Tartu Ülikooli psühholoogia instituut
Tartu Ülikooli psühholoogia instituut kuulub 1. jaanuarist 2016 Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonda.
Psühholoogiat on Tartu Ülikoolis võimalik õppida kõigil kolmel õppeastmel: bakalaureuseõppes, magistriõppes ja doktoriõppes.[1]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Psühholoogia õpetamise ja psühholoogiaga seonduva teadustöö algus Tartu Ülikoolis ning ühtlasi Eestis seondub juba Academia Gustaviana (1632–1656) ja Gustavo-Carolinaga (1690–1710), kus filosoofia õpetamise raames käsitleti ka ajastule iseloomulikke psühholoogia probleeme (nt hinge olemus ja tüübid, ideede päritolu, rahvuslik iseloom). Püsivalt juurdus psühholoogia Tartu Ülikooli akadeemilises õppekavas siiski alates ülikooli taasavamisest 1802. aastal ning sellest ajast on psühholoogia õpetamine Tartu Ülikoolis jätkunud ilma suuremate vaheaegadeta.[2] Esimeseks psühholoogia lektoriks oli Immanuel Kanti õpilane Gottlieb Benjamin Jäsche, kes töötas Tartus aastatel 1802–1838 teoreetilise ja praktilise filosoofia professorina.[3] 19. sajandil psühholoogia kursust lugenud lektorite seas on märkimisväärseteks isikuteks olnud Ludwig Strümpell, kelle unenägude teooria mõjutas oluliselt Sigmund Freudi ja samuti Gustav Teichmüller, kes sai tuntuks inimese Mina substantsiaalsust ja surematust käsitleva suuna rajamisega personoloogias. Tartu Ülikooli rektoril ja füsioloogia professoril Alfred Wilhelm Volkmannil oli märkimisväärne osa eksperimentaalpsühholoogia kujunemises. Ta kirjutas Rudolf Wagneri füsioloogia käsiraamatusse "Handwörterbuch der Physiologie" (1846) nägemist puudutava peatüki ja näitas katseliselt Weberi seaduse kehtimist nägemises. Tema tulemusi kasutas ka Gustav Theodor Fechner oma raamatu "Elemente der Psychophysik" (1860) kirjutamisel. Lisaks Volkmannile on eksperimentaalpsühholoogia kujunemislooga seotud ka Friedrich Georg Wilhelm Struve, kes koostöös Friedrich Wilhelm Besseliga aitas kaasa nn personaalsete võrrandite probleemi lahendamisele.[2]
Teaduslik ehk eksperimentaalne psühholoogia kui eraldi valdkond jõudis Tartu Ülikooli peatselt pärast selle loomist (sellele pani 1879. aastal Leipzigis aluse Wilhelm Wundt). Vaid seitse aastat pärast seda rajas Wundti õpilane Emil Kraepelin Tartu Ülikooli uue anatoomikumi hoonesse eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi.[3] Emil Kraepelini peetakse üheks kaasaegse psühhiaatria ja psühholoogia rajajaks. Tartus uuris ta taju, väsimust, und, sõnaassotsiatsioone ja farmakonide mõju psüühikale. Kraepelin sai Leipzigis Wundti juhendamisel hea ettevalmistuse eksperimentaalpsühholoogias ja säilitas ka hiljem selle vastu huvi ning tegeles sellega. Kraepelin õpetas Tartus kursust “Eksperimentaalpsühholoogia valitud peatükke" ja viis läbi kollokviume psühholoogiast. Kraepelini huvi eksperimentaalpsühholoogia probleemide vastu leidis oma väljenduse ka selles, et mitmed tema juhendamisel valminud meditsiinialased väitekirjad olid pühendatud puhtalt psühholoogilistele probleemidele. Pärast Emil Kraepelini lahkumist Tartust jätkas psühholoogia alal eksperimentaalset suunda teine Wundti õpilane füsioloog Vladimir Tšiž, kes täitis seda ametikohta kuni 1918. aastani.[2]
Esimene eestlane, kes professionaalsel tasemel psühholoogiaga tegeles, oli Gustav Teichmülleri õpilane Rudolf Kallas, kelle "Mäluõpetuse süsteem" (“System der Gedächtnislehre”, 1897) vaatleb eesti regilaulu mnemotehnilisest vaatekohast. Kallas oli esimene eestlane, kes kirjutas teadusliku töö psühholoogias.[2]
