Mine sisu juurde

Elin Wägner

Allikas: Vikipeedia
Elin Wägner
Elin Wägner 1920. aastatel
Sünniaeg 16. mai 1882
Lund, Skåne
Surmaaeg 7. jaanuar 1949 (66-aastaselt)
Rösås, Småland
Rahvus rootslane
Amet kirjanik, ajakirjanik

Elin Matilda Elisabet Wägner (16. mai 1882 – 7. jaanuar 1949) oli Rootsi kirjanik, ajakirjanik, feminist ja patsifist. 1944. aastast oli ta Rootsi Akadeemia liige.

Wägnerit tuntakse eelkõige naiste valimisõiguse eest võitlejana. Ta kuulus ka 1919. aastal asutatud lastekaitseorganisatsiooni Rädda Barnen asutajate hulka.

Tema raamatute põhiteemad on võrdõiguslikkus, rahu ja keskkonnaküsimused.

Lapsepõlv ja noorus

[muuda | muuda lähteteksti]

Elin Wägner sündis Lundis. Tema isa Sven Wägner oli koolidirektor. Ema Anna suri kolmanda lapse sünnitusel, kui Elin oli kolmeaastane. Kaks aastat hiljem kolis pere isa töö tõttu Nyköpingisse. Seal tutvus isa Augusta Ulfsparrega, kellega abiellus 1888. aastal. Isa uuest abielust sündis veel kaks last.[1] 1897. aastal kolis pere isa töö tõttu Helsingborgi. Wägneri lapsepõlve pereelu ei olnud kuigi harmooniline, õnnelikumad hetked veetis ta suviti Smålandis emapoolsete vanavanemate juures ja raamatuid lugedes.[1]

Helsingborgis käis Wägner seitse aastat[2] Appelgrenska tüdrukutekoolis ja lõi kaasa koolilehe tegemisel. Esimese honorari sai ta 13-aastaselt.[1] 1899. aastal võitis üks tema kirjutatud novell auhinna ja avaldati noortelehes Linnéa. Samas oli isa veendunud, et naistel ei ole vaja ei gümnaasiumiharidust ega ülikooliõpinguid.[1] 1900. aasta kevadel käis Wägner leeris ja isa palkas ta koolisekretäriks. Wägner jätkas lühijuttude kirjutamist, jutud ilmusid pseudonüümi all ajalehes Helsingborgs-Posten.

1901–1910: töö ajakirjanikuna, naisõiguslus

[muuda | muuda lähteteksti]

1901. aasta sügisel tutvus Wägner tänu oma isale Helsingborgs-Posteni toimetaja Gustaf E. Ericsoniga, kes lasi tal ajalehe tarvis retsensioone kirjutada. 1903. aastal võeti ta ajalehte tööle, ta kirjutas nii reportaaže, esseesid kui ka novelle. Ajalehes kirjutades kasutas ta pseudonüüme Cafour, E. ja Pytia.[3] Wägneri biograafia autorid Ulla Isaksson ja Erik Hjalmar Linder on märkinud, et ajakirjanikuna oli Wägner vaimukas, teravmeelne, hästi informeeritud ja irooniline.[1]

Toimetuses tekkis 21-aastasel Wägneril suhe endast viis aastat vanema töökaaslase Hjalmar Jönssoniga, kellega ta ka kihlus.[4] Suhe oli kirglik ja jäi lühikeseks.

1904. aasta kevadel ja suvel elas Wägner Londonis, kus ta tahtis töötada vabakutselisena, aga tellimusi oli vähe. 1904. aasta detsembris sai ta Gustaf Ericsoni kaudu tööd Stockholmi ajalehes Vårt Land, kuid ei jäänud ka sinna kauaks. Wägner langes depressiooni, mille tõenäoliselt põhjustas suhe Jönssoniga ja poolõe Ruthi uppumine. Paranemiseks elas ta mõnda aega Smålandis sugulaste juures. Oma päevikusissekannetes lahkas ta Jönssoni truudusetust, kuid kirjutas ka lühijutte, mida avaldati nädalalehes Idun. Pseudonüümina kasutas ta ingliskeelset fraasi The Laughing Water. Lugude põhjal anti välja Wägneri esikraamat "Från det jordiska museet".[5]

