Emil Kraepelin

Allikas: Vikipeedia
Emil Kraepelin u 1886.

Emil Kraepelin (15. veebruar 1856 Neustrelitz7. oktoober 1926 München) oli saksa psühhiaater. H. J. Eysenck'i "Psühholoogia entsüklopeedia" järgi peetakse teda kaasaegse ja teadusliku psühhiaatria, psühhofarmakoloogia ning psühhiaatrilise geneetika rajajaks. Samuti oli Kraepelin eugeenika ning rassilise hügieenid pooldaja.[1]

Ta oli psühhiaatria professor Tartu Ülikoolis aastail 1886–1891 ning teda loetakse ka esimese Tartu eksperimentaalpsühholoogia labori rajajaks.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Emil Kraepelini (täisnimega: Emil Wilhelm Magnus Georg Kraepelin) sündis muusikalise taustaga perekonda. Ta sündis 15. veebruaril 1856 Neustrelitzis Mecklenburg-Strelitzi (Saksamaa) ligidal. Oli abielus Ina Schwabega, peres oli neli tütart ja kaks poega. Emili isa Karl Wilheim oli endine ooperilaulja ja muusikaõpetaja.[2] Bioloogiat tutvustas esimesena Emilile ta vend Karl, kes oli temast kümme aastat vanem ning hiljem hamburgi zoloogia muuseumi direktor.[3] Kraepelinil oli kaheksa last, kellest kaks pojad ja kuus tütart.[4]

Tegi ühena esimestest teadustöid sellistes valdkondades nagu neuropsühhiaatria, neuropsühholoogia ja psühhofarmakoloogia. Ameerika psühhiaatrite liidu välja töötatud DSM (tänapäevane psüühikahäirete klassifikatsioon) ning Maailma Terviseorganisatsiooni poolt välja töötatud ICD põhinevad Kraepelini kirjeldatud süsteemil. Kraepelin uskus, et psüühikahäired põhinevad bioloogilisel ja geneetilisel talitlushäirel.

Haridus ja karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Kraepelin alustas arstiõpinguid 18.aastaselt Lepipzigis ja Würzburgis Saksamaal. Lepizigis studeeris neuropatoloogiat Paul Flechingi juures ning eksperimentaalpsühholoogiat Wilhelm Wundti juures. Viimasest sai Kraepeli õpetaja ning just Wundt'i teooriad inspireerisid Kraepelini elukestvat huvi eksperimentaalpsühholoogia vastu.

Oma 1883. aastal ilmunud kliinilise psühhiaatri käsitluses, millest sai "Psühhiaatria piibel", väitis Kraepelin, et psühhiaatria on meditsiini filiaal ning seda tuleks uurida vaatluse ja eksperimenteerimise teel nagu teistes loodusteadustes. Ta kutsus üles otsima vaimuhaigustes füüsilisi põhjusi ning just siis (1883) sai alguse tänapäevase, kaasaegse psüühikahäirete klassifitseerimise süsteem. Kraepelin ettepanek, et uurides patsiendi ajalugu ja tehes kindlaks konkreetsed haigused, arvestades individuaalsete erinevuste isikupära ja patsiendi vanust võib prognoosida haiguse ilmnemist ning vaimuhaiguse progresseerumist.

