Ludwig Strümpell

Ludwig Strümpell

Ludwig Adolf Heinrich Strümpell (28. juuni 1812 Schöppenstedt, Saksamaa – 18. mai 1899 Leipzig) oli saksa filosoof, kasvatusteadlane ja psühholoog. Ta oli Johann Friedrich Herbarti üks viimaseid õpilasi ja järgis herbartismi. Aastail 1843–1871 töötas ta Tartus.

Elulugu

Strümpell sündis värvalmeistri pojana Schöppenstedtis majas Jasperstraße 38, Steinwegi nurgal.

Ta õppis Schöppenstedti linnakoolis ning võttis eratunde teiselt jutlustajalt. Aastal 1826 asus ta 13-aastaselt õppima Braunschweigis Gymnasium Catharineumis, kus teda mõjutasid filoloog Johann Christian Elster ning Herbarti õpilane, saksa keele, kirjanduse ja esteetika õpetaja Friedrich Griepenkerl, kellelt ta sai tõuke filosoofiaga ning Herbarti pedagoogikaga tegelemiseks. Aastatel 1829–1831 õppis ta edasi Braunschweigis ülikoolitaolises Collegium Carolinumis, kus Griepenkerl samuti õpetas. Aastal 1830 tutvustas Griepenkerl teda Herbartile. Herbart jättis Strümpellile kustumatu mulje.

Õppis Königsbergi ülikoolis (1831–1833), Bonni ülikoolis, Leipzigi ülikoolis ja Berliini ülikoolis. Königsbergis õppis Strümpell oli Strümpell filosoofiat, pedagoogikat, filoloogiat, matemaatikat ja loodusteadusi, oli Herbarti õpilane ja sõber, oli tema pedagoogilise seminari liige ning kaitses 1833 Königsbergi ülikoolis tema juhendamisel doktoritöö "De methodo philosophica" ("Filosoofilisest meetodist"). Seejärel suundus ta Bonni (õppis ka Wolfenbüttelis ja Leipzigis, kus ta käis Moritz Wilhelm Drobischi matemaatilise psühholoogia loengutel), et valmistuda õppejõukarjääriks, kuid see plaan jäi katki, muu hulgas segaduse tõttu tema filosoofilistes vaadetes. Sellepärast otsustas ta Herbarti eeskujul ja tema filosoofia innustusel pühendada mõned aastad pedagoogipraktikale. Ta jäi Herbartiga ka kirjavahetusse. Ta võttis vastu pakkumise olla Kuramaal Jaunauce mõisas krahv Medemi kahe poja koduõpetaja. Selles ametis oli ta 1835–1844. Sellest saadud pedagoogilistele kogemustele toetub tema 1845 avaldatud, tema tulevaste pedagoogiliste ideede algeid sisaldav teos "Der Begriff vom Individuum" ("Indiviidi mõiste"). Koduõpetajana töötamise ajal ilmus tal kolm filosoofilist raamatut.

Aastal 1843 soovitas sõber, kreisimarssal Otto von Mirbach teda tööle Tartu ülikooli. Ta kaitses 1843 Tartu ülikoolis habilitatsioonitöö "De summi boni notione, qualum proposuit Schleiermacherus dissertatio" ("Dissertatsioon ülima hüve mõistest, mille pani ette Schleiermacher"). Oli Tartu ülikoolis 1843–1845 filosoofia eradotsent, 1845–1849 erakorraline professor ja 1849–1870 korraline professor teoreetilise ja praktilise filosoofia ning pedagoogika alal. 1844. aastal hakkas Ludwig Strümpell lugema Tartu Ülikoolis eradotsendina filosoofia aineid loengutena. Tartu ülikooli õppejõud oli ta 1871. aastani, mil ta omal soovil ametist vabastati. Ta luges ka psühholoogiat ja pedagoogikat ja asutas pedagoogilise seminari. Pedagoogikaloenguid täiendas ta teaduslik-pedagoogilise praktikumiga. Samal ajal ta ka kirjutas palju. Erilist tähelepanu pööras ta Läänemereprovintside kuraatorinõukogu liikmena koolikorralduslikele ülesannetele, aidates selle esimehel krahv Alexander Keyserlingil aidata Läänemereprovintsides sakslust säilitada ja edendada. Pedagoogika professorina oli ta Kuramaa, Liivimaa ja Eestimaa kõrgeima kooliameti esimees, kellena ta pani rõhku saksameelsele haridusele. Baltimaade koolikorralduse reformimiseks käis ta Saksamaal, Šveitsis ja Prantsusmaal tutvumas sealse koolikorraldusega. Pedagoogilises seminaris õpetas ta isiklikult, valmistas ülikoolis ette sinna õpetajaid ning kutsus õpetajaid ka Saksamaalt. Ta pööras erilist tähelepanu rahvakoolidele ning käis sageli nende õppetööd vaatamas ning andis õpetajatele nõu. Eri tüüpi koolide õppekavade nõustamiseks korraldas ta konverentse. Ta laskis asutada ametikoole. Tartus asutas ta Tartu üldise pedagoogilise seltsi. Strümpelli Tartust lahkumise põhjusena on oletatud venestamispoliitikat.

