Hall nulg

Allikas: Vikipeedia
Hall nulg
Noored hallid nulud Yosemite rahvuspargis
Noored hallid nulud Yosemite rahvuspargis
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Nulg Abies
Liik: Hall nulg
Ladinakeelne nimetus
Abies concolor
(Gordon) Lindley ex Hildebrand (1861)
Abies concolor range map 3.png
Sünonüümid
  • Abies concolor forma atroviolacea Cinovskis (1974)
  • Abies concolor var. bajacalifornica Silba (1990)
  • Abies concolor subsp. lowiana (Gordon) E. Murray (1983)
  • Abies concolor var. lowiana (Gordon) Lemmon (1895)
  • Abies concolor var. martinezii Silba (1990)
  • Abies grandis var. concolor A. Murray bis (1875)
  • Abies grandis var. lowiana (Gordon) Hoopes (1863)
  • Abies lowiana (Gordon) A. Murray bis (1863)
  • Abies lowiana var. viridula Debreczy & Rácz (1990)
  • Picea concolor Gordon (1858)
  • Picea lowiana Gordon (1862)
  • Pinus concolor (Gordon) Parl. (1868)
  • Pinus lowiana (Gordon) W.R. McNab (1876)[2]

Hall nulg (Abies concolor) on igihaljas okaspuu nulu perekonnast. Halli nulu avastas esimesena 1831. aastal Columbia jõe lähedalt šoti botaanik David Douglas (1799–1834).[3] Teaduslikus kirjanduses kirjeldas halli nulgu esimesena 1858. aastal inglise botaanik George Gordon (1801–1893), kes kasutas ladinakeelset nimetust Picea concolor.[2]

Botaanilised tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Okkad ja käbid
Isasõisikud okaste vahel

Hall nulg kasvab looduslikus levikualas tavaliselt 25–40 m kõrguseks, tüve läbimõõt on 0,9–1,2 (1,8) m.[4] Registreeritud suurima puu kõrgus on 66,1 m ja tüve läbimõõt 2,23 m.[5] Puude eluiga võib soodsates oludes küündida 300–400 aastani.[6]

Võra on tihe, kuhikjas, võrdlemisi lai ning ulatub maapinnani. Tüve koor on tuhkjashall, paks ja pikuti lõhenev.[4]

Juurestik on hästi arenenud, peajuurel on rohkesti külgjuuri, mis ulatuvad sügavale, mistõttu on ta küllaltki tormikindel.[4]

Okkad on pikemad kui teistel nululiikidel, 4–8 cm pikkused, tömbid, mõlemalt küljelt sinakasrohelised või vesihallid, mõlemal küljel on õhulõheribad. Pungad on kerajad, kollakasrohelised-roosakad, vaigused. Noored võrsed on kollakasrohelised, paljad või nõrgalt karvased.[4]

Isasõisikud on purpurjaspunased või -rohelised. Käbid on silinderjad, ümardunud otstega, 7–12 (14) cm pikkused ja läbimõõduga 3–5 cm, noorelt oliivrohelised, valminult pruunikad. Seemnesoomused on väga laiad, ümardunud servaga ning kattesoomustest märksa pikemad.[4]

Seemned on 8–12 mm pikkused, tuhmjaspruunid, tiivakesega, mis on seemnest ligi kaks korda pikem. 1000 seemne mass on vahemikus 20–40 g.[4] Tõusmetel on 5–9 idulehte.[5]

Levikuala ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Halli nulu areaal paikneb Põhja-Ameerika lääneosas, põhja-lõuna suunas USA Oregoni osariigi keskosast Põhja-Mehhikoni ning ida-lääne suunas Colorado osariigi keskosast Vaikse ookeani rannikuni. Ta kasvab mägedes 600–3400 m kõrgusel.[7]

