Eesti viikingiaeg

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Viikingiaeg Eestis)
Jump to navigation Jump to search

Eesti viikingiaeg on Eesti ajalooperiood aastatel 800–1050.

Viikingiajale eelnes eelviikingiaeg ja sellele järgnes hilisrauaaeg. Viikingiaeg moodustab koos hilisrauaajaga noorema rauaaja.

Ranniku-Eesti ja Sise-Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti ala oli juba alates pronksiajast ja kuni hilisrauaajani välja jaotunud kaheks teineteisest selgelt eristuvaks kultuurialaks: Ranniku-Eestiks ja Sise-Eestiks. Ranniku-Eesti hõlmas Lääne-Eesti saarestikku, Lääne-Eesti mandriosa kuni Pärnu jõeni lõunas ja Põhja-Eestit. Sise-Eesti hõlmas ajaloolist Tartumaad, Viljandimaad ja Võrumaad ehk Lõuna- ja Kagu-Eestit. Nende kahe piirkonna vahele jääb suur metsade ja rabadega kaetud alade vöönd, kus põllumajanduslikku püsiasustust polnud või oli see väga hõre.[1] See vöönd algab Loksa kandist põhjarannikul ja ulatub Pärnuni. Virumaa sarnaneb kultuuriliselt rohkem Sise-Eesti aladega, kuid ka Ranniku-Eesti mõjud, mis jõudsid sinna mööda mereteed, on ilmsed. Asukoha tõttu rannikupiirkonnal loetakse Virumaa üldiselt Ranniku-Eesti alla kuuluvaks.[2]

Eesti rahvaarv viikingiajal[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloolaste hinnangul võis Eesti rahvaarv 13. sajandi algul olla vahemikus 100 000 – 200 000 inimest. Kõige täpsema hinnangu on esitanud Enn Tarvel (1966), kes arvestas talu elanike arvuks 6–8 inimest ja sai selle põhjal 13. sajandi algul Eesti aladel elanud inimeste arvuks 150 000 – 180 000.[1] Nende andmete põhjal arvestasid Valter Lang ja Priit Ligi (1991) välja, et aastal 900, seega viikingiaja keskel, võis Eesti aladel elada u 95 000 inimest.[3]

Elukohad ja majapidamine[muuda | muuda lähteteksti]

Viikingiaegses Eestis elasid inimesed taludes, külades ja linnustes. Vastavalt jõukusele ja perekondlikule kuuluvusele erinesid nende elutingimused märkimisväärselt.[2]

Marika Mägi arvates oli Eestis viikingiajal levinuimaks asustusüksuseks küla, mille kõrval leidus teatud määral ka üksiktalusid. Nende seas võis olla suuri ülikutalusid ja muinasmõisaid, kuid ka väikeseid ja vaeseid majapidamisi, kelle käsutuses oli vaid väike maalapp.[2]

Andres Tvauri arvates aga oli viikingiajal Eestis ja ülejäänud Põhja-Euroopas põhiliseks asustusüksuseks üksiktalu. Ta usub, et kuigi vanimate ribapõldude järgi otsustades võis külade teke alata juba 7.-10. sajandil, tekkisid külad üle maa alles hilisrauaajal.[1]

Senised andmed näitavad, et viikingiajal elati Eesti alal peamiselt 5–6 × 4–5 m suuruses ristpalkhoones. Hoonetel oli enamasti kivivundament ja savipõrand. Paekivi esinemisalal Põhja- ja Lääne-Eestis võis põrand olla ka paeplaatidest. Savipõrandaid tuli ette harva, erandiks on Rõuge linnuse savipõrandaga hooned. Hooneid köeti algelise kerisahjuga, vähesel määral savivõlviga ahjuga. Peale eluhoonete kasutati kindlasti ka mitmesuguseid kõrvalhooneid nagu aidad, suveköögid, sepikojad jne.[1]

Osa inimesi elas viikingiajal ka linnustes. Tavaliselt arvatakse, et linnustes elas rohkem või vähem pidevalt ühiskonna eliit. Marika Mägi aga toob välja, et kuskilt linnustest pole saadud tõendeid, et seal olnuks eliidile viitavaid suuremaid või uhkemaid hooneid ja et linnuste materjal erineb asulakohtade omast vaid käsitööga seotud leidude suurema osakaalu poolest. Ta usub, et suur osa Eesti viikingiaegsetest linnustest võisid olla kaubitsemiskohad, kuid ei välista, et need võisid toimida ka poliitiliste keskustena. Tema arvates kasvas elanike hulk linnustes kaubitsemishooaegadel mitmekordseks ja ülikuperede liikmed külastasid linnuseid vaid vahetevahel, elades suurema osa ajast oma suurtaludes-muinasmõisates. Samas ei laienda ta seda teooriat kõigile linnustele, tuues välja, et eriti Sise-Eesti linnustest osa võisid endast kujutada kindlustatud talusid, kus mingi majapidamine paiknes aastaringselt. Viljelusmaade keskel ja kaubateede ristumispaigas asuvad suuremad keskused, nagu Tartu ja Otepää, toimisid tema hinnangul kahtlemata ka poliitiliste keskustena.[2]

Iru linnus ja asulad[muuda | muuda lähteteksti]

Põhja-Eestis asus viikingiajal terve rida linnusasulaid, mis paiknesid piki rannikut, tavaliselt mõne jõe suudmest paar kilomeetrit ülesvoolu. Need linnusasulad on selgelt seotud Idatee peamise haruga. Nii mõnegi Põhja-Eesti ranniku linnusasula kaitse all asus lisaks sadamale ka rahvusvaheliselt tuntud turukoht. Sellised linnusasulad olid näiteks Iru, Kuusalu, Pada ja Purtse linnusasulad.[4]