26. aprillil 1871 alustas Strümpell õppetööd eradotsendina Leipzigi ülikoolis. Aastal 1872 sai ta seal korraliseks honoraarprofessoriks, Viini ülikooli kutse lükkas ta tagasi. Seal pidas ta loenguid muu hulgas filosoofia ajaloost, õigus- ja religioonifilosoofiast, üld- ja psühholoogilisest pedagoogikast ja pedagoogilisest patoloogiast, psühholoogiast, loogikast ja eetikast. Psühholoogilist loogikat luges ta üheksa korda ja pedagoogilist patoloogiat kaks korda. Tal oli Leipzigis 56 semestri jooksul üle 4000 kuulaja. Ta asutas teaduslik-pedagoogilise praktikumi, mida ta juhatas 34 semestrit. Selles osalesid filoloogid, teoloogid ning ka noored rahvakooliõpetajad. Praktiliste harjutuste oskuslik juhendamine sellel seminaril pani aluse Strümpelli mainele pedagoogikamaailmas. Ta julgustas oma õpilasi tegema iseseisvat pedagoogilist uurimistööd, mitte jääma kindlate dogmade juurde. Ta kuulus ka kõrgema kooliameti kandidaatide eksamineerimiskomisjoni. Leipzigis kirjutas Strümpell hulga filosoofilisi teoseid.

1899. aastal suri Ludwig von Strümpell professorina pärast lühikest rasket haigust Leipzigis. Veel elu viimastel päevadel tegeles ta teadvuse tõsiasjade empiirilise kirjeldamisega. Ta maeti Leipzigisse.

Looming

Filosoofina oli Strümpell mõjutatud eriti Leibnizist, Kantist ja Herbartist. Ta eristas teoreetilist ja praktilist filosoofiat, mille ühtsus on religioonifilosoofia.

Ta ei olnud mitte ainult "filosoof", vaid tegeles palju ka pedagoogika ja psühholoogia küsimustega, eriti pärast Tartu ülikoolist lahkumist.

Strümpelli kõige originaalsemaks ja hinnalisemaks teaduslikuks panuseks psühholoogiasse ja pedagoogikasse on tema loodud uus pedagoogiline distsipliin pedagoogiline patoloogia ehk õpetus laste puuetest. Pedagoogiline patoloogia on uus teadusharu, mis sai alguse Tartu aastatel. Selles püüdis Strümpell taandada noorukiea vaimse arengu vead nii palju kui võimalik põhjustele kas psüühilises mehhanismis või selle koos- ja vastutoimes füsioloogilise mehhanismiga, et need vead kõrvaldada, kuni see on võimalik.

Strümpell pidas oluliseks, et pedagoog arvestaks lapse arenguga. Psühholoogilise pedagoogika all mõistis Strümpell teadust lapse vaimsest arengust seoses eesmärkidega, mida täiskasvanu last vastavalt tema individuaalsusele kasvatades püüab saavutada.

Herbarti filosoofiale on ta jumalatõestuste kõrval lisanud õpetuse inimese vaimuelu arengus vabalt toimivatest põhjuslikkustest. Ta oletas "mehhanistlikult", "et nii vaimuseisundite üleminek teadvusetusest teadvusse, või teisiti öeldes nende taasilmumine, nende reprodutseerimine, nende mäletamine, nende meenutamine, seega nende ajaline püsimine ja allesjäämine seesmuses, kui ka iseäranis teadvustatavate ettekujutuste summa, nende ühendamine või nende ülejäänust väljaeraldamine, kui ka teatud järgnevus teatud suunas ja teatud kiirusega on niimoodi tingitud ja huvitatud teatud, nende seisundite sees või inimolendi loomuse sees üldse kätkevate ja ilma meie teadmise, tahtmise ja kaasaaitamiseta toimivate põhjuste poolt, et iga järgnev seisund esineb seaduselisel moel eelneva vältimatu tagajärjena ning välistab selsamal juhtumil iga teise". Psüühilise mehhanismi seadused on: püsimise seadus, pidevuse seadus, välistamise seadus, ridade moodustamise seadus. Psüühika ühtse seostatuse alus on lihtsa hingesubstantsi ühtsuses.