1907. aasta algul asus Wägner assistendina tööle Iduni toimetuses Stockholmis. Idun oli oma aja kohta radikaalne väljaanne, kus pöörati palju tähelepanu naiste emantsipatsioonile ja valimisõiguse küsimusele.[1] Lisaks kirjutas ta lugusid naljalehe Puck ja päevalehe Dagens Nyheter tarvis (pseudonüümid vastavalt Manon ja Elisabeth).[4] 1907. aasta novembris hakkas Dagens Nyheteris Wägneri sulest ilmuma päeviku vormis kirjutatud jutusari "Norrtullsligans krönika". Följetonides oli juttu Stockholmi naissoost madalapalgaliste kontoritöötajate elust.[6] 1908. aastal anti need välja eraldi raamatuna.[1] Dagens Nyheterile naiste olukorda kajastanud lugusid ja artikleid kirjutades kasutas Wägner allkirjana prantsuskeelset sõna "Devinez" (Arvake, kes).[2]

Idunis sai Wägner ajapikku abitoimetajaks. Ta kirjutas artikleid tuntud kirjanikest ja kunstnikest, samuti lugusid olulistel ühiskondlikel teemadel, eelkõige naiste olukorrast. Wägner ise pidas eriti oluliseks 1908. aasta jaanuaris tehtud intervjuud tuntud naisõiguslase Ellen Keyga. 1908. aasta kevadel intervjueeris ta Naiste Valimisõiguse Ühingu (Landsföreningen för kvinnans politiska rösträtt) esindajat Signe Bergmanit. Nende kahe kohtumise tulemusel sai Wägnerist endast naistele valimisõigust nõudnud liikumise usin liige.

1909. aastal esindas ta Rootsi Naiste Rahuühingut (Sveriges kvinnliga fredsförening) Londonis toimunud rahvusvahelisel sufražistide kongressil. Londonis kohal olles käis ta Holloway vangla ukse taga vast vabanenud sufražette ootamas.[7] Kuigi Rootsis oli naistele valimisõiguse nõudmine rahumeelne, siis Suurbritannia kontekstis tundis Wägner poolehoidu pigem eesmärgi saavutamise nimel jõulisemaid meetmeid kasutanud sufražettidele.[8]

1909. aastal Iduni veergudel ära trükitud debatis kaitses Wägner naiste iseotsustamise õigust, debati teiseks osapooleks oli kultuuri kõlbelisuse kaitsmise ühing Svenska riksförbundet för sedlig kultur. Üks anonüümne kirjasaatja väitis, et Wägner avaldab noorte moraalile halba mõju. Kirjasaatja esitles end Inglismaal Yorkshire'is elava rootslannana, kuid Wägner uuris välja, et tegu oli hoopis tema endise peigmehe Hjalmar Jönssoniga.[9]

Oma ajakirjanduskogemusi kasutas ta 1910. aastal ilmunud romaanis "Pennskaftet". Raamatus on juttu noorest naisajakirjanikust, kellest saab naiste valimisõiguse tuline toetaja. Peategelane on mitmes mõttes Wägneri alter ego[1] ja teost on nimetatud ka Rootsi naisõiguslaste liikumise piibliks. Muuhulgas esitas Wägner seal oma seisukohti seksuaalmoraalist. Ta kirjutas, et naistel võib olla seksuaalsuhteid, ilma et nad peaksid abielus olema. Wägneri seisukohtade taga on nähtud Ellen Key mõju, kelle järgi oli armastus olulisem kui abielusõrmus.[10]

1911–1920: naisõiguslus ja patsifism, töö kirjanikuna

[muuda | muuda lähteteksti]
Elin Wägner kõrvuti 30 köitesse köidetud 350 000 allkirjaga, mis aastatel 1913–1914 koguti naiste valimisõiguse toetamiseks

1911. aastal toimus Stockholmis rahvusvaheline sufražistide kongress, mille ettevalmistamine andis Wägnerile palju tööd. Sealhulgas kirjutas ta kokkusaamisest hulgaliselt artikleid nii Iduni kui ka Dagens Nyheteri jaoks. Näiteks kirjutas ta portreelugusid kuulsatest välismaistest sufražistidest (teiste seas ameeriklanna Anna Howard Shaw'st ja ungarlanna Rosika Schwimmerist).[11]

Samal aastal asus Wägner tööle romaani "Helga Wisbeck" kallal. Teose nimitegelane on arst, kes loobub karjääri nimel abielust ja lastest. Helga Wisbecki tegelaskuju kirjeldamisel sai Wägner inspiratsiooni oma kahest sõbrannast: günekoloog Ada Nilssonist ja uroloog Alma Sundquistist.[12]

