Essee

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kunstilise proosa žanrist; koolitöö žanri kohta vaata artiklit Essee (koolitöö)

Essee on mittefiktsioonilise kunstilise proosa žanr, milles esitatakse üldarusaadavaid arutlusi filosoofistel, poliitilistel, teaduslikel, religioossetel jm üldhuvitavatel teemadel isikupärasest, subjektiivsest vaatenurgast ja ilukirjandusele omases nõudlikus stiilis. Essee ei ole filosoofiline teos ega teaduslik töö, vaid kirjandusteos, mistõttu selle hindamisel on määravad nimetatud kirjanduslikud kvaliteedid, mitte filosoofiline ja teaduslik pädevus ning rangus. Esseede kirjutajaid nimetatakse esseistideks. Esseed moodustavad esseekirjanduse ehk esseistika.

Žanr on saanud nime Michel de Montaigne'i teose "Essais" (1580) tiitellehe järgi ja tähendab katset (katsetust). Essees teeb inimene katset tabada tõde ühekorraga, tervikuna.[1] Essee ei pretendeeri aga kogu teema ammendamisele ega terviklusele vormis. Essee ei kirenda tsitaatidest ja märkustest. Esseistlik meetod on eksperimentaalne viis läheneda ainesele ning vaadelda seda eri vaatepunktidest. Kõige tähtsam ei ole pakutav arutlusaine, vaid mõtete areng lugeja silme all. Essee puhul hinnatakse autori vaimset mõttelendu ja sisemist vabadustunnet. Esseed iseloomustab teatud kergus, stiililine lihvitus, arusaadavus ja ka meelelahutuslikkus. "Ta ei pretendeeri ortodoksiale, ta on pigem mäng."[2]

Olulist ootamatutest vaatenurkadest näitava žanrina on essee oma ilukirjanduslikkusele lähedaste kvaliteetidega läbi ajaloo olnud prestiižne. Tänapäeval on essee mõiste mõneti hägustunud, esseeks kaldutakse nimetama ka tavalist ajaleheartiklit või igasugust kujundliku ütlemisega kirjutist, ehkki see võib olla mandnud stiliseeritud ja estetiseeritud lobisemiseks.

Esseesid on eristatud pikkuse järgi. Lühiessee pikkus võib alata 500 sõnast, pikemas essees on 2000–4000 sõna või veelgi rohkem. Eristatakse ka prantsuse stiilis esseesid, mis on oma eesmärkidelt ja stiililt tihti lähedasemad följetonile, ja inglise/ameerika stiilis akadeemilisi esseesid, mis on ranges arutlevas laadis, kriitilised ja argumenteerivad ning sageli pikemad.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Francis Baconi (1561–1626) kaudu levis Montaigne'i antud nimetus "essee" Inglismaa nn moraalsetesse nädalalehtedesse. 18. sajandil oli essee Inglismaal üks juhtivaid ajakirjandusžanre, ajakirjandusest kandus see ka ilukirjanduse valda ning ilukirjanduse osana mõistetuna uuesti prantsuse kirjandusse ja levis ka ameerika, saksa ja hispaania kirjanduses.

Maailmakuulsad esseiste: Gotthold Ephraim Lessing, Johann Gottfried von Herder, Thomas Carlyle, Henry David Thoreau, Bertrand Russell.

Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti tuntumaid esseiste on Friedebert Tuglas, Johannes Semper, hilisemal ajal Jaan Kaplinski, Fanny de Sivers, Ilmar Vene, Mihhail Lotman, Marek Tamm, Linnar Priimägi jt.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Ülo Matjus. "Küsitavaks kunst." (Kunsti spetsiifika.) – Looming 1980, nr. 1, lk 103–113.
  2. Valmar Adams. "Essee esseest" – Keel ja Kirjandus 1989, nr 1, lk 3.