Emil Kraepelin

Allikas: Vikipeedia
Emil Kraepelin, u 1886

Emil Kraepelin (15. veebruar 1856 Neustrelitz7. oktoober 1926 München) oli saksa psühhiaater. H. J. Eysencki "Psühholoogia entsüklopeedia" järgi peetakse teda kaasaegse ja teadusliku psühhiaatria, psühhofarmakoloogia ning psühhiaatrilise geneetika rajajaks. Kraepelin oli ka eugeenika ja rassilise hügieeni pooldaja.[1]

Ta oli psühhiaatria professor Tartu Ülikoolis aastail 1886–1891 ning teda loetakse ka esimese Tartu eksperimentaalpsühholoogia labori rajajaks.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Emil Kraepelini (täisnimega Emil Wilhelm Magnus Georg Kraepelin) sündis muusikalise taustaga perekonda. Ta sündis 15. veebruaril 1856 Neustrelitzis Mecklenburg-Strelitzi (Saksamaa) ligidal. Oli abielus Ina Schwabega, peres oli neli tütart ja kaks poega. Emili isa Karl Wilheim oli endine ooperilaulja ja muusikaõpetaja.[2] Bioloogiat tutvustas esimesena Emilile ta vend Karl, kes oli temast kümme aastat vanem ning hiljem hamburgi zoloogia muuseumi direktor.[3] Kraepelinil oli kaheksa last – kaks poega ja kuus tütart.[4]

Tegi ühena esimestest teadustöid sellistes valdkondades nagu neuropsühhiaatria, neuropsühholoogia ja psühhofarmakoloogia. Ameerika psühhiaatrite liidu välja töötatud DSM (tänapäevane psüühikahäirete klassifikatsioon) ning Maailma Terviseorganisatsiooni poolt välja töötatud ICD põhinevad Kraepelini kirjeldatud süsteemil. Kraepelin uskus, et psüühikahäired põhinevad bioloogilisel ja geneetilisel talitlushäirel.

Haridus ja karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Kraepelin alustas arstiõpinguid 18-aastaselt Lepipzigis ja Würzburgis Saksamaal. Lepizigis studeeris neuropatoloogiat Paul Flechingi juures ning eksperimentaalpsühholoogiat Wilhelm Wundti juures. Viimasest sai Kraepeli õpetaja ning just Wundti teooriad inspireerisid Kraepelini elukestvat huvi eksperimentaalpsühholoogia vastu.

Oma 1883. aastal ilmunud kliinilise psühhiaatri käsitluses, millest sai "Psühhiaatria piibel", väitis Kraepelin, et psühhiaatria on meditsiini filiaal ning seda tuleks uurida vaatluse ja eksperimenteerimise teel nagu teistes loodusteadustes. Ta kutsus üles otsima vaimuhaigustes füüsilisi põhjusi ning just siis (1883) sai alguse tänapäevase, kaasaegse psüühikahäirete klassifitseerimise süsteem. Kraepelini ettepanek, et uurides patsiendi ajalugu ja tehes kindlaks konkreetsed haigused, arvestades individuaalsete erinevuste isikupära ja patsiendi vanust võib prognoosida haiguse ilmnemist ning vaimuhaiguse progresseerumist.

  • 1878 – M.D. (doktorikraad kehaliste haiguste osast psüühikahäirete tekkimisel) Würzburgi Ülikoolis. Töötas arstina Leipzigi, Müncheni ülikoolide psühhiaatriakliinikutes ning Leibuse ja Dresdeni psühhiaatria-asutustes. Täiendas oma teadmisi neuroteadustes mitmes Saksamaa koolis.
  • 1878 – 1882 töötas Bernhard von Guddeni all Müncheni ülikoolis[4]
  • 1882 – siirdus Wilhelm Wundti (1832–1920) juurde Leipzigisse täiendama end eksperimentaalpsühholoogias. On suitsetamise ja alkoholi vastane, tema uurimistööd puudutavad ravimite, alkoholi ja väsimuse psühholoogilist toimet. Töötas ka Willhelm Heinrich Erb'i neuroloogia kliinikus.
  • 1883 – avaldas oma peamise töö Leipzigis Compendium der Psychiatrie (kliinilise psühhiaatria käsitlus), millest kasvas välja psühhiaatria Piibel – Lehrbuch der Psychiatrie (ilmunud 1887, 1893, 1896, 1927). Viimane trükk, mis ilmus 1927. aastal, oli 10 korda mahukam kui esimene.[5]
  • 1884 – sai temast vanemarst Lebuses, Preisi provintsis ning ja järgmisel aastal nimetati ta direktoriks Dresdenis, Treatment and Nursing Institute.
  • 1886–1891 Töötas Tartu ülikooli psühhiaatriaprofessorina, lõi alguse Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia laborile. [4]
  • 1891–1903 Heidelbergi Ülikooli psühhiaatriakliiniku juhataja. Alates 1902. aastast teeb koostööd Alois Alzheimeriga (1864–1915), kellega koos identifitseeriti Alzheimeri tõbi.
  • 1892 – avaldatud monograafias “Ueber die Beeinflussung einfacher psychischer Vorgänge durch einige Arzeimittel” esitas rikkaliku materjaliga kontseptsiooni farmakonide süsteemsest toimest inimese psüühilistesse ja motoorsetesse funktsioonidesse.
  • 1903–1922 Müncheni Ülikooli kliinilise psühhiaatria professor, psühhiaatriakliiniku juhataja.
  • 1908 valiti Kraepelin Rootsi Kuningliku teaduste akadeemia liikmeks
  • 1917 – avati Kraepelini eestvedamisel Saksamaal psühhiaatria instituut – esimene selletaoline maailmas
  • 1922–1926 Saksamaal Psühhiaatria Instituudi direktor pärast ülikoolist emeriteerumist

