Katoliku kirik Eestis

Allikas: Vikipeedia

Roomakatoliku kirik Eestis (ametlik nimetus Rooma-Katoliku Kiriku Apostellik Administratuur Eestis) on roomakatoliku kiriku, Rooma paavsti juhtimisel tegutseva maailma suurima usuorganisatsiooni Eesti alal tegutsev haru.

Lundi peapiiskopkonna Tallinna piiskopkonna diötsees (heleroheline). Sinakasrohelisega on tähistatud alati ordule kuulunud Järvamaa. Halliga on tähistatud piiskoppide poolt otseselt valitsetavad alad. Liivi ordu alad on tähistatud valgega.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roomakatoliku usk on Eestis üle 800 aasta vana, Eestis algas katoliikluse ajalugu juba enne maa vallutamist 13. sajandi alguses, kui Eestimaale tulid koos Mõõgavendade ordu ja Taani kuninga vägedega mungaordude vaimulikud, kuid tänapäevaks säilinud andmed selle kohta on hõredad ja vaieldavad.

Roomakatoliku kiriku valdused aastatel 1346(1347)–1558

13. sajandil alanud Roomakatoliku kiriku juhtide Rooma paavstide suunamisel toimunud Läänemere ristisõdade käigus vallutati Roomakatoliku kiriku vaimuliku rüütliordu Mõõgavendade ordu poolt Eesti ning jagati piiskopkondadeks ja ordu valdusteks. Vana-Liivimaal, kuhu kuulusid tänapäeva Eesti ja Läti alad, moodustati:

Eesti muistsete kihelkondade asemele asutati kirikukihelkonnad, 1520. aastaks oli Eesti alal 85 katoliku kiriku maakogudust.

Piiskopkonna maa-alad jagunesid:

  • stiftialadeks, mis oli piiskopkonna ilmaliku võimu ala, peapiiskopile alluv maavaldus (lään), mida reaalselt haldas stiftifoogt. Piiskopkonna maavaldused olid suuremalt jaolt läänistatud ordule ja piiskopi vasallidele, kelle olulisimaks kohustuseks oli teenistus piiskopi sõjaväes ja
  • diötsees, mis oli piiskopi vaimulik valdus, mis kuulus tema kirikliku võimu piirkonda.

Lisaks kogudustele tegutsesid Eestimaal tsistertslased, dominiiklaste, birgitiinide, frantsiskaanlaste ja jesuiitide ordud, Eesti territooriumile rajati 12 kloostrit.

Reformatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Katoliikluse õitsenguks Eesti alal tuleb aga lugeda keskaega. 16. sajandi algul toimunud reformatsiooni jooksul muutus valdavaks protestantism, 1554. aastal kuulutati Liivimaal kehtivaks usuvabadus, 1555. aastal kirjutas Augsburgi usurahule alla ka Liivimaa ordumeistri volinik.

Põhja-Eestis tehti katoliiklusega lõpparved Rootsi ülemvõimu poolt 1561. aastal, Tallinna katoliikliku piiskopkonna likvideerimisega. Rootsi võimu ajal oli luterlus riigikiriku staatuses ja Rootsi kuninga Karl XI poolt 30. novembril 1692. aastal Eestimaa piiskopkonna jaoks väljaantud Rootsi 1686. aasta kirikuseaduse täienduse tagajärjel muutus Eestimaa territoriaalkirik Rootsi territoriaalkiriku üheks piiskopkonnaks.

Vastureformatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roomakatoliku kiriku poolt viidi läbi 16. sajandi teisel poolel vastureformatsioon, Poolale kuulunud Eesti aladel. Alade minemisel Rootsi võimu alla pärast Rootsi-Poola sõda, katoliiklus Eestis keelustati, Rootsi kuningriigis ja tema dominioonides oli riigiusuks luteri usk – arvatavasti olid katoliiklased vaid üksikud Poola või Leedu aadlisuguvõsade esindajad või juhuslikud sisserändajad. Kogudusi, piiskoppe ega preestreid ei olnud, kloostrid olid sõjategevuse ajal hävitatud.