1914. aasta märtsis osales Wägner ühingu Frisinnade kvinnor (Vabameelsed/Liberaalsed Naised) moodustamises. Ühingu juhiks sai Emilia Broomé, Wägner tegutses sekretärina. Ühing pidi vastanduma riigipäevas naiste valimisõiguse maha hääletanud poliitiliselt parempoolsetele, kel õnnestus tänu suurele põllumeeste meeleavaldusele sundida Karl Staaffi valitsus tagasi astuma.[13]

Novell "De eniga millionerna" ("Üksmeelsed miljonid", 1914) andis edasi Wägneri pettumust Esimese maailmasõja puhkemise üle: noor naisajakirjanik külastab rahvusvahelist naisorganisatsioonide kokkusaamist, kuid kohaletulnud naisi tabab sõjaohu valguses rahvuslik hullus ja kongress lõppeb tulemusteta.

1915. aasta aprillis osales Wägner rahvusvahelisel naiste valimisõiguse kongressil, mis pidanuks algselt toimuma Berliinis, kuid sõja tõttu viidi üle Haagi. Kongress päädis otsusega saata kongressil osalenud riikide valitsusjuhtide juurde delegatsioonid, mis pidid esitama nõudmise sõda viivitamatult lõpetada. Delegatsioonid võeti koduriikides küll viisakalt vastu, kuid soovitud tulemust ei saavutatud. Rahvusvahelises liikumises tekkisid sisetülid, mis kõigutasid Wägneri usku, et naised suudavad oma eesmärkide (rahu ja naiste valimisõigus) nimel piisavalt üksmeelselt tegutseda.[14]

1914–1915 pühendas Wägner Idunile üha vähem aega. 1916. aasta jaanuaris tegi ta sõja käigus aina rohkem riigikaitset rõhutama hakanud Iduniga lõpparve ja ütles, et soovib keskenduda raamatute kirjutamisele.[13]

1916. aastal ilmunud raamat "Släkten Jerneploogs framgång" ("Perekond Jerneploogi edu") on 1914. aasta Rootsi satiiriline kirjeldus. Wägner kirjutab seal keskklassi kuuluvast naisest Ingarist, kes asutab hädaabikomitee ja linna vaeseid aitama pidava kooperatiivpoe, kuid igal sammul töötavad linnajuhid tema tegevuse vastu.

1918. aastast pärineva romaani "Åsa-Hanna" peategelane Hanna seisab dilemma ees – kas paljastada oma mehe sugulase kuritegelik minevik või vaikida.[15] "Åsa-Hannat" on peetud Wägneri olulisimaks teoseks.[16]

1919. aasta detsembris oli Wägner lastekaitseorganisatsiooni Rädda Barnen viie asutajaliikme hulgas. Seejärel reisis ta Genfi, kus osales rahvusvahelise lastekaitseorganisatsioonide liidu Save the Children moodustamises. Edasi reisis ta Viini ja Budapesti ja kirjeldas Dagens Nyheteris avaldatud artiklites sõja kaotanud riikides pärast sõda valitsenud kitsikust. Viinis peatudes kirjutas ta romaani "Den förödda vingården" ("Hävinud viinamarjaistandus"), milles on juttu noore Viinis elava rootslanna ja Austria ohvitseri armuloost.[17]

Abielu John Landquistiga

[muuda | muuda lähteteksti]
Elin Wägner ja John Landquist

1910. aastal oli Gustav Frödingi 50 aasta juubel ja Idunis abitoimetajana töötanud Wägner soovis ajalehte Frödingi kohta artiklit. Ta tellis selle kirjanduskriitik John Landquistilt, kes oli varem Frödingist ka monograafia kirjutanud. Sama aasta augustis sattusid Wägner ja Landquist kokku Helsingborgi lähedal Arildi kunstnike koloonias. Seal tekkis neil suhe, oktoobris nad kihlusid ja novembris abiellusid. Wägneri sugulased pulmast osa ei võtnud, neile ei meeldinud Wägneri teoste radikaalsus.[18]

Juba 1913. aastal tekkis abielus probleeme. Raamatuid kirjutades ammutas Wägner tihti inspiratsiooni isiklikust elust ja 1913. aastal ilmunud romaanis "Helga Wisbeck" kritiseeris ta teravalt nii mehi kui ka abielu kui sellist. Ühes hilisemas kirjas mainis Wägner ka, et just sel aastal tõstatas Landquist esimest korda lahutuse teema. 1916. aastal veetsid abikaasad puhkuse eraldi. Seejärel tekitas tõenäoliselt erimeelsusi Soome kodusõja küsimus. Landquist vallandati 1917. aasta detsembris Dagens Nyheterist soomesuunaliste seisukohavõttude tõttu – ta toetas Soome relvaabi saatmist. Wägner oli veendunud patsifist.[19]