  • 1878 – M.D. (doktorikraad kehaliste haiguste osast psüühikahäirete tekkimisel) Würzburgi Ülikoolis. Töötas arstina Leipzigi, Müncheni ülikoolide psühhiaatriakliinikutes ning Leibuse ja Dresdeni psühhiaatria-asutustes. Täiendas oma teadmisi neuroteadustes mitmetes Saksamaa koolides.
  • 1878 - 1882 töötas Bernhard von Guddeni all Müncheni ülikoolis[4]
  • 1882 – siirdus Wilhelm Wundti (1832–1920) juurde Leipzigisse täiendama end eksperimentaalpsühholoogias. On suitsetamise ja alkoholi vastane, tema uurimistööd puudutavad ravimite, alkoholi ja väsimuse psühholoogilist toimet. Töötas ka Willhelm Heinrich Erb'i neuroloogia kliinikus.
  • 1883 – avaldas oma peamise töö Leipzigis Compendium der Psychiatrie (kliinilise psühhiaatria käsitlus), millest kasvas välja psühhiaatria Piibel – Lehrbuch der Psychiatrie (ilmunud 1887, 1893, 1896, 1927). Viimane trükk, mis ilmus 1927.aastal oli 10x mahukam, kui esimene.[5]
  • 1884 – sai temast vanemarst Lebuses, Preisi provintsis ning ja järgmisel aastal nimetati ta direktoriks Dresdenis, Treatment and Nursing Institute.
  • 1886–1891 Töötas Tartu ülikooli psühhiaatriaprofessorina, lõi alguse Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia laborile. [4]
  • 1891–1903 Heidelbergi Ülikooli psühhiaatriakliiniku juhataja. Alates 1902. aastast teeb koostööd Alois Alzheimeriga (1864-1915), kellega koos identifitseeriti Alzheimeri tõbi.
  • 1892 – avaldatud monograafias “Ueber die Beeinflussung einfacher psychischer Vorgänge durch einige Arzeimittel” esitas rikkaliku materjaliga kontseptsiooni farmakonide süsteemsest toimest inimese psüühilistesse ja motoorsetesse funktsioonidesse.
  • 1903–1922 Müncheni Ülikooli kliinilise psühhiaatria professor, psühhiaatriakliiniku juhataja.
  • 1908 valiti Kraepelin Rootsi Kuningliku teaduste akadeemia liikmeks
  • 1917 – avati Kraepelini eestvedamisel Saksamaal psühhiaatria instituut – esimene selletaoline maailmas
  • 1922–1926 Saksamaal Psühhiaatria Instituudi direktor peale ülikoolist emeriteerumist

Dementia praecox ja maniakaalne depressioon[muuda | muuda lähteteksti]

Kraepelini omistatakse psühhooosi kahe erineva vormi eristamist (tuntakse ka kui Kraepelini dihhotoomia): 

  • Maniakaalne depressioon - tänapäeval vaadatakse antud klassifikatsiooni kui tervet hulka meeleoluhäireid, mille hulka kuulub ka depressioon ning bipolaarne häire
  • Dementia praecox  - tänapäevane klassifikatsioon tunneb seda häiret skisofreenia nime all.

Lähtudes oma pika-ajalisest uurimuses arendas Kraepelin välja dementia praecoxi kontseptsiooni, mille ta defineeris kui „kummaline lihtsa vaimse nõrkuse konditsiooni sub-akuutne areng noores eas“. Selle esmakordsel kirjeldamisel (1893) oma psühhiaatriaõpikus „Lehrbuch der Psychiatrie“, kategoriseeris ta selle eraldiseisvalt degeneratiivsete häirete gruppi. Sinna kuulusid toona katatoonia ning dementia paranoides. Sellel ajastul kattus kirjeldus suuresti Ewald Hecker’i hebrefeeriaga. Kraepelini õpiku kuuendas väljalaskes (1899) on kõik kolm tüüpi (katatoonia, paranoides, hebrefeeria) paigutatud sama haiguse, dementia praecox, erinevate väljendumisvormide alla. [6]

Üks põhilisi printsiipe Kraeplini meetodis oli asjaolu, et kõik võimalikud sümptomid võivad esineda mistahes häires. Näiteks pole selle süsteemi järgi olemas sümptomit, mis ei saaks esineda maniakaalse depressiooni puhul. See mis iga haiguse sümptomaatikat eristab pole mitte üks sümptom vaid sümptomite esinemise muster. Seega on Kraepelini meetodi puhul tegemist mustri tuvastamise süsteemiga, mitte levinud sümptomite grupeerimisega. [7]

Kraepelin demonstreeris samuti, et spetsiifilised mustrid nimetatud haiguste geneetikas ennustavad nende kulgu ja lõpptulemit. Selle all mõtles Kraepelin, et skisofreeniku sugulaste seas on rohkem nimetatud haiguse kandjaid kui seda on üldpopulatsioonis. Sama kehtib ka maniakaalse depressiooni all kannatava inimese sugulaste kohta.

