Leo Strauss
Leo Strauss (20. september 1899 – 18. oktoober 1973) oli Saksa juudi päritolu Ameerika Ühendriikidesse emigreerunud poliitikafilosoof.
Elu ja looming[muuda | muuda lähteteksti]
Strauss sündis ja kasvas üles Hesseni väikelinnas Kirchhainis rangelt ortodoksses perekonnas. Pärast sõjaväeteenistust Esimeses maailmasõjas astus Strauss lapsepõlvekodu läheduses asuvasse Marburgi ülikooli.[1] Seal õppis ta filosoofiat, loodusteadusi ja matemaatikat. Tema õppejõudude seas olid uuskantiaanid Nicolai Hartmann ja Paul Natorp ning klassikalised filoloogid Karl Reinhardt ja Eduard Fraenkel. Doktoritöö kirjutas Strauss Hamburgi ülikoolis Friedrich Heinrich Jacobist neokantiaan Ernst Cassireri juures (kaitses 1921. aastal). Straussi, nagu enamikku tema põlvkonnakaaslasi, mõjutasid uuskantiaanlike koolkondade lagunemine ja erinevad "uue mõtlemise" voolud. Kaitsmisele järgnevatel aastatel külastas Strauss korduvalt Freiburgi ülikooli, et kuulata Edmund Husserli loenguid, ent muljet avaldasid talle pigem Husserli assistendi Martin Heideggeri Aristotelese-seminarid. Straussi põhihuvide hulka kuulusid veel juudi mõttetraditsioon – siinkohal on oluline märkida Hermann Coheni ja Franz Rosenzweigi mõju – ja sionistlik poliitika, milles ta nooruses aktiivselt osales.
1925. aastal alustas Strauss tööd teadurina Berliinis Juudi Akadeemias (Akademie für Wissenschaft des Judentums), kus ta töötas kuni akadeemia finantskrahhini 1931. aastal. Juba ülikooliaastail oli Straussi huvitanud religiooni ja ratsionalismi suhe ning küsimus, kas valgustusaja religioonikriitika oli suutnud tõestada, et inimelu mõtestamiseks piisab pelgalt mõistusele toetumisest. Sellest küsimusest ajendatuna kirjutas noor Strauss uurimuse Spinoza religioonikriitikast ("Die Religionskritik Spinozas als Grundlage seiner Bibelwissenschaft: Untersuchungen zu Spinozas Theologisch-politischen Traktat", 1930). Spinoza oli Straussi arvates sunnitud üksikasjalikult käsitlema kõiki usu ja ratsionalismi suhte problemaatika põhiküsimusi, samas kui hilisemad autorid võtsid mitmeid nn mõistusetõdesid juba iseenesestmõistetavustena ega vaevunud neis enam kahtlema. Detailse teksti- ja kontekstianalüüsi tulemusel jõudis Strauss järeldusele, et Spinoza ei tõestanud ilmutuse võimatust filosoofiliselt, vaid püüdis religioonitõdesid kummutada neid naeruvääristades. Samuti ei õnnestunud Spinozal püstitada tõsikindlat alust ratsionalismile. Selle asemel tahtis ta meid veenda uskuma mõistuse täiusesse ja piisavusse ning see samm omakorda seab ratsionalismi sama ebakindlale positsioonile kui religiooni. Teose põhiväitest, et uusaegne usu ja mõistuse antitees pole mitte filosoofiline paratamatus, vaid selle juured on eelkõige uusaja muutuvates eetilistes ja poliitilistes hoiakutes, sai Straussi loomingu üks põhiteemasid.
