Georgi Zažitski

Allikas: Vikipeedia
Georgi Zažitski
Isikuandmed
Riik Nõukogude Liit (Eesti NSV)
Sünniaeg 5. veebruar 1946 (78-aastane)
Sünnikoht Luuga, Leningradi oblast
Sportlaskarjäär
Spordiala epeevehklemine
Spordiklubi Dünamo
Treener Klavdi Jadlovski
Medalid
Olümpiamängud
Pronks 1972 meeskondlik epee
Maailmameistrivõistlused
Kuld 1969 meeskondlik epee
Juunioride maailmameistrivõistlused
Pronks 1966 individuaalne epee

Georgi Zažitski (vene keeles Георгий Семёнович Зажицкий;[1] sündinud 5. veebruaril 1946) on endine Eesti NSV (Nõukogude Liidu) epeevehkleja ja treener ning Norra treener.

Tallinnas Klavdi Jadlovski käe all vehklemist alustanud Zažitski kuulus aastatel 1966–1973 Nõukogude Liidu epeemeeskonda, tuli selle koosseisus 1969. aastal maailmameistriks ja sai 1972. aastal Müncheni olümpiamängudel pronksmedali. Individuaalselt võitis ta mitu rahvusvahelist turniiri ja 1966. aasta juunioride maailmameistrivõistlustel pronksmedali. Eesti NSV vehklemiskoondis, kuhu Zažitski kuulus, võitis 1971. aastal Nõukogude Liidu karika. Aastatel 1983–1990 juhendas ta Eesti NSV epeemeeskonda, kes tuli kahel korral Nõukogude Liidu meistriks.

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Georgi Zažitski teada tutvusid ta vanemad II maailmasõja lõpus Berliinis. Ema Maia viidi sinna Saksa vägede taganemise ajal koos Saksa perega, kelle teenistuses ta oli oma kodukohas Leningradi oblasti Luuga linnas töötanud. Georgi isa oli Saksamaale jõudnud Nõukogude Liidu sõjaväelane major Semjon. Berliinis olevat nad tutvunud, armunud ja mõnda aega koos elanud. Varsti naasis Maia koju Luuga linna, kus tal sündis 5. veebruaril 1946 poeg, kes sai nimeks Georgi Semjonovitš Zažitski. Perekonnanimi anti ema järgi. Oma isa ei näinud Georgi kunagi.[2][3]

Perel, kuhu kuulusid Georgi, tema ema ja vanaema, nappis toitu. Kui ema luges ajalehekuulutusest, et Eestis otsitakse töölisi turbarappa, otsustas ta sinna sõita. 1947. aasta jaanuaris järgnes talle vanaema koos Georgiga. Pere elukohaks sai tuba baraki tüüpi majas Lasnamäel.[3][4] Koolis hakkas ta käima Tallinna 16. keskkoolis, varsti aga viidi klassid üle 25. keskkooli.[4] Georgi klassiõdede seas oli Svetlana Tširkova, samuti hilisem tippvehkleja.[5] 1964. aastal lõpetas ta Tallinna 8. töölisnoorte keskkooli.[6]

Sportlaskarjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Korraliku kehalise ettevalmistuse sai Georgi Zažitski juba lapsena väljas mängides. 25. keskkoolis oli kehalise kasvatuse õpetajaks Aleksander Tulk (hilisem Euroopa meister allveeujumises), keda ta tunnustab kui spordiarmastuse tekitajat. Tulk korraldas palju võistlusi ja Zažitskile see meeldis, kuna ta tahtis igal alal ja võistlusel võita. Oma mäletamise järgi tuli ta kooli kergejõustikuvõistlustel meistriks viiel alal, ehkki harrastas kergejõustikku rohkem oma lõbuks. Tõsisemalt hakkas Zažitski spordiga tegelema 1957. aastal, kui alustas koos sõpradega Nigul Maatsoo käe all poksitrenne.[3][4]

Treeningud Jadlovski juures[muuda | muuda lähteteksti]

1960. aastal läks ta Klavdi Jadlovski juurde vehklemistrenni. Selle osas, kuidas esimene kokkupuude täpselt toimus, asjaosaliste meenutused erinevad. Jadlovski mäletamist mööda tulid ükskord neli pätipoissi tema treeningut vaatama. Jadlovski olevat neil suitsud suust ja mütsid peast tõmmanud, mille eest need talle pärast kallale tungisid, aga Jadlovski enesekaitsevõtete demonstreerimise järel sõpradeks said. Üks neist poistest olevatki olnud Zažitski, kes edaspidi tema trennis hakkas käima. Zažitski sõnul ei vasta Jadlovski versioon aga tõele. Vehklemistreeningule olevat ta läinud pärast seda, kui Jadlovski käis koolis lapsi vehklema kutsumas ja trennis osalenud klassivennad rääkisid, et neil on huvitav treener, kus lubas soovijad maailmameistriks koolitada. Ka polevat ta kunagi elus suitsetanud. Huvi vehklemisega alustada olevat lisanud äsja läbiloetud Alexandre Dumas' teos "Kolm musketäri". Trenn tundus poisile põnev, Jadlovski kasutas seal sambo- ja poksivõtteid ning reaktsiooni ja kiirust arendavaid võistlusmänge. Kuna varustust oli vähe, harjutas Zažitski torkeliigutusi esialgu relvata. Mõne aja pärast spordikoolis toimunud võistlus olevat olnud üldse esimene kord, mil ta pärisrelva ja vehklemisvormi kasutada sai. Zažitski võitis selle võistluse ja oli oma saavutusest vaimustatud. Ta lõpetas poksiga tegelemise ja sealtpeale sai vehklemine ta elu keskmeks.[3][4]