Dementia praecox ja maniakaalne depressioon[muuda | muuda lähteteksti]

Kraepelinile omistatakse psühhooosi kahe vormi eristamist (seda tuntakse ka Kraepelini dihhotoomiana): 

  • maniakaalne depressioon – tänapäeval käsitletakse seda klassifikatsiooni kui tervet hulka meeleoluhäireid, mille hulka kuuluvad ka depressioon ja bipolaarne häire;
  • Dementia praecox – tänapäevases klassifikatsioonis nimetatakse seda häiret skisofreeniaks.

Lähtudes oma pikaajalisest uurimusest, arendas Kraepelin välja dementia praecox'i kontseptsiooni, mille ta defineeris kui „kummalist lihtsa vaimse nõrkuse konditsiooni sub-akuutset arengut noores eas“. Selle esmakordsel kirjeldamisel (1893) oma psühhiaatriaõpikus „Lehrbuch der Psychiatrie“ kategoriseeris ta selle eraldi degeneratiivsete häirete gruppi. Sinna kuulusid toona katatoonia ja dementia paranoides. Sel ajastul kattus kirjeldus suuresti Ewald Heckeri hebrefeeriaga. Kraepelini õpiku kuuendas väljaandes (1899) on kõik kolm tüüpi (katatoonia, paranoides, hebrefeeria) paigutatud sama haiguse, dementia praecox'i erinevate väljendusvormide alla. [6]

Üks põhilisi printsiipe Kraeplini meetodis oli asjaolu, et kõik võimalikud sümptomid võivad esineda mistahes häires. Näiteks pole selle süsteemi järgi olemas sümptomit, mis ei saaks esineda maniakaalse depressiooni puhul. See mis iga haiguse sümptomaatikat eristab pole mitte üks sümptom vaid sümptomite esinemise muster. Seega on Kraepelini meetodi puhul tegemist mustri tuvastamise süsteemiga, mitte levinud sümptomite grupeerimisega. [7]

Kraepelin demonstreeris samuti, et spetsiifilised mustrid nimetatud haiguste geneetikas ennustavad nende kulgu ja lõpptulemit. Selle all mõtles Kraepelin, et skisofreeniku sugulaste seas on rohkem nimetatud haiguse kandjaid kui seda on üldpopulatsioonis. Sama kehtib ka maniakaalse depressiooni all kannatava inimese sugulaste kohta.

Samuti nägi Kraepelin mustreid haiguste kulgemises. Ta uskus, et dementia praecox põhjustab vaimse talitluse pidevat ja pöördumatut vähenemist. Sealjuures maniakaal-depressiivsed patsiendid kogevat haigust, mis on mööduv, tähendades, et patsiendid olid sümptomaatikast akuutsete episoodide vahel vabad. Nende ideede najal otsustaski Kraepelin tänapäeval skisofreeniana tuntud haigust hakata kutsuma dementia praecox'iks. Selles kontekstis tähendas dementia pöördumatut vaimset nõrgenemist. Hiljem selgus, et dementia praecox ei omanud ilmtingimata mentaalse võimekuse pideva vähenemise komponenti, ning seepärast nimetas Eugen Bleuer selle skisofreeniaks.

Teooria sügavusest hoolimata pühendas Kraepelin väga vähe lehekülgi kõnealuste haiguste etioloogia üle arutlemisele. Sellest hoolimata, alates aastast 1896 kuni oma surmani (1926) uskus Kraepelin, et kunagi saab kinnitust tema teooria, et mõlemad haigused (eriti dementia praecox) on mingisuguse süsteemse „kogu keha“ haiguse osa. Kraepelin uskus, et see haigus on seotud ainevahetusega, mõjutades mitmeid organeid ja närve ning seeläbi lõpuks ka aju. [8]

Alzheimeri tõve avastamine[muuda | muuda lähteteksti]

Olles Alios Alzheimeri kolleeg, oli Kraepelin Alzheimeri tõve kaasavastajaks ning Kraepelini laboratoorium avastas just haiguse psühholoogilise baasi.