Noore juudina oli Straussil peaaegu võimatu Saksamaa ülikoolides karjääri teha ning tänu Rockefelleri fondi stipendiumile 1932. aastal veetis ta vabakutselise autorina paar aastat Pariisis ning suundus hiljem edasi Cambridge'i ja Londonisse. Stipendiumitaotlusele lisas soovituskirja Carl Schmitt, saksa jurist ja poliitiline mõtleja, kelle traktaadile Strauss oli kirjutanud arvustuse ("Anmerkungen zu Carl Schmitt, Der Begriff des Politischen," 1932). Strauss väitis, et Schmitti liberalismikriitika ja eksistentsialistlikus võtmes sõnastatud otsusepõhine poliitikateooria, mis eitas normatiivsete otsuste mõistuspärase õigustuse võimalikkust, ei olnud suutnud väljuda liberalismi enda mõistestikust. Liberalismi "radikaalseks" analüüsiks tuleb Straussi arvates naasta selle alusepanija Thomas Hobbesi õpetuse juurde. Peamisi uuendusi, mis hakkasid alates Hobbesist uusaegse poliitilise mõtte traditsiooni kujundama, analüüsib Strauss lähtuvalt muutuvast loomuõiguse mõistest: kui klassikaline loomuseadus on mõistetav eelkõige "objektiivselt kehtiva "seaduse ja normina", siduva korrana, mis eelneb ja ei sõltu inimtahtest", siis uusaegne loomuseadus on "eelkõige ja peamiselt rida "õigusi", "subjektiivseid" inimtahtega õigustatavaid "nõudeid"[2]. „Õige“ ja „vale“ ainsaks kriteeriumiks ja allikaks poliitikas saab subjektiivne tahe, mis võimaldab normatiivsust konstrueerida ainult formaalselt ehk positivistlikult. Ühelt poolt kuulutab uusaegne poliitiline filosoofia mõistuse kõikvõimsust, mistõttu klassikalised poliitilised voorused muutuvad üleliigseks: poliitiliste põhiprobleemide lahendamisel asendab homo politicuse teoreetik, kes arvestab välja inimlike kirgede üleüldiseks heaoluks vajaliku õige tasakaalu. Teisalt pole poliitilise legitiimsuse allikaks enam mõistusetõed, vaid tahe, mis saab poliitilise tegutsemise ainsaks mõõdupuuks. Uusaegse ratsionalismi „ennasthävitav“ loogika, mille algeid Strauss otsis Hobbesi mõttes ning mille teadusliku või neutraalse aluse Strauss küsimärgi alla seab, kulmineerub kahekümnenda sajandi positivismis ja relativismis.
Kuigi Strauss hindas kõrgelt nii Max Weberit kui Martin Heideggeri, olid Weberi väärtusneutraalsuse nõue ühiskonnateadustes ning Heideggeri lõpuleviidud historism ja poliitilised valikud tema jaoks relativismi haripunktiks. Juba 1930. aastatel asus Strauss otsima „vaatepunkti“, mis võimaldaks kaasaegsete paradigmade ainuvõimalikkust küsimärgi alla seada. 1936. aastal avaldas ta uurimuse „keskaegsest valgustusest“ ehk keskaja juudi ja islami ratsionalismist, mille keskmes olid Maimonides, Averroes, Avicenna ja Levi ben Gerson (Philosophie und Gesetz: Beiträge zum Verständnis Maimunides und seiner Vorläufer). Erinevalt uusaegsetest valgustajatest, teadsid ja tunnistasid keskaegsed ratsionalistid ühelt poolt vajadust filosoofiat usu ja poliitika ees õigustada ning teisalt filosoofia piiratust ühiskondliku nõuandjana. Kui uusaegne poliitiline filosoofia püüab kogu ühiskonda valgustada, siis keskaegne juudi ja islami mõte – „tasakaalukas ratsionalism“ – tunnistab, et mõistusetõde on kohustuslik vaid „väheste“ jaoks ning et poliitiline pearoll kuulub ilmutatud „Seadusele“. Paar aastat hiljem ei tõlgendanud Strauss Maimonidest enam „tasakaaluka ratsionalistina“, vaid oli veendunud, et tema õpetust tuleb lugeda „esoteeriliselt“. See tähendab, et Maimonidese õpetus koosneb mitmest „kihist“: „eksoteeriline“ kiht sätestab filosoofi kohustuse tunnistada Seaduse ülimuslikkust, samas kui „esoteeriline“ õpetus, mida on võimalik hoomata ainult filosoofias kogenud lugejal, sätestab filosofeerimise kui ülimusliku inimtegevuse ja eluviisi, mille tõde pole ometigi vajalik, või on suisa kahjulik, väljaspool „pühendatute“ ringi kuulutada.
1938. aastal emigreerus Strauss Ameerika Ühendriikidesse, kus ta hakkas, algul New Yorgi ülikoolis New School for Social Research ja hiljem Chicago Ülikoolis, oma uut esoteerilisel-eksoteerilisel vahetegemisel põhinevat lugemismeetodit põhjalikumalt välja töötama. Selle tuntuimateks näideteks on monograafiad On Tyranny: An Interpretation of Xenophon’s Hiero (1949), Persecution and the Art of Writing (1952) ja Thoughts on Machiavelli (1958). Straussi üksikasjalikud tekstianalüüsid lähtuvad veendumusest, et filosoofid elasid ühiskondliku tagakiusamise ohus ning et seega on nende kirjutiste mõistmiseks vajalik arvestada nii poliitilis-ajaloolist konteksti kui ka tõsiasja, et filosoofid kirjutavad siiski alati dialoogis teiste „suurte“ mõtlejatega ja „ajatute küsimustega“. Viimasega on seotud Straussi sageli tsiteeritud hermeneutiline nõue „mõista mineviku mõtlejaid nii nagu nad ise end mõistsid“. Straussi loomingu hilise perioodi keskmeks on kommentaarid antiiksetele poliitikakäsitlustele, sealhulgas "The City and Man" (1964), "Socrates and Aristophanes" (1966), "Liberalism Ancient and Modern" (1968), "Xenophon’s Socrates" (1972). Üks Straussi tuntumaid teese on, et Platoni Riik pole mitte õpetus ideaalsest riigikorrast, mille poole püüelda tuleks, vaid pigem filosoofidele suunatud distoopia.
