Rahvuslik konservatism

Allikas: Vikipeedia

Rahvuslik konservatism on poliitiline termin, mida kasutatakse peamiselt Euroopas, et kirjeldada konservatismi alaliiki, mis keskendub rahvuslikele huvidele rohkem kui tavaline konservatism, olemata samas oma lähenemiselt paremäärmuslik. Paljud rahvuskonservatiivid esindavad sotsiaalset konservatismi, pooldavad immigratsiooni piiramist ja on Euroopas tavaliselt euroskeptikud.

Rahvusliku konservatismi iseloomulikeks joonteks on traditsioonilise perekonna ja ühiskonna sisemise stabiilsuse tähtsustamine.

Peale nende ühiste joonte võib rahvuskonservatiividel olla erinevates riikides väga erinevaid vaateid, mis sõltuvad kohalikest oludest. See kehtib eriti majandust puudutavates küsimustes, mille puhul rahvuskonservatiivide vaated võivad ulatuda plaanimajanduse pooldamisest kuni arvamuseni, et riik ei peaks üldse majandusellu sekkuma. Selle poolest erinevad rahvuskonservatiivid majanduskonservatiividest, kelle peamiseks prioriteediks on turumajandust toetava majanduspoliitika elluviimine.

Rahvusliku konservatismi kohta võib öelda, et see täidab poliitilise tühimiku peavoolu kuuluvate paremtsentristlike erakondade ja paremäärmuslaste vahel.

Rahvuslik-konservatiivsete erakondade hulka kuuluvad näiteks:

Rahvuslikku konservatismi esindab Eestis Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Samuti on ennast nimetanud rahvuslik-konservatiivseks erakonnaks Isamaa ja Res Publica Liit. Ühenderakonna üks peamisi ideolooge Tõnis Lukas on öelnud, et seal saavad olla inimesed, kes tunnistavad, et Eesti on rahvusriik. [1] See erakond on hakanud liikuma liberaalse konservatismi poole.

Rahvuslikku konservatismi esindavad ka Eesti Rahvuslik Liikumine ja internetiportaal Terve Mõistuse Sündikaat.


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Põhiväärtusi ei saa rahaks arvutada, Maaleht, 9. november 2006