Maraton
See artikkel räägib kergejõustiku alast. Teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Maraton (täpsustus).
Maraton ehk maratonijooks on kergejõustiku ala, pikamaajooks. 1924. aastal määrati distantsi pikkuseks 42 195 m, mis vastab 1908. aasta Londoni olümpiamängudel läbitud distantsile: Windsori lossi ja White City staadioni vahelisele kaugusele.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Nimetus "maraton" pärineb legendi järgi sellest, et Kreeka-Pärsia sõdades (u 499–449 eKr) peetud Maratoni lahingu (u 490 eKr) järel olevat käskjalg viinud kreeklaste võiduteate joostes Marathonist Ateenasse (u 42 km). Jõudnud valitseja ukse ette, olevat ta jaksanud öelda: „Olge tervitatud, me võitsime!“, ja varisenud surnult kokku. Tegelikult on legendis tõde tublisti moonutatud ning kui lähtuda toonasest ajaloolisest jooksust, peaks maratonidistants olema üle 225 kilomeetri pikk. Nimelt Herodotose sõnul olevat Ateena jooksja Pheidippides saadetud Ateenast Spartasse, et enne lahingut abi paluda, mitte pärast lahingut Ateenasse võidust teatama. Linna aga läks kiirmarsil 40 km pärast kurnavat Maratoni lahingut täisvarustuses Ateena armee, et ennetada sinna suunduvat Pärsia laevastikku. Hiljem ajasid ajaloolased need sündmused omavahel sassi. [viide?]
1896. aastal nimetati maratoniks esimestel kaasaegsetel olümpiamängudel kavas olnud ülipikamaajooks.
Eesti esimene maratonijooksuvõistlus toimus 28. aprill 1913 (praeguse kalendri järgi 11. mail). Paldiskist Tallinna lähistele Mustjõele kulgenud 39 versta (40,2 km) pikkuse katsumuse võitis Pjotr Šubin Peterburist ajaga 3:23:45. Kokku osales kaheksa jooksjat ning parima eestlasena jõudis neljandana finišisse tartlane Arnold Feldmann ajaga 4:12:41. Seda ajaloolist sündmust loetakse Eesti maratonijooksu sünnipäevaks.
Seisuga 8. oktoober 2023 on meeste maailmarekord 2:00:35 (Kelvin Kiptum, 2023 Chicago maraton) ja naiste maailmarekord 2:11:53 (Tigst Assefa, 2023 Berliini maraton).
Ajalugu Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Algusaastad (1913–1939)
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti esimene ametlik võistlus maratonijooksus toimus 1913. aasta 28. aprillil. Omavahel võistlesid Paldiski ja Tallinn. Osales 8 jooksjat, võistluse võitis peterburilane Pjotr Šubin. Parimaks eestlaseks osutus tartlane Arnold Feldmann, saavutades ajaga 4:12.41 neljanda koha.[1] 28. aprilli loetakse ka Eesti maratoni sünnipäevaks.
Üheks olulisemaks nimeks Eesti maratoni algusaastatel on Jüri Lossmann ("Hull Jüri"[2]), kes võitis Antwerpeni olümpiamängudel 1920. aastal maratonijooksus hõbemedali, tuues Eestile esimese olümpiamedali kergejõustikus. Tema tulemus 2:32.48 ületas seni kehtinud maailmarekordit viie ja poole minutiga. Maailmarekordi püstitanud soomlase Hannes Kolehmaineni tulemus 2:32.35 ületas Lossmanni oma kõigest 13 sekundiga.[2]
Lossmann osales ka Pariisi olümpiamängudel 1924. aastal, kus ta positsioneeris end tõsiselt medalikonkurentsi, kuid sai suurest kuumusest tingituna kuumarabanduse, lõpetades siiski 10. kohal. Lisaks oli Lossmannil mitmeid teisi silmapaistvaid saavutusi, sealhulgas võit Göteborgi mängudel 1923. aastal ja 1922. aastal Tallinnas joostud aeg 2:18.33. Kuigi Lossmannist oleks võinud saada ainus eestlasest maratonijooksu maailmarekordiomanik, selgus hiljem, et raja mõõtmisel oli tehtud viga ning distants oli tegelikult 1,7 km lühem.[1][2]
Teine tuntud jooksja tollest perioodist oli Elmar Reiman, kes saavutas tuntuse osavõtuga nii 1912. aasta Stockholmi olümpiamängudest kui ka 1924. aasta Pariisi olümpiamängudest. Ta oli oma aja kohta Eestis hea jooksja, vaatamata sellele, et pälvis mõlemal olümpial viimase koha. Nõukogude ajal tuli Reiman maratonis ka Eesti meistriks.[1]
Eesti maratonijooks oli huvitaval kombel üks vähestest aladest, mis oli esindatud peaaegu kõikidel tolle perioodi olümpiamängudel. Eesti meistrivõistluste ajalugu algas 1927. aastal, kui esimeseks maratonimeistriks tuli Elmar Reiman. Võistlused toimusid esialgu veel ebaregulaarselt.[1]