Zažitski sõnul jõudis ta arusaamisele, et barakielust päästab teda vaid sporditegemine. Jadlovski rääkis õpilastele Nõukogude Liidu parimate treeningutest, auhindadest ja reisidest ning lubas neistki meistrid teha.[3] Zažitski sõnul süstis Jadlovski temasse fanatismi ja ta järgis treeneri õpetust tulla trenni esimesena ja lahkuda viimasena. Treenimine olevat Zažitskile meeldinud, ta ei jätnud kunagi ühtki korda vahele ja talus suuri koormusi.[3][7] Vehkleja Boris Joffe hinnangul oli Zažitski töökas ja väga auahne, mis aitaski tal sportlase ja hiljem treenerina läbi lüüa.[7] Teise vehkleja Andres Liivaku arvates polnud Zažitski küll kõige suurema talendiga, aga tohutu töövõimega ning olles Jadlovskile tänulik Lasnamäe barakist maailma aitamise eest täitis ta pikka aega hoolikalt kõiki treenerilt saadud ülesandeid.[4] Zažitski on Jadlovskit kirjeldanud kui tarka, osavat ja töökat treenerit, kes nõudis töökust ka teistelt ning pööras lisaks tehnilisele ja üldkehalisele ettevalmistusele tähelepanu taktikale ja psühholoogiale.[3] Zažitski sõnul nõudis treener oma käskude ranget järgimist ja oskas selle saavutamiseks psühholoogilisi võtteid kasutada, kuid erinevalt mitmetest teistest sportlastest julges ta Jadlovskile ka vastu vaielda.[8] Zažitskit on peetud Jadlovski lemmikõpilaseks.[9] Liivaku meelest poleks ta ilma Jadlovskita vehklejaks saanud.[10]

Tõus tippu[muuda | muuda lähteteksti]

Zažitski läbimurdeaastaks sai 1963, mil ta tuli Eesti NSV meistriks[7] (hilisematel aastatel lisandus veel 6 Eesti meistrivõistluste kulda)[6] ja siis Moskvas toimunud rahvaste spartakiaadil U18 vanuserühmas hõbeda.[11][12] Zažitski võeti aastateks 1964–1966 Nõukogude Liidu noortekoondisse[13] ja ta osales kolmedel juunioride maailmameistrivõistlustel. 1964. aastal Budapestis sai ta 7. koha, 1965. aastal Rotterdamis 5. koha ja 1966. aastal Viinis pronksmedali.[7] Sotsialismimaade noorvehklejate turniiril Budapestis sai ta 1966. aastal 3. koha.[14] Eesti NSV meeskonnas koos Jaan Veanesi ja Andres Liivakuga võitis Zažitski kuldmedali Nõukogude Liidu 1965. aasta U18 ja 1966. aasta U20 vanuseklassi meistrivõistlustel.[11] Üleliidulise Dünamo koosseisus koos Jaan Veanesi ja Vladimir Rassolkoga võideti 1965. aastal ka U20 meistrivõistlused.[12]

1966. aastast kuulus Zažitski Nõukogude Liidu epeekoondisse.[6] Üleliidulise Dünamo meeskonna koosseisus võitis ta 1967., 1968.[7] ja 1969. aastal Heidenheimis Euroopa karika[12][14] ning 1966. ja 1968. aastal tuli Nõukogude Liidu meistriks.[12] Esimese rahvusvahelise individuaalarvestuse turniirivõidu sai ta 1968. aastal Barbakani turniiril Poolas Krakowis.[3][6] 1967. aasta rahvaste spartakiaadil Moskvas sai ta individuaalselt 7.–8. koha. Meeskonnavõistluses, kus ta kandis koos Andres Liivaku ja Jaan Veanesiga põhirolli, toodi Eesti NSV-le 3. koht.[15] 1968. aastal Tallinnas toimunud Nõukogude Liidu meistrivõistlustel sai Zažitski individuaalarvestuses pronksmedali.[14][12] Oma saavutustega maailmaklassi vehkleja staatusse tõusnud[7] Zažitskit 1968. aasta Mexico olümpiale sõitnud viisikusse siiski ei võetud, sest valikus oli temast palju teenekamaid mehi – olümpiavõitjaid ja maailmameistreid[16] – ning teda peeti veel nooreks ja kogenematuks.[3]

Suurvõidud[muuda | muuda lähteteksti]

Zažitski oli oma olukorra kohta küsinud nõu vanemalt olümpiavõitjalt Aleksandra Zabelinalt, kes arvas, et koondisekoha kindlustamiseks oleks vaja võita individuaalselt üks rahvusvaheline suurturniir.[3][16] See võimalus avanes tal 1969. aasta kevadel Poitiers’ turniiril Karl Martelli mõõgale. Kõigepealt tuli ta Nõukogude Liidu valikturniiril Lvovis vaatamata 38-kraadilisele palavikule 2. kohale ja arvati Poitiers’sse sõitvate meeste sekka. Prantsusmaal demonstreeris Zažitski suurepärast vehklemisvormi, jättis selja taha kaks viimast olümpiavõitjat, Grigori Krissi ja Győző Kulcsári, valitseva maailmameistri Aleksei Nikantšikovi ja teised suurkujud ning võitis turniiril esikoha. Auhinnaks saadud Martelli mõõgast sai Zažitski lemmiktrofee, mille ta hiljem kinkis oma pojale Haritonile. Ühtlasi tagas see võit Zažitskile koha Nõukogude Liidu põhikoondises.[17]

