Heaolu

Allikas: Vikipeedia

Heaolu on näitaja, mille abil väljendatakse kokkuvõtlikult inimeste vaimset, füüsilist ja sotsiaalset tervist või seda, kas tal on hea olla.

Heaolu võib saavutada vajaduste rahuldamise ja mittevajalike vajaduste kaotamise abil.

Heaolu lihtsustatud skeemideks on näiteks Maslow' või Lumarda vajaduste hierarhiad. Maslow järgi on inimesele vaja kõigepealt toitu/soojust ja muude füüsiliste vajaduste täitmist, seejärel hakkab ta otsima turvalisust, peale seda sotsiaalset positsiooni ja seejärel lugupidamist. Kui need on saavutatud, hakkab inimene tegelema eneseteostusega. Tegemist on statistiliste üldistustega, mis ei pruugi täies mahus kehtida üksikjuhtudel, ent tavaliselt siiski kehtib üldjoontes. Vajaduste püramiidi rakendatakse kaasaegses motivatsiooniteoorias. Maslow vajaduste püramiidist võib järeldada näiteks, et ühiskondades ja firmades, kus ei suudeta tagada vastastikust lugupidamist (mõistlikkuse piires), ei teki naljalt ka sisulist arengut ja elu piirdub toidu (raha), turvalisuse ja positsioonide pärast jagelemisega.

Heaolu filosoofilised käsitused[muuda | muuda lähteteksti]

Filosoofias mõistetakse heaolu selle järgi, mis on seesmine hüve. Heaolu on püütud määratleda põhiliselt naudingu või soovide täitumise kaudu.[1]

Positiivse hedonismi järgi on seesmiseks hüveks nauding ning inimese heaolu seda suurem, mida rohkem naudingut ja vähem kannatust tal on. John Stuart Mill[2] püüdis selle kriteeriumi abil üle saada erinevat laadi hüvede ühismõõdutusest. Ent tundub, et heaolu ei taandu naudingule, sest enamik inimesi ei pea heaks näiteks olukorda, kus meil on küll nauding tagatud, kuid me jääme väikelapse tasemele, ja olukorda, kus naine põlgab mind, kuid teeskleb, et armastab mind, nii et ma ei saa sellest kunagi teada. Isegi naudingumasinast, mis tagaks meile eluks ajaks rohkem naudingut ja vähem kannatust kui mis tahes loomulik elu, me keelduksime.[1]

Seda raskust väldib preferentsialism, mille järgi seesmine hüve on soovide täitumine ning heaolu on seda suurem, mida rohkem ja mida tugevamaid oma soove on täidetud ning mida vähem ja mida nõrgemaid oma soove on täitmata. Sellisel kujul on sel vaatel raskusi. Tundub, et võidakse soovida asju, mis heaolule kaasa ei aita. John Rawls[3] tõi näiteks soovi loendada rohuliblesid. Seda arvestades formuleeris ta kriitilise preferentsialismi, mis räägib soovide asemel mõistuspärastest eesmärkidest. Ent ka mõistuspäraste eesmärkide täidetus ei pruugi iseenda heaolule kaasa aidata. Derek Parfit[4] toob näiteks soovi, et keegi võõras saaks terveks. Seda arvestades on sõnastatud egotsentriline preferentsialism, mis võtab arvesse ainult neid soove, mis käivad soovija enese kohta[5] Saavutuspreferentsialismi järgi saab heaolu määratleda selle kaudu, kuivõrd iseenda eesmärke saavutatakse või ei saavutata[6].[1]

Pluralism tunnistab nii naudingu kui ka soovide täitumise tähtsust heaolule, kuid ei taanda heaolu sellele. Peale naudingu ja soovide täitumise on seesmised hüved ka näiteks tarkus, sõprus, armastus, au ja enesemääramine.[1]


Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Steven Luper. Death, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2014.
  2. John Stuart Mill. Utilitarianism, London: Parker, Son, and Bourn 1863.
  3. John Rawls. A Theory of Justice, Cambridge: Harvard University Press 1971.
  4. Derek Parfit. Reasons and Persons, Oxford: Clarendon Press 1984.
  5. M. C. Overvold. Self-Interest and the Concept of Self-Sacrifice. – Canadian Journal of Philosophy, 1980, 10, lk 105–118.
  6. T. Scanlon. What We Owe to Each Other, Cambridge, MA: Harvard University Press 1998; Keller 2004; D. Portmore. Desire Fulfillment and Posthumous Harm. – American Philosophical Quarterly, 2007, 44, lk 227–238.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]


Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]