Jaak Panksepp

Allikas: Vikipeedia
Jaak Panksepp (paremal) Tartu Ülikooli audoktoriks promoveerimisel 1. detsembril 2004

Jaak Panksepp (5. juuni 1943 Tartu17. aprill 2017 Bowling Green, Ohio, USA) oli eesti päritolu ameerika psühholoog, psühhobioloog ja neuroteadlane.

Ta võttis kasutusele termini affective neuroscience (afektiivne neuroteadus) emotsioonide neuraalseid mehhanisme uuriva valdkonna kohta. Panksepp on avaldanud üle 300 teadusartikli, peaasjalikult motiveeritud käitumise füsioloogiliste korrelaatide kohta. Ta oli väljaannete "Handbook of the Hypothalamus", "Emotions and Psychopathology" ja "Textbook of Biological Psychiatry" (Wiley, 2004) kaastoimetaja ning töötas sarja "Advances in Biological Psychiatry" toimetajana.

Panksepp on kirjutanud õpiku "Affective Neuroscience: The foundations of Human and Animal Emotions" (Oxford, 1998), mis on sillutanud teed uuele uurimissuunale eesmärgiga uurida imetajate aju afektiivseid struktuure.

Laiemalt sai Panksepp tuntuks oma uurimustega loomade (näiteks rottide) "naeru" kohta.

Jaak Panksepp on teinud koostööd ka Tartu Ülikooli psühhofüsioloogidega (peamiselt depressiooniuuringute alal).

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Panksepp sündis 5. juunil 1943 Tartus. Perekond põgenes Eestist Nõukogude okupatsioonivägede sissetungi ajal ja jõudis lõpuks Ameerika Ühendriikidesse[1], kus omandas hariduse ja elas kuni elu lõpuni.

1965. aastal lõpetas Panksepp Pittsburghi Ülikooli USA Pennsylvania osariigis. 1967. aastal kaitses ta oma magistri- ja 1969. aastal doktorikraadi Massachusettsi Ülikoolis Amherstis, mõlemad psühhofüsioloogias. Panksepa magistritöö uuris aju elektrilise stimulatsiooni ja lokaalse ajukahjustuse mõju käitumisele. Tema doktoritöö "Agressiooni neuraalsed korrelaadid albiinorotil" keskendus stiimulimuutuste käitumuslikele tagajärgedele, uimastite eneselemanustamise mõju agressioonile ning käsitles aju elektrilist stimuleerimist nii positiivsete kui negatiivsete emotsioonidega seotud ajuringetes. Panksepp lõpetas järeldoktoriprogrammi 1971. aastal Inglismaal Brightonis Sussexi Ülikoolis ning uuris seal veedetud aja vältel mediaalse hüpotalamuse, insuliini ja valgusünteesi pärssimise mõju söömiskäitumisele. Teise järeldoktoriprogrammi lõpetas Panksepp 1972. aastal Massachusettsis Shrewsburys Worcesteri Sihtasutuses ning selle raames keskendus ta une füsioloogiale[2].

Pärast järeldoktoriprogrammi lõpetamist asus Panksepp tööle Bowling Greeni Ülikooli teadurina. 1977. aastal sai ta sama ülikooli professoriks (alates 1988 – distinguished research professor) ja 1988. aastast oli emeriitprofessor[2].

1990. aastast oli Panksepp ühtlasi Ohio Toledo Ülikooli meditsiinikeskuse osalise tööajaga professor, 2001. aastast Chicago Neurokirurgia ja Neuroloogiliste Uuringute Instituudi ja Falki Molekulaarteraapia Keskuse juhataja, Northwesterni Ülikooli osalise tööajaga professor (psühholoogia) ning 2006. aastast Hope for Depression Foundationi asedirektor ja Washingtoni Ülikooli loomade heaolu keskuse juhataja[2].

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Panksepa teadustöö keskendub emotsioonide neuroanatoomiliste ja neurokeemiliste seoste leidmisele valdkondades, mida nimetatakse afektiivseks ja sotsiaalseks neuroteaduseks. Täpsemalt keskendub ta sellele, kuidas toimivad aju tasandil eraldusdistress, sotsiaalne suhtlus, mäng ja rõõm, hirm, ootus, sõltuvus ning uurib, kuidas need protsessid on seotud emotsionaalsete ajuringete ja seeläbi erinevate psühhiaatriliste häirete (depressioon, aktiivsus- ja tähelepanuhäire, autism jne) ja uimastisõltuvusega[3].

Panksepp uskus, et teadvus on aju evolutsiooni käigus "ehitatud" emotsionaalsele baasile ning afektiivsed struktuurid on kõigil imetajatel sarnased. Seetõttu on võimalik loomade abil õppida tundma ka inimese emotsioonidega seotud ajustruktuure ning leida lahendusi paljudele psühhiaatrilistele emotsionaalsetele häiretele. Loomade ajustruktuuride tundmaõppimiseks ühendab Panksepp käitumuslikud katsed aju elektrilise stimulatsiooni, psühhofarmakoloogia ja mitmete teiste neuroanatoomiliste lähenemistega[3].