1969. aasta Nõukogude Liidu meistrivõistlustel Kadijevkas sai ta 5. koha.[14] Sama aasta maailmameistrivõistlustel Havannas langes Zažitski individuaalturniiril välja teises ringis.[18] Meeskonnavõistlusel, kus kaaslasteks olid Aleksei Nikantšikov, Sergei Paramonov, Grigori Kriss ja Igor Valetov, esines ta tugevalt. Kõige ohtlikumaks vastaseks peeti Nõukogude Liidu sportlaste jaoks ebamugavas stiilis vehelnud Rootsit, kellega mindi vastamisi poolfinaalis. Zažitskile aga nendega vehklemine sobis ja talle usaldati kohtumise avamatš Rootsi esinumbri Hans Jacobsoni vastu, mille ta kindlalt võitis. Oma teises miniduellis võitis ta individuaalvõistlusel pronksi saanud Carl von Essenit. Oma kolmandas matšis vigastas ta viigiseisult jalga. Nõukogude Liit sai Rootsi vastu kindla võidu ja peatreener Lev Saitšuk tõstis esile just Zažitski panust. Finaalis, kus oldi selgelt paremad Ungarist, Zažitski paistes jala tõttu kaasa ei löönud. Võidetud MM-i kuldmedali kinkis ta vastavalt poisikesena antud lubadusele treener Klavdi Jadlovskile.[19] Sel aastal sai Zažitski suurmeistri aunimetuse[6] ja Eesti NSV aasta sportlase valimisel meeste hulgas 3. koha.[20]

Võitlus koondisekoha eest[muuda | muuda lähteteksti]

Zažitski sõnul oli tal hetkeseis koondises küll hea, aga kuna seal püsimine ei sõltunud punktitabelist, vaid peatreeneri suvast, siis jäi tulevik ebakindlaks ja tuli lihtsalt edasi treenida.[21] 1970. aasta Poitiers’ turniiril jõudis ta jälle finaali, kus kaotas koondisekaaslasele Grigori Krissile. Zažitski sõnul täitis ta kaotades koondise peatreeneri palvet – Krissil olevat mingeid pahandusi olnud ja vaja end võiduga rehabiliterida.[2] Nõukogude Liidu meistrivõistlustel Zaporožjes sai Zažitski individuaalselt pronksmedali ja üleliidulise Dünamo meeskonnaga hõbemedali.[12][18] Samal sügisel oli MM Ankaras ja Nõukogude Liidu epeemehed läksid sinna samas koosseisus kui eelmisel aastal. Enne võistlusi elas meeskond üle viperusi: kolm sportlast olid palavikus – Zažitski ütles, et ta ei saanud neli päeva süüa ja tundis Ankaras end nõrgana – ning Istanbuli–Ankara lennu ajal oli üks lennuki mootoritest mõneks ajaks seiskunud, mis Zažitski sõnul talt edaspidiseks lennusõidu armastuse ära viis.[21] Individuaalvõistlusel edenes ta eelringist veerandfinaalgruppi, aga jäi sinna pidama.[22] Meeskonnaga kaotati veerandfinaalis Poolale ja jäädi jagama 7.–8. kohta. Zažitski tundis siin endal süüd, sest oli otsustavas kohtumises veerand minutit enne lõppu käest lasknud kahetorkelise eduseisu.[21]

1971. aasta jaanuaris toimusid Tallinnas Nõukogude Liidu karikavõistlused, mis olid omapärased selle poolest, et võistkonnavõistlusel koosnes võitkond espadronimehest, floretimehest, floretinaisest ja epeemehest. Eesti NSV esindus koosseisus Peeter Ainsam, Vladimir Mihhaljov, Svetlana Tširkova ja Georgi Zažitski jõudis finaali, kus vastu astus favoriidiseisuses Valgevene NSV koos kolme praeguse ja ühe tulevase mitmekordse olümpiavõitja ja maailmameistriga. Oma matši kahepunktilises eduseisus alustanud ankrumees Zažitski kaotas valitsevale maailmameistrile Aleksei Nikantšikovile 2:3, kuid kindlustas sellega Eesti võistkonna üldvõidu. Zažitski sõnul oli see ta elu mälestusväärseim turniir.[23]

Kuigi Zažitski olevat juhtinud Nõukogude Liidu punktitabelit, siis ilmselt eelmiste maailmameistrivõistluste esituse tõttu teda 1971. aastal Viini MM-ile läkitatud koondisse ei võetud.[24] MM-i järel peetud rahvaste spartakiaadil esindas Zažitski koos Andres Liivaku, Jaan Veanesi, Valeri Rossari ja Boris Joffega meeskonnavõistlusel Eesti NSV-d. Zažitski suure panuse toel võtsid nad võidud Moldova NSV ja Gruusia NSV üle, jäid poolfinaalis alla Valgeneve NSV-le, aga teenisid pronksmedalid, alistades viimases kohtumises Vene NFSV.[25] Hiljem samal aastal võitis ta esmakordselt korraldatud Haapsalu Valge Daami turniiri[26] ja Siofokis Balatoni turniiri.[27]

Raske tee olümpiale[muuda | muuda lähteteksti]

1971. aasta sügisel sai Zažitski karjäär kannatada poliitiliste asjaolude tõttu. Göteborgis turniiril käinud Eesti NSV vehklejad naasid koju ilma Jaan Veanesita, kes jäi Rootsi ja palus sealt poliitilist varjupaika. Tallinna naasnud meeskonnaliikmed kuulas üle KGB. Veanesi toakaaslaseks olnud Zažitskile määrati välisõitude keeld. Seetõttu ei saanud ta osaleda Berni ja Poitiers’ turniiridel ning pidi nõutavaid punkte koguma siseriiklikel võistlustel.[3][28]

