Harilik hernes

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib taimeliigist; toiduaine kohta vaata artiklit Herned; taimeperekonna kohta vaata artiklit Hernes (perekond)

Hernes
Illustratsioon raamatust: Otto Wilhelm Thomé. Flora von Deutschland, Österreich und der Schweiz, Gera 1885.
Illustratsioon raamatust: Otto Wilhelm Thomé. Flora von Deutschland, Österreich und der Schweiz, Gera 1885.
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Oalaadsed Fabales
Sugukond: Liblikõielised Fabaceae
Perekond: Hernes Pisum
Liik: Harilik hernes
Ladinakeelne nimetus
Pisum sativum
L.
Pisum sativum

Harilik hernes (Pisum sativum) on liblikõieliste sugukonda herne perekonda kuuluv üheaastane[1] rohttaim.

Varem oli see tähtis valguallikas. Tänapäeval kasutatakse seda eeskätt köögivilja ja loomasöödana.

Harilik hernes pärineb Väike-Aasiast ja on aastatuhandeid olnud kultuurtaim. Herneste kõige varasemad arheoloogilised leiud pärinevad noorema kiviaja Süüriast, Türgist ja Jordaaniast. Ajavahemikus 4800–4400 eKr levis hernes Niiluse deltasse ja 3800–3600 eKr Ülem-Egiptusesse. Gruusia esimesed leiud pärinevad 5. aastatuhandest eKr. Ida pool on leiud nooremad. Afganistani jõudis hernes umbes 2000 eKr ning Harappasse, Pakistani ja Loode-Indiasse 2250–1750 eKr. Aastaks 1000 eKr oli hernes jõudnud ka Gangese valglasse ja Lõuna-Indiasse.

Herneid võib külvata siis, kui pinnase temperatuur on tõusnud +10 °C-ni. Kõige paremini kasvab hernes temperatuuril +13...+18 °C. Sooja kliimaga paikades ta suvekuumust hästi ei talu. Kõige paremini kasvavad herned sõmeratel kergelt happelistel muldadel.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juur ulatub kuni meetri sügavusele. Külgjuurtel on juuremügarad. Harilik hernes on sümbioosis mügarbakteriga Rhizobium leguminosarum. Mügarbakterid elavadki juuremügarates. Nad seovad õhust molekulaarset lämmastikku, teisendavad selle ammooniumiks ja varustavad selle abil hernetaime lämmastikuga.

Vars[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vars on lamav või roniv ja kasvab kuni 0,5–2,0 m [1]) kõrgeks. Ta on lihtne või aluselt harunev, õõnes, neljakandiline ja paljas ning sinakasroheline.

Lehed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harunenud köitraoga leht

Herne lehed on 2 või 3 (harva 4) paari[1] lehekesega sulgjad liitlehed.

Lehtedest väljuvad harunevad köitraod. Köitraod võivad keerduda ükskõik missuguse toe ümber ja nendele toetudes võib hernetaim kasvada kuni 2 meetrit kõrgeks. Selleks, et hernestel oleks parem kasvada, külvatakse herneid tavaliselt millegi juurde, mida toena kasutada, ja see ei pea olema tingimata puust: sama hästi saab kasutada traadist või nöörist võrku. Tihedalt kasvavad hernetaimed võivad ka üksteist vastastikku toetada.

Lehekesed on munajad või ovaalsed[1], ümara tipuga, leheserv on terve või hambuline. Lehed on 2–7 cm pikad ja 1,5–4,0 cm laiad.

Abilehed on suured (pikkus 4–10 cm) ja laipoolsüdajad. Leheservad on alusel hambulised[1] kuni sopilised. Alusel on neil enamasti violetne täpp.

Õisik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Herne õisikud õiepungade ja õitega

Õisik on ühe- kuni kolmeõieline. Ta on kobar, mille telg lõpeb sageli ohtega.

Õis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õitel on 5–10 mm pikkune raag.

Õietupp on kellukesekujuline ja tagant sopistunud. Tupplehed on munajad-süstjad. Alumised tupplehed on torust umbes kolm korda pikemad ning ülemistest kitsamad ja pikemad. Õielehed on valged või lillakad[1]. Hernes õitseb juunis-juulis[1].

Õied on ebakorrapärased. Nad pole tsentraalsümmeetrilised, vaid ainult ühe sümmeetriateljega ehk bilateraalsümmeetrilised. Mõningase välise sarnasuse järgi on tervet sugukonda, kuhu hernes kuulub, hakatud nimetama liblikõielisteks.

Vili[muuda | redigeeri lähteteksti]

Herne vili on kaun. Kaun võib olla sirge või kõver, lame või ruljas. Kaun on 5–15 cm pikk. Kauna sees on ümmargused rohekad või kollakad seemned.[1]

Herne viljad valmivad varakult. Varastel sortidel saab herneid süüa juba 45 päeva pärast külvamist, hilistel sortidel kestab küpsemine kuni 70 päeva. Seemned on idanemisvõimelised 5-6 aastat.[1]

Hernes teaduses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregor Mendel avastas pärilikkuse põhilised seadused uuringute käigus, mille ta korraldas aastail 18561863. Oma uuringute tulemused avaldas ta 1865 ettekandena ja 1866 kirjalikult. Tema järgi nimetatakse neid loodusseadusi Mendeli seadusteks.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]