Jaak Panksepp

Allikas: Vikipeedia
Jaak Panksepp (paremal) Tartu Ülikooli audoktoriks promoveerimisel 1. detsembril 2004.

Jaak Panksepp (sündinud 5. juunil 1943 Tartus) on eesti päritolu ameerika psühholoog, psühhobioloog ja neuroteadlane.

Ta võttis kasutusele termini "affective neuroscience" (afektiivne neuroteadus) emotsioonide neuraalseid mehhanisme uuriva valdkonna kohta. Panksepp on avaldanud üle 300 teadusliku artikli, mis uurivad motiveeritud käitumise füsioloogilisi korrelaate. Ta on olnud kaastoimetajaks väljaannetel "Handbook of the Hypothalamus", "Emotions and Psychopathology” ja “Textbook of Biological Psychiatry” (Wiley, 2004) ning töötab sarja "Advances in Biological Psychiatry" toimetajana. Panksepp on autoriks ka õpikule "Affective Neuroscience: The foundations of Human and Animal Emotions” (Oxford, 1998), mis on sillutanud teed uuele uurimissuunale, eesmärgiga uurida imetajate aju afektiivseid struktuure.

Laiemalt on Panksepp tuntud oma uurimustega loomade (näiteks rottide) “naeru” kohta.

Jaak Panksepp on teinud koostööd ka Tartu Ülikooli psühhofüsioloogidega (peamiselt depressiooniuuringute alal).

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Panksepp sündis 5. juunil 1943 Tartus. Ta põgenes koos perekonnaga Eestist Nõukogude okupatsioonivägede sissetungi ajal ja jõudis lõpuks Ameerika Ühendriikidesse[1] , kus omandas hariduse ja elab siiani.

1965. aastal lõpetas Panksepp Pittsburghi Ülikooli Pennsylvanias. 1967. aastal kaitses ta oma magistri- ja 1969. aastal doktorikraadi Massachusettsi Ülikoolis Amherstis, mõlemad psühhofüsioloogias. Panksepa magistritöö uuris aju elektrilise stimulatsiooni ja lokaalse ajukahjustuse mõju käitumisele. Tema doktoritöö, “Agressiooni neuraalsed korrelaadid albiinorotil”, keskendus stiimulimuutuste käitumuslikele tagajärgedele, uimastite eneselemanustamise mõju agressioonile ning aju elektrilist stimuleerimist nii positiivsete kui negatiivsete emotsioonidega seotud ajuringetes. Panksepp lõpetas postdoktorantuuri 1971. aastal Inglismaal Brightonis, Sussexi Ülikoolis ning uuris seal veedetud aja vältel mediaalse hüpotalamuse, insuliini ja valgusünteesi pärssimise mõju söömiskäitumisele. Teise postdoktorantuuri lõpetas Panksepp aasta hiljem, 1972. aastal Massachusettsis Shrewsburys, Worcesteri Sihtasutuses ning selle raames keskendus ta une füsioloogiale[2].

Pärast postdoktorantuuri lõpetamist asus Panksepp tööle Bowling Greeni Ülikooli teadurina. 1977. aastal sai ta sama ülikooli professoriks (alates 1988 – distinguished research professor) ja 1988. aastast on Panksepp emeriitprofessor[2].

Alates 1990. aastast on Panksepp ühtlasi Ohio Toledo Ülikooli meditsiinikeskuse osalise tööajaga professor, alates 2001. aastast Chicago Neurokirurgia ja Neuroloogiliste Uuringute Instituudi ja Falki Molekulaarteraapia Keskuse juht, Northwesterni Ülikooli osalise tööajaga professor (psühholoogia) ning alates 2006. aastast Hope for Depression Foundationi asedirektor ja Washingtoni Ülikooli loomade heaolu keskuse juht[2].

Jaak Panksepp on abielus dr. Anesa Milleriga, neil on neli last[2].

Teadustööst[muuda | muuda lähteteksti]

Panksepa teadustöö keskendub emotsioonide neuroanatoomiliste ja neurokeemiliste seoste leidmisele valdkondades, mida nimetatakse afektiivseks ja sotsiaalseks neuroteaduseks. Täpsemalt keskendub ta sellele, kuidas toimivad aju tasandil eraldusdistress, sotsiaalne suhtlus, mäng ja rõõm, hirm, ootus, sõltuvus ning uurib, kuidas need protsessid on seotud emotsionaalsete ajuringete ja seeläbi erinevate psühhiaatriliste häirete (depressioon, ADHD, autism, etc.) ja uimastisõltuvusega[3].