1918. aastal suri kunstiteadlane Harald Brising, kellega Landquist oli Uppsala Ülikoolis õppides läbi käinud. Pärast Brisingu surma pakkusid nii Wägner kui ka Landquist abi mehe lesele Louise Brisingule. Kas 1919. või 1920. aastal tekkisid Landquisti ja Louise Brisingu vahel soojemad tunded. 1922. aastal kolis Wägner Landquistist lahku. Hiljem tõid nad abielu lagunemise põhiliseks põhjuseks järglaste puudumise. 1925. aastal abiellus Landquist Louise Brisinguga.[20] Wägner ja Landquist jäid pärast lahutust sõpradeks.[1]

1921–1930

[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt Versailles' rahulepingus sätestatule läks Reinimaa pärast Esimest maailmasõda Prantsuse vägede okupatsiooni alla. Rootsi ajakirjanduses levisid kuuldused, et Prantsuse sõjaväelased kohtlesid Saarimaal kohalikke elanikke halvasti. Elisabeth Tamm soovis, et neid kuulujutte uuritaks ja oli nõus uurimist ka rahastama. Sõbranna Honorine Hermelini kaudu sai ta ühendust Wägneriga, kes suunduski 1921. aasta veebruaris Reinimaale asja uurima. Koos temaga läks sinna vikaar Gunnar Vall. Reisiti pikki Reini jõe kallast ja räägiti inimestega. Palju infot saadi August Ritter von Eberleinilt, kelle prantslased olid Pfalzi piirkonnast Heidelbergi ümber asustanud. Von Eberlein juhtis ettevõtmist Die Pfalzenzentrale, mis üritas jälgida okupeeritud aladel toimunut. Von Eberleinilt sai Wägner hulgaliselt teateid sealsest olukorrast. Wägneri päeviku järgi üritas mees temaga ka kurameerida ja avaldas talle armastust. Märtsis naasis Wägner kogutud materjalidega Rootsi. Sama aasta jooksul külastas ta Kopenhaagenit, Berliini, Amsterdami ja Londonit ja rääkis seal Reinimaa olukorrast. Ei ole teada, et Wägneri jõupingutused oleksid Reinimaal toimunut kuidagi mõjutanud.[21]

1922. aasta jaanuaris lahutas abielu Wägner Landquistiga ja kolis Elisabeth Tammile kuulunud Fogelstadi mõisahäärberisse. Suurema osa 1922. aastast veetis ta seal. Fogelstadis kirjutas ta ka romaani "Den namnlösa" ("Nimetu"). Kierkegaardist mõjutatud teos räägib ihade ja kohustuse vahelisest võitlusest.

1919. aastal oli Wägner osalenud Naiste Rahvusvahelise Rahu ja Vabaduse Liiga (Women's International League for Peace and Freedom) Rootsi haru moodustamises. Enne liiga 1922. aasta detsembris toimunud kongressi anti Wägnerile ülesanne reisida Saarimaale ja kirjutada ülevaade sealsest olukorrast. Koos Wägneriga reisis Saarimaale inglanna Marion Fox. Fox oli kveeker ja kveekeritega kohtumine avaldas Wägnerile tugevat muljet.

11. jaanuaril 1923 okupeerisid Prantsuse ja Belgia väed Ruhri piirkonna. Wägner reisis okupeeritud aladel ringi ja kirjutas kiiresti raamatu "Från Seine, Rhen och Ruhr" ("Seine'ilt, Reinilt ja Ruhrilt"). Nii 1923. kui ka 1924. aastal kohtus ta oma Pfalzi piirkonna kontaktisiku von Eberleiniga. Kuuldud lugude põhjal kirjutas ta romaani "De fem pärlorna" ("Viis pärlit"), milles naissoost kveekeril tekib suhe eksiilis vastupanuvõitlejaga. Kuigi Wägner korraldas raamatu ilmumisega seoses loenguturnee, mille raames ta kirjeldas Saksamaal valitsenud hetkeolukorda, ei saatnud raamatut müügiedu ja kriitikud tegid teose maatasa.[22]

1923. aastal pälvis Wägner kirjandusauhinna De Nios Stora Pris, millega kaasnes 10 000 krooni auhinnaraha.[23] Samal aastal ostis ta maatüki lapsepõlvest tuttavasse Smålandi maakonda Bergi ja lasi sinna püstitada punase maamaja – Lilla Björka. Algul kasutas ta seda suvemajana, seejärel 1929. aastast püsielukohana.[24] Pärast Lilla Björkasse kolimist hakkas Wägner oma teostes pöörama rohkem tähelepanu looduse kirjeldamisele.