Nõukogude aeg (1940–1941 ja 1944–1991)
[muuda | muuda lähteteksti]Maratonijooksu kontekstis oli 1940.–1990. aastate periood märkimisväärne nii Eestis kui ka maailmas. Elukutseliste sport hakkas sel ajal koguma hoogu, muutudes laialdaseks nähtuseks, ning see oli ka perioodiks, mil enamik suuremaid linnamaratone alguse said ning Aafrika jooksjad oma tulekut tegid. Ühtlasi toimus samal ajal ka dopingu levik ja dopingukontrolli kehtestamine.[3]
Eestis oli see aeg, mil osalemine tiitlivõistlustel ja teistes rahvusvahelistes võistlustes oli ülimalt keeruline ning võistlemine piirdus peamiselt Eestis ja Nõukogude Liidus korraldatud maratonidega. Kuigi see tõi kaasa väljakutseid, võimaldas see ka suuremal hulgal sportlastel treenida (pool)professionaalselt ja osaleda paljudes treeninglaagrites.[3]
Eesti meistrivõistlused maratonijooksus said regulaarseks alates 1947. aastast ning pikka aega oli see peamine Eestis toimuv maraton. 1956. aastal, kui maraton EMV kavast välja jäeti, otsustas grupp entusiaste korraldada maratoni Vändras. Esimesel Vändra maratonil 30. septembril 1956 oli stardis kuus meest. Kuigi algul osalesid vaid Eesti jooksjad, liitusid peagi ka jooksjad mujalt Nõukogude Liidust. Vändra maratonist sai igasügisene sündmus, kus aastate jooksul selgitati mitmel korral Eesti maratonimeistreid. Vändra maraton on Eesti vanim maratonivõistlus.[3]
1974. aastal toimus esimene Tartu-Otepää maraton. Tänavu 40. korda peetud maraton on Eesti vanim katkematult korraldatav maratonivõistlus. Tartu-Otepää maraton oli üks väheseid võimalusi Eestis maratoni joosta, kõrvuti Tallinna maratoniga.[4] Osavõtjate arv oli aastatega kõikunud, kajastades maratonijooksu buumiaegu ja tagasihoidlikumaid perioode.[3]
Kolmas traditsiooniline maraton oli Tallinna maraton, mille korraldamist alustati 1980. aastate alguses. Vahepealse vaiksemaks jäämise järel sai sellest jooksust SEB Tallinna Maraton, muutudes Eesti esindusmaratoniks.[5]
Nõukogude ajal kandsid mitmed maratonid patsifistlikke nimetusi. Näiteks Kohtla-Järvel korraldati aastatel 1966–1976 Rahu maraton ning pärast seda alustati Tartus Võidupüha maratoni korraldamist, mis toimus igal aastal 9. mail Nõukogude vägede võidu tähistamiseks Teise maailmasõja üle. Eesti Vabariigi lähenedes nimetati antud maraton Side maratoniks, kuni selle korraldamine 1991. aastal katkes.[3]
Ainsaks maratoonariks sellest perioodist, kes jõudis tiitlivõistlustele, oli Kanadas elav Arnold Vaide. Tema saavutused Stockholmis EM-il ja Melbourne OM-il on märkimisväärsed, kuigi konkurents tolleaegsetel võistlustel ei olnud võrreldav tänapäevaga. Arnold Vaide isiklik rekord Košice maratonil oli 2:24.40.[6]
Eestis elavatest eestlastest oli silmapaistvaim maratoonar Rein Leinus, kes parandas Eesti rekordit 12 minutit ajavahemikul 1958–1968 ning tuli üheksakordseks Eesti meistriks. Tema väljapaistvaim saavutus oli 1963. aasta Nõukogude Liidu Rahvaste Spartakiaadil 5. koht ajaga 2:22.20.[3]
1950. aastate Eesti meistrivõistluste edukaim jooksja oli Viktor Puusepp, kes oli viiekordne Eesti meister.[3]
Eesti pikamaajooks oli aastatel 1950–1970 võrreldav maailmatasemega, kuigi maratonijooksu populaarsuse ja staatuse puudumise tõttu jäid paljude suurepäraste pikamaajooksjate võimed maratonidistantsil avastamata.[3]
1977. aastal ületas Vladimir Heerik esimesena eestlasena 2:20 piiri (2:19.57). Meelis Veilbergi jooksis 1985. aastal Vilniuses Eesti rekordi 2:15.44. 1980. aastatel tegid lisaks Veilbergile häid jookse ka Villy Sudemäe, Rein Valdmaa ja Kaupo Sabre.[3]
Naiste maratonijooks sai hoo sisse 1970. aastate lõpul, ja esimene Eesti (ja tõenäoliselt ka Nõukogude Liidu) naismaratoonari tulemus oli Niina Liimi 1971. aasta Kohtla-Järve maratonil 3:39:33. Naised hakkasid Eestis tõsisemalt jooksma 1980. aastate alguses, esimene teenäitaja oli Sirje Eichelmann, kes jõudis maratoni juurde lühemate distantside kaudu. [3]
Viimased aastad (1991-...)
