Territoriaalkirik
 |
Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu. Palun aita artiklit keeleliselt parandada. |
 |
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. |
 |
Selles artiklis puuduvad viited. Palun aita artiklit täiendada, lisades sobivaid viiteid. |
Territoriaalkirik (saksa keel Landeskirche) oli 16. sajandil pärast reformatsiooni Rooma-katoliku kiriku usutunnistusest eraldunud kindlal territoriumil (maaalal või vabalinnas) tegutsenud partikulaarkiriku liik.
Enne reformatsiooni oli keskaegse rooma-katolik kirikut oma üle-euroopalise ühtsuse ja ühetaolisuse tõttu on seda nimetatud universaalkirikuks (ladina ecclesia universalis, saksa Universalkirche). Reformatsiooni tulemusena kaotas rooma-katoliku kirik oma usutunnistuslikult ja kirikukorralduslikult universaalse positsiooni ühiskonnas ja erinevad usutunnistused jaotasid läänekristliku Euroopa neljaks suuremaks osaks: rooma-katoliiklikuks, luterlikuks, kalvinistlikuks ja anglikaani kirikuruumiks.
Kogu kristliku maailma kontekstis oli aga ka rooma-katoliku kirik eraldunud vooluna (vrdl Kreeka-katoliku kirik) partikulaarkirik juba enne reformatsiooni.
Nende usutunnistusruumide piirid aja jooksul muutusid, kohati olid need piirid ebaselged eelkõige usukonfliktidest ja ususõdadest tulenenud muutuste tõttu.
Luteriusu territoriaalkirik vs rooma-katoliku kirik[muuda]
Kirikukorralduslik partikulariseerumine iseloomustas protestantlikku maailma, rooma-katoliiklikus ruumis säilisid ühtne kirikuorganisatsioon ja kirikuõigus.
Inglismaal kuningas Henry VIII poolt loodud Anglikaani kirik oli õiguslikult ja organisatsiooniliselt ühtne ja terviklik institutsioon, kuna oli Inglise riigikirik ja valitseva konfessioonina riiklikult kuninga poolt tunnustatud ja kontrollitud.
Luterlikus ja kalvinistlikus usutunnistusruumis ei olnud tegemist üheainsa kirikuga, vaid tekkis terve rida partikulaarkirikuid (ladina ecclesia particularis, saksa Partikularkirche).
Luterlikel partikulaarkirikutel oli põhitunnuseks kirikuvalitsemise sõltuvus territoriaalülematest ning vormiliseks põhitunnuseks oli poliitilistest valitsuspiiridest ümbritsetud territoorium. Luterlik partikulaarkirik kattus territoriaalselt territoriaalriigi või vabalinnaga ja kirikuvalitsemine muutus üheks osaks ilmalikust riigivalitsemisest. Luterlikud partikulaarkirik tekkis igas territoriaalriigis ja vabalinnas, mille territoriaalülemad tunnustasid luterlust valitseva usutunnistusena.
Luteri territoriaalkiriku valitsemisprotsessid ilmaliku riigivõimu ja vaimuliku seisuse jõuvahekord oli aluseks kahele erinevale luterliku kirikuorganisatsiooni põhitüübile.
Saksamaa vürstiriikide ja vabalinnade konsistoriaalse territoriaalkiriku tüüpi iseloomustab esiteks vaimulikkonna ja juhtivvaimuliku – superintendendi – sõltuvus territoriaalülematest, teiseks kirikuvalitsemine nii ilmalikest kui vaimulikest liikmetest koosneva konsistooriumi kaudu.
Rootsis eksisteerinud episkopaalse territoriaalkiriku iseärasuseks oli katolikuaegse episkopaalse kirikukorralduse säilimine ja riigivõimu tagasihoidlik kontroll nii piiskoppide üle kui vaimuliku seisuse üle tervikuna.