Iru linnamägi 1920. aastatel

Iru linnus asub vahetult tänapäeva Tallinna piiril Pirita jõe ääres, looduslikult väga hästi kaitstud kohas. Asukoht oli soodne ka geopoliitilises mõttes. Tõenäoliselt juba muinasajal läks linnuse kõrvalt läbi piki klindi äärt kulgev maismaatee, samas kui Pirita jõgi ühendas Põhja-Eesti ühtesid viljakamaid põllumajanduslikke alasid merega. Linnuse rajamisajal, 6. sajandil, jäi mererand vaid 2,5–3 km kaugusele, seega võisid Pirita jõe suudmesse saabuvad ja sealt lahkuvad laevad olla linnuselt nähtavad. 6. sajandil oli Iru kompleksist asustatud vaid väike ja nõrgalt kindlustatud linnus nn Põhjaplatool, pindalaga 0,1 ha. 7. sajandil laienes inimtegevus ka nn Lõunaplatoole pindalaga 0,4 ha. Järgnevatel sajanditel toimus Irus aktiivne inimtegevus, mis toimus eri sajanditel eri linnuse osades. 700. aasta paiku põles Põhjaplatool paiknenud linnus maha. Inimtegevus jätkus Lõunaplatool ja avaasulates, millest esimene kindlustati 850. aasta paiku vallide ja puittaraga. Samal ajal püstitati uusi hooneid linnusest põhja poole jäävasse avaasulasse, samuti oli jätkuvalt kasutusel jõesadam. Iru kõrgajaks peetakse arheoloogia andmeil 9. sajandit, kuid ka 10. sajand on rohkete leidudega. Umbes aastal 900 põles Lõunaplatoo hoonestus maha, mille järel see jäeti lõplikult maha ja rajatu umbes neli korda väiksema pindalaga linnus uuesti Põhjaplatoole. Algselt olid selle kindlustused puust ja liivast, hiljem rajati massiivsed kivivallid. Lõplikult jäeti linnus maha 11. sajandi esimesel poolel, mil keskus kandus laialt levinud arvamuse kohaselt Tallinna vanalinna juurde.[5]

Elatusallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Viikingiajal oli Eesti ala elanike peamiseks elatusallikaks põlluharimine ja väiksemal määral loomakasvatus. Piirkonniti võis tähtsust omada ka jaht ja kalapüük. Peamiseks kultuurtaimeks oli oder, mille hulgas võis vähesel määral kasvada ka nisu. Ka rukist kasvatati kultuurtaimena alates 6. sajandist. Tõendeid on kaera, herne, põldoa ja kiutaimede lina ja kanepi kasvatamisest. Peamised koduloomad olid viikingiajal tõenäoliselt veis, lammas, siga ja hobune. Põhja-Eesti osteoloogilises materjalis on enim veiseluid, Saaremaal esineb kõige rohkem lambaluid. Kagu-Eesti linnuseid ja asulakohti iseloomustab suurem hobuseluude osakaal. Veistel oli peale lihaloomana oluline roll ka künni- ja veoloomana ning põlluväetajana. Koduloomad olid keskmiselt tunduvalt väiksemat kasvu kui tänapäeval. Põhja- ja Lääne-Eestis olid jaht ja kalastus oma tähtsuse elatusallikana viikingiajaks minetanud, kuid Kagu-Eestis oli sellel veel toidu ja elatise hankimisel oluline koht. Tähtsaim jahiloom oli kobras, keda kütiti nii liha kui naha saamiseks, tähtsuselt teine uluk oli põder. Rannikupiirkonnas kütiti ka hülgeid.[1]

Toit[muuda | muuda lähteteksti]

Enamiku söögist kasvatasid inimesed oma talus. Mujalt osteti soola ja mett, veekogudest eemal elavad inimesed ostsid kalu. Jõukamad inimesed said endale lubada vürtse, veini ja võimalik, et ka puuvilju. Jahilkäik ja metsaandide korjamine tõid toidulauale mitmekesisust, rannaäärsetel aladel püüti ka hülgeid. Erinevalt hilisemast ajast ei söödud viikingiajal Eestis seeni. Koduloomad olid kasvult praegusest väiksemad ja neist söödi praktiliselt kõiki, sealhulgas hobuseid. Hilissügiseti tehti lihaks kõik loomad, keda poleks suudetud ületalve pidada. Liha säilitati põhiliselt suitsutatuna või kuivatatuna, sest soolamine oli kallis. Liha ka vinnutati – kuivatati tuule ja päikese käes. Värsket liha söödi harva. Igapäevasemateks toitudeks olid viikingiajal ilmselt täisteraodrast roog, odrakört või -leem, odra- või tangupuder. Köögi- ja kaunviljadest söödi naereid, herneid, ube, läätsi ja ilmselt ka kaalikaid. Piimatoitudest tarbiti kohupiima ja võid, samuti mitmesuguseid jooke. Kindlasti söödi võimalusel ka mune. Leiba valmistati nii hapendatud kui hapendamata kujul.[2]

Käsitöö ja tööndus[muuda | muuda lähteteksti]