Töö Tartu Ülikoolis[muuda | muuda lähteteksti]

H. Emminghausi soovitusel ja Saksamaa mitme tuntud spetsialisti toetusel valiti Tartu ülikooli närvi- ja vaimuhaiguste kliiniku uueks juhatajaks ning professoriks Emil Kraepelin. Kraepelin saabus Tartusse 1886. aastal, olles 30-aastane. Töö Tartu ülikoolis vältas viis aastat (23. augustist 1886 kuni 21. märtsini 1891). Värskelt valitud professorina esitas ta 6. septembril 1886 oma inauguratsiooniloengus ülikooli aulas psüühikahäirete ravi ja uurimise uuemaid seisukohti. Muuhulgas rõhutas Kraepelin ka eksperimentaalpsühholoogia kasutamist kliinilises psühhiaatrias, seda pidas Kraepelin teadusliku psühhiaatria üheks põhiliseks edasiviivaks jõuks.

Autahvel Emil Kraepelinile nüüdses Näituse 2 õppehoones
Autahvel Emil Kraepelinile nüüdses Näituse 2 õppehoones

Kraepelini professuuri alguses 1886. aastal alustati Tartus ka uue anatoomikumi ehitamist. Sinna rajas Kraepelin oma eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi, mida võib ka lugeda teadusliku psühholoogia alguseks Eestis. Lisaks loengutele ja teadustööle Tartu Ülikoolis oli Kraepelin ka ülikooli 80-voodikohaga psühhiaatriakliiniku juhataja. Haiglas hakkas Kraepelin uurima ja üksikasjalikult registreerima patsientide kliinilist ajalugu. Kraepelin õppis ära eesti keele, kuid ikkagi hindas ta oma keeleoskust väheseks ning pidas seda takistuseks suhtlemisel patsientidega.

Psühhiaatriakliinikus töötades rakendas Kraepelin haigete uurimisel ja ravis eksperimentaalpsühholoogilisi meetodeid. Kraepelini meetodid olid Tartu psühhhiaatria haiglale mõjusad, sest koos uute meetodite kasutuselevõtuga kasvas ka haigla patsientide arv 118 patsiendilt (1886) 189 patsiendini (1890). [9]

Tänu temale said psühholoogiast huvitatud üliõpilased tutvuda eksperimentaalpsühholoogia meetodite ja saavutustega, mida Kraepelin oli ise õppinud Leipzigis Wundti juhendamisel.
1887. aastal hakkas ta Tartu Ülikoolis tegema eksperimentaalpsühholoogia katseid, uurides taju, väsimust, und, sõnaassotsiatsioone ja farmakonide mõju psüühikale. Kasutas assotsiatsioonikatseid psüühiliselt haigete uurimisel ning leidis, et haigete vastuseid iseloomustas sõnavara piiratus, vastuste stereotüüpsus ja mõttetus. Katsed leidsid aset värskelt avatud uue anatoomikumi eksperimentaalpsühholoogia laboris.

Kraepelini assistent H. Dehio tegi ka esimese uurimistöö vaimuhaiguste esinemise sagedustest Eestimaa ja Liivimaa kubermangus. Nimetatud uurimusest ilmnes, et Liivimaa ja Eestimaa kubermangudes on vastavalt iga 241 ja 230 elaniku kohta üks raskekujuline haige.

Pärast Tartu Ülikoolist lahkumist 1891 töötas Kraepelin edasi Heidelbergis, jätkates tööd kliinilises ja farmakoloogilises vallas. Aastal 1903 sai Kraepelinist Müncheni ülikooli kliinilise psühhiaatria professor.

Kraepelini juhendatud psühholoogiadissertatsioonid Tartu Ülikoolis[muuda | muuda lähteteksti]

Kõik väitekirjad olid esitatud saksa keeles.
  • Kofeiini ja tee psüühiliste protsesside kestusele avalduva suhtelise mõju uurimine (K.K. Dehio, 1887);
  • Individuaalsete erinevuste psühholoogia eksperimentaalsed uuringud (A. Oehrn, 1889);
  • Ajameele eksperimentaalsed uurimused (M. Eijner, 1889);
  • Käe liikumise abil ruumi hindamise katsed (M. Falk, 1890);
  • Võrkkesta abil ruumi tajumise psühhofüüsiliste meetodite eksperimentaalne kontrollimine (C. Higier, 1890);
  • Uurimused une sügavuse kohta (E. Michelson, 1891, Untersuchungen über die Tiefe des Schlafes)

Kraepelin lahkus Tartu Ülikoolist seoses venestamise algusega.

