Iuridicum (hoone)

Allikas: Vikipeedia
Iuridicum
Iuridicum (oktoober 2023)
Üldandmed
Stiil juugend
Liigitus õppehoone
Ehituse algus märts 1911[1]
Ehituse lõpp september 1911[1]
Renoveeritud 1997[2]
Aadress Näituse 20, Tartu
Koordinaadid 58° 22′ 41,8″ N, 26° 42′ 20,7″ E
Projekt ja ehitus
Ehitusinsener Viktor Kessler

Iuridicum (ka Juridicum) on hoone Tartus aadressil Näituse 20.

Hoone ehitati 1911. aastal Rostovtsevi eraülikooli kliinikuks.[3] Eraülikool lõpetas töö 1918. aastal,[4] aastatel 1921–1922 tegutses seal Tartu Sõjaväe haigla[5] ning 1944. aastani Tartu 16. algkool.[6]

Koolihoonena tegutses see ka pärast teist maailmasõda, kui varasemast algkoolist sai Tartu 6. Keskkool ning hiljem 5. Keskkool. Kui see kool kolis 1964. aastal Tammelinna, siis võttis hoones koha sisse venekeelne Tartu 6. kool, mis tegutses seal 1983. aastani.

Hoonet renoveeriti 1994–1997, pärast seda on seal tegutsenud Tartu Ülikooli õigusteaduskond, mis kasutab ka teisel pool tänavat paiknevat Näituse 13a hoonet (ius tähendab ladina keeles õigust).[2]

Ehitis on arvele võetud kultuurimälestisena.[5]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Rostovtsevi eraülikool[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajandi soostusid Tähtvere ja Karlova mõisnikud vabu krunte odavamalt müüma, mis võimaldas juba esimesel kümnendil hoonestada Viljandi (tänapäeval Jaan Tõnissoni), Kastani ja Savi (tänapäeval Näituse) tänava vahele jäävad alad.[7]

1908.–1918. aastal tegutses praeguse Iuridicumi kohal ning aladel selle ümber Tartu eraülikool ehk Rostovtsevi eraülikool, mille matemaatika-füüsika- ja meditsiiniteaduskond andsid haridust mõlemast soost õpilastele.[4] Asutaja Mihhail Rostovtsev ostis Uus-Savi (hiljem Savi, tänapäeval Näituse) tänava krundi Tähtvere mõisnik E. von Wulfilt 1908. aastal. Esmalt projekteeris insener Viktor Kessler krundile (täpsemalt paika, kus tänapäeval on haljasala) puithoone, kus asusid kaks auditooriumi (üks 250-, teine 70-kohaline), raamatukogu, praktikaruum, kantselei, professorite tuba ja muuseum.[3] Teiste allikate kohaselt mahutasid auditooriumid vastavalt 500 ja 150 inimest.[4] Juba 1909. aastal tegi Kessler plaani juurdeehituseks, millega muudeti hoone kahekorruseliseks, laiendati keldriosa ja suurendati ruumide arvu. 1911. aastal ehitati hoovile elektrijaam, misjärel ei pidanud enam õppima-töötama petrooleumlampide valgel.[3]

Hoonet, kus tänapäeval asub Iuridicum, hakati ehitama 1911. aasta märtsis ning see valmis sama aasta septembris. Hoone oli keraamilistest tellistest fassaadiga kirurgia-, terapeutiline ning ämmaemanda-günekoloogiline kliinik. Osakondades oli voodikohti vastavalt 22, 22 ja 21. Kokku leidus hoones tube 58, nende hulgas näiteks külm ja soe hoiuruum, pagaritööstuse tuba, õmbleja korter-tuba, apteek, röntgenikabinet, köök ja söökla 100–150 inimesele ning hambaarsti tehniline kabinet. Õuel paiknes keemiabarakk, mis peagi maha põles.[4][3]

Juba 1911. aasta lõpul alustati Tööstuse (tänapäevase Anna Haava) tänava pool (ilmselt samuti Kessleri projekti järgi) ka viiekorruselise tellistest kliinikuhoone ehitamist.[3] Teiste allikate kohaselt oli ehitis kuuekorruseline ja ehk isegi üks Tartu kõrgemaid.[8] Hooneteansambel aina kasvas, 1914. aastal seisid krundil muu hulgas juba ka anatoomikum, surnukehade hoidmise kuur, pesukoda ja Punase Risti Seltsi laatsaret.[3] Eraülikool oli 1918. aastal sunnitud seoses Saksa okupatsiooniga tegevuse lõpetama. Kuna planeeritud evakueerumine Voroneži ei õnnestunud, kingiti suurem osa varast Tartu ülikoolile, enamik hooneid jäi aga Rostovtsevile.[8]

Esimese maailmasõja lõpust 1992. aasta põlenguni[muuda | muuda lähteteksti]

Vahemikus 1921–1922 kasutati vanemat kliinikuhoonet Tartu Sõjaväe haiglana.[5] Teiste allikate kohaselt paiknes haigla puithoones,[6] on võimalik, et mõlemas ehitises.