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Küllalt suure ja väljavenitatud levikuala tõttu varieeruvad kliimatingimused üsna suures ulatuses. Kliimat iseloomustavad keskmine õhuniiskus ja keskmise kuni suure lumikatte paksusega pikad talved. Ta kasvab nii niisketel ja jahedatel kui ka soojematel ja kuivadel mäenõlvadel. Aasta keskmine sademete hulk on vahemikus 510–1900 mm. Madalamatel kõrgustel esineb enamik sademetest sügisel ja varakevadel. Suurematel kõrgustel on peamiseks niiskuse allikaks lumesulavesi.[7]

Kasvupinnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suure levikuala tõttu on halli nulu kasvupinnas moodustunud paljudest erinevatest lähtekivimitest. Esindatud on nii tard-, sette- kui ka moondekivimid. Kõige paremini kasvab hall nulg keskmise sügavusega ja hästi vett läbilaskvatel liiv- ja saviliivmuldadel, sõltumata mulla lähtekivimist. Ta talub nii happelist kui ka aluselist kasvupinnast.[7]

Halli nulu metsad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hallid nulud California osariigis

Kaskaadide ja Sierra Nevada mäestiku okaspuu segametsades esineb hall nulg peamiselt koos järgmiste puuliikidega: hiigelnulg (Abies grandis), Menziesi maasikapuu (Arbutus menziesii), kiviviljak (Lithocarpus densiflorus), kalifornia lõhnaseeder (Libocedrus decurrens), kollane mänd (Pinus ponderosa), keerdmänd (Pinus contorta), suhkrumänd (Pinus lambertiana), Jeffrey mänd (Pinus jeffreyi), harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii) ja kalifornia tamm (Quercus kelloggii). Sierra Nevada keskosas kasvab ta koos vähelevinud mammutipuuga (Sequoiadendron giganteum). Oma levikualas on hall nulg tihti domineeriv puuliik, vaid areaali põhjaosa niisketel mäenõlvadel suudavad temaga edukalt konkureerida läänetsuuga (Tsuga heterophylla) ja hiigel-elupuu (Thuja plicata). Keskmistel kõrgustel on hall nulg okaspuu segametsades domineeriv, moodustades ajuti ka puhaspuistuid. Kõrgemal jagab temaga metsa tore nulg (Abies magnifica).[6]

Areaali kaguosas (Kaljumäestikus) kasvab ta koos järgmiste puuliikidega: harilik ebatsuuga, Engelmanni kuusk (Picea engelmannii), torkav kuusk (Picea pungens), mäginulg (Abies lasiocarpa), kollane mänd ja Pinus strobiformis.[6]

California loodeosas ja Oregoni edelaosas hübridiseerub hall nulg looduslikult geneetiliselt lähedase hiigelnuluga.[8]

Hall nulg toiduallikana looduses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ruskselg-tihane elutseb halli nulu metsades

Halli nulu metsad pakuvad varju ja toitu paljudele suurematele ja väiksematele loomadele. Must- ja valgesaba-hirved, põdrad ja baribalid toituvad periooditi halli nulu metsades. Hirved toituvad halli nulu võrsetest aastaringselt, eriti meeldivad neile kevadised noored mahlased võrsed. Urson toitub täiskasvanud halli nulu floeemist. Nulupüüd (Dendragapus obscurus) toituvad aga halli nulu okastest. Halli nulu seemned on toiduks paljudele lindudele ja närilistele, kelle hulka kuuluvad: kuuse-käbilind (Loxia curvirostra), hallmänsak (Nucifraga columbiana), ruskselg-tihane (Poecile rufescens), mägitihane (Poecile gambeli), lendoravad, vöötoravad ja hiired. Douglase oravad (Tamiasciurus douglasii) ja ameerika punaoravad (Tamiasciurus hudsonicus) koguvad suurel hulgal halli nulu käbisid vahetult enne nende valmimist, augustist septembrini.[6]