Samuti nägi Kraepelin mustreid haiguste kulgemises. Ta uskus, et dementia praecox põhjustab vaimse funktsioneerimise pidevat ning pöördumatut vähenemist. Sealjuures maniakaal-depressiivsed patsiendid kogevat haigust, mis oli mööduv, tähendades et patsiendid olid sümptomaatikast akuutsete episoodide vahel vabad. Nende ideede najal otsustaski Kraepelin tänapäevaselt skisofreenia nime all tuntavat haigust hakata kutsuma dementia praecox’iks. Siin kontekstis tähendas dementia pöördumatut vaimset nõrgenemist. Hilisemalt selgus, et dementia praecox ei omanud ilmtingimata mentaalse võimekuse pideva vähenemise komponenti ning seega nimetati hiljem Eugen Bleueri poolt skisofreeniaks.

Teooria sügavusest hoolimata pühendas Kraepelin väga vähe lehekülgi kõne all olevate haiguste etioloogia üle arutamisele. Sellest hoolimata, alates aastast 1896 kuni oma surmani (1926) hoidis Kraepelin uskumust, et mõlemad haigused (eriti dementia praecox) saavad ühel päeval kinnitust olema mingisuguse süsteemse „kogu keha“ haiguse osa. Kraepelin uskus, et antud haigus on seotud ainevahetusega, mõjutades mitmeid organeid ning närve ning seeläbi ka lõpuks aju. [8]

Alzheimeri tõve avastamine[muuda | muuda lähteteksti]

Olles Alios Alzheimer'i kolleeg, oli Kraepelin Alzheimeri tõve kaasavastajaks ning Kraepelini laboratoorium avastas just haiguse psühholoogilise baasi.

Töö Tartu Ülikoolis[muuda | muuda lähteteksti]

H. Emminghausi soovitusel ning Saksamaa mitme tuntud spetsialisti toetusel valiti Tartu ülikooli närvi- ja vaimuhaiguste kliiniku uueks juhatajaks ning professoriks Emil Kraepelin. Kraepelin saabus Tartusse 1886. aastal, olles 30-aastane. Töö Tartu ülikoolis vältas viis aastat (23. august 1886 - 21. märts 1891). Oma värskelt valitud professori inauguratsiooniloengus ülikooli aulas 6. septembril 1886 esitas Kraepelin psüühikahäirete ravi ning uurimise uuemaid seisukohti. Muuhulgas rõhutas Kraepelin ka eksperimentaalpsühholoogia kasutamist kliinilises psühhiaatrias, seda pidas Kraepelin teadusliku psühhiaatria üheks põhiliseks edasiviivaks jõuks.

Autahvel Emil Kraepelinile nüüdses Näituse 2 õppehoones
Autahvel Emil Kraepelinile nüüdses Näituse 2 õppehoones

Kraepelini tööaja alguses 1886. alustati ka Tartus uue anatoomikumi ehitamist. Sinna rajas Kraepelin oma eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi, mida võib ka lugeda teadusliku psühholoogia alguseks Eestis. Lisaks loengutele ja teadustööle Tartu Ülikoolis, oli Kraepelin ka ülikooli 80-voodikohaga psühhiaatriakliiniku juhataja. Haiglas hakkas Kraepelin uurima ja salvestama üksikasjalikult patsiendi kliinilist ajalugu. Kraepelin õppis ära eesti keele, kuid ikkagi pidas ta oma keeleoskust väheseks ning pidas seda takistuseks suhtlemisel patsientidega.

Psühhiaatriakliinikus töötades rakendas Kraepelin haigete uurimisel ja ravis eksperimentaalpsühholoogilisi meetodeid. Kraepelini meetodid olid Tartu psühhhiaatria haiglale mõjusad, ses lisaks uute meetodite kasutusele võtuga kasvas ka haigla patsientide arv 118 patsiendilt (1886) 189 patsiendini (1890). [9]

Tänu temale said psühholoogiast huvitatud üilõpilased tutvuda eksperimentaalpsühholoogia meetodite ja saavutustega, mida Kraepelin oli ise õppinud Lepizigis Wundti juhendamisel.
1887. aastal hakkas ta Tartu Ülikoolis tegema eksperimentaalpsühholoogia katseid, uurides taju, väsimust, und, sõnaassotsiatsioone ja farmakonide mõju psüühikale. Kasutas assotsiatsioonikatseid psüühiliselt haigete uurimisel ning leidis, et haigete vastuseid iseloomustas sõnavara kitsus, vastuste stereotüüpsus ja mõttetus. Katsed leidsid aset värskelt avatud uue anatoomikumi eksperimentaalpsühholoogia laboris.