Tidevarvet

[muuda | muuda lähteteksti]
Fogelstadi grupp. Vasakult: Elisabeth Tamm, Ada Nilsson, Kerstin Hesselgren (istub), Honorine Hermelin ja Elin Wägner

Fogelstadis kogus 1922. aastal parlamenti valitud Tamm enda ümber grupi naisi, kes tahtsid tegutseda rahvahariduslikel eesmärkidel: pärast naiste valimisõiguse saavutamist 1921. aastal pidi naisi teavitama, kuidas seda õigust kasutada. Honorine Hermelini, Ada Nilssoni, Kerstin Hesselgreni ja teiste abiga avas Tamm Fogelstadis kooli, mis hakkas naistele kodanikõpetuse teadmisi jagama. 1923. aasta kevadel tahtis Tamm asutada naistele mõeldud ajalehe Tidevarvet ('ajajärk') ja veenis Wägnerit, et too lehe peatoimetajaks hakkaks – Wägner oli grupis ainuke, kellel oli ajakirjandustöö kogemus. Wägner ei tahtnud algul kohta vastu võtta, kuna oli hõivatud romaani "Silverforsen" kirjutamisega, kuid 1924. aastal sai ta siiski poliitika ja kultuuri teemadega nädalalehe Tidevarvet peatoimetajaks. Ta kirjutas sinna kultuurist ja patsifismist ning avaldas seal oma novelle. Ajapikku tekkisid tal erimeelsused vastutava väljaandja Ada Nilssoniga. Vaidlusi põhjustas see, et Wägner soovis lehe kõrvalt jätkata romaanide kirjutamist. Tülid Nilssoniga ja suhe Sigfrid Siwertziga viisid Wägneri depressiooni. Wägner jäi peatoimetajaks 1927. aasta lõpuni.[25]

Sigfrid Siwertz

[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjanik Sigfrid Siwertz oli John Landquisti ülikooliaegne sõber ja tõenäoliselt oli Wägner teda abielu vältel mitu korda kohanud. 1925. aasta jaanuaris sattusid nad taas kokku ja neil tekkis suhe. Siwertz oli küll abielus, kuid tema abielu oli karidel. Wägner ja Siwertz ei saanud kuigi palju aega koos veeta, kuna peagi pidi Wägner sõitma Pariisi oma venna Haraldi surivoodile. Harald suri märtsis, kokku jäi Wägner Rootsist eemale kaheks kuuks. Tagasi tulles oli tal palju tööd Tidevarveti peatoimetajana, Siwertz elas lastega linnast eemal Stockholmi saarestikus. Säilinud kirjadest võib välja lugeda romantilist ja õnnelikku meeleolu 1925. aasta suvel, kuid kahtlusi ja kõhklusi sügisel, mil Siwertz reisis pooleks aastaks Aafrikasse. Suhe jätkus 1926. aasta detsembrini, mil Siwertz selle kirja teel lõpetas.[26] Nii Wägner kui ka Siwertz said romaanide kirjutamiseks inspiratsiooni oma elus juhtunust ning seega saab seiku nende suhtest jälgida mitmes romaanis.

1931–1940

[muuda | muuda lähteteksti]
Lilla Björka
Wägneri töötuba Lilla Björkas
Flory Gate ja Elin Wägner (taga)

1930. aastate alguses hakkas Wägner uuesti naisküsimusega tegelema. Fogelstadis oli talle suurt muljet avaldanud soome feministi Hagar Olssoni nõudmine, et kogu ühiskond tuleks ümber muuta. Wägner luges ka naistest läbi ajaloo – Mathilde Vaertingi tõlgendust Minose kultuuri naiste olulisest rollist ühiskonnas, Bertha Dieneri teooriat Antiik-Kreeka matriarhaadist ja Johann Jakob Bachofeni kirjeldust eelajaloolisest, emadust pühaks pidanud günekokraatiast. Mõte unustatud naisajaloost mõjutas Wägnerit tugevasti ja ta kirjutas mitmes oma romaanis naiste erilisest loomusest. Romaanis "Dialogen fortsätter" ("Dialoog jätkub") vastandas Wägner oma eelisõigusi kaitsta soovivaid mehi ühiskonnas ülespoole liikuvate naistega. Sealjuures mainis ta lastetoetuse, abordi, negatiivse iibe ja rahu teemasid. Kultuuriajaloolises teoses "Tusen år i Småland" ("Tuhat aastat Smålandis") kirjeldas Wägner olulisi naisi läbi Smålandi ajaloo.