Straussi olulisimaks kaasaegseid poliitilis-teoreetilisi paradigmasid käsitlevaks monograafiaks võib pidada teost Natural Right and History (1952). Mõistet „loomuõigus“ ei kasuta Strauss ainult selle uusaegses tähenduses, vaid ka apelleerimaks klassikalisele vooruseetikale ja teistele moraaliobjektivismi vormidele. See tähendab, ta kasutab mõistet eelkõige erinevate hedonismi, utilitarismi ja relativismi vormide vastandterminina. Kui kultuurirelativism välistab ühiskonna ülese tõe või normide olemasolu, siis millega on põhjendatud üksikisiku kriitiline hoiak oma ühiskonna tõdede suhtes? Kui me oleme kõik oma tõekspidamistes ühiskonna orjad, kuidas on sellisel juhul kahtlemine kokkuleppelistes ideaalides üleüldse võimalik ja millele viidates on võimalik oma kahtlusi põhjendada? Kaasaegsed ühiskonnateadused uurivad nähtusi, mis kõik on vähem või rohkem väärtustega seotud, ent väidavad end vältivat väärtushinnangute andmist. Valik erinevate väärtuste vahel ja neile hinnangu andmine ei ole nende jaoks mitte ratsionaalne, vaid puhtalt subjektiivne, tahtepõhine tegevus. Siinkohal polemiseerib Strauss teravalt eelkõige Weberi vastu, kes käsitles väärtushinnanguid mõistuse kompetentsist välja jäävate otsustena. Igaüks järgigu oma „deemonit“, pühendugu valitud eesmärkidele, samas kui valik erinevate eetilise põhimõtete vahel pole kunagi lõplikult ratsionaalselt põhjendatav, väitis Weber. Kuigi ühiskonnaelu kujundavad väärtushinnangud, peab teadlase positsioon jääma täielikult neutraalseks. Strauss ei pea viimast mitte ainult võimatuks, vaid väidab, et esiteks viib see relativismini ja viimaks nihilismini ning teiseks seab küsimärgi all teaduse vundamendi ehk tõe kui väärtuse.
Straussi konservatiivsed seisukohad on tekitanud kaasaegsetes kommentaarides palju poleemikat ja spekulatsioone tema poliitilisest mõjust neokonservatismi ideoloogilise esiisana. Strauss ise hoidus poliitilistel teemadel sõna võtmast ning vaatamata liberalismiteooria kriitikale toonitas, et liberaalne riigikord on ainus kaasaegne režiim, mis tagab vähemustele, kelle hulka ka ta ise kuulus, poliitilis-legaalsed õigused. Samas on Straussi poliitilist mainet suuresti kujundanud mitmed tema õpilased ja teised järgijad, kes end „straussiaanlasteks“ peavad ning on kas aktiivsed poliitikas või liberalismi kriitikuina. Nimekamad nende seas on Allan Bloom, kes kritiseeris ameerika kõrgharidussüsteemi teoses The Closing of the American Mind, Harry V. Jaffa, kes on uurinud Ameerika Ühendriikide asutamisajalugu ja kirjutanud kõnesid vabariiklaste presidendikandidaadile, filosoofid Stanley Rosen ja Nathan Tarcov, Abram Schulsky, kes töötas Pentagoni planeerimisosakonna juhina enne Iraagi sõda, Paul Wolfowitz, kes kuulas kahte Straussi loengut ja oli asekaitseminister Iraagi-sõja alguses, ent samas ka Susan Sontag, tuntud feministlik mõtleja, kirjanik ja kunstnik.
Leo Straussi kirjutised eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]
- Strauss, Leo. „Mis on poliitiline filosoofia?“. Lipping, Jüri (toimetaja) Kaasaegne poliitiline filosoofia: valik esseid. Tartu, 2002, lk. 99–139. Tõlkinud Jüri Lipping.
- Strauss, Leo. „Tagakiusamine ja kirjutamiskunst“. Vikerkaar. 2000, nr. 11-12, lk 121–137. Tõlkinud Jüri Lipping.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Lipping, Jüri. „Järelsõna“. Strauss, Leo. „Tagakiusamine ja kirjutamiskunst“. Vikerkaar. 2000, nr. 11-12, lk 121–137.
- Lipping, Jüri. „Vürstlik kaasus: Skinner vs Strauss“. Akadeemia. 2000, nr. 11, lk. 237–239