Panksepp usub, et teadvus on aju evolutsiooni käigus “ehitatud” emotsionaalsele baasile ning afektiivsed struktuurid on kõigil imetajatel sarnased. Seetõttu on võimalik loomade abil õppida tundma ka inimese emotsioonidega seotud ajustruktuure ning leida lahendusi paljudele psühhiaatrilistele emotsionaalsetele häiretele. Loomade ajustruktuuride tundmaõppimiseks ühendab Panksepp käitumuslikud katsed aju elektrilise stimulatsiooni, psühhofarmakoloogia ja mitmete teiste neuroanatoomiliste lähenemistega[3].

Panksepp on muu hulgas leidnud uusi suundi autismi ravimiseks ning arendanud välja mitmeid loommudeleid, millest võib tulevikus olla palju kasu ADHD ja depressiooni ravimisel. Lisaks sellele on ta uurinud söömise ja energiatasakaalu kontrolli ajus ning une ja unenägude funktsiooni. Tema laiemalt tuntuim loommudel käsitleb rottide rõõmu tundmist, -väljendust (“naeru”) ja pärilikkust[3].

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Jaak Panksepp kirjanduses[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatus "Lindvistika" kirjutab semiootik Valdur Mikita Panksepa kohta järgmist: "Tahaksin kirjutada siin ühest sümpaatsest mõtlejast, eesti päritolu neuroteadlasest Jaak Panksepast. Mees, kes väärinuks Nobelit, kui tema seisukohad poleks lihtsalt nii paljusid teisi aju-uurijaid marru ajanud. Panksepp on nähtavasti ainus eestlane, kellele kurikuulus väljaanne Mezmer's Dictionary of Bad Psychology on pühendanud omaette märksõna." Mikita tsiteerib ka Mezmeri teost, kus tema sõnutsi olevat muuhulgas kirjutatud: "...suurim intellektuaalne lammutaja peale Galileo Galileid. Lisas käitumise võrranditesse aju, vihastades sellega välja kõik varasemad psühholoogid ja käitumise uurijad. Hiljem sunnitakse teda avalikult ühes Oprah' sõus Ameerika Psühholoogia Assotsiatsiooni (APA) survel oma jõledatest vaadetest lahti ütlema. Ülejäänud elu veedab Panksepp vangistuses ühes Bowling Greeni ülikooli elevandiluust tornis. Panksepp rehabiliteeritakse täielikult 2397. aastal ühe superintelligentsete küpsetusahjude konsortsiumi poolt, kuid paraku on selleks ajaks inimkond ise degradeerunud käsnadeks." Ning Mikita jätkab oma sõnadega: "Võib öelda, et Jaak Panksepp on andnud vanale kujundile "õnne otsima" uue tähenduse. Panksepa järgi on see üks nbäärvisüsteemi peamisi motiive nii inimeste kui rottide puhul. ... Panksepp on öelnud, et "otsimine" (seeking) on kõikide emotsioonide vanaisa. ... Panksepp tõestas seda, mis rahvatarkuses oli juba ammu teada: eesmärgi poole liikumine teeb inimesed õnnelikumaks kui selle saavutamine."[4]

Mezmer on tõepoolest võrrelnud Pankseppa Galileiga, lisades ka emotsionaalse iseloomustuse: "Panksepp on oma vaadetes psühholoogia trendidele, mis ajusse kerglaselt suhtuvad, kordamööda jõhker, ärrituv, lõikav ja sarkastiline. (Teisisõnu, galileilikust vaatepunktist igati hiilgav sell.)"[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Panksepp, J. (2010), The Archaeology of Mind, Neural Origins of Human Emotion, WW Norton & Company.
  • Panksepp J (Ed.) (2004) A Textbook of Biological Psychiatry, New York, Wiley
  • Panksepp, J. (1998). Affective Neuroscience: The Foundations of Human and Animal Emotions. New York: Oxford University Press.
  • Panksepp, J (Ed.) (1996). Advances in Biological Psychiatry, Vol. 2, Greenwich, CT: JAI Press.
  • Panksepp, J (Ed.) (1995). Advances in Biological Psychiatry, Vol. 1, Greenwich, CT: JAI Press.
  • Clynes, M. and Panksepp, J. (Eds.) (1988). Emotions and Psychopathology, New York, Plenum Press.
  • Morgane, J. P., and Panksepp, J. (Eds.). (1981). Handbook of the Hypothalamus: Vol. 4 : Part B. Behavioral Studies of the Hypothalamus. New York: Marcel Dekker, Inc.
  • Morgane, J. P., and Panksepp, J. (Eds.). (1980). Handbook of the Hypothalamus: Vol. 3 : Part A. Behavioral Studies of the Hypothalamus New York: Marcel Dekker, Inc.
  • Morgane, J. P., and Panksepp, J. (Eds.). (1980). Handbook of the Hypothalamus: Vol. 2 : Physiology of the Hypothalamus New York: Marcel Dekker, Inc.
  • Morgane, J. P., and Panksepp, J. (Eds.). (1979). Handbook of the Hypothalamus: Vol. 1 : Anatomy of the Hypothalamus New York: Marcel Dekker, Inc.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]