Viikingiajal tehti Eesti aladel suurem osa käsitöötoodetest iseenda tarbeks oma majapidamises. Ise tehti enamik maaharimisel ja majapidamises tarvilikest esemetest, lihtsamad tekstiilid, rõivad, nahkesemed ja lihtsamad luu- ja saviesemed. Professionaalsed käsitöölised tootsid peamiselt ehteid, kvaliteetsemaid tekstiile, keerukamaid rõivaid, jalatseid ja relvasid. Olid elukutselised sepad ja relvasepad, aga nende toodang ei levinud üldjuhul nende asustuspiirkonnast kaugemale. Tõenäoliselt tarbis elukutseliste käsitööliste toodangut peamiselt eliit.[1]

Eliit kontrollis ka rauasulatamist, mis oli ainus tootmisharu, kus võidi toota üle kohaliku tarbimise vajaduse ja kus võib näha eeldusi turule suunatud tootmiseks.[1] Eestis valmistati rauda peamiselt götiiti sisaldavast soomaagist ehk limoniidist, mida leidub Eestis pea kõikjal, eriti Põhja-Eestis, Harju- ja Virumaal. Viimasel kümnendil on Loode-Eestist maastikuinspektsioonide käigus leitud mitmeid uusi rauasulatuskohti. Veel 2000. aastate alguses polnud leide, mis tõestaksid rauasulatamist Eestis viikingiajal, kuid 2007. aastal avastati Harjumaalt Saku vallast Tõdva muistis. Suurim erialakirjanduses viikingiajaga seostatav Virumaa rauasulatuskoht on Saunakünka, mis asub Lääne-Virumaal Vinni vallas Palasi küla maadel.[4]

Riietus[muuda | muuda lähteteksti]

Eestlaste rõivastuse kohta suuremal osal viikingiajast puuduvad igasugused andmed. Kõik sellekohased oletused põhinevad naabermaade paralleelidel ja meie oma laibamatuste leiuainesel, millest enamik pole varasemad 12. sajandi lõpust.[2]

Naiste rõivad olid tõenäoliselt piirkonniti ja eri maades väga erinevad, nagu ka hilisemal ajal. Idapoolsete soomeugrilaste juures kandsid naised ka pükse. Tuginevalt hilisematele paralleelidele ja hoolimata arvatavasti üsna lühikesest seelikust rekonstrueeritakse Eesti naiste muinasrõivastus enamasti ilma püksteta. Eestis võisid muinasajal levinud olla peploselaadsed kleidid, mida kinnitati nõeltega. Marika Mägi seda aga pigem ei usu, sest Eesti viikingiaegsest ehtekultuurist pole teada selliste kleitide kandmiseks sobivaid ovaalsõlgi ja ka ehtenõelu ei esine kaugeltki kõigis matustes. Kui peploselaadsed kleidid olid levinud, oli ilmselt tegu peoriietusega ja vaid teatud sotsiaalsele kihile kättesaadava rõivaga. Ka Skandinaavias olid õlapaeltega kleidid kõrgema sotsiaalse kihi tunnuseks. Tõenäolisemalt olid olid levinuimad vaesemate naiste rõivad ja igapäevasemad riided umbkuued ja vaipseelikud. Ka Skandinaavias ja liivlaste asualadel on mitmed naiste rõivajäänused rekonstrueeritud eest lahtise mantli või umbkuuena. Tuunikad ja umbkuued võisid olla pikkade varrukatega või hoopis ilma varrukateta, samuti võis varieeruda riietuseseme pikkus.[2]

Naiste rõivastuse oluliste elementidena tuuakse tavaliselt välja põll, peakate ja sõba, mida kõiki oli tavaks kaunistada pronksspiraalikestest või rõngakestest mustriga. Soome laibamatustega kalmistute leidude põhjal võib oletada, et pronkskaunistused muutusid varasemast rikkalikumaks alates 11. sajandist, viikingiaja lõpuosast. Põll oli tolleaegse naise rõivastuses ilu-, mitte tarbeese, mida võis korraga vöö ümber olla mitu. Põlled olid ühed rikkalikumalt kaunistatud riietusesemed, mis kuulusid piduliku kostüümi juurde. Põlled ja peakatted olid seotud naiste eluetappidega ja kandsid sügavat sümboolset tähendust, mida tänapäeval pole võimalik täie täpsusega kinnitada.[2]

Rekonstrueeritud viikingiaegne riietus Stavangeri arheoloogiamuuseumis Norras. Sarnaseid riideid kandsid tõenäoliselt viikingiajal ka eestlased

Meeste rõivad, nagu ka nende juurde kuuluvad aksessuaarid ja ehted, olid ilmselt rahvusvahelisema iseloomuga. Ranniku-Eesti sõdalased kandsid samasuguseid naastudega kaunistatud nahkvöösid kui Ida-Rootsi ja Ojamaa sõdalased. 9.–10. sajandi Hedebyst tänapäevasel Loode-Saksamaal on leitud nii pükse kui ka meeste kuubesid. On leitud erineva lõikega pükse, kuid üsna sageli esineb väga laiu pükse, mis olid säärte ümber kinnitatud sääremähiste ja paeladega. Kuubedest on leitud nii erineva kaeluselõikega umbkuubesid kui ka eest lahtisi lühemaid mantleid.[2]

Ehted[muuda | muuda lähteteksti]