1930. aastate alguses hakkas Saksamaa kättemaksusoov üha selgemat kuju võtma. Wägner oli selle eest hoiatanud nii oma raamatutes kui ka loengutes. 1935. aasta juulis trükiti Tidevarvetis ära Amelie Posse üleskutse korraldada naiste üldstreik. Posse elas Sudeedimaal ja edastas, et hirm sõja ees oli kasvanud. Vastusena Possele sõnastas Wägner üleskutse naiste relvastamata vastuhakuks sõjale, üleskutse avaldati samuti Tidevarveti veergudel. Wägner kirjutas: "Sellest ei piisa, kui me nõuame meestelt, et nad relvad maha paneksid. Me peame samal ajal neile jõuliselt teada andma, et me keeldume igal juhul kasutamast kaitsevarustust, mida nad meile anda tahavad. Me ei usu kaitsvatesse relvadesse, gaasimaskidesse ja keldritesse! Me näeme läbi, et meid kõiki kaitsta on võimatu. Me ei taha osaleda külmaverelises valikus, kus otsustatakse, keda päästa."[27] Naised pidid keelduma varjenditesse varjumisest ja gaasimaskide kasutamisest. Üleskutse nimeks sai "Ned med vapnen" ("Maha relvad"). Moodustati kaheksakümneliikmeline naiskogu, mis omakorda valis delegatsiooni, mis pidi otsuse edastama Rahvasteliidule. Delegatsiooni kuulusid teiste seas Wägner, Andrea Andreen ja Ada Nilsson. Otsus anti üle septembris 1935 Genfis toimunud Rahvasteliidu kokkusaamisel, kuid ei äratanud seal mingisugust huvi.

Pettumus tulemuste saavutamata jäämise üle pöörati osaliselt Wägneri vastu. Eriliselt kritiseeriti tema mõtet, et naised peaksid keelduma enda kaitsmisest.[28] Wägner võttis ebaõnnestumist raskesti. Üle aasta vaevles ta unehäirete ja kõhuprobleemide käes. Teda aitas pöördumine religiooni poole. Huvi kveekerite vastu viis selleni, et ta liitus Sõprade Kirikuga.[29]

1935. aastal oli Wägner osalenud rahvusvahelise organisatsiooni Women's Organization for World Order asutamises. 1937. aastal toimus organisatsiooni konverents Bratislavas ja seal kohtus Wägner Šveitsi talupidaja Mina Hofstetteriga, kes pidas talu ilma kariloomadeta ja kellel oli välja töötatud eriline lähenemine kompostimisele. Wägner soovitas Hofstetteri meetodeid oma sõbrannale Flory Gatele, kes võttis need osaliselt kasutusele oma talus. Gate oli Wägnerist 20 aastat noorem ja Wägner suhtus temasse kui kingitusena saadud tütresse.[1] Wägner ammutas Hofstetteri ideedest inspiratsiooni, kui kirjutas pamfletti "Fred med jorden" ("Rahu maaga"), kus ta visandas jätkusuutliku põllumajanduse mudeli.[30] Muude teemade seas käsitles ta seal metsade raadamist, väetiste kasutamist ja põllumajanduse mehhaniseerimist.

1937. aastal sai Wägner kirjandusakadeemia De Nio Samfundet liikmeks. Akadeemial on üheksa eluaegset liiget, Wägner sai pärast Sigrid Leijonhufvudi surma vabaks jäänud teise tooli.[31]

Hilisemad aastad

[muuda | muuda lähteteksti]

1941. aastal ilmunud ühiskonnakriitilises essees "Väckarklocka" ("Äratuskell") esitas Wägner kõigepealt pildi muistsest Antiik-Kreeka matriarhaadist. Teda mõjutasid seejuures Saksa filosoofi Bachofeni kirjeldused kunagisest Kreeta matriarhaalsest ühiskonnast. Iidse matriarhaadiga kõrvutas Wägner kaasaegse ühiskonna jõuetu naise, kelle hääleõigus suures plaanis midagi ei muuda. Samuti suhtus Wägner skeptiliselt ühiskonna üha suuremal määral mehhaniseerimise vajalikkusse.[32] Inimväärne ühiskond peaks Wägneri arvates olema kohandatud naiste ja nende laste vajadusi arvestades. Wägneri järgi tähendas naiste väiksem kalduvus vägivallale, et mida rohkem mõju on naistel ühiskonna toimimisele, seda väiksem on sõjaoht. Endisele mehele John Landquistile saadetud kirjas avaldas Wägner kahetsust, et mees suhtus Hitlerisse ja natsismi heasoovlikult.