Müncheni olümpiale pääsemiseks pidi ta end igal sammul tõestama. Ta oli Nõukogude Liidu karikavõistlustel Voronežis 2., tugevate turniiril Lvovis 1., Suhhumis 3., Nõukogude Liidu meistrivõistlustel Tallinnas individuaalselt 4. ja üleliidulise Dünamo meeskonnaga 2., Tallinna Mõõgal individuaalselt 2. ja Tallinna linna meeskonnas koos Andres Liivaku, Kaido Kuuri ja Boris Joffega 1. ning Kääriku laagri olümpiaeelsetel kontrollturniiridel parimate seas.[6][29] Lõpuks otsustati Zažitski ikkagi olümpiamängudele saata, ehkki ainult meeskonnaturniiriks.[30] Boris Joffe hinnangul oli Nõukogude Liidu koondisel teda väga vaja,[31] samuti suhtus KGB Dünomosse kuuluvatesse meestesse soosivamalt kui sarnaselt Veanesiga relvajõududes olnutesse.[32] Zažitski arvates sai määravaks Eesti NSV kommunistliku partei keskkomitee appitulek – nad olid valmis tema eest vastutuse võtma ja teda toetama. Parteitegelastega kohtudes nõuti talt lubadust neid mitte milleski alt vedada, mida Zažitski ka lubas ja täitis.[3][30]

Olümpia individuaalturniiril olid nõukogude epeemehed esinenud kesiselt, kuid sellele vaatamata oodati kodumaal meeskondlikku kulda. Võistkond võitis alustuseks alagrupis Austriat 9:3, Itaaliat 13:3 ja Kanadat 13:3. Zažitski võitis seejuures oma 11-st minimatšist 8. Veerandfinaalis, kus võideti Rootsit 8:7, ta ei osalenud. Enne poolfinaale toimus olümpiakülas terroriakt. Zažitski on meenutanud, et olukord oli stressirohke ja segane ning ei teatud, kas võistlus jätkub või mitte. Poolfinaalis kaotati Ungarile, mille koosseisus vehkles kaks värsket olümpiamedalisti individuaalturniirilt, 5:8. Zažitski kaotas oma 4-st minimatšist 3. Tema selgituse järgi olevat seejuures üks vastane – Pal Schmitt, hilisem Ungari president – sohki teinud tõrjudes kolm torget vasaku käega. Pronksilahingus alistas Nõukogude Liit Prantsusmaa, kusjuures Zažitski võitis 3-st minimatšist 2.[33] Tema hinnangul jäi Nõukogude Liidu koondisel puudu kollektiivsusest ja polnud ka kindlat liidrit.[3] Eesti NSV 1972. aasta parimate meessportlaste valimisel sai Zažitski 4. koha.[20]

Koondisest väljalangemine[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast olümpiamänge Zažitski Nõukogude Liidu põhikoondisse enam ei pääsenud. Viimane suurvõit rahvusvahelistel võistlustel Nõukogude Liidu meeskonna liikmena oli 1973. aasta universiaadi kuldmedal.[34] Samal aastal sai ta Nõukogude Liidu meistrivõistlustel Odessas hõbemedali[35] ja võitis Eesti NSV meeskonnaga (kuhu kuulusid peale tema Boris Joffe, Andres Liivak, Valeri Rossar ja Kaido Kuur) Tallinna Mõõga turniiri.[6][36]

1974. aastal võitis ta individuaalselt Balatoni turniiri[6] ning Eesti NSV meeskonnas koos mulluste kaaslastega jälle Tallinna Mõõga turniiri, alistades Usbeki NSV, Rumeenia, Poola ja Ungari võistkonnad, kusjuures kõik vastasseisud võideti ühepunktilise ülekaaluga 8:7.[37] Nõukogude Liidu meistrivõistlustel Valgevenes Staikis jäi Zažitski koos üleliidulise Dünamo meeskonnaga ootamatult alles kolmandaks.[38] 1975. aasta rahvaste spartakiaadil Minskis sai Zažitski nii individuaalse kui ka meeskondliku hõbemedali. Ta esindas koos Andres Liivaku, Boris Joffe, Valeri Rossari ja Kaido Kuuriga Eesti NSV-d. Turniiril võideti Kasahhi NSV-d, veerandfinaalis Leningradi ja poolfinaalis Moskvat, finaalis jäädi alla Ukraina NSV-le. Zažitski võitu Aleksandr Sokolovi üle poolfinaali viimases minimatšis on nimetatud tema sporditee viimaseks suureks partiiks.[39]

Zažitski sõnul oli ta enne 1976. aasta Montreali olümpiamänge koondise punktiarvestuses viiendal kohal. Ta tundis end 29–30-aastaselt veel tugevana ja tahtis vehelda, aga talle öeldi, et soovitakse proovida nooremaid, ja Zažitski jäeti kõrvale.[3][35] Kuna ta oli Eestis selleks ajaks kõik võimalikud võistlused juba võitnud, kadus Zažitskil motivatsioon ja ta otsustas tippsportlase karjääri lõpetada.[3][40]

Treenerikarjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Töökoha otsingud[muuda | muuda lähteteksti]