Metallehete peamiseks materjaliks oli pronks, hõbeehteid on leitud palju vähem ja kuldehteid haruharva. Üksikuid ehtetüüpe, näiteks ehtenõelu ja hoburaudsõlgi, on valmistatud ka rauast. Eelviikingiaegseid ja viikingiaja alguse (9. sajandi) ehteid on teada üsna vähe. See tuleneb ilmselt selle aja muististe üldisest vähesusest. Viikingiaja algusele on omased suured rõngas- ja kolmnurkpeaga ehtenõelad, mille külge oli kinnitatud dekoratiivsete naastudega kee ning pintsett- või pintsetikujuline ripats. Sellised ehted olid kasutusel Põhja- ja Lääne-Eestis ja Soomes.[1]

Viikingiaja teise poole (10. sajandi ja 11. sajandi alguse) ehete kohta on tunduvalt rohkem teavet. Viikingiaegse jõuka naise ehete sekka kuulusid helmestest ja ripatsitest kaelakee, üks või mitu kaelavõru, tavaliselt ka käevõrud. Uhkeim ehe oli rinnakee, mis kinnitati õlgade juures ehtenõeltega, kee küljes võidi kanda ripatseid ja kuljuseid. Sõrmustest kanti peamiselt spiraal- või prillspiraalsõrmuseid. Viikingiaegsed mehed kandsid ehtena ja rõivaste kinnitamiseks hoburaudsõlge, mis tähtsamatel meestel olid kogukad ja hõbedaga kaunistatud. Erinevalt Skandinaavia meestest kandsid eesti mehed palju sõrmuseid ja käevõrusid. Kui balti rahvastel olid spetsiaalsed sõjameeste käevõrud, siis Eestis leitakse meeste- ja naistehaudadest samu käevõrutüüpe.[1]

Kogu viikingiaja jooksul suurenes järjekindlalt nii ehete hulk kui ka ehete endi suurus. Mõõtmetelt muutusid suuremaks näiteks sõled, ehtenõelad ja käevõrud. Suurem osa ehtetüüpidest levis üle Eesti, kuid kogu keskmise rauaaja ja viikingiaja ehtemoe põhjal joonistub Eesti alal välja kaks selge omapäraga piirkonda, mille piirid lähevad üldjoontes kokku Ranniku- ja Sise-Eesti piiridega.[1]

Matmisviis ja usund[muuda | muuda lähteteksti]

Eestlaste viikingiaegseid uskumusi on üritanud analüüsida paljud uurijad, kuid allikaid, mille põhjal on võimalik midagi täpsemalt oletada, on väga vähe. Teatud järeldusi söandatakse teha ainult folkloori ja üksikute kroonikate kirjapanekute põhjal.[2]

Muistseid rituaale saab kõige paremini jälgida matmiskohtade ja matusekombestiku osas. Alates 5.-6. sajandist olid Mandri-Eestis levinud segatud põletusmatustega kivivarekalmed, milles Lääne- ja Loode-Eestis leidus 6.-7. sajandil ka segamini, kuid põletamata inimluid. Kagu-Eestis maeti põletatud inimluid kääbastesse, mõnikord maeti mitme surnu luud ühte urni või kogumisse. Võib arvata, et 7.-8. sajandil toimusid matmiskombestikus suured muudatused eelkõige selle osas, et surnuid hakati järjest enam põletama. 8. sajandi ja 10. sajandi keskpaiga vahel sai põletusmatusest Eestis täielikult domineeriv matusekombestik.[2]

Viikingiaegsetest põletusmatustest on lähemalt uuritud teiste seas 1956. aastal Ida-Virumaa Püssi leidu. 10. sajandisse dateeritud leiukompleksi kuulusid kolm odaotsa, kaks katki väänatud käevõru, mõõk, võitlusnoa katked, tarutuur, suitsete lüli ja kirves. Viikingiajal levisid ka põletatud paatmatused, nagu Rae ja Rebala-Presti paadimatused.[4]

Kaua on arvatud, et eestlastel puudusid templilaadsed pühad hooned või rajatised ja et rituaalid toimusid üksnes looduslikes pühapaikades. Sellist arvamust toetas asjaolu, et hilisemas folklooris on pühaks peetud peamiselt hiisi, allikaid ja kive, seega looduslikke objekte. Arvatavasti viidi muinasaja lõpuosas kollektiivseid ja rahvarohkeid rituaale läbi hiites, kivid ja muud väiksemad pühakohad olid aga isiklikumate riituste jaoks.[2]

Üks viimastel aastatel kaevatud eelviikingiaega ja viikingiaja algusesse kuulunud kultuslik kompleks asub Saaremaal Tõnija kalmete kõrval Saunamäel. Seal asus juba varem madal paeklibust kääbas, mis peitis pronksiaegset matust. 6.-7. sajandil ehitati hauakünka ümber massiivne, ligi inimesekõrgune müür, mille läbimõõt oli umbes 10 m. Saunamäe kultuskohast on leitud inimese pealuu tükke ja hambaid, loomaluid, savinõukilde ja terve rida savipotte toidu ja joogiga. Üheks võimalikuks seletuseks on, et Saunamäe pühapaik oli seotud esivanematekultusega ja selle pühaduse tugevdamiseks oli sinna toodud inimluid mõnest teisest kalmest-pühakojast. Kultuskoha keskel oli lõkkease, mis jäi ühe sissepääsu lähedale. Teine viikingiaja alguse templina tõlgendatav hoone asub Saunamäest vaid paarkümmend meetrit eemal Tuulingumäel. See kujutas endast umbes poole meetri kõrgust platvormi mõõtmetega 8 × 7 m, mille sees olid kividega vooderdatud augud. Tuulingumäe kultushoonest on leitud tillukesi koljutükke, viikingiaegseid pronksesemeid, näiteks hoburaudsõlg, potikilde ja loomaluid.[2]