Pärast Selma Lagerlöfi surma 1940. aastal palus kirjastaja Tor Bronnier Wägnerilt kaastööna kirjutist Lagerlöfi mälestusalbumisse. Kirjutisest sai kaheköiteline elulugu, mille raames Wägner sai juurdepääsu ka Lagerlöfi kirjavahetusele. Kui elulugu välja tuli, saatsid seda kiitvad arvustused. Teiste seas kiitsid kirjanduskriitik Fredrik Böök ja Rootsi Akadeemia alaline sekretär Anders Österling. Kui 1944. aasta veebruaris suri filosoof Hans Larsson, jäi akadeemias tool tühjaks ja 1944. aasta mais valiti Wägner akadeemia liikmeks.[33] Wägnerist sai Lagerlöfi järel teine naine, kes valiti Rootsi Akadeemiasse.

Wägnerit on kirjeldatud kui progressiivset akadeemia liiget. Tema ettepanekul anti 1945. aastal Nobeli kirjandusauhind Gabriela Mistralile.[30]

Wägneri patsifism ja usk vägivallatusse lõi tugevalt kõikuma, kui Teise maailmasõja lõppedes saadi teada sõja ajal toimunud Holokaustist. Wägner kirjutas sõbranna Emilia Fogelkloule: "Oleme ju siiski eeldanud, et on teatud piirid, millest inimesed ei saa üle minna. Üks rahvus ei saa hakata tervet rahvust välja juurima".[34]

Wägneri viimaseks romaaniks jäi "Vinden vände bladen" ("Tuul pööras lehti"). Kriitikutelt kiita saanud ja müüginumbrites edukaks saanud teos rääkis elust Smålandis 18. sajandist kuni 1930. aastateni.

1948. aasta alguses asus Wägner Anders Österlingi tellimusel tööle Fredrika Bremeri eluloo kallal, kuid terviseprobleemid aeglustasid töö edenemist. Oktoobris pöördus ta Växjö haiglasse ja seal avastati tal maovähk. Operatsiooni käigus konstateeriti, et vähi siirded olid jõudnud levida, ja et operatsiooniga oldi hiljaks jäädud. Viimased kuud elas Wägner oma naabri Flory Gate juures[30] ja jätkas nõrkusest hoolimata Fredrika Bremerist kirjutamist.

Wägner maeti Lundi, ema kõrvale.[30]

Pärand

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajakirjanik Barbro Alving, kes pidas ajakirjanikust, feministist ja patsifistist Wägnerit oma suureks eeskujuks, tahtis pärast Wägneri surma kirjutada tema biograafia ja kogus põhjaliku materjali, mille ta ka organiseeris kuude kaupa. Ülesanne osutus Alvingi jaoks liiga suureks ja ta andis materjali üle Ulla Isakssonile ja Erik Hjalmar Linderile, kes kirjutasid kaheosalise eluloo: "Elin Wägner, amason med två bröst, 1882–1922" ("Elin Wägner, kahe rinnaga amatsoon, 1882–1922") ja "Elin Wägner, dotter av moder jord, 1922–1949" ("Elin Wägner, emakese maa tütar, 1922–1949").

Wägnerist jäänud dokumendid ja kirjutised anti üle Göteborgi Ülikoolile.

1990. aastal loodi Elin Wägneri Selts. Alates 1993. aastast tunnustab selts igal aastal ühte Wägneri vaimus tegutsevat isikut või organisatsiooni äratuskellaga, auhinna nimi on Årets väckarklocka ('aasta äratuskell').[35] 1994. aastal ostis selts ära Wägneri Lilla Björka maamaja.

Wägneri raamatuid loetakse ka tänapäeval. 1970. aastatel taasavastasid feministid Wägneri käsitlused ühiskonna patriarhaalsusest. Samuti on jätkuvalt aktuaalne Wägneri patsifism ja mure keskkonna liigse kurnamise pärast. Ajaloolane Gunnela Björk on kirjutanud, et Wägner küll ei kasutanud tänapäevast terminit "jätkusuutlik areng", kuid just selle eest ta oma kirjutistes seisis.[1]