Mõju ja tähtsus ajaloos[muuda | muuda lähteteksti]

Kraepelini suur panus skisofreenia ja maniakaalse depressiooni klassifitseerimisse pole mitteerialaselt kuigi hästi teada. Samuti ei omanud tema töö nii suurt kirjanduslikku väärtust ega ka pragmaatilist jõudu nagu Freudil. Seetõttu loetakse ja loeti Kraepelini tekste väljaspool akadeemilisi ringkondi suhteliselt vähe. Ka 20. sajandi jooksul jäi Kraepelini panus Freudi etioloogiliste teooriate tõttu varju. Sellest hoolimata domineerivad mitmed Kraepelini vaadete edasiarendused nüüd psühhiaatriauuringutes ja akadeemilises psühhiaatrias. Tema fundamentaalsed teooriad psühhiaatriliste diagnooside tarvis on nüüd psühhiaatrias põhiliste diagnostikasüsteemide aluseks. Nendeks on Ameerika psühhiaatrite liidu poolt välja töötatud DSM- ja Maailma Terviseorganisatsiooni ICD-süsteem. Sellele lisaks oli Kraepelin esimene, kes demonstreeris, et sarnaselt somaatiliste haigustega on ka vaimsetel haigustel oma kindel kulg. [10] [11]

Kraepelini on kirjeldatud kui "teaduslikku mänedžeri". Seda põhjusel, et ta töötas välja suureplaanilise, kliiniliselt orienteeritud epidemoloogilise uurimisprogrammi. Selle programmi vältel kogus ta kliinilist informatsiooni väga mitmetest allikatest ja võrgustikest. Kraepelin oli kõrgete kliiniliste standardite poolt info kogumises kasutades ekspertanalüüsi individuaalsete juhtumite kaupa. Sellest hoolimata kasutas ta ka vaatlustulemusi ametnikelt, kes polnud psühhiaatrias treenitud.

Kraepelini kirjutatud õpikud ei sisalda detailseid juhtumikirjeldusi, vaid pigem mosaiigina kokku pandud kirjeldusi patsientide tüüpilise käitumise ja ütluste kohta. [12]

Kraepelin tõi esmakordselt psühhiaatriasse sümptomite, sündroomide ja haiguste diferentseerimise haigusnähtude avaldumise erinevate tasanditena. Süstematiseeris psühhopatoloogilised sündroomid, tuginedes üldpatoloogia põhimõtetele. Oluline uuendus oli tema originaalne käsitlus psühhooside süstemaatikast.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Engstrom EJ, Weber MM, Burgmair W (October 2006)."Emil Wilhelm Magnus Georg Kraepelin (1856–1926)"The American Journal of Psychiatry 163 (10): 1710.doi:10.1176/appi.ajp.163.10.1710PMID 17012678
  2. Peter Barham (2004), Forgotten Lunatics of the Great War(New Haven: Yale), p. 163 n. 47
  3. On Kraepelin's early life and family, see Burgmair et al., vol. I, as well as his Memoirs (Berlin: Springer, 1987)
  4. 4,0 4,1 4,2 Dagmar Drüll, Heidelberger Gelehrtenlexikon: 1803–1932, Springer-Verlag, 2013, p. 149
  5. "Kraepelin, Emil (1856–1926)" by Margaret Alic, Gale Encyclopedia of Psychology, 2001.
  6. "Throughout History, Defining Schizophrenia Has Remained a Challenge (Timeline)". Scientific American Mind (March 2013). Retrieved 2 March 2013ˇ.
  7. Henning Sass & Alan Felthous (2008) Chapter 1: History and Conceptual Development of Psychopathic Disorders inInternational Handbook on Psychopathic Disorders and the Law. Edited by Alan Felthous, Henning Sass.
  8. Noll, Richard. "Whole Body Madness". Psychiatric Times. Retrieved 26 September 2012
  9. http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/ajalugu/8-emil-kraepelin-tartus
  10. Hannah S Decker, How Kraepelinian was Kraepelin? How Kraepelinian are the neo-Kraepelinians?—from Emil Kraepelin to DSM-III Special Edition of History of Psychiatry, 18(3): 337–360 doi:10.1177/0957154X07078976
  11. Eric J. Engstrom and Matthias Weber. Making Kraepelin History: A Great Instauration?: Special Issue of History of Psychiatry 18.3 (2007): 267–273.
  12. Engstrom, E. J. (1 September 2007). "On the Question of Degeneration' by Emil Kraepelin (1908)1" (PDF).History of Psychiatry 18 (3): 389–398.doi:10.1177/0957154X07079689PMID 18175639

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]