18. sajandil pärast Põhjasõda liideti Eesti ala Venemaa keisririigiga, mis oli katoliikluse vastu sallivam, vaatamata Venemaa Kreeka-katoliku kiriku riigiusule. Alates 1766. aastast tegeles katoliku kiriku asjadega Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi juures asuv Liivi-, Eesti- ja Soomemaa asjade justiitskolleegium. 1783. aastal asutati kogu Venemaad hõlmav Mogiljovi peapiiskopkond, kuhu kuulusid ka Eesti- ja Liivimaa. 1797. a moodustati katoliku usu ja vaimulike asjadega tegelemiseks roomakatoliku usuasjade departemang (департамент римско-католического исповедания).

Katoliku kiriku taastamine Eestis algas 19. sajandil. Sajandi lõpul kujunesid kogudused Tallinnasse ja Tartusse, liikmed olid peamiselt poolakad ja leedulased. Ehitati Apostlite Peetruse ja Pauluse kirik Tallinnasse ja Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kirik Tartusse. Neist esimene on praegu ka piiskopliku kiriku staatuses.

1. novembril 1924 lahutati katoliku kirik Eestis Riia peapiiskopkonnast ja Eesti alal moodustati omaette apostellik administratuur. Esimeseks apostellikuks administraatoriks nimetati Püha Tooli diplomaatiline esindaja – nuntsius – asukohaga Tallinnas.

1930. aastal saabus Eestisse preester Eduard Profittlich SJ, aasta hiljem nimetati ta apostellikuks administraatoriks. 1936. aasta 27. detsembril pühitseti Profittlich piiskopiks – tegu oli esimese katoliikliku piiskopiks pühitsemisega Eestis pärast ligi viiesaja-aastast vaheaega.

Katoliku kirik kannatas Eestis ka rängalt ka stalinistlike repressioonide all – teiste seas suri 1942. aastal vangistuses ka piiskop Profittlich. Eduard Profittlichi õndsaks kuulutamiseks käib protsess Moskvas. Ka saksa okupatsiooni ajal ametisse nimetatud ajutine (1941–1945) apostellik administraator Henri Werling vangistati 1945. aastal ja saadeti Siberisse ja vabanes alles 1956. aastal.

Kaasaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poola Tychy linnast pärit Isa Augustyn Loska Frantsisklaste Ordust – üks esimesi katoliku preestreid taasiseseisvunud Eestis. Ta ehitas Eestisse 2 kirikut.

Katoliku kirik Eestis on tänapäeval väike, kuid kasvav organisatsioon. Ajavahemikus 19992002 kasvas kiriku liikmeskond algselt 3500 liikmelt 5745 liikmeni 2000. aasta rahvaloenduse järgi. Hinnanguliselt on 2006. aastal Eestis ligi 6000 katoliiklast, moodustades nõnda 0,4% Eesti elanikkonnast. Tegutseb kaheksa kogudust, ametis on kaheksa diötseesipreestrit, kaks ordupreestrit, kaks personaalprelatuuri vaimulikku. Lisaks elab Eestis 18 nunna. Suurim klooster on Pirita klooster Tallinnas, kus tegutsevad ka Halastuse Misjonäride Ordu õed. Tartus on pärast taasiseseisvumist oma tegutsemist jätkanud Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise õdede kongregatsioon, kes elavad frantsiskuse ordureegli järgi. Hetkel on kloostris 2 õde Tšehhist ja 1 õde Slovakkiast. Ida-Virumaal elavad 4 õde püha Franciscuse III Regulaarordu püha Kantaliitsia Feliksi Kongregatsioonist, kes on pärit Poolast.


Katoliiklikud preestrid Eestis on praegu enamuses poolakad või lõunamaadest (Tšiili, Itaalia, Hispaania, Honduras), kolm vaimulikku on Eesti päritolu, nunnad pärinevad enamikus Indiast. Sellele vaatamata moodustavad eestlased suurima grupi koguduseliikmetest, suuruselt järgmised rühmad on poolakad, valgevenelased, leedulased ja ukrainlased.

Eestis ei ole moodustatud oma diötseesi, vaid on 1993. aastal moodustatud apostellik administratuur. Ametis on piiskop: Opus Dei liige Philippe Jourdan (apostlik administraator alates 1. aprillist 2005, pühitseti sama aasta 10. septembril Oleviste kirikus toimunud tseremoonial piiskopiks).

Ordud, kongregatsioonid ja muud ühendused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti apostlikud administraatorid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Generaalvikaarid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asendasid kohapeal aastatel 1992–2005 Vilniuses resideerinud apostellikku administraatorit.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]