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Från det jordiska museet (1907)
  • Norrtullsligan (1908)
  • Pennskaftet (1910)
  • Helga Wisbeck (1913)
  • Mannen och körsbären (1914)
  • Camillas äktenskap (1915)
  • Släkten Jerneploogs framgång (1916)
  • Elgström, Anna Lenah; Stéenhoff Frida, Wägner Elin, Glücklich Wilma (1917). Den kinesiska muren: Rosika Schwimmers kamp för rätten och hennes krig mot kriget. Stockholm: Dahlberg & Co. Libris 8213425 (antoloogia)
  • Åsa-Hanna (1918)
  • Kvarteret Oron (1919)
  • Den befriade kärleken (1919)
  • Den förödda vingården (1920)
  • Nyckelknippan (1921)
  • Den namnlösa (1922)
  • Från Seine, Rhen och Ruhr (1923)
  • Silverforsen (1924)
  • Natten till söndag (1926)
  • De fem pärlorna (1927)
  • Den odödliga gärningen (1928)
  • Svalorna flyga högt (1929)
  • Korpungen och jag (1930)
  • Gammalrödja (1931)
  • Dialogen fortsätter (1932)
  • Mannen vid min sida (1933)
  • Vändkorset (1934)
  • Genomskådad (1937)
  • Hemlighetsfull (1938)
  • Tusen år i Småland (1939)
  • Fred med jorden (1940)
  • Väckarklocka (1941)
  • Selma Lagerlöf I (1942)
  • Selma Lagerlöf II (1943)
  • Hans Larsson (1944)
  • Vinden vände bladen (1947)
  • Spinnerskan (1948)
  • Fredrika Bremer (1949) (ilmus postuumselt)

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Gunnela Björk. Elin Wägner. Populär Historia 5/2014
  2. ↑ 2,0 2,1 Elin Wägner. Göteborgs Universitetsbibliotek
  3. ↑ Isaksson (1977) lk. 11–70
  4. ↑ 4,0 4,1 Isaksson & Linder. Elin Wägner. Kronologi
  5. ↑ Isaksson (1977), lk. 75–89
  6. ↑ Isaksson (1977), lk. 90–109
  7. ↑ Birgitta Holm. Svarta segel över jorden. Dagens Nyheter. 01.08.2009.
  8. ↑ Forsås-Scott (1997), lk. 72
  9. ↑ Isaksson (1977), lk. 118–130
  10. ↑ Isaksson (1977), lk. 135–149
  11. ↑ Isaksson (1977), lk. 169–174.
  12. ↑ Isaksson (1977), lk. 175–181.
  13. ↑ 13,0 13,1 Isaksson (1977), lk. 188–207.
  14. ↑ Isaksson (1977), lk. 201–209
  15. ↑ Isaksson (1977), lk. 209–233
  16. ↑ Forsås-Scott (1997), lk. 77.
  17. ↑ Isaksson (1977), lk. 265–274
  18. ↑ Isaksson (1977), lk. 151–174.
  19. ↑ Isaksson (1977), lk. 174–237.
  20. ↑ Isaksson (1977), lk. 257–295
  21. ↑ Isaksson (1977), lk. 275–284
  22. ↑ Isaksson (1980), lk. 13–36
  23. ↑ Samfundet De Nios priser och pristagare. Samfundet De Nio
  24. ↑ Elin Wägners Lilla Björka. lillabjörka.se
  25. ↑ Isaksson (1980), lk. 37–68
  26. ↑ Isaksson (1980), lk. 79–82
  27. ↑ Tidevarvet, 17. august 1935
  28. ↑ Isaksson (1980), lk. 152–162
  29. ↑ Hackman, Boel (2005). Boel Hackman om Elin Wägner. lk. 172
  30. ↑ 30,0 30,1 30,2 30,3 Elin Wägner in English. Elin Wägner-sällskapet
  31. ↑ Historik – Tidigare ledamöter. Samfundet De Nio
  32. ↑ Forsås-Scott (1997), lk. 86
  33. ↑ Ledamotsregister. Svenska Akademien
  34. ↑ Isaksson (1980), lk. 285
  35. ↑ Väckarklockor. Elin Wägner-sällskapet

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Forsås-Scott, Helena (1997). Swedish Women's Writing 1850–1995. London: The Athlone Press. ISBN 0 485 92003 4
  • Isaksson, Ulla; Linder, Erik Hjalmar (1977). Elin Wägner. Amason med två bröst. 1882–1922. Stockholm: Bonniers. ISBN 91-0-041743-2
  • Isaksson, Ulla; Linder, Erik Hjalmar (1980). Elin Wägner. Dotter av moder jord. 1922–1949. Stockholm: Bonniers. ISBN 91-0-044977-6

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Elin_Wägner&oldid=6753562"