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seemnete eraldumine

Hall nulg on ühekojaline okaspuu ning paljuneb seemnete abil. Käbikandvus algab alles 40-aastastel puudel. Tolmlemine toimub mai keskelt kuni juulini, mis sõltub kasvukohast ja ilmastikutingimustest. Seemned valmivad septembris, kolm nädalat enne nende varisemist. Seemnete peamiseks levitajaks on tuul. Suuremate ja raskemate seemnete tõttu kannab tuul neid lähemale kui teistel nululiikidel. Allatuul viib nad üldjuhul kaugusele, mis on 1,5 kuni 2 korda suurem kui puu kõrgus. Väiksem kogus seemneid võib tugevamate tuulte abil ka oluliselt kaugemale lennata. Seemned säilivad talvel lume all või sees ja idanevad kevadel kohe peale lume sulamist. Kuigi seemnete idanevus pole kuigi kõrge, 20–50%, kompenseerib selle suur hulk. Üks käbi sisaldab 185–295 seemet. Halli nulu metsas valmib ühel hektaril rohkem kui 1,5 miljonit seemet. Head seemneaastad korduvad kahe kuni viie aasta järel. Seemikud kasvavad kõige paremini poolvarjus, sest täisvalguse käes kipuvad nad hukkuma põua ja ülekuumenemise tõttu. Nad taluvad ka täisvarju, kuid sel juhul jääb kasv väga madalaks, 50-aastane puu jääb siis vaid 0,9 m kõrguseks. Valgusolude paranemisel suureneb kasvukiirus oluliselt.[6]

Haigused ja kahjurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Parasiittaim Arceuthobium abietinum

Parasiittaimed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaks parasiittaimede liiki Phoradendron bolleanum ssp. pauciflorum ja Arceuthobium abietinum f. sp. concoloris võivad piirkonniti põhjustada tõsiseid kahjustusi halli nulu metsades. Nakatunud puud jäävad kiratsema ja murduvad tihti haigestunud tüve kohalt. Nõrgaks jäänud puid ründavad sageli üraskid ja nad on vastuvõtlikud mitmesugustele seenhaigustele.[6]

Seenhaigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Halli nulgu võivad tõsiselt kahjustada järgmised seenhaigused: juurepess (Heterobasidion annosum), külmaseened (Armillaria spp.), Pholiota limonella, Echinodontium tinctorium. Seenhaigustesse nakatumine toimub tihti koorevigastuste kaudu, mida on põhjustanud metsapõlengud, kahjurputukad, tugev pakane või mehaanilised vigastused (inimeste põhjustatud või läheduses langenud puu).[6]

Kahjurputukad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kahjurputukatest laastab kõige enam halli nulu puistuid kooreürask Scolytus ventralis. See üraskiliik on levinud kogu halli nulu areaalis ning võib rünnata puid peaaegu kõikjal. Ainuüksi Californias on aastane juurdekasvu kadu puude hukkumise tõttu ligi 2,4 miljonit m3. Epideemiliste puhangute ajal on kahjud veelgi suuremad. Scolytus ventralis võib rünnata kõiki puid, kuid eriti vastuvõtlikud on mitmesugustesse haigustesse nakatunud ning vigastatud koorega puud. Harvem võivad puid kahjustada ka teised üraskiliigid (üks Pseudohylesinus liik, kaks Scolytus liiki, Tetropium abietis ja Melanophila drummondi), kuid ulatuslikku kahju põhjustab ainult Scolytus ventralis.[7]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Puidu tähtsamad füüsikalis-mehaanilised omadused[9][10]
Omadus Väärtus Ühik
Tihedus, õhukuiv puit* 437 kg/m3
Erikaal, õhukuiv puit* 0,39 -
Kõvadus ristikiudu, õhukuiv puit* 2100 N
Elastsusmoodul, värske puit / õhukuiv puit* 8000 / 10300 MPa
Paindetugevus, värske puit / õhukuiv puit* 41,0 / 68,0 MPa
Survetugevus, (õhukuiv puit*) pikikiudu / ristikiudu 40,0 / 3,7 MPa
Nihketugevus, õhukuiv puit* 7,6 MPa
Ruumala kahanemine kuivamisel, ahjukuiv puit** 9,8  %
õhukuiv puit* – niiskusesisaldus 12%; ahjukuiv puit** – niiskusesisaldus 0%.

