Angerjas

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on Eestis elutsevast angerjaliigist; sõna teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Angerjas (täpsustus)

Angerjas
Anguilla anguilla.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Kiiruimsed Osteichthyes
Selts: Angerjalised Anguilliformes
Sugukond: Angerlased Anguillidae
Perekond: Angerjas Anguilla
Liik: Angerjas
Ladinakeelne nimetus
Anguilla anguilla
Linnaeus, 1758
RangeofAnguillaanguilla.jpg
Äsja püütud angerjas, kellel on teine kala suus

Harilik angerjas (ka jõeangerjas ja euroopa angerjas) (Anguilla anguilla) on angerlaste sugukonda angerja perekonda kuuluv kala.

Angerjas elab Euroopa ja Põhja-Aafrika jõgedes ja mageveejärvedes Lääne- ja Põhja-Euroopas kõikjal, Musta mere vesikonnas paiguti. Ta elab ka Kanaari, Assoori ja Fääri ja Briti saartel ning Islandil, Läänemeres selle madala soolsuse tõttu ka meres. Teda kohtab isegi Valge mere vesikonnas, näiteks Petšooras.[2]

Harilikule angerjale lähedased liigid on ameerika ja jaapani angerjas. Neid eristatakse üksteisest selgroolülide arvu poolest, mis on ameerika angerjal väiksem ja jaapani angerjal suurem kui harilikul angerjal, aga muidu on need kalad sarnased, nii et neid on arvatud isegi ühte liiki.[2]

Tavaliselt on angerjas ½–1½ m pikk, harva kuni 2 meetrit. Ta kaalub kuni 4–6 kg. Isased on emastest märgatavalt väiksemad. Soomused on väikesed ja vähemärgatavad, tavaliselt hõbedase läiketa. Värvus on muutlik, sõltudes kala vanusest ja veekogu iseloomust. Kõige sagedamini on angerja selg tumeroheline või pruun, küljed kollased ja kõht kollakas või valge. Angerja nahk on limane ja libe ning sellepärast on elusat angerjat väga raske käes hoida.[2]

Angerjal on kirjeldatud kaks vormi, kitsa- ja laiapealine. Kitsapealist angerjat hinnatakse rohkem sest ta on rasvasem: tema rasvasisaldus on kuni 27½%, laiapealisel 12–19%. Kuid tänapäeval arvatakse pigem, et need vormid näitavad seda, millises keskkonnas angerjas on üles kasvanud. Seal, kus on palju väikesi saakloomi, kasvab angerjas kitsapealiseks, terava koonu ja väikeste lõugadega vormiks. Kui pisisaakloomi on vähe, siis saab angerjast laiapealine röövvorm ning talle kasvab tömbi koonu ja suurte lõugadega pea, mis võimaldab haarata kuni 15 cm pikkusi kalu ja vähke.[2]

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Angerjas eelistab elada mudase põhjaga veekogus. Toiduks otsib ta selle põhjast väikeseid loomakesi: veeputukaid ja nende vastseid, tigusid, usse, koorikloomi ja kalamaime. Suured angerjad söövad rohkem kalu, eriti väikese tööndusliku tähtsusega kalu, näiteks ahvenaid, kiisku ja särgi.[2]

Magevees ilmneb angerjal positiivne reotaksis ehk tung liikuda vastuvoolu. Sageli tungib ta üsna tillukestesse niredesse ja isegi veetorudesse.[2]

Angerjas valib endale elupaiga ja elab seal kaua. Elbes tehti katse, milles hulk angerjaid püüti kinni, märgistati värviliste niitidega ja lasti uuesti lahti, osa ülesvoolu, osa allavoolu. Enamik angerjaid pöördus oma endisse elukohta tagasi.[2]

Angerjas on ööloom. Päeval redutab ta tavaliselt mudas, tungides sellesse kuni 80 cm, aga mõnedel andmetel isegi kuni 1½ m sügavusele. Toitu otsima läheb ta öösel, eriti kui taevas on pilves ja kuu ei paista. Ka püünistesse ja põhjaõngede otsa satuvad angerjad sagedamini öösel, kuigi landiga on neid püütud ka päeval.[2]

Aplusest hoolimata kasvab angerjas aeglaselt. Väga soodsates tingimustes on täheldatud juurdekasvu ½ kg aastas. Angerjas toitub ainult soojal ajal, aprillist kuni novembrini. Talve veedab ta sügaval mudas talveunes.[2]

Angerjad elavad sageli väga madalates veekogudes, sealhulgas sellistes, mis kipuvad põua ajal ära kuivama. Osa kalu hukkub sellises olukorras, osa elab põua üle mutta kaevununa. Kuid angerjas suudab end päästa sellisel viisil, mis enamikule kaladele on võimatu: mööda kuiva maad roomates. Niiskes õhus, ilma veeta suudab angerjas temperatuuri +24 °C juures elada kuni 1½ päeva[2]. Tema limane nahk võib hapnikku kasutada rohkem kui 17 cm³ ühe kilo kehakaalu kohta[2]. Teise veekogu leiab angerjas üles haistmise järgi ja liigub öösiti, sest siis on jahedam. Mööda maad roomates väldib angerjas kuiva pinnast, eriti liiva, ja eelistab niisket rohtu. Rahvasuu järgi käivat angerjas herneid söömas, mis aga ei vasta tõele[2], sest taimetoitu ei söö angerjas üldse: herneste juures nähakse angerjaid sagedamini kui mujal kuival maal selle pärast, et herne lehed säilitavad niiskust paremini kui teiste taimede lehed.

Kudemine ja areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Angerjas rändab kudema Sargasso merre. Pärast kudemist suguküpsed isendid reeglina surevad. Vastsetel võtab umbes 3 aastat, et hoovustega Euroopa rannikule jõuda.

Angerjavarud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Angerjavarud maailmas on kiiresti vähenenud. Alates 2000. aastatest on maailma angerjavarud 1–5% tasemest enne 1980. aastaid. Aastal 2011 keelustas Euroopa Liit angerja impordi ja ekspordi.[3]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]