Ühiskond[muuda | muuda lähteteksti]

Skandinaavias oli ühiskond hiljemalt rahvasterännuajaks jagunenud kolme sotsiaalsesse kihti: ülikusuguvõsad, vabad talupojad ja sõltlased. Andres Tvauri on oletanud, et Eesti alal moodustasid I aastatuhande teisel poolel enamuse rahvastikust vabad talupojad, kes elasid hajataludes ja elatusid põhiliselt enda talu põllumajandustoodangust. Ülikkonda kuulusid perekonnad ja suguvõsad, kes omasid põllumaad, mida nad rentisid talupoegadele, ja/või maksustasid maaomanikest talupoegi, pakkudes vastu sõjalist kaitset või "valitsemisteenust". Talupoegade maksustamisele või maa välja rentimisele viitab juba ainuüksi linnuste olemasolu, sest linnuste ehitamine ja sõjalise kaaskonna ülalpidamine eeldas rohkem kui ühe pere jõududega haritud põldude ressursse. Ülikkonna elus mängis olulist rolli sõjandus. Eliidi sõjaka identiteedi väljendusvahendiks olid eelkõige kallimad relvad – mõõgad, raudkuplaga kilbid, hõbekaunistusega odad. Sõjanduse ja relvadega oli tihedalt seotud ka jahipidamine, mis ilmselt kuulus ülikute eluviisi juurde. Arvatavasti tegeles ka rahvusvahelise kaubandusega eelkõige ülikkond.[1]

Käsitöö oli väga vähestele ühiskonnaliikmetele põhitegevuseks ja ei saa kindlalt öelda, kas tolleaegseid elukutselisi käsitöölisi tuleks lugeda eraldi ühiskonnakihiks. Enim oli elukutseliste käsitööliste seas arvatavasti seppi, kes olid ühiskonnas kõrge staatusega ja austatud vabad mehed. Tõenäoliselt oli viikingiajal Eestis, nagu mujal Põhja-Euroopas, ka orje. Orja hind viikingiaegses Põhjalas oli vähemalt 200 g hõbedat ehk ligikaudu 70 dirhemit. See on üsna kallis hind, seega sai orje endale lubada peamiselt vaid ülikkond.[1]

Marika Mägi usub, et veel 13. sajandi algul, seega eeldatavasti ka viikingiajal, valitses osadel Baltikumi aladel matrilineaarne (emajärgne) pärilussüsteem ja matrilokaalne (pärast abiellumist kolis mees naise (pere) juurde elama) perekondlik süsteem. Ta osutab liivi-latgali õigusele, mis pandi 1212. aastal kirja liivlaste tavaõiguse alusel, kuid on säilinud mittetäielikult kümmekond aastat hilisemas variandis, mil laiendati sama õigus latgalitele. Henriku Liivimaa kroonika alusel laiendati õigus 1214. aastal ka eestlastele, kuigi sellest variandist pole täpsemalt midagi säilinud. Liivi-latgali õigus sätestab, et abiellumisel hakkab mehe vara kuuluma naisele ja lahutuse korral, kui abielust on sündinud lapsed, jääb mehe vara neile.[2]

Eesti alade roll kaubanduses[muuda | muuda lähteteksti]

Enamus uurijaid usuvad, et muinas- ja keskaegses Põhja-Euroopas eelistati veeteid maismaateedele. Vee peal laeva või paadiga liikumine oli kiirem, kaasa sai võtta rohkem kaupu ja mööda merd reisimine oli tavaliselt ohutum kui maismaal metsade vahel liiklemine. Röövlid võisid rünnata nii merel kui maismaal. Maismaateede puhul eelistati ilmselt taliteid, kuid nii talvel kui suvel liiguti pigem piki jõgesid. Maismaateed olid üsna kitsad rajad ja neil liiguti kas jalgsi või hobusel, eeldatavasti kasutati lühemate sõitude tarvis ka vankreid.[2]

Idatee (vananorra keeles Austrvegr) oli olulisim viikingiaegne kaubatee. Eestis kulges Idatee piki maa põhjarannikut. Idateega on seotud ka teekond Saaremaa juurest läbi Väinamere ja mööda Eesti mandriosa looderannikut. Kirjalikud allikad osutavad, et suur osa Idateele suunduvaid laevu purjetas piki Skandinaavia rannikut Ölandi juurde, saare põhjatipust Ojamaale ja sealt otse üle avamere Saaremaa läänerannikule. Sealt jätkus tee mööda saare lõunakallast, läbi Väikese väina põhja suunas ja mööda Eesti looderannikut kuni Soome laheni. Soome lahelt sai edasi minna Venemaa idapoolsetele jõgedele, näiteks Volgale. Peamiselt mööda seda marsruuti jõudis viikingiajal Läänemere maadesse araabia hõbe. Oluline sihtkoht oli ka Bütsants, eriti Musta merre suubuv Dnepri jõgi, millele pääses Baltimaadest kõige paremini mööda Väina jõge.[2]

Eestlaste rolli kohta Idateel on Eesti ajaloolastel ja arheoloogidel vastanduvad arvamused. Andres Tvauri arvates oli Eesti ala Läänemere ümbrust ja Ida-Euroopat hõlmavas majandussüsteemis perifeeria, kus puudusid kohalikku tähtsust ületavad võimu-, kaubandus- ja käsitöökeskused.[1] Marika Mägi usub, et eestlased olid teiste rahvastega tihedas läbikäimises, mis ei seisnenud vaid transiitkaubanduspiirkonnaks olemises, ja eestlaste ja teiste läänemeresoomlaste roll Põhja-Euroopas 9.-11. sajandil toimunud nähtustes, nagu kauplemine, meresõit ja rüüsteretked, oli tunduvalt suurem, kui seni arvati. Tema üheks argumendiks on Eesti ja eestlaste tihe mainimine erinevates kirjalikes allikates, millest on juttu järgmises peatükis.[2]