1922. aastal kolis puithoonesse Tartu 16. algkool.[6] Keemiatehases Helios toimunud plahvatus purustas 1927. aastal koolimaja aknad.[9]

1944. aastal pommitasid Nõukogude Liidu väed puruks uuema kliinikuhoone.[8] 1944. aasta 1. novembril alustas puit- ja vanemas kliinikuhoones, mis olid tol ajal omavahel ühendatud, 16. algkooli baasil poistekoolina tööd Tartu 6. Keskkool.[10][11] 1953. aastal sai koolist 5. Keskkool ning aasta hiljem asusid seal õppima ka tüdrukud.[11] Kivihoone ülakorrusel paiknesid õpetajate eluruumid ja internaat, hoone taga seisid puukuur, staadion ja varemetes uuem kliinik.[10] Varemed lammutati hiljem ning nende asemele rajati spordiväljak.[3]

Ruumipuuduse tõttu ehitati Tammelinna uus koolimaja, kuhu koliti 1964. aastal. Veel enne kolimist süütasid tulega mänginud lapsed kogemata puukuuri, kuid kivihoone jäi puutumata.[10] Hoonetesse kolis asemele venekeelne Tartu 6. 8-klassiline kool. 1969. aastast kutsuti kooli 13. 8-klassiliseks kooliks ja 1976. aastal sai sellest 13. Keskkool.[11] 1983. aastast jätkus õppetöö Ülejõel ning Näituse tänava majad jäid peaaegu tühjaks. Üksikud üürnikud pidid taluma katusest läbi imbuvat vihmavett.[3]

Puithoonesse plaaniti kolida Tartu ülikooli üld- ja molekulaarpatoloogia instituut,[3] kuid 1984. aastal hävis puithoone tulekahjus. Kivihoonesse asus kõigepealt sanitaar-epidemioloogiajaam, kuid kuna Tartus taastati parasjagu kõrgemat kunstiharidust, anti hoone peagi kunstikateedri tarbeks ülikoolile. Alustati remonti, mis aga katkes 1992. aasta 18. mail toimunud tulekahju tõttu. Varsti varises projekteerimisvea tõttu kokku pööningu vahelagi. Selgus, et ülikool ei saa riigipoolse toetuseta kavatsetud ulatuses maalimist õpetama hakata.[8]

Iuridicum[muuda | muuda lähteteksti]

1990. aastatel kasvas Tartu ülikooli õigusteaduskonna päevaõppe üliõpilaste arv ning peahoone jäi neile kitsaks, mistõttu asuti otsima uusi ruume.[12] Viimati oli oma hoone saanud füüsikaosakond 1982. aastal.[2] Esmalt kaaluti Ülikooli 16 juurdeehitust, mida siiski ei teostatud rahaliste vahendite puuduse tõttu. 1994. aasta detsembris tegi ülikooli juhtkond teaduskonnale ettepaneku võtta kasutusele Näituse 20 hoone. Teaduskonna nõukogu leidis jaanuaris, et kuna hoone auditooriumid ei mahuta 100 üliõpilast, ei lahenda õppetöö sinna kolimine ruumipuudust, lisaks on hoones probleeme ehitusohutusega. Samas toodi välja, et väikesed ruumid sobivad hästi õppetööks rühmades ning võimaldavad parandada õppejõudude ja abipersonali töötingimusi. Ettepanekuga nõustuti eeldusel, et teaduskond saab hoone tervikuna enda käsutusse ja suurte auditooriumide puudus lahendatakse juurdeehitusega.[12]