Strümpell suhtus teatava umbusuga psüühika ning füsioloogia vahelise seose uurimisse, millega tegeles samas ülikoolis Wilhelm Wundt. Ta kartis, et see võib viia vaimuelu omapära ja iseseisvuse silmist kaotamiseni. Selle ohu vältimiseks kirjeldas ta teadvuse tõsiasju nende omapäras ning püüdis kogemuse ja loogika põhjal näidata, peale psühhofüüsilise ja psüühilise mehhanismi on psüühikas ka vabalt toimivaid põhjuslikkusi, mille puhul "vahetult teadvustatavad lülid, siin niisiis ettekujutused, toimivad üksteisele nii, et tekib uus teadvusesisu, mis viib väljapoole üksikutele lülidele kuuluvat teadvustust ning saab sellisena omaette talle eriomase lisa läbi edasi toimida, st tekitada omakorda uusi teadvusesisusid. (...) See lisa seisneb selles, et niisugune teadvusesisu ei ole enam lihtsalt olemas ..., vaid sisaldab teadvustust, mille läbi tema muidu ükskõikne olemasolu muundatakse ja hing asetatakse täiesti üldiselt öelduna mingi väärtuse täiesti uude teadvustusse. Selle uue edasitoimimine, niisiis uus põhjuslikkus, ei toimu siis enam ainult sisu kui niisuguse läbi nagu mehaanilise toimimise puhul, vaid sellele sisule kuuluva väärtuse läbi. Ja nii palju, kui seesugune toimimine saab väärtuste erinevuste järgi erinevusi omandada, on vabalt toimivaid põhjuslikkusi: 1. hinge tundeelu põhjuslikkus; 2. loogiline põhjuslikkus ehk sundivate aluste põhjuslikkus; 3. esteetiline põhjuslikkus; 4. südametunnistuse põhjuslikkus; 5. enesemääramise ehk tahtevabaduse põhjuslikkus". Põhjuslikkus üldse tuleneb aluse seaduse rakendumisest tõsiasjadele. Põhjuslikkuste seaduse tegelik mõte on selles, et iga tõsiasi on lüli maailma intellektuaalses ehituses ning teda saab sellisena mõista.

"Psühholoogilise pedagoogika" lisas on tähelepanekud Strümpelli tütre Emmi vaimsest arengust kahel esimesel eluaastal.

Publikatsioone

• De methodo philosophica. 1833
• Erläuterungen zu Herbarts Philosophie, mit Rücksicht auf die Berichte, Entwürfe und Missverständnisse seiner Gegner. Göttingen 1834. Google'i raamat
• Die Hauptpuncte der Herbartschen Metaphysik kritisch beleuchtet. Braunschweig 1840 Veebiversioon Allalaadimine
• Die Pädagogik der Philosophen Kant, Fichte, Herbart. Braunschweig 1843
• De summi boni notione qualem proposuit Schleiermacherus. 1843.
• Die Verschiedenheit der Kindernaturen. Ein Vortrag; zum Besten des Dorpater Hülfsvereins. Dorpat 1844.
• Vorschule der Ethik. Ein Lehrbuch. Mitau 1844
• Der Begriff vom Individuum, herausgehoben aus dem Netze der praktischen Begriffe, welche der Pädagog zu erzeugen hat. 1845.
• Entwurf der Logik. Ein Leitfaden der Vorlesungen. Mitau 1846
• Die Universität und das Universitätsstudium. Leipzig 1848. *Geschichte der griechischen Philosophie. 1854 ja 1861
• Der Vortrag der Logik. 1858
• Lehrpläne für Knabenelementarschulen des Dorpater Lehrbezirks mit den nötigen Erläuterungen und Ergänzungen, entworfen unter Mitwirkung erfahrener Schulmänner. 1869
• Erziehungsfragen. Gemeinverständlich erörtert. Leipzig 1869
• Die zeitliche Aufeinanderfolge der Gedanken. Lüderitz, Berlin 1871. Veebiversioon.
• Der Causalitätsbegriff und sein metaphysischer Gebrauch in der Naturwissenschaft. 1871
• Die Natur und Entstehung der Träume. 1874
• Die Geisteskräfte der Menschen, verglichen mit denen der Thiere. Ein Bedenken gegen Darwin's Ansicht über denselben Gegenstand. 1878
• Psychologische Pädagogik. Leipzig 1880 Veebiversioon 2. trükk, toim Spitzner Veebiversioon
• Grundriß der Logik oder der Lehre vom wissenschaftlichen Denken. Leipzig 1881
• Grundriß der Psychologie oder Lehre von der Entwicklung des Seelenlebens im Menschen. Leipzig 1884.
• Die Einleitung in die Philosophie vom Standpunkte der Geschichte der Philosophie. Leipzig 1886
• Unterschied der Wahrheiten und der Irrthüme. Leipzig 1887
• Gedanken über Religion und religiöse Probleme. Eine Darstellung und Erweiterung Herbartscher Ansprüche. Leipzig 1888
• Die Pädagogische Pathologie oder die Lehre von den Fehlern der Kinder. Versuch einer Grundlegung für gebildete Ältern, Studierende der Pädagogik, Lehrer, sowie für Schulbehörden und Kinderärzte. Leipzig 1890. 2. trükk 1892. 3. trükk 1899 [Veebiversioon] Allalaadimine
• Pädagogische Abhandlungen. 1894
• Abhandlungen aus dem Gebiete der Ethik, der Staatswissenschaft, der Ästhetik, und der Theologie. 1895
• Abhandlungen zur Geschichte der Metaphysik, Psychologie und Religionsphilosophie in Deutschland seit Leibniz. 1896.
• Vermischte Abhandlungen aus der theoretischen und praktischen Philosophie. 1897.

