Tore nulg

Allikas: Vikipeedia
Tore nulg
Abies magnifica cones Lassen.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Nulg Abies
Liik: Tore nulg
Ladinakeelne nimetus
Abies magnifica
A. Murray (1863)
Abies magnifica levila.jpg
Sünonüümid
  • Abies campylocarpa A. Murray bis (1860)
  • Abies magnifica var. argentea Beissn. (1909)
  • Abies magnifica var. glauca Beissn. (1909)
  • Abies nobilis var. magnifica (A. Murray bis) Kellogg (1882)
  • Picea magnifica (A. Murray bis) Gordon (1875)
  • Pinus campylocarpa (A. Murray bis) Voss (1913)
  • Pinus magnifica (A. Murray bis) W.R. McNab (1876)
  • Pinus nobilis var. magnifica (A. Murray bis) Voss (1907)
  • Pseudotsuga magnifica (A. Murray bis) W.R. McNab (1876)[2]

Tore nulg (Abies magnifica) on igihaljas okaspuu nulu perekonnast. Ta on lähedane sugulane ja hübridiseerub looduslikult hõbenuluga. Tore nulg levib Põhja-Ameerika lääneosas, Kaskaadidest Sierra Nevadani, kõrgusel 1370–3000 m üle merepinna parasvöötme kliimas. Puud kasvad tavaliselt 20–40, harva 60 m kõrguseks.

Teisendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toredal nulul eristatakse kahte teisendit:[2]

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Okkad ja käbi

Tore nulg kasvab looduslikus levikualas tavaliselt 20–40, harva kuni 60 m kõrguseks, tüve läbimõõt küündib soodsates kasvutingimustes kuni 2,6 m[3]. Puude eluiga võib soodsates oludes ületada 600 aastat.[4]

Võra on kitsaskoonusja kujuga. Tüve koor on noortel puudel õhuke ja hallikas, vanematel puudel paks, sügavate lõhedega ja punakaspruuni tooniga. Pungad on tavaliselt tumepruunid, munaja kujuga, väiksed, vaiguta või veidi vaigused tipuosas, tipp ümarjas. Noored võrsed on helekollased kuni beežikad, esimesel paaril aastal kaetud punakate karvadega. Okkad on 2–3,7 cm pikkused, painduvad, allpool kaks heledat 4–5 realist õhulõheriba, pealt sinakasrohelised kuni hallikassinised, tömpja tipuga.[4]

Isasõisikud on purpurjad või punakaspruunid. Käbid on ümardunud tipuga, 15–20 cm pikkused ja läbimõõduga 7–10 cm, noorelt purpurjad, valminult kollakaspruunid või punakaspruunid. Seemned on 15×6 mm suurused, kest tumepunakaspruun, tiivake kestaga peaaegu sama pikk. Idulehti on 7–8.[4] 1000 seemne keskmine mass on 62,1 g (var. shastensis) kuni 70,9 g (var. magnifica)[5].


Levikuala ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toreda nulu levila asub Põhja-Ameerika lääneosas, ulatudes Kaskaadidest Sierra Nevadani, kus ta kasvab mägedes 1370–3000 m kõrgusel üle merepinna. Toreda nulu metsad on olulisel kohal kasvupiirkonna vesikonna kaitsel, sest tema levilas akumuleerub talve jooksul rohkesti lund. Kasvukoha kõrgus piirkonniti on toodud alljärgnevas tabelis[3]:

Toreda nulu mets Californias
Piirkond Kasvukoha kõrgus, m
Klamathi mäed ja rannikupiirkond 1370–1675
Siskiyou mäed ja Kaskaadide lõunaosa 1400–1800
Sierra Nevada põhjaosa 1800–2400
Sierra Nevada lõunaosa 2200–3000

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levilas valitseb parasvöötme kliima, talved on seal pehmed ja sademeterohked ning suved on kuivad ja soojad. Suvised temperatuurid tõusevad harva üle 29 °C ja talvised langevad harva alla −29 °C. Puu talub talvel külmakraade kuni −23...–29 °C[6]. Levilas on iseloomulik suvine kuivaperiood, aprillist oktoobrini esineb vaid harva äikesevihma. Peaaegu kogu aasta sademete hulk esineb oktoobrist märtsini, millest 80% või enam moodustab lumi. Sierra Nevadas võib lumepaksus küündida kuni 4 m ning California põhjaosas ja Oregonis kuni 2 m. Aasta keskmine sademete hulk on 750–1500 mm. Eriti hästi kasvab tore nulg väheste sademetega aastatel, sest madal sademete hulk tähendab üldjuhul varasemat lume sulamist ja pikemat kasvuperioodi.[5]

Kasvupinnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tore nulg kasvab tavaliselt sügavamatel liivsavimuldadel ja õhematel, moreenist moodustunud muldadel. Kasvupinnase pH on üldjuhul 5,0–6,1. Kohati on kasvupinnaseks uued ja noored mullad, mis on väga väikese huumusesisaldusega ja väljaarenemata mullahorisontidega. Tavaliselt on kasvupinnaseks siiski värsked, parasniisked ja hästi vett läbilaskvad mullad. Veega küllastunud muldadel kasvab ta halvasti.[3] Huumusekihi paksus on tavaliselt 2–8 cm (kohati ka rohkem). Parimad kasvutingimused on paksemate mullahorisontidega kasvupinnastel, mis on moodustunud liustikusetetest või pleistotseeni ajastu järvesetetest. Puud jäävad aga kidurateks järskudel mäenõlvadel, kus mullad on väga õhukesed.[5]

Toreda nulu metsad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tore nulg moodustab oma levilas tihti puhaspuistuid või on domineerivaks puuliigiks okaspuu segametsades. Tüüpteisendi var. magnifica metsad on sageli tihedad puhaspuistud, mis asuvad madalamal kasvavate halli nulu (Abies concolor) ning kõrgemal esinevate Mertensi tsuuga (Tsuga mertensiana) ja Murray männi (Pinus contorta var. murrayana) metsade vahel. Tihedamad metsad on üldjuhul hõredama alustaimestikuga.[3]

Teisend var. shastensis puud Mount Shasta jalamil

Sierra Nevada niiskematel läänenõlvadel esineb koos toreda nulu tüüpteisendiga Murray mänd, lõunapoolsemates kuivemates kasvukohtades aga suhkrumänd (Pinus lambertiana), kalifornia lõhnaseeder (Calocedrus decurrens) või Mertensi tsuuga. Sierra Nevada põhjaosas kasvab temaga hajusalt Jeffrey mänd (Pinus jeffreyi), läänemänd (Pinus monticola) ja suhkrumänd.[5]

California rannikupiirkonnas domineerib teisend var. shastensis tihti segametsades koos hõbenuluga (Abies procera) või kasvab kõrgemal kui 1850 m segunenult koos Mertensi tsuuga ja Breweri kuusega (Picea breweriana). Kõrgemal mägedes on serpentiinist moodustunud muldadel põhilisteks kaaspuuliikideks Balfouri mänd (Pinus balfouriana), läänemänd ja Jeffrey mänd.[5]

Kaskaadide lõunapiirkonnast põhjasuunas Oregoni poole ja läänesuunas rannikupiirkonda kaotab var. shastensis pikkamisi oma domineeriva staatuse. Madalamatel kõrgustel asendab teda hall nulg ja kõrgemal Mertensi tsuuga. Peamisteks kaaspuuliikideks on selles piirkonnas veel roheline ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. menziesii), läänemänd ja keerdmänd (Pinus contorta).[5]

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tore nulg on ühekojaline okaspuu ning paljuneb seemnete abil. Käbikandvus algab tavaliselt 30–45 aastastel puudel ning suureneb aastatega järk-järgult. Tolmlemine toimub maist kuni juuni lõpuni, sõltuvalt kasvukoha kõrgusest ja ilmastikutingimustest. Seemned valmivad sama aasta augustis-septembris. Väga head seemneaastad esinevad 1–4 aasta järel. Seemnete eraldumine koos käbide lagunemisega algab septembri lõpust oktoobri keskpaigani ning nende levitajaks on peamiselt tuul, kandes nad tavaliselt kaugusele, mis on 1,5–2 korda suurem puu kõrgusest. Erakordselt heal seemneaastal võivad puud toota 1,4 miljonit seemet ühe hektari kohta. Tavalisel heal seemneaastal on see näitaja siiski umbes kümme korda väiksem. Parima kvaliteediga seemneid toodavad täiskasvanud ja elujõulised puud. Nooremad puud võivad samuti palju seemneid anda, aga nende tootlikkus on väga kõikuv. Kuna käbid valmivad üldjuhul vaid puu tipuosas, siis igasugused tipuosa kahjustused (kahjurid, haigused, mehaanilised kahjustused) vähendavad oluliselt käbide arvu. Eriti sagedasti esineb selliseid kahjustusi vanematel puudel. Seemnete idanevus on tavaliselt küllaltki madal, alla 40%, kuid selle kompenseerib suur seemnete koguhulk.[5]

Seemned idanevad kõige paremini paljastel või hõreda rohurindega mineraaltoitaineterikastel muldadel, kuid peale esimest eluaastat on parimad ellujäämisvõimalused tõusmetel, mis kasvavad tihedama rohurindega muldadel. Esimestel aastatel on noorte seemikute peamisteks suremuse põhjustajateks kuumus (taimkatteta maapinna temperatuur võib tõusta kohati kuni 70 °C), põud, külmakahjustused ja konkureerimine teiste taimedega. Suremus on suurim seemikute hulgas, kes on kasvanud ligi 30 cm kõrguseks. Nende puude juuri kahjustavad suslikud ja noori võrseid söövad hirved. Esimeste eluaastate kasvutingimused on parimad täisvarjus, kuid vanemad puud kasvavad kõige paremini täisvalguses. Noored seemikud kasvavad küllaltki aeglaselt, 2–4 aastased puud on vaid 10–15 cm kõrgused.[3]