[muuda | muuda lähteteksti]_Roman_Fosti,_Eesti.jpg)
1990. aastatel jätkusid Eesti maratonijooksu traditsioonid, samas kui riik läbis märkimisväärseid poliitilisi ja majanduslikke muutusi pärast iseseisvuse taastamist 1991. aastal. Sel ajaperioodil säilitasid traditsioonilised maratonid, nagu Tartu-Otepää ja Tallinna maraton, oma tähtsuse ja populaarsuse, kuid samal ajal tekkisid ka uued võistlused ja üritused, mis rikastasid Eesti maratonikalendrit.
Üheks oluliseks arenguks oli Tallinna maratoni kuulutamine Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (IAAF) hõbemärgiga maratoniks aastal 2003, mis tõstis selle rahvusvahelist mainet ja meelitas kohale rohkem välisriikide osalejaid.[7]
Pavel Loskutov on üks sajandivahetuse ja 2000. aastate märkimisväärsemaid Eesti maratoonareid. Tema isiklik rekord maratonijooksus on 2:08.53, mille ta püstitas 7. aprillil 2002 Pariisi maratonil, saavutades võistlusel teise koha, on ühtlasi Eesti rekord. Lisaks on tema nimel Eesti rekord poolmaratonis ajaga 1:03.00, saavutatud Göteborgis 2001. aastal.[8]
Üks paremaid Eesti pikamaajooksjaid Roman Fosti on ainus jooksja, kes on võitnud Tallinna maratonil kõik kolm peamist distantsi: maratoni, poolmaratoni ja 10-kilomeetrise sügisjooksu. Oma isikliku rekordi püstitas Fosti 2021. aasta aprillis Siena Ampugnano lennujaama territooriumil toimunud maratonil ajaga 2:10.46, saavutades võistlusel 29. koha. See tulemus parandas tema senist rekordit, mis oli 2:12.49.[9]
Tiidrek Nurme on maailma viie sportlase hulgas, kes on võistelnud kahtedel olümpiamängudel nii 1500 m jooksus kui ka maratonis (Peking 2008 ja Rio de Janeiro 2016). Tema isiklik rekord on 2:10.02, püstitatud 23. veebruaril 2020. aastal Sevillas. Tokyo 2020. aasta suveolümpiamängudel saavutas Nurme 106 jooksja konkurentsis 27. koha. Pärast seda, kui Bahreini esindaja sai dopingu tõttu võistluskeelu, tõusis Nurme 26. kohale.[10]
Samuti on sel perioodil märgata naiste maratonijooksu kasvu ja arengut. Üha rohkem naisi hakkas osalema maratonidel ja poolmaratonidel ning nende osavõtt ja saavutused panid aluse tugevale naiste maratonijooksu kogukonnale Eestis.