Zažitski mõttest treenerina vehklemise juures jätkata esialgu asja ei saanud. Zažitski sõnul ei tahtnud Jadlovski teda enda kõrvale, vaid pakkus noortetreeneri kohta, kes oma õpilasi talle edasi saadaks. Sellise variandiga polnud Zažitski nõus. Jadlovski sõnul tegi ta takistusi, sest soovis, et Zažitski edasi vehkleks.[41] Nii läks ta raadioajakirjanikust sõbra kutsel tööle hoopis Eesti Raadio venekeelsesse toimetusse.[3][42] Zažitski sõnul tekkis tal seal probleeme, kuna ta ei täitnud nõuet rääkida raadios juttu, mis pidi olema enne tekstina kinnitatud. Lõplik lahkumisotsus olevat sündinud, kui ta ei tahtnud raadios VTK normi täitjate kohta valeandmeid esitada.[3] Varsti läks ta Mati Pau kutsel Mererajooni spordikooli tüdrukuid juhendama.[3][42] Spordiselts Kalevi aseesimees Rein-Vello Ojavere olevat Zažitski keerulisest rahalisest olukorrast kuuldes talle samal ajal pooleteiseks aastaks loonud fiktiivse ametikoha ja lisapalga Kalevis.[3]

Tagasi Dünamos[muuda | muuda lähteteksti]

1977. aastal kohtus Zažitski Moskvas üleliidulise Dünamo spordiklubi kesknõukogu liikme Stanislav Kotoviga, kellele ta rääkis, et töötab laste spordikoolis, mitte Dünamos. Kui ta oli Tallinna naasnud, võeti temaga kohalikust Dünamost ühendust ja määrati ta vehklemise vanemtreeneri kohale.[3][43]

1978. aastal kandideeris Zažitski epeemeeskonna vanemtreeneriks, kuid valituks osutus Andres Liivak, kelle sõnul polnud Zažitski ja meeskonnaliikmete suhted head ja ka piirkondlikud organisatsioonid eelistasid Liivakut.[44] 1979. aastal tehti ettepanek, et Klavdi Jadlovski, Andres Liivak ja Georgi Zažitski hakkaksid üheskoos Eesti NSV koondise vanemtreeneriteks, kuid Vehklemisliidu presiidiumi koosolek eelistas, et Liivak oleks üksinda juht ning Jadlovski, kelle treenimispraktika ja käitumine oli paljusid tema vastu häälestanud, ja Zažitski jätkaks hooldustreeneritena.[45]

Uue ametiga rahulolematu Jadlovski lahkus 1980. aastal Valgevenesse ja temaga läks kaasa kolm tugevat vehklejat.[46] Jadlovskiga konflikti sattunud Zažitski tegutses sel ajal ka kohtunikuna. Rahvusvahelise kategooria kohtunikulitsentsi oli ta saanud 1970. aastal.[6] Jadlovski juurde Valgevenesse läinud Heimo Talivee on meenutanud, et 1981. aasta Nõukogude Liidu koolinoorte spartakiaadil Kaunases oli Zažitski tema osalusel peetud finaalis õigusemõistjaks. Talivee sõnul olid Zažitski kohtunikuks määramise taga tema vastase leningradlase Georgi Tolkatševi mõjukad kaaslinlased, kes lootsid, et Talivee treeneri Jadlovskiga tülis olev Zažitski soosib vastast. Talivee sõnul juhtis Zažitski matši aga laitmatult ja tal õnnestus võita.[47]

Eesti NSV epeemeeskond samal ajal nõrgenes. Lisaks Jadlovski ja kolme sportlase lahkumisele oli toimumas põlvkondade vahetus.[48] 1983. aasta rahvaste spartakiaadile mindi võistkonnaga, mille liikmete keskmine vanus oli 19 aastat.[49] Edutu turniiri ja meeskondliku 13. koha järel loovutas Liivak koondise vanemtreeneri ametiposti Zažitskile.[50]

Eesti NSV meeskonna vanemtreener[muuda | muuda lähteteksti]

Andres Liivaku hinnangul näitas Zažitski end ametis pädevana ja diplomaadina, kes oskas uute poistega hästi läbi saada.[51] Noored Viktor Zuikov, Andrus Kajak, poeg Hariton Zažitski ja Kaido Kaaberma edenesid tema käe all.[49] Olles aastatel 1982–1991 epeetreener ühtlasi Nõukogude Liidu koondise juures kasutas ta õigust kaasata Eesti NSV vehklejaid sealsetesse laagritesse.[8] 1985. aastal tõi ta Kasahstani NSV-st juba Nõukogude Liidu tasemel läbi löönud tumedanahalise vehkleja Vladimir Reznitšenko, kes soovis Zažitski käe all maailmameistriks saada. Zažitski kirjeldas teda kui andekat, aga tugevat lihvimist vajavat sportlast. Kasahstanist Tallinna Dünamosse ületuleku hõlbustamiseks sõlmiti talle Eesti NSV-s fiktiivne abielu.[52]

Zažitski oli Eesti NSV epeemeeskonna vanemtreener ja samas ka Vehklemisliidu treenerite nõukogu esimees kuni aastani 1990.[6][8] Vahemikus 1986–1990 sai epeevõistkond Nõukogude Liidu meistrivõistlustelt 2 kulda, 1 hõbeda ja 2 pronksi, 1986. aastal saadi rahvaste spartakiaadi hõbe ja nad valiti Eesti NSV aasta parimaks võistkonnaks.[49] Zažitski sai Eesti NSV teenelise treeneri aunimetuse.[6] Reznitšenko võitis Nõukogude Liidu meeskonnas 1987. aastal MM-i kulla ja 1988. aasta olümpiamängudelt pronksi, individuaalselt sai ta Tallinna Mõõga turniiril kaks teist ja ühe esikoha. Kaaberma võitis 1990. aastal maailma karikasarja Pariisi ja Budapesti etapi, Kajak sai Nõukogude Liidu meistrivõistlustel hõbeda.[53] Üleliidulise Dünamo liikmetena võitsid Reznitšenko ja Kaaberma 1990. aastal Euroopa karika.[54] Lisaks tuli hulganisti Nõukogude Liidu meistrivõistluste medaleid noorteklassides.[55] Sel ajal, 1989. aastal, lõpetas Zažitski ka Leningradi Lesgafti-nimelise Kehakultuuri Instituudi.[6]