Halli nulu puit on kerge, pehme ja kergesti töödeldav. Puitu kasutatakse peamiselt saematerjali tootmiseks, vineeritööstuses, vähemal määral ka tselluloosi valmistamisel.[6]

USA kaguosas on hall nulg ka üsna populaarne jõulupuu. Dekoratiivset ja küllaltki külmakindlat puud kasvatatakse parkides ja aedades ilupuuna ning kasutatakse sagedasti maastike haljastamisel USA põhjaosa linnades ja maapiirkondades. Siiski ei talu ta väga saastunud õhku.[6]

Tüve läbilõige
Noor puu kultiveerituna
Vanemad puud kultiveerituna

Kasvatamine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hall nulg toodi Euroopasse 1851. aastal ja on osutunud meil üheks külmakindlamaks ja vähenõudlikumaks nululiigiks nii mullastiku kui ka kliima suhtes. Külmakraade talub –29...–34 °C,[11] mistõttu on tõsisemaid külmakahjustusi esinenud 1939–1940. ja 1978–1979. aasta karmidel talvedel.[4]

Eestis kasvavatest nulgudest talub hall nulg linnatingimusi kõige paremini, kuid samas on ta ka üks valgusnõudlikumaid, kuna varjus kasvades jääb võra hõredaks. Kõige paremini kasvab meil parasniisketel viljakatel muldadel, kuigi lepib ka väheviljakate liivmuldadega. Vanemates parkides on ta siberi nulu ja palsamnulu järel kolmas levinuim nululiik. Suuri puid võib meil leida Tallinnas, Nõmmel ja Mähel, Viljandimaal Polli pargis, Salla pargis Lääne-Virumaal ja Heimtali pargis Viljandimaal, kus kasvavad Eesti kõrgeimad (27 m) hallid nulud.

Puudusteks on väga aeglane kasv noores eas ja viimastel aastatel eriti intensiivselt esinevad musta pahktäi (Aphrastasia pectinatae) kahjustused.[12]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Conifer Specialist Group (1998). "Abies concolor." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2010.
  2. 2,0 2,1 Conifer database: "Abies concolor".. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist. Kasutatud 03.04.2010. (inglise)
  3. "Hem-Fir". www2.wwpa.org. Kasutatud 05.07.2010. (inglise)
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
  5. 5,0 5,1 "Abies concolor". www.conifers.org. Kasutatud 03.04.2010. (inglise)
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 6,8 "Abies concolor". www.fs.fed.us. Kasutatud 03.04.2010. (inglise)
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 "White Fir". www.na.fs.fed.us. Kasutatud 03.04.2010. (inglise)
  8. James E. Eckenwalder. "Conifers of the World: The Complete Reference", Timber Press, 2009. ISBN 9780881929744; ISBN 0881929743.
  9. Samuel V. Glass, Samuel L. Zelinka. "Wood Handbook, Chapter 04: Moisture Relations and Physical Properties of Wood". www.fpl.fs.fed.us, 2010. Forest Products Laboratory. (PDF) Kasutatud 26.06.2010. (inglise)
  10. David E. Kretschmann. "Wood Handbook, Chapter 05: Mechanical Properties of Wood". www.fpl.fs.fed.us, 2010. Forest Products Laboratory. (PDF) Kasutatud 26.06.2010. (inglise)
  11. Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  12. "Dendroloogilised uurimused Eestis IV", Tartu: Vali Press OÜ, 2008.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

See on hea artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.