Panksepp leidis muu hulgas uusi suundi autismi ravimiseks ning töötas välja mitmeid loommudelit, millest võib tulevikus olla palju kasu aktiivsus- ja tähelepanuhäire ja depressiooni ravimisel. Lisaks sellele uuris ta söömise ja energiatasakaalu kontrolli ajus ning une ja unenägude funktsiooni. Tema laiemalt tuntuim loommudel käsitleb rottide rõõmu tundmist, -väljendust ("naeru") ja pärilikkust[3].

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Jaak Panksepp kirjanduses[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatus "Lindvistika" kirjutab semiootik Valdur Mikita Panksepa kohta järgmist:

"Tahaksin kirjutada siin ühest sümpaatsest mõtlejast, eesti päritolu neuroteadlasest Jaak Panksepast. Mees, kes väärinuks Nobeli, kui tema seisukohad poleks lihtsalt nii paljusid teisi aju-uurijaid marru ajanud. Panksepp on nähtavasti ainus eestlane, kellele kurikuulus väljaanne Mezmer's Dictionary of Bad Psychology on pühendanud omaette märksõna." Mikita tsiteerib ka Mezmeri teost, kus tema sõnutsi olevat muuhulgas kirjutatud: "...suurim intellektuaalne lammutaja peale Galileo Galileid. Lisas käitumise võrranditesse aju, vihastades sellega välja kõik varasemad psühholoogid ja käitumise uurijad. Hiljem sunnitakse teda avalikult Oprah Winfrey meelelahutuslikus telesaates Ameerika Psühholoogia Assotsiatsiooni (APA) survel oma jõledatest vaadetest lahti ütlema. Ülejäänud elu veedab Panksepp vangistuses ühes Bowling Greeni ülikooli elevandiluust tornis. Panksepp rehabiliteeritakse täielikult 2397. aastal ühe superintelligentsete küpsetusahjude konsortsiumi poolt, kuid paraku on selleks ajaks inimkond ise degradeerunud käsnadeks."

Ning Mikita jätkab oma sõnadega:

"Võib öelda, et Jaak Panksepp on andnud vanale kujundile "õnne otsima" uue tähenduse. Panksepa järgi on see üks närvisüsteemi peamisi motiive nii inimeste kui rottide puhul. ... Panksepp on öelnud, et "otsimine" (seeking) on kõikide emotsioonide vanaisa. ... Panksepp tõestas seda, mis rahvatarkuses oli juba ammu teada: eesmärgi poole liikumine teeb inimesed õnnelikumaks kui selle saavutamine."[5]

Mezmer on tõepoolest võrrelnud Pankseppa Galileiga, lisades ka emotsionaalse iseloomustuse:

"Panksepp on oma vaadetes psühholoogia trendidele, mis ajusse kerglaselt suhtuvad, kordamööda jõhker, ärrituv, lõikav ja sarkastiline. (Teisisõnu, galileilikust vaatepunktist igati hiilgav sell.)"[6]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Panksepp, J. (2010), The Archaeology of Mind, Neural Origins of Human Emotion, WW Norton & Company.
  • Panksepp J (Ed.) (2004) A Textbook of Biological Psychiatry, New York, Wiley.
  • Panksepp, J. (1998). Affective Neuroscience: The Foundations of Human and Animal Emotions. New York: Oxford University Press.
  • Panksepp, J (Ed.) (1996). Advances in Biological Psychiatry, Vol. 2, Greenwich, CT: JAI Press.
  • Panksepp, J (Ed.) (1995). Advances in Biological Psychiatry, Vol. 1, Greenwich, CT: JAI Press.
  • Clynes, M. and Panksepp, J. (Eds.) (1988). Emotions and Psychopathology, New York, Plenum Press.
  • Morgane, J. P., and Panksepp, J. (Eds.). (1981). Handbook of the Hypothalamus: Vol. 4 : Part B. Behavioral Studies of the Hypothalamus. New York: Marcel Dekker, Inc.
  • Morgane, J. P., and Panksepp, J. (Eds.). (1980). Handbook of the Hypothalamus: Vol. 3 : Part A. Behavioral Studies of the Hypothalamus New York: Marcel Dekker, Inc.
  • Morgane, J. P., and Panksepp, J. (Eds.). (1980). Handbook of the Hypothalamus: Vol. 2 : Physiology of the Hypothalamus New York: Marcel Dekker, Inc.
  • Morgane, J. P., and Panksepp, J. (Eds.). (1979). Handbook of the Hypothalamus: Vol. 1 : Anatomy of the Hypothalamus New York: Marcel Dekker, Inc.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Jaak Panksepp oli abielus dr. Anesa Milleriga, neil on neli last[2]. Tema poeg Jules Panksepp on ameerika neuroteadlane ja psühhobioloog.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. juuni 2008. Vaadatud 1. märtsil 2009.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 4. juuni 2012. Vaadatud 20. juunil 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. 3,0 3,1 3,2 http://www.wsu.edu/psychology/facultystaff/experimental/facultypages/panksepp.html
  4. "Tartu Ülikooli audoktorid". Tartu Ülikool. Vaadatud 13. detsembril 2022.
  5. Valdur Mikita "Lindvistika ehk metsa see lingvistika" Välgi metsad, 2015, lk 164–165
  6. Jaak Panksepp's Galilean Moment Dr. Mezmer's Blog of Bad Psychology, April 18, 2012

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]