Mägi usub arheoloogilise ainese (põhiliselt dirhemitest – araabia päritolu müntidest – koosnevate aarete leiukohtade) põhjal, et lisaks piki rannikut kulgenud Idateele oli teiseks viikingiaegset Eestit läbinud oluliseks rahvusvaheliseks marsruudiks Pärnu-Emajõe veetee ja võib-olla ka piki samu jõgesid ja neid eraldavaid soid kulgenud talitee. Oluline oli Mägi arvates viikingiajal ka veetee, mis kulges Narva jõge mööda Peipsi ja Pihkva järvedele ja sealt piki Velikaja jõge lõuna poole, kust üle mõnede jõgede ja veelahkmete oli võimalik jõuda Mustale merele. Selle veetee olemasolu ja olulisust markeerib Pihkva linn, mis oli juba tollal oluline kaubanduskeskus. Ka Kesk-Eestit läbinud veetee jõudis Pärnu lahest välja Peipsi järve, seega võib Tartu osatähtsust siduda väljapääsuga Peipsi veeteele.[2]

Varjaagide kaubateed: punasega on märgitud kaubatee Läänemeri–Laadoga–Volga. Teised maismaa kaubateed on märgitud oranži värviga

Mauri Kiudsoo arvates ei olnud Pärnu-Viljandi-Tartu veetee sugugi tihedas kasutuses kaubatee. Ta toob välja muinasaegse veetee teooria pooldajate väite, et Pärnu jõe suudmes oli rauaaja lõpupoolel tähtis sadama- ja kaubitsemiskoht, sest Pärnu ümbrus on võrreldes muu Edela-Eestiga aareterohke. Ta usub, et Pärnu ümbruse aarete suur hulk on müüt, mis põhineb nüüdseks juba vananenud ja ümberlükatud andmetele. Ta toob välja selle, et Pärnu ümbrusest leitud üksikud araabia rahadest aarded markeerivad vaid tollast rannikulähedast kaubateed, samas kui tunduvalt rohkem on aardeid avastatud Suure väina sadamakoha (Matsalu lahe) ümbruskonnast ja Kasari jõe valgala Corbe muinaskihelkonna territooriumilt.[4]

Eesti ja naaberalade mainimine kirjalikes allikates[muuda | muuda lähteteksti]

Vene leetopissides on paljudel kordadel mainitud tšuude, mis on Mägi arvates etnonüüm idaeestlaste kohta. 9.-10. sajandil näivad tšuudid olevat russide liitlased, hiljem aga tihtipeale vaenlased. See viitab tolleaegsete Eesti alade elanike, eriti sise-eestlaste tihedatele sidemetele Vene vürstiriikidega, iseäranis Novgorodiga. Mägi väidab saagade põhjal, et Sise-Eesti ja Virumaa alasid loeti kuuluvaks Garðaríki alla, mis hõlmas koos Ida-Lätiga põhiliselt Loode-Venemaa läänemeresoomlaste ja slaavlastega asustatud alasid ja mille keskus oli Novgorod (Hólmgarðr).[2]

Ka ruunikividel on Eesti alasid mõnel korral mainitud. Eestit tervikuna on mainitud ruunikividel kahel korral. Frugårdenist leitud kivil mälestas keegi mees oma poega, kes tapeti i estlatum – Eestimaades. Kivi tekst on järgmine: "Gufi püstitas kivi Óláfrile, oma pojale, väga võimekale noormehele. Ta tapeti Eestimaadel. Håvard raius kivi." Teine Eestit mainiv kivi on leitud Stora Släbrost. Rootslane, kes selle kivi püstitas, kandis liignime aistfari (Eestisse-sõitja), mis võib viidata tema sagedastele viibimistele Eestis. Lisaks lihtsalt Eestile on kolmel ruunikivil juttu Virumaast (urlati, uirlanti, vananorra keeles Vírland), mis ei ole üllatav, sest seal peatus ilmselt enamik Idateele seilajaid.[2]

Eesti naaberaladest on korra nimetatud Liivimaad (iflanti), Väina suudmeala, Soomet, Hämet ja Viborgi. Novgorodi on mainitud kolmel ja Garðar’it (lühem variant toponüümist Garð‏‏aríki) koguni kaheksal korral, kuigi viimase puhul on kaks mainimist kaheldavad. Baltikumi kohanimede kasutus ruunikividel on teistsugune kui Islandi saagades. Kui ruunikividel pole kordagi Eysýsla’t (Saaremaad) ja Kúrland’i (Kuramaad) kindlalt mainitud, siis Islandi saagades oli see tavaline. Siiski esineb ühel korral sõna isilu ja teises kohas alasuslu, mis võivad teoreetiliselt viidata Eysýsla’le ja Aðalsýsla’le (Loode-Eestile).[2]

