Territoriaalkirik

Allikas: Vikipeedia
Church Julémont, Belgium.jpg

Territoriaalkirik (saksa keel Landeskirche) oli 16. sajandil pärast reformatsiooni Rooma-katoliku kiriku usutunnistusest eraldunud kindlal territoriumil (maa-alal või vabalinnas) tegutsenud partikulaarkiriku liik.

Reformatsioonieelset keskaegset rooma-katoliku kirikut on selle üle-euroopalise ühtsuse ja ühetaolisuse tõttu nimetatud universaalkirikuks (ladina ecclesia universalis, saksa Universalkirche). Reformatsiooni tulemusena kaotas rooma-katoliku kirik oma usutunnistuslikult ja kirikukorralduslikult universaalse positsiooni ühiskonnas ja erinevad usutunnistused jaotasid läänekristliku Euroopa neljaks suuremaks osaks: rooma-katoliiklikuks, luterlikuks, kalvinistlikuks ja anglikaani kirikuruumiks. Nende usutunnistusruumide piirid aja jooksul muutusid, kohati olid piirid ebaselged eelkõige usukonfliktidest ja ususõdadest tulenenud muutuste tõttu.

Kogu kristliku maailma kontekstis oli aga ka rooma-katoliku kirik eraldunud (vrdl Kreeka-katoliku kirik) juba enne reformatsiooni.

Luteriusu territoriaalkirik vs rooma-katoliku kirik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirikukorralduslik partikulariseerumine iseloomustas protestantlikku maailma, rooma-katoliiklikus ruumis säilisid ühtne kirikuorganisatsioon ja kirikuõigus.

Inglismaal kuningas Henry VIII poolt loodud Anglikaani kirik oli õiguslikult ja organisatsiooniliselt ühtne ja terviklik institutsioon, inglise riigikirik ja valitseva konfessioonina riiklikult kuninga poolt tunnustatud ja kontrollitud.

Luterlikus ja kalvinistlikus usutunnistusruumis ei olnud tegemist üheainsa kirikuga, vaid tekkis terve rida partikulaarkirikuid (ladina ecclesia particularis, saksa Partikularkirche).

Luterlikel partikulaarkirikutel oli põhitunnuseks kirikuvalitsemise sõltuvus territoriaalülematest ning vormiliseks põhitunnuseks oli poliitilistest valitsuspiiridest ümbritsetud territoorium. Luterlik partikulaarkirik kattus territoriaalselt riigi või vabalinnaga ja kirikuvalitsemine muutus üheks osaks ilmalikust riigivalitsemisest. Luterlikud partikulaarkirikud tekkisid igas riigis ja vabalinnas, mille valitsejad tunnustasid luterlust valitseva usutunnistusena.

Ilmaliku riigivõimu ja vaimuliku seisuse jõuvahekord luterliku territoriaalkiriku valitsemisprotsessides oli aluseks kahele erinevale luterliku kirikuorganisatsiooni põhitüübile.

  • Konsistoriaalse territoriaalkiriku tüüpi iseloomustab esiteks vaimulikkonna ja juhtivvaimuliku – superintendendi – sõltuvus territoriaalülematest, teiseks kirikuvalitsemine nii ilmalikest kui vaimulikest liikmetest koosneva konsistooriumi kaudu. Esines Saksamaa vürstiriikides ja vabalinnades.
  • Episkopaalse territoriaalkiriku iseärasuseks oli katolikuaegse episkopaalse kirikukorralduse säilimine ja riigivõimu tagasihoidlik kontroll nii piiskoppide üle kui vaimuliku seisuse üle tervikuna. Esines Rootsis.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]