1990. aastal siirdus Reznitšenko ootamatult Saksa Liitvabariiki ja jäi sinna elama. Tema lahkumine oli Zažitskile löök, kuna tundis, et tema tippuviimiseks oli tohutult tööd tehtud. Samas oli see kergendus, kuna Reznitšenko oli viimasel ajal korduvalt pahandustesse sattunud ja edu mõjul üleolevaks muutunud. Nüüd Saksamaa sportlasena võistleval Reznitšenkol uus algus aga ei sujunud ning Zažitski nõustus temaga eraviisiliselt kohtuma ja koos trenni tegema. Samuti organiseeris Zažitski talle Eesti Olümpiakomitee loa edaspidi Saksamaad esindada. 1992. aastal tuli Reznitšenko Saksamaa meeskonnas olümpiavõitjaks. Hiljem Reznitšenko Zažitskile abi eest tänulikkust üles ei näidanud ja omavaheline suhtlus lõppes.[56]

Aastatel 1991–1992 oli Zažitski Maarika Võsu treener. 1990. aastal 17-aastaselt Nõukogude Liidu meistrivõistlustel pronksi[57] võitnud tartlanna vastu hakati huvi tundma Moskvast, aga sellest kuulda saanud Zažitski jõudis ette ja kutsus Võsu hoopis Tallinna enda käe alla treenima. Võsu sõnul talle meeldis Zažitski töö, innustatus ja huvitavad trennid ning ta tundis endas arengut. 1991. aastal tuli Võsu Eesti NSV naiskonnaga Nõukogude Liidu meistriks ja jõudis juunioride maailma karikasarjas Budapesti finaalturniirile.[58]

Eestist lahkumine[muuda | muuda lähteteksti]

1992. aasta Barcelona olümpiamängude eel kerkis küsimus, mitu meest ja kes taasiseseisvunud Eesti Vabariigi vehklemiskoondisse mahuvad. Seejuures puudus epeemeeste Eesti edetabelis 3. ja 4. kohal olnud Viktor Zuikovil ja Hariton Zažitskil Eesti Vabariigi kodakondsus, mida aga oli võimalik neile kiirendatud korras taotleda. Vehklemise alaliit saatis Eesti valitsusele vaid Zuikovi avalduse, häältega 5:4 otsustati Haritonile kodakondsust mitte küsida. Hiljem on seda põhjendatud Haritoni vähese eesti keele oskuse ja vene keele eelistamisega, mis ajal, kui keeleteema oli aktuaalne, võis mõjutada alajuhtide suhtumist ja kahandada tema taotluse heakskiitmise šansse. Alaliidu peasekretär Tõnu-Peep Nurk väitis, et Hariton polnud neile vastavat avaldustki teinud. Ajakirjanik Gunnar Press on otsusega seoses välja toonud ka asjaolu, et aprillis ütles Hariton ajakirjanikele, et tal on lõikust vajav vigastatud küünarnukk.[59]

Georgi Zažitski, kasutades ära Eesti meeskonna võistluspausi, oli samal ajal 3 kuuks Norrasse läinud, et vehklemistunde andes raha teenida.[8] Tema teada pidavat Haritoni olümpiakoht olema kindel, mida olevat isiklikult kinnitanud ka olümpiakomitee esimees Arnold Green.[3][60] Kui nüüd Hariton talle helistas ja teatas, et jäeti kodakondsusest ilma ja olümpiakoondisest välja, siis Georgi solvus, kirjutas Norras alla pikemale töölepingule ja otsustas sinna jääda.[8] Zažitski jättis ka endale Eesti kodakondsuse taotlemata, kuigi eriliste teenete eest võinuks ta selle saada.[3] Hiljem on ta oma toonast pikema kaalumiseta tehtud otsust kahetsenud ja öelnud, et kunagised lahkhelid on unustatud.[3][61]

Töö Norras[muuda | muuda lähteteksti]

Kontakt Eesti vehklemiseluga ei katkenud täielikult. Eesti Vehklemisliit kutsus teda mõnikord treeninglaagritesse. Zažitski tegi Maarika Võsule ettepaneku samuti Norrasse tulla, kuid Võsu eelistas välismaale mitte minna.[62] Hiljem on Zažitski Norras ja Tallinnas andnud treeningtunde nii Võsule kui Irina Embrichile.[3] 2004. aasta Ateena olümpia eel läks Võsu Zažitski juurde Norrasse neljaks päevaks laagrisse.[63] Treenerikohta on Zažitskile pakutud ka Saksamaal ja Araabia Ühendemiraatides, kuid ta ütles neist ära, sest esimeses vormitavat sportlasi konveiermeetodil ja treeneril ei lasta otsustada, teine olevat liiga palav paik.[61]

Norras töötas ta treenerina spordikoolis, kus vehklemas käivad harrastajad ja tipptulemusi ei oodata. Sealsete juhendatavate seast leidis Zažitski elukaaslase. Zažitski meelest muutus tema elu Norras lihtsaks, kuid harjumatuks, sest ta soovis endistviisi raskusi ületada ja õpilasi kõrgemale sportlikule tasemele viia.[61] 2007. aasta seisuga olid tema rühma poisid tulnud juunioride maailmameistrivõistlustel medalile, samas puudunud Norras täiskasvanute professionaalne vehklemine. Norrasse tööle jõudis ka tema kunagine treener Klavdi Jadlovski, kellega ta leppis ära.[3] 2014. aastal otsustas Tallinna linnavalitsus maksta Zažitskile kui tallinlasest olümpiaveteranile tema saavutuse väärtustamiseks ühekordset toetust 320 eurot.[64]