Tunnustus

Aastal 1865 sai Ludwig Strümpell teenete eest baltisaksa koolikorralduse edendamisel õuenõuniku tiitli ja tõsteti 1870 isiklikku aadliseisusse. Ta lahkus Venemaalt tõelise riiginõunikuna.

Ta on oma kodulinna Schöppenstedti seni ainus aukodanik.

Strümpelli õpilasi

• Luigi Credaro

Mälestuse jäädvustamine

Schöppenstedtis maja Jasperstraße 51 seinal on talle pühendatud mälestustahvel.

Koolikeskuses töötav Wolfenbütteli kreisi abikool Ludwig-v. Strümpell-Schule kannab tema nime.

Isiklikku

Strümpell abiellus August Johann Gottfried Bielensteini õe Sophie Bielensteiniga. Neil sündisid tütar Emilie (Emmi, 1846) ja poeg, arstiteadlane Adolf (1853). Tema lapselaps oli filosoof Emil Mattiesen.

Kirjandus

• Brasch. Leipziger Philosophen, 1894
• Das litterarische Leipzig. Illustriertes Handbuch der Schriftsteller- und Gelehrtenwelt, der Presse und des Verlagsbuchhandels in Leipzig, 1897.
• W. Fick. Professor Ludwig von Strümpell. – Evangelisches Schulblatt, 43, 1899.
• H. Schmidt. Die Lehre von der psychologischen Kausalität, 1907
• Wilhelm Kahl. Strümpell, Ludwig. – Allgemeine Deutsche Biographie, kd 54, Duncker & Humblot, Leipzig 1908, lk 623–630.
• Joseph Loos (toim). Encyklopädisches Handbuch der Erziehungskunde, kd 2, Wien 1908, lk 825–827.
• Alfred Spitzner. Strümpell. – Wilhelm Rein (toim). Encyklopädisches Handbuch der Pädagogik, kd 9, Langensalza 1909, lk 13–24.
• Carl Seyfert. Die Fortbildung der Pädagogik Herbarts durch Strümpell, väitekiri, Jena 1923.
• Heinrich Rombach (toim). Lexikon der Pädagogik in vier Bänden, 3. trükk, Freiburg 1962.
• Walter Killy, Rudolf Vierhaus (toim). Deutsche Biographische Enzyklopädie, kd 9, München 1998.
• Engmann, Birk: Vergessene Spuren. Die Familie von Strümpell. Lebenswerke zwischen Philosophie und Medizin. In: Kulturstiftung Leipzig: Leipziger Blätter 60. Passage-Verlag, Leipzig 2012, lk 83–85.

Välislingid

• Sissekanne biograafilises leksikonis (1908)
• Sissekanne Eisleri filosoofide leksikonis
• Faktid Strümpelli kohta
• Leipzigi ülikoolis loetud kursuste loetelu