Tartu Ülikooli kui Eesti rahvusülikooli esimeseks psühholoogiaprofessoriks valiti Aleksander Kaelas, kes oli esimene eesti soost kutseline psühholoog. Ta oli töötanud Moskva Ülikooli juures ja tegeles emotsioonide uurimisega. Tema surma tõttu täitmata koha sai endale Konstantin Ramul, kes rajas 1922 Tartu Ülikooli juurde eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi. 1939 kaitses Ramul doktoritööd Herbarti matemaatilise psühholoogia ajaloost (“Mathematik und Psychologie. Beiträge zur Geschichte und Theorie der mathematischen und der phänomenologischen Psychologie"). Ramul oli korraline psühholoogiaprofessor aastatel 1939–1965 ja professor-konsultant aastatel 1965–1975. Psühholoogia õpetamise ja populariseerimise kõrval on Ramulil teeneid ka psühholoogia ajaloo uurijana. Tema artiklid, mis ilmusid maailma suurima levikuga psühholoogiaajakirjas American Psychologist aastatel 1960 ja 1963[4] on kaalukad uurimused 17. sajandi psühholoogia ja psühholoogiliste mõõtmiste ajaloo vallast. Kõige märkimisväärsem saavutus kahe sõja vahelisest perioodist psühholoogia valdkonnas oli Juhan Torki "Eesti laste intelligents" (1939), mis kujutab laiaulatuslikku eesti laste vaimsete võimete uurimust. Torki ideed ja töö tulemused (nt migratsiooni mõju populatsiooni vaimsetele võimetele) olid uuenduslikud ja pakuvad huvi veel tänapäevalgi.[2]
Nõukogude okupatsiooni ajal Eesti psühholoogide sidemed välismaailmaga praktiliselt katkesid. Seevastu jõudsid mitmed väliseestlased, näiteks Theodor Künnapas, Endel Tulving, Jaak Panksepp ja Jaan Valsiner oma uuringutega maailma tipptasemele.[2] Psühholoogiat hakati Tartu Riiklikus Ülikoolis statsionaarselt õpetama 1968. aastal ning esimene lend lõpetas õpingud 1973. aasta kevadel.[3] Eesti psühholoogid hakkasid juba Nõukogude perioodil oma töid avaldama ka rahvusvahelistes väljaannetes. 1976. aastal avaldasid Talis Bachmann ja Jüri Allik rahvusvahelises eelretsenseeritavas ajakirjas Perception artikli sellest, kuidas kaks järjestikust vormi üksteist maskeerivad sõltuvalt nende omavahelisest ajaintervallist.[5] Uue aktiivse teadlaste põlvkonna töö tulemusel kujunes psühholoogiast Eesti sotsiaalteaduste rahvusvaheliselt kõige tuntum ja mõjukam valdkond. [2]
Erinevalt Nõukogude ajast tekkis taasiseseisvumise järel Eestis jälle võimalus psühholoogia doktoritööde kaitsmiseks. Esimene doktoritöö kaitsja oli Jüri Kruusvall 1994. aastal ning 2013. aasta aprilliks oli kaitstud kokku 36 doktoritööd. Instituudiga seotud inimesed avaldavad igal aastal üle 50 töö maailma juhtivates teadusajakirjades ja suures osas just tänu nendele töödele kuulub Tartu Ülikoolis tehtav psühhiaatria/psühholoogia 1% maailma tsiteerituma hulka (Essential Science Indicators).[3] 2013. aasta 1. märtsi seisuga kuulub 32 Eestis töötavat teadlast oma valdkonna 1% kõige viidatuma nimekirja. Nende seast leiab ka kaks psühholoogi: Risto Näätänen, kelle viimase 11 aasta olulisematele töödele on viidatud 3813 korda, ja Jüri Allik, kelle viimase kümnendil ilmunud tööd on kogunud 1188 viidet.[3] Andmebaasi PsycINFO põhjal on Eesti rahvusvaheliste publikatsioonide arv ühe elaniku kohta võrreldav näiteks Prantsusmaa ja Jaapaniga. Paremini arenenud psühholoogia valdkonnad on tunnetusprotsesside uurimine, kultuuripsühholoogia ja psühhofarmakoloogia.[2]
2013. aasta 5. septembri avati renoveeritud Tartu Ülikooli uue anatoomikumi hoone, kuhu kolisid sotsiaal- ja haridusteaduskonna psühholoogia instituut ning haridusteaduste instituudi eripedagoogika osakond. Muinsuskaitsealuse rohkem kui 130 aastat vana hoone renoveerimisel säilitati palju vanu elemente ning hoone ehitus ja sisustamine läks maksma ligikaudu 2,2 miljonit eurot. Mainitud hoonesse tööle asumine oli psühholoogidele väga sümboolne, kuna tegemist on majaga, kus tegi eksperimente ka Wilhelm Wundti õpilane Emil Kraepelin.[6] Seni kasutas instituut aadressil Tiigi 78 asunud õppehoonet, mis aga 2012. aasta detsembris sai uue omaniku.[7]