Norra perioodil oma vehklemiskarjääri ja elu tagantjärele hinnates jäi Zažitskile kripeldama jäänud kõrvalejäämine 1968. ja 1976. aasta olümpiamängudest ning mittesuutlikkus ennast realiseerida 1972. aasta olümpiamängudel. Siiski oli Zažitski oma sportlasteega suuresti rahul ja leidis, et vehklemine päästis ta korralikule elule ning ta üht-teist ikkagi saavutas, leidis palju häid tuttavaid ja nägi maailma. Enam kui olümpiapronksi üle oli ta uhke 1971. aastal Eesti NSV meeskonnaga Nõukogude Liidu karika võitmise üle, poja Haritoni vaatamata vähesele kehalisele talendile hästi vehklema õpetamise üle ja ühe oma vehklemisõpilase venna Afganistani sõtta minekust päästmise üle.[65]

Tulemuste loetelu[muuda | muuda lähteteksti]

Olümpiamängud

Aasta Toimumispaik Võistlus Koht
1972 München Meeskondlik (esindas Nõukogude Liitu)

Maailmameistrivõistlused

Aasta Toimumispaik Võistlus Koht
1969 Havanna Individuaalne 2. ring
Meeskondlik (Nõukogude Liit)
1970 Ankara Individuaalne 2. ring
Meeskondlik (Nõukogude Liit) 7.–8.

Juunioride maailmameistrivõistlused

Aasta Toimumispaik Võistlus Koht
1964 Budapest Individuaalne 7.
1965 Rotterdam Individuaalne 5.
1966 Viin Individuaalne

Universiaad

Aasta Toimumispaik Võistlus Koht
1973 Moskva Meeskondlik (Nõukogude Liit)

Euroopa karikavõistlused

Aasta Toimumispaik Võistlus Koht
1967 Heidenheim Meeskondlik (Moskva Dünamo)
1968 Heidenheim Meeskondlik (Moskva Dünamo)
1969 Heidenheim Meeskondlik (Moskva Dünamo)

Rahvusvahelised turniirid (paremad tulemused)

Aasta Toimumispaik Võistlus Koht
1968 Krakow, Barbakani turniir Individuaalne
1969 Poitiers, Karl Martelli turniir Individuaalne
1970 Poitiers, Karl Martelli turniir Individuaalne
1971 Siófok, Balatoni turniir Individuaalne
1972 Tallinna Mõõga turniir Individuaalne
Meeskondlik (Tallinn)
1973 Tallinna Mõõga turniir Meeskondlik (Eesti NSV)
1974 Siofok, Balatoni turniir Individuaalne
1974 Tallinna Mõõga turniir Meeskondlik (Eesti NSV)

Nõukogude Liidu meistrivõistlused (paremad tulemused)

Aasta Toimumispaik Võistlus Koht
1966 Moskva Meeskondlik (Moskva Dünamo)
1967 Moskva Individuaalne 7.–8.
Meeskondlik (Eesti NSV)
1968 Tallinn Individuaalne
Meeskondlik (Moskva Dünamo)
1969 Kadijevka Individuaalne 5. koht
1970 Zaporožje Individuaalne
Meeskondlik (Moskva Dünamo)
1971 Moskva Meeskondlik (Eesti NSV)
1972 Tallinn Individuaalne 4.
Meeskondlik (Moskva Dünamo)
1973 Odessa Individuaalne
1974 Minsk Meeskondlik (Moskva Dünamo)
1975 Minsk Individuaalne
Meeskondlik (Eesti NSV)

U20 Nõukogude Liidu meistrivõistlused (paremad tulemused)

Aasta Toimumispaik Võistlus Koht
1965 Tbilisi Meeskondlik (Moskva Dünamo)
1966 Tallinn Meeskondlik (Eesti NSV)

U18 Nõukogude Liidu meistrivõistlused (paremad tulemused)

Aasta Toimumispaik Võistlus Koht
1963 Moskva Individuaalne
1965 Kaunas Meeskondlik (Eesti NSV)

Nõukogude Liidu karikavõistlused (paremad tulemused)

Aasta Toimumispaik Võistlus Koht
1971 Tallinn Võistkondlik (Eesti NSV)
1972 Voronež Individuaalne

Eesti NSV meistrivõistlused (märgitud ainult esikolmiku kohad)

Aasta Toimumispaik Võistlus Koht
1962 Tallinn Meeskondlik (Tallinna Noorsoo Spordikool)
1963 Tallinn Individuaalne
1963 Tallinn Meeskondlik (Dünamo I)
1964 Tallinn Individuaalne
1964 Tallinn Individuaalne (florett)
1964 Tallinn Meeskondlik (Dünamo I)
1965 Tallinn Meeskondlik (Dünamo I)
1967 Tallinn Individuaalne
1967 Tallinn Meeskondlik (Tallinna Dünamo)
1968 Tallinn Individuaalne
1968 Tallinn Meeskondlik (Tallinna Dünamo)
1969 Haapsalu Individuaalne
1969 Tallinn Meeskondlik (Tallinna Dünamo)
1970 Tallinn Individuaalne
1970 Tallinn Meeskondlik (Tallinna Dünamo I)
1971 Tallinn Meeskondlik (Tallinna Dünamo)
1972 Tallinn Individuaalne

U20 Eesti NSV meistrivõistlused (märgitud ainult esikolmiku kohad)