Hoone Anna Haava tänava poolne külg

Ruumiprobleemi tõstatati korduvalt Eesti valitsuse liikmete ees.[12] Esmalt finantseeris ülikool renoveerimistöid ligi miljoni krooniga.[2][13] 3. septembril 1995 külastas peaminister Tiit Vähi ehitust ning jõuti kokkuleppele, mille kohaselt pidi riik andma miljon krooni hoone soojustamiseks ja 5 miljonit krooni selle renoveerimiseks. Suuremas osas toimus renoveerimine 1994.–1995. aastal, hoonesse viidi ka internetiühendus. 10. mail 1996 eraldas valitsus reservfondist hoone renoveerimiseks esimesed 2 miljonit krooni. Sama aasta septembris ajakirjas Juridica ilmunud artiklis hinnati töötingimusi hoones ebanormaalseteks ning leiti, et välismaiste õigusteadlaste vastuvõtuks puudusid võimalused.[12] Mõnda aega rahapuuduse taha takerdunud restaureerimine lõpetati 1997. aastal.[2] Renoveerimiseks kulus riigieelarvest, valitsuse reservfondist ja ülikooli vahenditest üle 20 miljoni krooni.[13][2]

Kui hoones tehti sisetöid, loobusid Rostovtsevi pärijad varem antud nõusolekust saada kompensatsiooni ning nõudsid maja tagastamist. Seda siiski ei tehtud, kuna leiti, et majale on renoveerimise käigus ehitatud juurde enam, kui vanast majast säilinud oli.[8]

17. oktoobril 1997 lõikasid hoone ümbert lindi läbi Tartu ülikooli rektor Peeter Tulviste ja peaminister Mart Siimann. Tulviste kirjeldas õppehoone kasutuselevõttu õigusriigi uuenemise sümbolina, Siimann seostas õigusteaduskonna töötingimuste arengut Euroopa Liiduga ühinemise ning siinse õigussüsteemi Euroopa Liidu õigusega kooskõlla viimisega.[2]

1998. aasta suvel väljendasid õigusteadlased Peep Pruks, Kalle Merusk ja Raul Narits seisukohta, et uus õppehoone ehk Iuridicumi kasutuselevõtt lõi tänapäeva nõuetele vastava õppe- ja teaduskeskkonna, mida iseloomustavad modernne õppetehnika, värske erialane kirjandus, videoauditoorium, raamatukogu, arvutiklass ning ajakirja Juridica toimetus. Samuti sai hoones rakendada uut, seminaridel ja individuaaltööl põhinevat metoodikat. Ruumipuudus oli aga endiselt terav.[13]

Suurte auditooriumide puuduse lahendamiseks avati 2005. aasta detsembris aadressil Näituse 13a ehk Iuridicumist üle tee uus hoone, mida oli eelnevalt kolm aastat õppetöö tarbeks ümber ehitatud. Niinimetatud Iuridicum II-s asusid raamatukogu ehk teabekeskus, kaks 180 kohaga auditooriumi, arvutiklass, õppejõudude ja doktorantide kabinetid ning videokonverentside pidamiseks sobilik ruum.[14]

Õigusteaduskonnal oli plaan hooned ühendada 7–8 meetri kõrguse õhutunneliga, kuid linnavalitsus ei andnud selleks luba põhjendusel, et tunnel poleks olnud majanduslikult mõttekas ning ei oleks sobinud miljööväärtusliku piirkonna äärele jäävale alale.[15]

2000/2001. õppeaastast on Iuridicumis tegutsenud üliõpilaste õigusbüroo.[16] Samuti paikneb hoones sihtasutus Iuridicum, mis annab välja ajakirju Juridica ja Juridica International, teeb võimalikuks põhiseaduse kommenteeritud veebiväljaannete kasutamise ning osaleb Eesti õigusteadlaste päevade korraldamises.[17]

2008. aastal tehti hoones renoveerimis- ja selle ümber haljastustöid. Keldrikorrusele ehitati harjutuskohtusaal.[18] 2009. aastal lõplikult valminud haljasala kujundas arhitekt Merje Müürisepp.[19]

2010. aastal avati Poola eksiilpresidendi ja Tartu ülikooli vilistlase Władysław Raczkiewiczi mälestustahvel.[20]

Hoones on tegutsenud kohvik. 2010. aastal toimus kohvikus põleng, mille tulemusena sai see tahmakahjustusi.[21]

Negavati konkursi võitnud projekti “Võta kraanist!” raames paigaldati sarnaselt teiste ülikooli õppehoonetega ka Iuridicumi kõrged joogikraanid, mis sobivad veepudeli täitmiseks.[22]

Iuridicumis on mitmel korral olnud valimisjaoskond.[23][24]

