Jaanus Harro
Jaanus Harro (sündinud 7. novembril 1962 Tartus) on eesti arstiteadlane ja Tartu Ülikooli psühhofüsioloogia professor.
Harro on psühhofarmakoloog ja käitumise regulatsioonimehhanismide uurija. Tema peamised uurimisteemad on tundeelamuste ja ajejõudude aluseks olevad aju neurokeemilised protsessid, psühhoaktiivsete ühendite toime käitumisele, kehalise aktiivsuse ja toitumise seosed meeleolu ja isiksuseomadustega ning impulsiivne käitumine. [1]
Haridustee[muuda | muuda lähteteksti]
Harro alustas õpinguid Friedrich Reinhold Kreutzwaldi nimelises Võru 1. Keskkoolis, mille lõpetas 1981. aastal. Seejärel õppis ta Tartu Riiklikus Ülikoolis arstiteadust, ülikooli lõpetas ta 1987. aastal (MD kraad), meditsiinikandidaadi kraadi sai 1990. aastal ja meditsiiniteaduste doktori kraadi 1993. aastal Uppsala Ülikoolist, väitekirja teema oli "Studies on the Brain Cholecystokinin Receptors and Behaviour" (juhendaja Lars Oreland, oponent Tomas Hökfelt). [1]
Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]
Jaanus Harro asus Tartu Riiklikus Ülikoolis tööle 1987. aastal arstiteaduskonna farmakoloogia kateedris stažöör-uurijana, aastail 1989–1993 oli ta Tartu Ülikooli teadur ja vanemteadur, 1994–1996 farmakoloogia instituudi ning 1996–1998 tervishoiu instituudi erakorraline professor. 1998. aastal valiti Jaanus Harro psühhofüsioloogia professoriks, ta töötas aastatel 1998-2020 psühholoogia instituudis. Alates 2021. aastast töötab ta TÜ loodus- ja täppisteaduste valdkonnas keemia instituudis neuropsühhofarmakoloogia õppetooli juhatajana.
2001–2006 ja 2009–2015 oli ta Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna (2010–2015 sotsiaal- ja haridusteaduskonna) dekaan.
2015. aastast on Harro Tallinna Ülikooli neurofarmakoloogia külalisprofessor; 2019-2021 ja 2021-2023 Sigrid Juséliuse Fondi külalisprofessor Helsingi Ülikooli biotehnoloogia instituudis; aastast 2015 ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku neuropsühhofarmakoloogia kliiniline superviisor. [1]
Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]
Jaanus Harro on hinnatud teadlane nii psühhobioloogia kui ka psühhofarmakoloogia erialadel. Tema teadustööd põhinevad neuropsühhofarmakoloogilisel traditsioonil ning farmakoloogilistel, biokeemilistel, neuroanatoomilistel, molekulaargeneetilistel ja käitumise hindamise meetoditel. Oma uurimustes on ta kasutanud nii loomkatseid kui eksperimentaalseid ja epidemioloogilisi meetodeid inimestel, fookusega indiviididevaheliste erinevuste päritolu mõistmisel.
Harro uuemad teadusartiklid käsitlevad neuropeptiidide rolli emotsionaalsete seisundite geneesis, uudistava käitumise neurobioloogiat ja positiivse afektiivsuse stressi eest kaitsva toime mehhanisme. Ta on rahvusvaheliselt tuntud ekspert ärevus- ja meeleoluhäirete loomkatsemudelite vallas. Harro uuringud inimestel monoamiinide oksüdaasi jt biomarkerite seostest ülemääraselt riskeeriva ja impulsiivse käitumisega on aidanud välja töötada originaalse sekkumismeetodi loomise õnnetusjuhtumite vähendamiseks.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1987 – Tartu Riikliku Ülikooli ja arstiteaduskonna ÜTÜ medalid
- 1993 – Euroopa Neuropsühhofarmakoloogia Kolledži auhind
- 1994 – Israel Hwasseri auhind Uppsala Arstide Seltsilt
- 1996 – Academia Europeae Balticu noorteadlaste auhind
- 1998 – Collegium Internationale Neuro-Psychopharmacologicumi Ole Rafaelseni auhind
- 2002 – Tartu linna medal
- 2005 – Eesti Vabariigi teaduspreemia arstiteaduste valdkonnas
- 2006 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
- 2011 – Kuningliku Teadusliku Seltsi (Uppsalas) välisliige (loodusteadused ja meditsiin)
- 2013 – Oswald Schmiedebergi mälestusmedal
- 2015 – Tartu Ülikooli suur medal
- 2015 – Eesti Vabariigi teaduspreemia sotsiaalteaduste valdkonnas
- 2015 – Eesti Psühhiaatrite Seltsi auliige [1]
Teadusorganisatsiooniline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Jaanus Harro oli 1996–2000 Sotsiaalministeeriumi Rahvatervise Arendusnõukogu liige, 2005–2015 Käitumis- ja Terviseteaduste Doktorikooli juhataja, 2007–2012 Euroopa närviteaduste ja ühiskonna suhete uurimise võrgustiku juhtkomitee liige ning 2007–2016 WHO ravimsõltuvuse nõuandva paneeli liige.
Ta on alates 2003. aastast Tervise Arengu Instituudi teadusnõukogu liige, 2008. aastast Eesti Psühhiaatrite Seltsi bioloogilise psühhiaatria sektsiooni esimees, Eesti Farmakoloogia Seltsi esimees 1994–1996 ja uuesti alates 2019. 2011. aastast on ta European College of Neuropsychopharmacology noorteadlaste konverentsi korraldava komitee liige. 2020. aastast Würzburgi vaimse tervise keskuse teadusliku nõuandva kogu liige.
Harro on ajakirjade European Neuropsychopharmacology ja Pharmacology & Therapeutics kaastoimetaja ning Acta Neuropsychiatrica ja Neuroscience Applied toimetuskolleegiumi liige.[1]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
Harro on kirjutanud raamatu "Uimastite ajastu", mis ilmus 2006. aastal (Tartu Ülikooli Kirjastus). 2017. aastal ilmus teose "Uimastite ajastu" teine, täiendatud trükk (Tartu Ülikooli Kirjastus). [2]
