Arnold Green

Allikas: Vikipeedia
Arnold Green
Sünniaeg 30. august 1920
Sünnikoht Riia, Läti
Surmaaeg 4. november 2011
Erakond NLKP/EKP
Amet Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja (1953–1958 ja 1960–1984)
Eesti NSV haridusminister (1958–1960)
Eesti NSV välisminister kohakaasluse alusel (1962– )
Eesti NSV välisminister (1984–1990)
Haridus kõrgharidus
Õppeasutus ÜK(b)P KK Kõrgem Parteikool
Eriala ajakirjandus

Arnold Green (30. august 1920 Riia, Läti4. november 2011[1] Tallinn, Eesti) oli Eesti NSV riigitegelane ja olümpialiikumise tegelane.

Noorus ja teenistus ENSV-s[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arnold Green lõpetas aastal 1940 Rakvere gümnaasiumi oli 19401941 ELKNÜ Virumaa Komitee instruktor, astus 1941. aastal Tallinna Jalaväe Kooli noorempoliittöötajate kursustele[2], mille lõpetas 1942. aastal ja osales poliitttöötajana (komsomoliorganisaatorina) Teises maailmasõjas.

A. Green teenis 19411945 Punaarmees, Eesti Laskurkorpuses, 354. Laskurpolgus politrukina ning kuulus 1944. aasta sügisel Vassili Võrgu juhitud 354. Laskurpolgu eelsalka, mis hõivas Saksa vägede poolt mahajäetud Tallinna.

Pärast sõda oli A. Green kuni 1947. aastani Nõukogude armees väeosades poliittööl.

Arnold Green õppis 19471950 Moskvas ÜK(b)P KK Kõrgemas Parteikoolis ajakirjanduse erialal ja selle lõpetamise järel oli ta aastatel 19501953 Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee häälekandja Rahva Hääle vastutav toimetaja ning ka ajakirja "Eesti Bolševik" toimetuse liige.

Aastatel 19531958 ja 19601984 oli A. Green Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja. Aastatel 19581960 oli A. Green Eesti NSV haridusminister, ta oli ka Eesti NSV välisministriks, aastast 1962 kohakaaslusega, aastail 19841990 oli A. Green ainult Eesti NSV välisminister[3]. A. Green oli ka EKP KK liige.

1962. aastal anti talle, 1942. aastal NSV Liidus Norilskis nõukogude NKVD poolt hukatud kolonel Johannes Reinola maja Tallinnas[4].

Arnold Green oli ka Nõukogude Liidu olümpiadelegatsiooni üks juhte 1972. aasta Müncheni (purjeregatt Kielis) ja 1976. aasta Montreali (purjeregatt Kingstonis) olümpiamängudel.

A. Greeni juhtimisel korraldati ja viidi läbi 1980. aasta olümpiamängude purjeregatt Tallinnas.

14. jaanuarist 19891997 oli A. Green Eesti Olümpiakomitee president. Samuti on ta olnud Eesti suusaliidu ja Eesti maadlusliidu president.

2001. aastal annetas Rahvusvaheline Olümpiakomitee A. Greenile Olümpiaordeni, 2002. aastast oli Arnold Green EOK aupresident.

Arnold Greeni osavõtul on rajatud ka Tartu Ülikooli staadion, Tallinna Kalevi staadion ja Kääriku spordibaas.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sporditeadlane Karin Baskin on Arnold Greeni tütar.

Tsitaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

„Oma avalduses ütles Sir Patrick Dean, et Nõukogude esindaja kannab Eesti välisministri tiitlit. Ma võin teda teavitada, et ma mitte ainult ei kanna seda tiitlit, vaid olen tõepoolest Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi välisminister ja esindan selle rahva huve. Kuid praegusel juhul esindan ma ennekõike kõigi suure Nõukogude Liidu rahvaste huve. Mis puudutab väidet, et ma peaksin tundma omaenda riigi ajalugu, võin öelda kategooriliselt, et ma tunnen seda ning ma palun teil sellega seoses lubada mul esitleda mõningaid sellest võetud tüüpfakte. Kogu maailm peab teadma, et töökas Eesti rahvas osales aktiivselt suures oktoobrirevolutsioonis, kõrvuti Venemaa tööliste ja talupoegadega. (...) Oma avalduses mainis Sir Patrick Dean, et "kodanlik" Eesti Vabariik, mis oli loodud imperialistide poolt (see viimane selgitus pärineb minult), oli iseseisev riik ja isegi Rahvasteliidu liige. Jah, see oli tõepoolest Rahvasteliidu liige, kuid milline see iseseisvus oli, seda teavad kõige paremini Eesti inimesed ise. (...) Eesti nõndanimetatud iseseisvuse tulemuseks oli, et seal valitses Euroopa kõige madalam elustandard, rääkimata sellistest hädadest nagu pidev tööpuudus, keskkoolide vähesus ja nii edasi. Aastal 1940, kui fašismimeelne Eesti valitsus oli üksinda jäänud ning ei saanud enam loota oma imperialistlike patroonide abile, kihutasid Eesti töölised selle minema ja asendasid nõukogude võimuga, mis avas nende ees tohutud majandusliku ja kultuurilise arengu perspektiivid. (...) Vene rahva vennaliku abi toel on paljud väikesed riigid ja rahvad suutnud ühe-kahe aastakümnega saavutada sellise arengu, mis muudes oludes oleks nõudnud sajandeid. (...) Nõukogude Liit on ainus riik maailmas, mis on päästnud palju rahvusi väljasuremisest. (...) Sellest teemast rääkides lubage mul veel kord selgitada, et Nõukogude rahvad, kaasa arvatud Eesti rahvas, ei vaja selliseid isehakanud kaitsjaid, millistena teatud lääneriikide saadikud, kes siin on rääkinud, tahaksid ennast kujutleda. Me ütleksime neile härrastele: ajaloolised faktid on teie vastu. Tõepoolest, ajalugu peaks andma teile selge õppetunni, et kui imperialistide unistuste teokstegemine relvastatud sekkumise abil on osutunud võimatuks, siis ei ole mingit abi nendest pahatahtlikest ja laimavatest rünnakutest, mida sellel assambleel kasutavad koloniaalvõimud.“

Arnold Green ÜRO 17. peaassambleel, 1962.[5]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Suri Eesti Olümpiakomitee endine president Arnold Green. ERR Uudised, 04.11.2011
  2. У истоков Тюменского военного института инженерных войск, «Тюменские известия», №161 (5369), 14.09.2011
  3. EE 14. köide lk. 70
  4. W. M. Tapetud koloneli maja. Võitleja, mai/juuni 2001, nr. 3, lk. 8.
  5. Lauri Mälksoo "Nõukogude anneksioon ja riigi järjepidevus: Eesti, Läti ja Leedu staatus rahvusvahelises õiguses 1940. a ― 1991. a ja pärast 1991. a" 2005, lk 146

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]