2022. aasta sügisest üürib Miina Härma Gümnaasium Näituse 13a ruume.[25] Kuna Näituse 20 majas piisavalt suuri auditooriume pole, toimuvad loengud teistes ülikooli õppehoonetes.[26]

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Kaksikviilud ja varikatusega rõdu

Näituse 20 on juugendstiili motiividega kõrgete fassaadiviiludega L-kujulise põhiplaaniga tellisehitis.[7][1]

Näituse tänava poolset külge liigendavad eenduvad sakmeliste liseenimotiividega külgtiivad, mille peal on keraamiliste kividega kaetud viilkatused. Kõrge soklikorrus on ehitatud tahutud maakivist ning selle aknaid ümbritsevad keraamilistest tellistest raamistused, mis on Näituse tänava poolsel küljel üle krohvitud. Hoone edelakülge kaunistavad plekk-katusega tornid, lõunaküljel paikneb samuti plekiga kaetud mansardkatus.[5] Juugendlikku ilmet tugevdavad veelgi erkeri väljaehitised, kaunistatud rõdud, dekoratiivsed kitsad kolmikaknad ning kaarjas aknasüvend.[3]

Algselt iseloomustas hoonet krohvimata ja võrdlemisi lakooniline puhasvuuk-fassaad, kuid siiski on arvatud, et hoone oli valmimise aegu tänava silmapaistvaim.[7][1] 1990. aastate renoveerimise käigus krohviti hoone kahe-,[5] teiste allikate kohaselt kolmevärviliseks (lillakas, rohekas ja helehall), et rõhutada fassaadide liigendatust.[1] Kultuurimälestiste registris on esile toodud ehitise asümmeetrilist, vertikaaltelge rõhutavat fassaadi.[5]

Hoone interjööri on suures osas muudetud.[1]

1985. aastast pärineva õiendi järgi on hoone kolme ja poole korruseline.[3] Tartu linna kultuuriväärtusega asjade ja mälestiste registri kohaselt on korruseid kolm; akendega keldrit, mis laiub kogu hoone all, korruseks loetud pole.[1] Pärast 1997. aasta renoveerimist kirjutati Tartu Postimehes, et hoonel on keldrikorrus ja neli korrust.[2]

Ka hävinud puitmaja arhitektuuris võis täheldada juugendi sugemeid, kuna see oli vahvärkehitis ühe kaarakna ja rikkalike puitääristega teiste akende ümber. Ajastule olid iseloomulikud veel akende erinev suurus ja tillukesed aknaruudud, samuti ornamentaalne puidust toestik.[3]

1997. aasta 19. märtsil võeti Näituse 20 kultuuriministri määrusega muinsuskaitse alla.[27]