Eesti parimaks naismaratoonariks nimetatud Jane Salumäe on 2013. aasta seisuga Eesti rekordite valdaja nii poolmaratonis (1:10:10) kui ka maratonis (2:27:04). Tema saavutuste hulka kuuluvad võidud Carpi (1995), Rooma (1997), Torino (1997), Monte Carlo (1998), Gold Coast (1998), Los Angeles (2000) ja Viini (2001) maratonidel. Lisaks saavutas ta kuuenda koha Bostoni maratonil (1998), üheksanda koht Londoni maratonil (1996) ning kolmanda koha Tokyos nii 1997. kui ka 1999. aastal.[11]
Sirje Eichelmann oli esimene Eesti naine, kes alistas maratonis kolme tunni piiri. Tema viimane Eesti rekord maratonis oli 2:34:09, kuigi see tulemus on nüüdseks ületatud eespool mainitud Jane Salumäe poolt.[12]
Kolmikõed Liina, Lily ja Leila Luik osalesid 2016. aastal Rio de Janeiros toimunud olümpiamängudel. Esimest korda olümpiamängudel võistelnud kolmikõdedest pidi Liina Luik maratonijooksu 20. kilomeetril pooleli jätma, kuid Lily finišeeris ajaga 2:48.29 ja sai 97. koha. Leila sai 126 jooksja konkurentsis 114. koha, tema lõppaeg oli 2:54.38.[13]
Olümpiamängude medalivõitjad
[muuda | muuda lähteteksti]Mehed
[muuda | muuda lähteteksti].svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
Naised
[muuda | muuda lähteteksti]| Aasta | 
|
|
|
|---|---|---|---|
| 1984 | Joan Benoit  2:24.52
|
Grete Waitz  2:26.18
|
Rosa Mota  2:26.57
|
| 1988 | Rosa Mota 2:25.40
|
Lisa Martin  2:25.53
|
Katrin Dörre  2:26.21
|
| 1992 | Valentina Jegorova  SRÜ 2:32.41
|
Yuko Arimori  2:32.49
|
Lorraine Moller  2:32.59
|
| 1996 | Fatuma Roba  2:26.05
|
Valentina Jegorova  2:28.05
|
Yuko Arimori 2:28.39
|
| 2000 | Naoko Takahashi 2:23.14
|
Lidia Simon  2:23.22
|
Joyce Chepchumba  2:24.45
|
| 2004 | Mizuki Noguchi 2:26.20
|
Catherine Ndereba 2:26.32
|
Deena Kastor 2:27.20
|
| 2008 | Constantina Tomescu 2:26.44
|
Catherine Ndereba 2:27.06
|
Zhou Chunxiu  2:27.07
|
| 2012 | Tiki Gelana 2:23.07 (OR)
|
Priscah Jeptoo 2:23.12
|
Tatjana Arhipova 2:23.29
|
| 2016 | Jemima Sumgong 2:24.04
|
Eunice Kirwa  2:24.13
|
Mare Dibaba 2:24.30
|
| 2020 | Peres Jepchirchir 2:27.20
|
Brigid Kosgei 2:27.36
|
Molly Seidel 2:27.46
|
Maailmameistrivõistluste medalivõitjad
[muuda | muuda lähteteksti]Mehed
[muuda | muuda lähteteksti]
Naised
[muuda | muuda lähteteksti]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti] |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Maraton |
- Maraton 1904. aasta suveolümpiamängudel
- Maratoni Eesti meistrivõistluste medalivõitjad
- Meeste maratonijooks 1997. aasta maailmameistrivõistlustel kergejõustikus
- Maailma maratoni suurvõistlused
- Poolmaraton
- Otepää-Tartu jooksumaraton
- Rooma maraton
- Rotterdami maraton
- Chicago maraton
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "Eesti maratoni ajalugu, 1913-1939 - Uudised - Marathon100". marathon100.com. Vaadatud 1. mail 2024.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Reinsalu, Kristo; Nilk, Andres (2015). Eesti jooksjate lood. Tallinn: Spordikohvik MTÜ. Lk 51-60.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 "Eesti maratoni ajalugu, 1940-1990 - Uudised - Marathon100". marathon100.com. Vaadatud 6. mail 2024.
- ↑ www.elitec.ee. "Ajalugu 1956-1994 | Mispo". www.mispo.ee. Vaadatud 4. mail 2024.
- ↑ "Tallinna Maraton". www.jooks.ee. Vaadatud 6. mail 2024.
- ↑ "Arnold Vaide jõudis maratonimeistriks pärast päevatööd". Eesti Päevaleht. Vaadatud 6. mail 2024.
- ↑ "World Athletics Label Road Races | World Athletics". worldathletics.org. Vaadatud 6. mail 2024.
- ↑ OÜ, Sportos. "Pavel Loskutov". Sportos. Vaadatud 6. mail 2024.
- ↑ "TEHTUD! Isikliku rekordi püstitanud Roman Fosti täitis olümpianormi". www.ohtuleht.ee. Vaadatud 6. mail 2024.
- ↑ jakobgill. "Esileht". Tiidrek Nurme | Sportlane. Pereisa. Kristlane. Vaadatud 6. mail 2024.
- ↑ "Eesti maraton 100, intervjuu Jane Salumäega - Uudised - Marathon100". marathon100.com. Vaadatud 6. mail 2024.
- ↑ "Kes on enim alla kolme tunniseid maratone läbinud Eesti jooksja? - Uudised - Marathon100". marathon100.com. Vaadatud 6. mail 2024.
- ↑ "Kolmikõed Luiged räägivad teekonnast olümpiajooksjateks | Tartu Ülikool". ut.ee. 7. oktoober 2016. Vaadatud 6. mail 2024.