Sõjandus ja relvastus[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis kasutati viikingiajal naaberrahvastega sarnaseid relvi. Põhiosa relvastusest oli Skandinaavia päritolu või jäljendas sealseid relvatüüpe. Teine relvastusalaste uuenduste päritolupiirkond oli balti hõimude asuala. Erinevalt Soome asukatest ja balti hõimudest Eesti alalt lokaalseid relvatüüpe teada ei ole. Viikingiajal olid odaotsad massiivsemad kui varasematel ajastutel ja ka teised relvad muutusid üha suuremaks. Arheoloogilises aineses on näha selgelt ka relvade hulga kasv viikingiajal. Ilmselt tulenes see raua – relvade peamise valmistusmaterjali – üha odavamaks muutumisest tänu aja jooksul täiustunud tootmisele ja arenevale kaugkaubandusele.[1]

Levinuimad relvad olid odad ja kirved, mis olid varasemaga võrreldes kvaliteetsemad ja uhkema väljanägemisega. Varem arvati, et sellised relvad toodi Eestisse sisse, kuid teiste seas Saaremaa ja Ojamaa odaotsi võrreldes on selgunud, et enamik Eesti odadest ja kirvestest olid kohapeal valmistatud. Levima hakkasid ka suured kaheteralised mõõgad, millel oli enamasti rauast või pronksist käepide ja teral meistri nimemärk. Nende järgi on teada, et enamus Eesti tolleaegsetest mõõkadest olid valmistatud Reini ääres. Mõõgatera pidas vastu kauem kui käepide, mida võidi aeg-ajalt vahetada.[6]

Relvana kasutati ka võitlusnuge – suuremaid nuge, mis on üheteralistest mõõkadest lühemad (mõõga pikkus on vähemalt 65–70 cm) ja mille teramik on kitsam ja paksem kui mõõgal. Nooleotsi on Eesti viikingiaegsetest muististest leitud vähe. Erandiks on Salme lahingumatused, kust koguti kokku 97 nooleotsa. Eesti arheoloogilistes leidudes on nooleotsa tüüpide seas enamuses jahiks sobivad nooleotsad, mille põhjal on järeldatud, et vibu ja nooli kasutati pigem jahipidamisel kui sõjas. Kilpidest on leitud vaid nende raudosi – kuplaid, käepidemeid ja neete.[1]

Viikingiaja ratsavarustusest on Eestis leitud vaid metallosi – sadulajaluseid, kannuseid, valjaste juurde kuulunud suitseid, pandlaid, rihmajagajaid, rihmakandu, rihmakeeli ja naaste. Kõik ratsavarustuse jäänused on leitud kalmetest, põhiliselt Lääne-Eestist. Suitsed ja muud valjaosad on Eesti rahvasterännuaja ja eelviikingiaja aineses veel üsna haruldased, kuid need on alates 10. sajandist Lääne-ja Põhja-Eesti kalmetes tavalised. Saaremaalt on leitud Eesti seni ainus teadaolev viikingiaegne sadulajaluse osa.[1]

Viikingiretked Eestisse[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti alale skandinaavlased kolooniaid ei rajanud ja ilmselt ei võtnud nad ette ka suuremaid retkesid, mis oleksid mõjutanud Eesti rahvastikku või poliitilist olukorda. Skandinaavia saagades on räägitud Rootsi kuninga Erik Emundarsoni sõjaretkedest Soome, Karjalasse, Eestisse ja Kuramaale 850.-860. aastatel. 9. sajandi teisel ja 10. sajandi esimesel poolel valitsenud Norra kuningas Harald Kaunisjuus olevat käinud sõjaretkel Läänemaal, tema poeg Erik Verekirves olevat samuti Eestis retkel käinud. Ajavahemikul 950–960 olevat Eestis röövretkel käinud Uppsala kuningas Eirik Emundipoeg. 972. aastal olla toimunud Saaremaa rannikul lahing skandinaavlaste ja eestlaste vahel. Saagas nimetatakse selles kohas eestlasi viikingiteks ja nende laeva sõjalaevaks. 11. sajandi Rootsi ruunikividel on mainitud Eestit ja Virumaad. Ühel ruunikivil esineb ka nimi Aistfari, mis tähendab tõenäoliselt Eestisse-sõitjat.[6]

Vene vürstide sõjaretked Kagu-Eestisse[muuda | muuda lähteteksti]

Viikingiaja lõpuosas toimusid mitmed Vana-Vene vürstide sõjaretked Eestisse, mis näivad olevat toimunud eesmärgiga Eesti alad enese võimu alla võtta. Arheoloog Ain Mäesalu on neid sündmusi nimetanud ka eestlaste esimeseks muistseks vabadusvõitluseks.[7]

Vene kroonikate järgi toimus 1030. aasta paiku Kiievi-Vene suurvürsti Jaroslav Targa sõjaretk tšuudide vastu. Kroonika tekst kõlab eesti keelde tõlgituna järgmiselt: "Samal aastal läks Jaroslav tšuudide vastu, võitis nad ära ja asutas Jurjevi linna." Kuigi Jurjevi-nimelisi linnu oli Vana-Vene riigis mitmeid, on ajaloolased üldiselt ühisel arusaamal, et jutt käib just Tartu linna asutamisest. Etnonüüm "tšuudid" oli kasutusel läänemeresoomlaseid tähistava üldnimetusena. Seda teooriat toetavad ka arheoloogilised leiud. 11. sajandi keskpaigas asus Tartu kohal suhteliselt suure pindalaga idaslaavi asula, mille kultuurkihist on leitud nii münte, keraamikat kui relvi, viimaste hulgas ka skandinaaviapäraseid odaotsi, milletaolisi kasutasid Vana-Vene vürstide varjaagidest palgasõdurid.[8]