Puitmaja kohal asuval haljasalal on muruplats lillepeenardega.[1] Haljasala kujundanud maastikuarhitekt Merje Müürisepa sõnul ei oleks piisanud vaid murust ja pinkidest, kuna Veeriku linnajaos ei olnud tollal väärtustatud ja läbimõeldud avalikku ruumi, samuti poleks liikuva eluviisiga õigusteaduse õliõpilased ilmselt klassikalist parki lõõgastumiseks kasutama hakanud. Nii seadis ta haljasala eesmärgiks eelkõige hoopis hoone ja koha esteetilise väärtustamise. Iuridicumi hoone projekteerimisel on kasutatud ranget juugendstiili, roostetavast COR-TEN terasest valmistatud peenrad moodustavad aga voolava juugendliku taimornamendi. Veel asuvad haljasalal laiad pingid, jalgrattaparkla, prügimaja ning ala välikohvikule.[19] Hiljem on peenardel kasvatatud ka köögivilju.[28]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Nõmmemaa, Mari (6. aprill 2011). "Näituse 20". Tartu linna kultuuriväärtusega asjade ja mälestiste register. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. veebruar 2023. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Mattson, Toomas (18. oktoober 1997). "Tartu Ülikooli Iuridicum on avatud". Tartu Postimees. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  3. ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 "Ajalooline õiend ja eritingimused 1983" (PDF). Tartu linna sanitaar-epidemioloogiline jaam. 1983. Vaadatud 19. veebruar 2023.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Kalnin, Viktor. "Tartu Eraülikool 1908–1918". Suur, Aili (toim). Mõnda mineviku Tartust: lühiülevaateid Tartu Linnamuuseumi kodu-uurijailt. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 100–116.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 4312 Rostovtsevi eraülikooli hoone kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 19. veebruaril 2023)
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 Kuura, Marko. "Tamme kool algusest tänapäevani" (PDF). Lk 1–4. Vaadatud 19. veebruaril 2023. Allikas, millele autor sõjaväehaiglast kõneledes viitab, pole enam kättesaadav.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Siilivask, Mart (2006). Tartu arhitektuur 1830–1918. Historitsism ja juugend. Arhitektuuriideed ja stiilieeskujud kohalike arhitektide loomingus 19. sajandil ja 20. sajandi algul. Tartu: Rahvusarhiiv. Lk 245, 274. ISBN 9985858425.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Toode, Andres (17. oktoober 1997). "Õigusteaduskonna õppehoone on endine Rostovtsevi eraülikool". Universitas Tartuensis. Lk 4. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  9. ↑ Selleke, E. "Rahvusarhiiv, EFA.197.0.29703. Purunenud akendega 16. Algkooli hoone peale Heliose vabriku plahvatust". Rahvusarhiiv. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 Mikelsaar, Raik-Hiio (2009). Tartu õpetajaid õpilase nägemuses. Tartu. Lk 65, 183. ISBN 9789949187836.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 Pullerits, Heivi; Tõnisson, Urmas; Liim, Allan; Andersen, Andres, toim-d (2005). Tartu: ajalugu ja kultuurilugu. Tartu: Ilmamaa. Lk 241–243. ISBN 9949131529.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 Pruks, Peep (1996). "Tartu Ülikooli õigusteaduskond". Juridica. 4 (9): 479–507.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 Pruks, Peep; Merusk, Kalle; Narits, Raul (1998). "Õigushariduse akrediteerimise õiguslikest alustest ja protsessist Eestis". Juridica. 6 (8): 407–421.
  14. ↑ Sootak, Varje (2. detsember 2005). "luridicum II sai valmis". Universitas Tartuensis. Lk 1. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  15. ↑ Šmutov, Martin (16. märts 2004). "Linnavalitsus keelas õhutunneli ehitamise". Postimees. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  16. ↑ "Üliõpilaste õigusbüroo". Tartu ülikooli õigusteaduskond. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  17. ↑ "Sihtasutus Iuridicum". Iuridicum. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  18. ↑ Kurm, Kristina; Volmer, Karin, toim-d (2009). "Tartu ülikooli aastaaruanne 2008". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. veebruar 2023. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  19. ↑ 19,0 19,1 Kimmel, Tõnis; Müürisepp, Merje (2009). "Tartu ülikooli Iuridicumi krundi kujundus". ÕU (1): 47–48.
  20. ↑ Tuisk, Mehis (10. veebruar 2010). "Poola eksiilpresident saab Iuridicumi mälestustahvli". Tartu ülikooli õigusteaduskond. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  21. ↑ Loonet, Teelemari (1. oktoober 2010). "Tartu Ülikooli õppehoone kohvikus oli põleng". Tartu Postimees. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  22. ↑ Merisalu, Merilyn (oktoober 2015). "Õppehooned saavad novembris kõrged veekraanid". Universitas Tartuensis (9).
  23. ↑ Mets, Risto (18. oktoober 2009). "Populaarsemad jaoskonnad asuvad Lõunakeskuses ja Iuridicumis". Tartu Postimees. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  24. ↑ Keian, Allan (16. august 2002). "Tartu määras linna valimisjaoskondade asukohad". Postimees. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  25. ↑ Saar, Jüri (12. september 2022). "Härma gümnaasiumi ruumipuuduse lahendab juristide õppehoone". Tartu Postimees. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  26. ↑ Kikas, Karmen (21. oktoober 2022). "Ühe õppehooneta jäänud juuratudengeid vaevab ruumipuudus". Tartu Postimees. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  27. ↑ Kultuurimälestiseks tunnistamine. Kultuuriministri 19. märtsi 1997. a. määrus nr. 7 – RTL 1997, 65, 359.
  28. ↑ Saarmann, Mati (21.05.2013). "FOTOD ja VIDEO: Inglismaal asub söödav linnake. Kas see oleks ka Eestis teostatav?". Maaleht. Vaadatud 19.02.2023.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Valdkonnad
Humanitaarteadused
ja kunstid
Sotsiaalteadused
Meditsiiniteadused
Loodus- ja
täppisteadused
Asutused ja
tugiüksused
Hooned
Juhtimine
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Iuridicum_(hoone)&oldid=6631743"