Konservatiivne revolutsioon

Allikas: Vikipeedia

Konservatiivne revolutsioon oli Esimese maailmasõja järel Saksamaalt alguse saanud alalhoidlik, parempoolne, nii liberalismi kui ka natsionaalsotsialismi vastustav maailmavaade.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väljendi üheks esimeseks kasutajaks peetakse Fjodor Dostojevskit, kuid tema ei andnud mõistele hiljem kujunenud sisu.

Aastal 1900 kasutas väljendit Charles Maurras, 1921 ühes artiklis aga Thomas Mann ning 1927 kutsus poeet Hugo von Hofmannsthal noorust üles konservatiivsele revolutsioonile, defineerides sõnapaari üldjoontes sellisena, nagu teda hiljem ka kasutati.

Hoffmanstahli silmis oli tegu sidususe (die Bindung), ühtsuse (die Einheit) ja terviklikkuse (die Ganzheit) otsimisega individualismi ja lõhestatuse asemele.

Mõiste oli kesksel kohal kahe maailmasõja vahelises kultuurikäsitluses nii Ernst Jüngeril, Friedrich Georg Jüngeril, Arthur Moeller van den Bruckil (18761925), Edgar Julius Jungil (18941934), omapäraselt müstilisel mõtlejal Friedrich Hielscheril (1902-1990) kui ka tervel real viimaste ümber kogunenud noortel, kes olid aktiivsed 1920ndate ja 1930ndate aastate Saksamaa poliitilis-publitsistlikus elus, grupeerudes mitmete ajakirjade ja rühmituste ümber, millest moodustus konservatiiv-revolutsiooniline liikumine.

Konservatiivse revolutsiooni uurimises on hiljem eristatud rahvusrevolutsioonilist ja noorkonservatiivset suunda, kui kahte peamist. Nende kõrval on veel räägitud rahvusmeelsetest (Völkische), seltslastest (Bündische) ja konservatiivrevolutsioonilisest maarahva-liikumisest. Viimaste mõju kahe maailmasõja vahelise Saksamaa poliitilis-vaimsele atmosfäärile oli aga võrdlemisi vähene.

Konservatiivne revolutsioon liikumisena laia kõlapinda ei saavutanud - tema katsed astuda vastu nii kommunismile, sotsiaaldemokraatiale, liberalismile kui ka natsionaalsotsialismile, viisid liikumise marginaliseerumisele. Edgar Julius Jungi katsed erinevate väljaannete ümber seisvaid gruppe ühineda ei kandnud vilja. Samuti ei õnnestunud ka liikumisele lähedal seisnud ka Oswald Spengleril ja Carl Schmittil saavutada tunnustust liidritena - Spengler eemaldus poliitikast hoopis, Schmitt ühines lühikeseks ajaks natsionaalsotsialistidega.

Lisaks Saksamaale leidus konservatiivsele revolutsioonile vastavaid ja lähedalseisvaid liikumisi ja mõtteid kogu Euroopas. Nii võib konservatiivseteks revolutsionäärideks nimetada ka itaallasi Julius Evolat ja Gabriele D'Annunziot ning prantsuse filosoofi ja religiooniloolast René Guénoni.

Konservatiivsete revolutsionääride poolt välja antud ajalehed ja ajakirjad ning nende organisatsioonid keelustati järk-järgult pärast Adolf Hitleri võimulesaamist. Paljud liikumise esindajad loobusid poliitilisest tegevusest, minnes nö. sisemisse emigratsiooni (Jünger, v. Salomon, Hielscher). Konservatiivse revolutsiooni üks prominentsemaid esindajaid Edgar Julius Jung hukati aga 30. juunil 1934 nn. Pikkade nugade ööl.

Aastast 1980 on väljendit taas hakanud kasutama uusparempoolsed euroopa mõtlejad, näiteks prantslane Alain de Benoist (1943) ja vene filosoof Aleksandr Dugin (1962).

Konservatiivsest revolutsioonist oli mõjutatud ka Haljand Udam, tema enda sõnade kohaselt ka Uku Masing. Eesti keeles on konservatiivsest revolutsioonist Udami kõrval kirjutanud Eduard Laaman, Ülo Matjus, Peeter Helme.

Armin Mohleri definitsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konservatiivse revolutsiooni põhjalik tundja, Šveitsi päritolu Armin Mohler (19202003) on nähtust defineerinud uuendusliikumisena, "mis taotleb XIX sajandi poolt jäetud varemetevälja puhastamist ja uue elukorralduse loomist". Lisaks rõhutas Mohler, et konservatiivse revolutsiooni mõistmisel on oluline arusaam taastulekust (die Wiederkehr) nii ajaloofilosoofilises kui tunnetuslikus mõttes, kus igavene taastulemine vastandub lineaarsele ajalootunnetusele. Samuti on konservatiivse revolutsiooni puhul oluline õhtumaise riigimõtte (der Reichsgedanke) traditsiooni edasikandmine (eriti oluline Evola mõtlemises) ja püüe ületada kehtivaid ideoloogiaid, värskendades ja arendades neid.

Mohleri definitsiooni on aja jooksul kritiseeritud, kuid alternatiivset lähenemist pole pakutud. Selle asemel hoopis on konservatismi põhjalikult uurinud ja populariseerinud Saksa ajaloolase Karlheinz Weißmanni poolt täiendatud ja toimetatud Armin Mohleri peateos, konservatiivse revolutsiooni definitsiooni sisaldav "Konservatiivne revolutsioon Saksamaal 1918-1932" (Die Konservative Revolution in Deutschland 1918-1932) 2005. a. uuesti välja antud, kinnistades Mohleri seisukohti veelgi.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]