valmivad tolmlemisele järgneva aasta septembris-oktoobris ning levivad tuulte abil. Lõunapoolse alamliigi seemnete idanevuseks on saadud laboratoorsetes tingimustes 86%. Seemikute arenguks on soodsad pehmed ja sademeterohked talved. Seemikute kasvukiiruseks on saadud 0,5–2,3 cm aastas. Täisealised puud kasvavad 100. aasta jooksul 6–8 cm levila kõrgematel kasvukohtadel ja 17–23 cm madalamatel kõrgustel.[2]
[redigeeri] Haigused ja kahjurputukad
Balfouri mändi ohustavaks kõige ohtlikumaks haiguseks on männi-koorepõletik, mille levikuala järjest laieneb. Laboratoorsete katsetuste ajal on nakatunud 75–100% Balfouri männi istikutest. See surmav seenhaigus on tõsine oht kõikidele Põhja-Ameerika viieokkalistele mändidele. Ülejäänud seenhaigustest esineb veel tüvemädanik ja okkaid kahjustav seenhaigus. Kõige pikemaealised ja vastupidavamad haigustele on lõunapoolsema alamliigi esindajad, kuna nende levilas on kliima kuivem.[2]
Kahjurputukatest võivad Balfouri mändi rünnata mäestiku-männiürask (Dendroctonus ponderosae) ja kaks haruldast kooreüraski liiki (Pityophthorus sp.). Harvem kahjustab teda parasiittaim Arceuthobium cyanocarpum.[2]
[redigeeri] Kasutamine
Balfouri mändi raiutakse harva ja tema puit ei oma majanduslikku väärtust. Siiski omab ta väärtust dendrokronoloogiale, sest vanimad männid võimaldavad uurida perioodi, mis küündib ajas 3500 aastat tagasi.[2]
[redigeeri] Viited
- ↑ Conifer Specialist Group 1998. "Pinus balfouriana".. IUCN Red List of Threatened Species. <www.iucnredlist.org>., Kasutatud 21.04.2010. (inglise)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 "Pinus balfouriana". www.fs.fed.us, Kasutatud 22.04.2010. (inglise)
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 "Pinus balfouriana". www.conifers.org, Kasutatud 22.04.2010. (inglise)
- ↑ Conifer database: "Pinus balfouriana".. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist, Kasutatud 21.04.2010. (inglise)
- ↑ James E. Eckenwalder. "Conifers of the World: The Complete Reference", Timber Press, 2009. ISBN-13: 9780881929744; ISBN-10: 0881929743.
- ↑ Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Balfouri mänd |