Haigused ja kahjurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Parasiittaim Arceuthobium abietinum

Patogeenidest põhjustab toreda nulu metsades kõige suuremat kahju parasiittaim Arceuthobium abietinum ssp. magnificae. See parasiit on levinud kogu toreda nulu areaalis ning on nakatanud 40% Californias kasvavatest toreda nulu puistutest. Nakatunud puud on vastuvõtlikud seenhaigusele, mida tekitab seen Cytospora abietis. Haiguse tõttu kuivavad parasiittaime poolt nakatunud oksad ning väheneb puu kasv. Nõrgestunud puud on omakorda vastuvõtlikud kooreüraskite ründele ja teistele haigustele. Tüvemädanikku põhjustavad seenhaigused nakatavad puud parasiittaimede poolt tekitatud tüvekoore kahjustuste kaudu ning vähendavad puude kvaliteeti või põhjustavad tüve murdumise tõttu nende hukkumist. Tihedad metsad lihtsustavad parasiittaimede levimist ühelt puuvõralt teisele.[5]

Seenhaigustest on oluline veel juurepessu põhjustav seen Heterobasidion annosum, mis on levinud tihedamates metsades Sierra Nevada idanõlvadel. Kooreüraskitest põhjustab kõige rohkem puude hukkumist Scolytus ventralis.[3] Selle üraski tõttu hukkub igal aastal Californias puid kogumahuga ligi 1 miljonit m3.[7]

Avastamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toreda nulu määras eraldi liigina William Lobb 18591863 toimunud California-ekspeditsioonil. Varem oli selle küll avastanud David Douglas, kuid ta polnud seda eraldiseisvana määranud.[8]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koos halli nuluga moodustab toreda nulu raiemaht ligi 25% California aastasest raiemahust. Metsad on küllaltki hea tootlikkusega, 160-aastase majandamata metsa varu küündib 1470–2320 m3/ha[5]. Toreda nulu puit on kerge, madala erikaaluga ja pehme, kuid üldjuhul vastupidavam teistest Põhja-Ameerikas levinud nulgude puidust. Puitu kasutatakse peamiselt saematerjali tootmiseks, vineeritööstuses, eelistatult tselluloosi tootmisel, raamide valmistamisel, küttepuiduna jm. Ilusa hõbedatoonilise võra tõttu kasvatatakse toredat nulgu ka jõulupuu kasvandustes.[viide?]

Raieküps puu

Puidu füüsikalised ja mehaanilised omadused on toodud alljärgnevas tabelis:[9][10]

Omadus Väärtus Ühik
Tihedus, õhukuiv puit* 426 kg/m3
Erikaal, õhukuiv puit* 0,38
Kõvadus ristikiudu, õhukuiv puit* 2200 N
Elastsusmoodul, värske puit / õhukuiv puit* 8100 / 10300 MPa
Paindetugevus, värske puit / õhukuiv puit* 40,0 / 72,4 MPa
Survetugevus, (õhukuiv puit*) pikikiudu / ristikiudu 37,6 / 4,2 MPa
Nihketugevus, õhukuiv puit* 7,2 MPa
Ruumala kahanemine kuivamisel, ahjukuiv puit** 11,4  %
* – niiskusesisaldus 12%; ** – niiskusesisaldus 0%.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Conifer Specialist Group (1998). "Abies magnifica." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2010.
  2. 2,0 2,1 Conifer database: Abies magnifica.. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist, Kasutatud 01.08.2010. (inglise)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Abies magnifica. www.fs.fed.us, Kasutatud 01.08.2010. (inglise)
  4. 4,0 4,1 4,2 Abies magnifica. www.conifers.org, Kasutatud 01.08.2010. (inglise)
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 5,8 California Red Fir. www.na.fs.fed.us, Kasutatud 01.08.2010. (inglise)
  6. Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. Conifer Cold Hardiness, Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  7. Scolytus ventralis (Scolytidae). www.forestry.ubc.ca, Kasutatud 04.08.2010. (inglise)
  8. Toby Musgrave, Chris Gardner & Will Musgrave (1999). The Plant Hunters. Orion Publishing Group, 147. ISBN 1-84188-001-9. 
  9. Samuel V. Glass, Samuel L. Zelinka. Wood Handbook, Chapter 04: Moisture Relations and Physical Properties of Wood. www.fpl.fs.fed.us, 2010. Forest Products Laboratory. (PDF) Kasutatud 03.08.2010. (inglise)
  10. David E. Kretschmann. Wood Handbook, Chapter 05: Mechanical Properties of Wood. www.fpl.fs.fed.us, 2010. Forest Products Laboratory. (PDF) Kasutatud 03.08.2010. (inglise)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]