Kraepelini assistent H. Dehio viis läbi ka esimese uurimuse vaimuhaiguste esinemise sagedustest Eesti ja Liivimaa kubermangudes. Nimetatud uurimusest ilmnes, et Liivimaa ja Eestimaa kubermangudes on vastavalt iga 241 ja 230 elaniku kohta üks raskekujuline haige.

Peale Tartu Ülikoolist lahkumist 1891 aastal töötas Kraepelin edasi Heidelbergis jätkates tööd kliinilises ning farmakoloogilises vallas. Aastal 1903 sai Kraepelinist Müncheni ülikooli kliinilise psühhiaatria professor.

Psühholoogilistele probleemidele pühendatud Kraepelini juhendatud dissertatsioonid Tartu Ülikoolis[muuda | muuda lähteteksti]

Kõik väitekirjad olid esitatud saksa keeles.
  • Kofeiini ja tee psüühiliste protsesside kestusele avalduva suhtelise mõju uurimine (K.K. Dehio, 1887);
  • Individuaalsete erinevuste psühholoogia eksperimentaalsed uuringud (A. Oehrn, 1889);
  • Ajameele eksperimentaalsed uurimused (M. Eijner, 1889);
  • Käe liikumise abil ruumi hindamise katsed (M. Falk, 1890);
  • Võrkkesta abil ruumi tajumise psühhofüüsiliste meetodite eksperimentaalne kontrollimine (C. Higier, 1890);
  • Uurimused une sügavuse kohta (E. Michelson, 1891, Untersuchungen über die Tiefe des Schlafes)

Kraepelin lahkus Tartu Ülikoolist seoses venestamise algusega.

Mõju ja tähtsus ajaloos[muuda | muuda lähteteksti]

Kraepelini suur panus skisofreenia ning maniakaalse depressiooni klassifitseerimises pole eriti hästi teada üldpopulatsioonile. Samuti ei omanud tema töö nii suurt kirjanduslikku väärtust ega ka pragmaatilist jõudu nagu Freudil. See põhjustas asjaolu, et Kraepelini tekste loetakse ja loeti suhteliselt vähe väljaspool akadeemilisi ringkondasid. Kraepelini panus jäi samuti 20. sajandi jooksul küllaltki palju varju Freudi etioloogiliste teooriate tõttu. Sellest hoolimata domineerivad mitmed Kraepelini vaadete edasiarendused nüüd psühhiaatriauuringuid ning akadeemilist psühhiaatriat. Tema fundamentaasled teooriad psühhiaatriliste diagnooside tarvis on nüüd aluseks põhiliste diagnostika süsteemidele psühhiaatrias. Nendeks on Ameerika psühhiaatrite liidu poolt välja töödatud DSM ning Maailma Terviseorganisatsiooni ICD süsteem. Sellele lisaks oli Kraepelin esimene, kes demonstreeris, et sarnaselt somaatiliste haigustega, on ka vaimsetel haigustel oma kindel kulg. [10] [11]

Kraepelini on kirjeldatud kui "teaduslikku mänedžeri". Seda põhjusel, et ta töötas välja suureplaanilise, kliiniliselt orienteeritud epidemoloogilise uurimisprogrammi. Selle programmi vältel märkis ta üles kliinilist informatsiooni väga mitmetest allikatest ning võrgustikest. Kraepelin oli kõrgete kliiniliste standardite poolt info kogumises kasutades ekspertanalüüsi individuaalsete juhtumite kaupa. Sellest hoolimata kasutas ta ka vaatlustulemusi ametnikelt, kes polnud psühhiaatrias treenitud.

Kraepelini kirjutatud õpikud ei sisalda detailseid juhtumikirjeldusi vaid pigem kokkupandud mosaiiklikke kirjeldusi tüüpilistest patsientide käitumistest ning väljaütlemistest. [12]

Kraepelin tõi esmakordselt psühhiaatriasse sümptomite, sündroomide ja haiguste diferentseerimise haigusnähtude avaldumise erinevate tasanditena. Süstematiseeris psühhopatoloogilised sündroomid, tuginedes üldpatoloogia põhimõtetele. Oluline uuendus oli tema originaalne käsitlus psühhooside süstemaatikast.

Välislingid. Allikad[muuda | muuda lähteteksti]