Aasta Toimumispaik Võistlus Koht
1961 Tallinn Individuaalne
1963 Tallinn Individuaalne
1965 Tallinn Individuaalne (florett)
1966 Haapsalu Individuaalne (florett)
1966 Haapsalu Individuaalne

U18 Eesti NSV meistrivõistlused (märgitud ainult esikolmiku kohad)

Aasta Toimumispaik Võistlus Koht
1963 Tallinn Individuaalne
1963 Tallinn Individuaalne (florett)
1965 Haapsalu Individuaalne
1965 Haapsalu Individuaalne (florett)

Allikad: Eesti spordi biograafiline leksikon; Gunnar Press (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Georgi Zažitski biograafiline info, Olympedia. Vaadatud 6. mail 2023
  2. ↑ 2,0 2,1 Gunnar Press. Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Eesti Vehklemisliit, 2018. Lk 183
  3. ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 3,17 3,18 3,19 3,20 3,21 3,22 3,23 3,24 Jaak Valdre. Zažitski: olen kahetsenud, et käitusin Eestist lahkudes liiga tuliselt. Postimees, 21. aprill 2007
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Gunnar Press 2018, lk 185
  5. ↑ Gunnar Press 2018, lk 170
  6. ↑ 6,00 6,01 6,02 6,03 6,04 6,05 6,06 6,07 6,08 6,09 6,10 6,11 Georgi Zažitski. Eesti spordi biograafiline leksikon. Vaadatud 6. mail 2023
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 Gunnar Press 2018, lk 186
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Gunnar Press 2018, lk 192
  9. ↑ Gunnar Press 2018, lk 163
  10. ↑ Gunnar Press 2018, lk 166
  11. ↑ 11,0 11,1 Gunnar Press 2018, lk 135
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 Georgi Zažitski tulemused. Eesti spordi biograafiline leksikon. Vaadatud 6. mail 2023.
  13. ↑ Gunnar Press 2018, lk 186, 236
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 Gunnar Press 2018, lk 138
  15. ↑ Gunnar Press 2018, lk 136
  16. ↑ 16,0 16,1 Gunnar Press 2018, lk 181
  17. ↑ Gunnar Press 2018, lk 181–182
  18. ↑ 18,0 18,1 Gunnar Press 2018, lk 139
  19. ↑ Gunnar Press 2018, lk 186–187
  20. ↑ 20,0 20,1 Eesti aasta meessportlaste valimised. Spordiregister. Vaadatud 6. mail 2023
  21. ↑ 21,0 21,1 21,2 Gunnar Press 2018, lk 187
  22. ↑ Aleksei Nikantšikovi kolmas kuld. Spordileht, 23. september 1970
  23. ↑ Gunnar Press 2018, lk 140–141
  24. ↑ Gunnar Press 2018, lk 143, 188
  25. ↑ Gunnar Press 2018, lk 143–144, 188
  26. ↑ Gunnar Press 2018, lk 142
  27. ↑ Gunnar Press 2018, lk 188
  28. ↑ Gunnar Press 2018, lk 188–189, 216
  29. ↑ Gunnar Press 2018, lk 144–145, 189
  30. ↑ 30,0 30,1 Gunnar Press 2018, lk 189
  31. ↑ Gunnar Press 2018, lk 216
  32. ↑ Gunnar Press 2018, lk 221
  33. ↑ Gunnar Press 2018, lk 189–190
  34. ↑ Gunnar Press 2018, lk 144, 190
  35. ↑ 35,0 35,1 Gunnar Press 2018, lk 190
  36. ↑ Tallinna Mõõga turniiri ajalugu
  37. ↑ Gunnar Press 2018, lk 146–147
  38. ↑ Gunnar Press 2018, lk 233
  39. ↑ Gunnar Press 2018, lk 147–148
  40. ↑ Gunnar Press 2018, lk 149
  41. ↑ Gunnar Press 2018, lk 190–191
  42. ↑ 42,0 42,1 Gunnar Press 2018, lk 191
  43. ↑ Gunnar Press 2018, lk 191–192
  44. ↑ Gunnar Press 2018, lk 205
  45. ↑ Gunnar Press 2018, lk 163–164
  46. ↑ Gunnar Press 2018, lk 165
  47. ↑ Gunnar Press 2018, lk 278
  48. ↑ Gunnar Press 2018, lk 150, 205
  49. ↑ 49,0 49,1 49,2 Gunnar Press 2018, lk 150
  50. ↑ Gunnar Press 2018, lk 150, 263
  51. ↑ Gunnar Press 2018, lk 206
  52. ↑ Gunnar Press 2018, lk 150, 193
  53. ↑ Gunnar Press 2018, lk 150–151
  54. ↑ Gunnar Press 2018, lk 195
  55. ↑ Gunnar Press 2018, lk 151
  56. ↑ Gunnar Press 2018, lk 195–196
  57. ↑ Gunnar Press 2018, lk 620
  58. ↑ Gunnar Press 2018, lk 415–417
  59. ↑ Gunnar Press 2018, lk 304–306
  60. ↑ Gunnar Press 2018, lk 192, 305
  61. ↑ 61,0 61,1 61,2 Georgi Zazhitskit piinab koduigatsus. Eesti Päevaleht, 21. jaanuar 1997
  62. ↑ Gunnar Press 2018, lk 417
  63. ↑ Gunnar Press 2018, lk 420
  64. ↑ Tallinn premeerib parimat nais- ja meessportlast 4000 euroga. Delfi, 22. oktoober 2014
  65. ↑ Gunnar Press 2018, lk 196–197

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Georgi_Zažitski&oldid=6637404"