Galerii instituudi hoonetest[muuda | muuda lähteteksti]
-
Von Bocki maja – ülikooli psühholoogia instituudi hoone aastatel ...–1973 -
Tiigi 78 õppehoone – ülikooli psühholoogia instituudi hoone aastatel 1973–2013 -
Uus anatoomikum – ülikooli psühholoogia instituudi hoone alates 2013. aastast. Seal asutas Emil Kraepelin eksperimentaal-psühholoogia laboratooriumi
Struktuur[muuda | muuda lähteteksti]
2007. aastal viidi ellu aasta varem välja töötatud Tartu Ülikooli struktuurireform ning sotsiaalteaduskonna põhimääruse alusel reorganiseeriti senised osakonnad instituutideks. 2007. aasta 1. septembril alustas teiste seas tööd ka psühholoogia instituut.[8]
Osakonnad[muuda | muuda lähteteksti]
Psühholoogia instituut on jagatud olulisemate valdkondade alusel töökorralduslikeks üksusteks ehk osakondadeks ning iga osakond koordineerib ja korraldab oma valdkonna ainete õpetamist ja teadustööd. 2020. aasta seisuga on psühholoogia instituudis viis osakonda[9][10]:
- arengupsühholoogia osakond (juhataja Tiia Tulviste);
- eksperimentaalpsühholoogia osakond (juhataja Jüri Allik);
- isiksuse- ja sotsiaalpsühholoogia osakond (juhataja Toivo Aavik);
- kliinilise psühholoogia osakond (juhataja Kirsti Akkermann)[11];
- neuropsühhofarmakoloogia osakond (juhataja Jaanus Harro).
Nõukogu[muuda | muuda lähteteksti]
Psühholoogia instituudi nõukogu tööd juhatab 2020. aasta 27. novembri seisuga instituudi juhatajana lektor ja teadur Kariina Laas.[12]
Nõukogu liikmed:[12]
- Marika Rauk, bakalaureuseõppekava programmijuht, lektor
- Astra Schults, magistriõppekava programmijuht, lektor
- Jüri Allik, doktoriõppekava programmijuht, eksperimentaalpsühholoogia osakonna juhataja, professor
- Tiia Tulviste, arengupsühholoogia osakonna juhataja, professor
- Jaanus Harro, neuropsühhofarmakoloogia osakonna juhataja, professor
- Kirsti Akkermann, kliinilise psühholoogia osakonna juhataja, dotsent
- Toivo Aavik, isiksuse- ja sotsiaalpsühholoogia osakonna juhataja, dotsent
- Kairi Kreegipuu, dotsent ja vanemteadur
- Andero Uusberg, vanemteadur
- Nele Põldver, teadur
- Kertu Saar, instituudi administratiivjuht
seal hulgas tudengite esindajad
- Annegrete Palu, doktorant
- Maria Krjuškina, magistriastme üliõpilane
- Anette-Johanna Park, bakalaureuseastme üliõpilane
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Õppekavad. Vaadatud 23.04.2014.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Jüri Allik. (2015). SHPH.00.316. Psühholoogia ajaloo loengukonspekt.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Instituudist. Vaadatud 23.04.2014.
- ↑ Ramul, K.(1963).Some early measurements and ratings in psychology. American Psychologist 18, 653–659.
- ↑ Bachmann, T., & Allik, J. (1976). Integration and interruption in the masking of form by form. Perception, 5(1), 79–97.
- ↑ Ülikool avab psühholoogidele ja eripedagoogidele uue õppehoone. 03.09.2013. Vaadatud 23.04.2014.
- ↑ Tartu Ülikool müüs Tiigi tänava õppehoone. Martin Pau. Tartu Postimees, 09.01.2013. Vaadatud 23.04.2014.
- ↑ Tartu Ülikooli aastaaruanne 2007, lk 12. Vaadatud 22.04.2014.
- ↑ kontakt. Vaadatud 27.11.2020.
- ↑ Struktuur ja inimesed. Vaadatud 27.11.2020.
- ↑ Tartu Ülikooli Kliinilise psühholoogia osakond. Vaadatud 20.01.2015.
- ↑ 12,0 12,1 Instituudi nõukogu. Vaadatud 27.11.2020.