1032. aasta kohale on Vene leetopissides märgitud teade, et Novgorodist väljus sõjalaevastikuga Uljeb, kes sai Raudvärava juures lüüa ja paljud mehed hukkusid. Raudväravat on seostatud muuhulgas Viimsi poolsaare ja Aegna saare vahele jääva mereväinaga. Tänapäeval peetakse aga tõenäolisemaks, et Raudväravad asusid kuskil Põhja-Venemaal, mitte Tallinna lähistel. Siiski on seda sündmust tihti Eesti ajalooga seostatud.[9]

1054. aastal toimus Vene kroonikate järgi kõigepealt Novgorodi possaadniku (linnapea) Ostromiri sõjakäik tšuudide vastu. Novgorodi väed said lüüa ja Ostromir tapeti. Seejärel tungis maale Novgorodi vürst, samal aastal Kiievi suurvürstiks saanud Jaroslav Targa poeg Izjaslav, kes vallutas Kedepivi linnuse. Kroonika tekst kõlab eesti keelde tõlgituna nii: "Ja Izjaslav tuli Kiievi linnusesse ja määras Ostromiri Novgorodi. Ja läks Ostromir koos novgorodlastega tšuudide vastu ja tšuudid tapsid ta ning koos temaga langes palju novgorodlasi. Ja uuesti läks Izjaslav tšuudide vastu ja vallutas Kedepivi linnuse, see on Päikese Käsi." Võimalik, et Izjaslav korraldas sõjaretke Kesk- ja Põhja-Eesti kaubateede enda kontrolli alla võtmiseks või selleks, et näidata eduka sõjakäiguga enda sobivust suurvürstiks. Kedepivi all mõeldakse ilmselt Keava linnust, mis oli tollal Kesk-Eesti suurim linnusasula. Seega on tõenäoline, et pärast seda sõjaretke võtsid Vene vürstid ka Kesk-Eesti enda võimu alla.[10]

1060. aasta paiku tegi Izjaslav sõjaretke sossolite vastu ja oli edukas. Sossolid maksustati 2000 grivnaga (1 grivna oli u 250 g hõbedat, 2000 grivnat = 500 kg hõbedat). Vana-Vene kroonika tõlge on järgmine: "Samal suvel läks Izjaslav sossolite vastu ja pani neid maksma andamit 2000 grivnat aastas." Täpselt pole teada, kes sossolid olid, kuid arvestades kontekstiga mõeldi nende all kõige tõenäolisemalt põhjaeestlasi.[11]

1061. aastal toimus kroonikate järgi vastuhakk Kiievi maksukogujatele. Kroonikateksti eestikeelne tõlge kõlab nii: "Nemad aga olles [algul] nõus maksma, ajasid maksukogujad minema; kevadel [seega aastal 1061] aga tulid ja vallutasid külad Jurjevi ümbruses, põletasid linnuse ja majad ning tegid palju kurja, jõudes sõdides kuni Pihkvani. Ja nende vastu läksid taplusse pihkvalased ja novgorodlased, venelasi langes 1000, sossole aga arvutult." Seega põletas sossolite vägi maha Tartus asunud Kiievi tugipunkti ja tungisid ka edasi Pihkva, ühe olulisema Vana-Vene linna alla. Lahingu tulemus on jäänud ebaselgeks, sest kroonikad seda ei täpsusta. Kuna teksti järgi hukkus venelasi 1000 ja sossoleid arvutult, on võimalik, et lahingus osutusid võitjateks hoopis viimased. Jurjevi kaotamine oli Kiievi-Venele ilmselt üsna suureks hoobiks, sest järgneva poole sajandi jooksul pole mainitud ühtki Vene sõjaretke Eestisse. Ilmselt mängis selles rolli ka Vana-Vene riigi sisemine killustatus, mis pärast Izjaslavi eriti selgeks muutus.[12]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 Tvauri, A. (2014) Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 Mägi, M. (2017) Viikingiaegne Eesti. Maa, asjad ja inimesed ajastu risttuules. Tallinn: Argo.
  3. Lang, V., Ligi, P. (1991) Muistsed kalmed ajaloolise demograafia allikana. Tallinn: Eesti Arheoloogiaselts jt.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Kiudsoo, M. (2016) Viikingiaja aarded Eestist: Idateest, rauast ja hõbedast. Tallinn: Äripäev.
  5. Mägi, M. (2015) Rafala. Idateest ja Tallinna algusest. Tallinn: Argo.
  6. 6,0 6,1 Uuendused sõjanduses. Loetud: 27. oktoober 2018, http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=3675&layer=228&lang=est#3675
  7. Jaroslav Targa ja tema järglaste sõjakäigud Eestisse 1030–1061. Loetud: 27. oktoober 2018, http://www.histrodamus.ee/?event=Show_main_layers&layer_id=98&lang=est
  8. Jaroslav Tark vallutab Tartu linnuse ja rajab Jurjevi. Loetud: 27. oktoober 2018, http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=1840&layer=98&lang=est#1840
  9. Väidetavalt leiab aset Raudvärava lahing. Loetud: 27. oktoober 2018, http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=2295&layer=98&lang=est#2295
  10. Possaadnik Ostromiri ning vürst Izjaslavi sõjakäigud. Loetud: 27. oktoober 2018, http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=1841&layer=98&lang=est#1841
  11. Izjaslavi sõjakäik sossolite vastu ja nende maksustamine. Loetud: 27. oktoober 2018, http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=1842&layer=98&lang=est#1842
  12. Sossolite retk Pihkva alla. Loetud: 27. oktoober 2018, http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=1843&layer=98&lang=est#1843