Aleksander Kaelas (filosoof)

Aleksander Kaelas (21. oktoober 1880 Karksi kihelkond – 19. aprill 1920 Irkutsk) oli eesti kiriku- ja ühiskonnategelane, filosoof ja esimene eesti kutseline psühholoog.

Elulugu

Kaelas sündis Karksi kihelkonnas ja elas lapsepõlves Mõniste vallas Võrumaal, kuhu tema isa, põllumees Annus (Anani) Kailas oli koos perega kolinud.

Omandanud alghariduse kohalikus kihelkonnakoolis, suunati ta andeka õpilasena edasi Riia Vaimulikku Kooli, mille lõpetamise järel jätkus haridustee õigeusklikus Riia Vaimulikus Seminaris.

Lõpetanud Riia seminari 1901. aastal, õppis Aleksander Ananjevitš Kaelas edasi Moskva Vaimulikus Akadeemias, mille lõpetas 1905. Aastatel 1906–1908 oli ta Kalugas vaimuliku seminari õpetaja.

Aastatel 1908–1911 õppis ta Moskva ülikooli filosoofiateaduskonnas, pärast selle edukat lõpetamist töötas ta Moskvas sama ülikooli psühholoogiainstituudis algul assistendina; seejärel oli ta 1914–1919 Moskva ülikooli filosoofia eradotsent ja 1919–1920 Moskva ülikooli professor. Ta oli Georgi Tšelpanovi (Moskva ülikooli professor, vene eksperimentaalpsühholoogia rajajaid) õpilane ja kaastöötaja, täiendas end Leipzigi ülikoolis professor Wilhelm Wundti juures.

Kaelase näol on tegemist Eesti esimese kutselise psühholoogiga, kes uuris peamiselt emotsioone ja avaldas selle kohta kaks olulist tööd: "Emotsioonide arengu küsimusest" (1916) ja "Emotsioonide olemuse ja väljendumise küsimusest" (1918). Kaelase meelest ei määra emotsioone aistingud (neid on pidanud määravaks Wilhelm Wundt) ega perifeersed füsioloogilised protsessid (William James; Carl Lange; Jamesi-Lange emotsioonide teooria), vaid motivatsiooniprotsessid, eriti motiivide omavahelise tasakaalu aste.

1918/1919. aastavahetusel külastas ta Eestit, tundes sügavat huvi äsja iseseisvunud riigi kirikuelu vastu ja ilmutades valmisolekut seoses muutunud poliitiliste oludega kodumaale tagasi pöörduda. Seda arvesse võttes valis Eesti õigeusu koguduste esimene täiskogu 21. märtsil 1919 Kaelase esimeseks Tallinna ja kogu Eesti piiskopiks. Samal aastal valiti ta ka Tartu Ülikooli filosoofiaprofessori kandidaadiks ning psühholoogiaprofessoriks. Kummaski ametis tal oma enneaegse surma tõttu töötada ei õnnestunud; ka jäi tal piiskopipühitsus saamata.

Aastatel 1918–1920 elas ja töötas Kaelas enamuse ajast Siberis jt endise Vene Impeeriumi piirkondades, mis olid puhkenud kodusõja käigus läinud valgekaartlike vägede kontrolli alla.

Ta oli 1919–1920 Irkutski ülikooli dotsent ja lühikest aega psühholoogia professor.

Septembris 1919 valiti Kaelas Eesti Rahvusliku Komitee Irkutski osakonna esimeheks.

Detsembris 1919 määras Eesti Vabariigi saatkond Londonis professor Kaelase diplomaatiliseks esindajaks (chargé d'affaires) asukohaga Irkutskis, Siberis. Selles ametis olles osales ta Eesti Siberi Kontroll-Opteerimise Komisjoni esinduse loomises Irkutskis ja aitas esimestel tegevuskuudel jõudumööda koordineerida selle komisjoni tööd eestlaste opteerimisel.

1920. aasta varakevadel oli ta tegemas viimaseid ettevalmistusi Eestisse kolimiseks, kuid paraku jäi ta ägeneva tuberkuloosi tagajärjel voodihaigeks ja suri sama aasta aprillis Irkutskis sünnimaale tagasi jõudmata.

Ta oli tuntud ka venekeelse õigeusu kirjanduse tõlkijana eesti keelde.

Töid

• "К вопросу о генезисе эмоций. Статьи по философии и психологии" (Moskva, 1916)
• "О воле воспитания. Психология детей" (Moskva, 1917)
• "К вопросу о природе и выражении эмоций (анализ трехмерной теории чувствования Вундта)". – Психологическое обозрение 1, 1918

Kasutatud allikad

• Igavene mälestus: Professor A. Kaelase surmapäeval // Usk ja Elu, nr. 5, 30. aprill 1936, lk 75–76
• Konstantin Ramul, "Professor Aleksander Kaelas" – Eesti Kirjandus 1921, nr 2, lk 54–61; loetav ka Rahvusraamatukogu andmebaasis DIGAR