Blide

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Blide skeem

Blide ehk raskusjõul põhinev heitemasin (ka trebuchet)[1] on heitemehhanism, relv, mis kasutas laskemoona (peamiselt kivide) heitmiseks raskusjõudu. Blide tarvitati ennekõike 12.–15. sajandil linnuste piiramisel.

Füüsika[muuda | muuda lähteteksti]

Blide vise

Füüsikalises mõttes kujutab trébuchet endast masinat, millesse vastakaalu tõstmise (vinnastamise) käigus talletatud potentsiaalne energia muutub lasu käigus heidetava keha kineetiliseks energiaks. Masina vallapäästmisel vajub vastukaal alla, tõmmates heitekangi pikema õla üles. Lingus asuv kivi lendab suure kaarega läbi õhu. Selle kaare keskpunktiks on heitekangi pikema õla ots, mis omakorda liigub kaarega läbi õhu. Heidetav kivi teeb vertikaaltasapinnas peaaegu 180° kaare ja pääseb lingust lahti masina kohal. Kivi lingust vabastamiseks on lingu üks ots kinnitatud tugevasti heitekangi külge, aga teises otsas olev rõngas libiseb mööda heitekangi tipus paiknevat konksu. Konks ja rõngas koos kindlustavad selle, et kui ling on heitekangi suhtes saavutanud teatud nurga, tuleb rõngas konksu otsast lahti ja kivi pääseb vabalt lendama.[2]

Lingu vabanemine heite ajal

Masina võimsus oleneb mehaanika seisukohast kahest tegurist: vastukaalu massist ja vastukaalu kukkumisteekonna pikkusest (lasu jooksul läbitav kõrguste vahe). Lihtsalt ja lühidalt öeldes määravad need kaks suurust masinasse vinnastamise käigus salvestatava potentsiaalse energia hulga. Teades neid kahte suurust ning heidetava kivi massi, on lihtne arvutada kivi teoreetiliselt maksimaalne lennukaugus.[2]

Rt = 2*(m1/m2)*Hcw

  • Rt – kivi teoreetiliselt maksimaalne lennukaugus
  • m1 – vastukaalu mass
  • m2 – heidetava kivi mass
  • Hcw – vastukaalu kukkumisteekonna pikkus

See valem võimaldab hinnata allikate tõepärasust, kus esitatakse ebareaalselt suurte massidega laskemoona või pikki heitekaugusi. Lihtsamalt öeldes – masin ei saa kivi heita kaugemale, kui temasse enne viset talletatud potentsiaalne energia seda võimaldab. Valem ise on ootuspärane. Mida suurem on heidetava kivi mass, seda lühem on lennukaugus (pöördvõrdeline seos). Mida suuremad on vastukaalu mass ja vastukaalu kukkumisteekonna pikkus, seda pikem on kivi lennukaugus (võrdeline seos).[2][3]

Eelised ja puudused[muuda | muuda lähteteksti]

Video blide viskest

Võrreldes tavalise katapuldiga on blidel mitu eelist. Ta suudab heita suuremaid raskuseid. Kui tavalise katapuldi heitejõud piirdub umbes 80 kilogrammiga, siis blide jõud on peaaegu kahekordne ning see heidab kuni 155-kilogrammiseid esemeid. Võrreldes väändemootoriga on selle ehitus robustsem. Kui võrrelda sama raskete objektide heitmist, on blide heitekaugus suurem ja tagasipõrge väikesem. Blide võimaldas heita liikumise ajal, katapult jäi tavaliselt heite ajal suure tagasipõrke tõttu seisma.[4]

Blide negatiivsed küljed on esiteks see, et need vajasid rohkem järelevaatamist ja inimesi, kes oskavad sellega opereerida, kuna süsteemid on sellel keerulisemad kui tavalisel katapuldil. Lisaks on trébuchet'd vähem mobiilsed ning neid on kallim ehitada, raskem transportida ja halvem kasutada armeede vastu.[5] Valmisehitatud ja paikaseatud blidega sai heita vaid kindlas suunas ja selle nihutamine oli aeganõudev. Efektiivselt sai tabada vaid paigalpüsivad objekte. Nii kasutatigi blidet ennekõike piiramisrelvana linnuste vastu. Samas kasutasid seda kohati ka linnuse kaitsjad, ilmselt peamise eesmärgiga ründajate heitemehhanisme kahjustada. Tõhus relv linnust ründava blide vastu oli ka amb, mille laskekaugus oli heitemasina omast suurem ja millega sai lasta blide ümber toimetavaid mehi.[6]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Bütsantslaste kasutatud tõmbejõul töötava blide kujutis 11. sajandist

Blide algvorm, kus raskuse asemel lennutas laskemoona sõjameeste tõmbejõud (inglise keeles traction trebuchet, mangonel), võeti kasutusele Vana-Hiinas.[7][8][9] Nende varaseim mainimine pärineb arvatavasti 4. sajandist eKr.[8][9] Läände poole levis nimetatud masin avaaride kaudu, jõudes 6. sajandi lõpuks Vahemere idaossa, kus see asendas seni kasutatud väändejõul toimivad heitemehhanismid.[7][10][11] Bütsantslased võtsid need kasutusele võimalik, et juba 587. aastal, pärslased 7. sajandi alguses, araablased 7. sajandi teisel poolel,[12] frangid ja saksid 8. sajandil.[13]

Tõmbejõu heitemasinat kasutati inimjõu abil, vaja läks 20–140 inimest. Selle puuduseks oli see, et kui midagi valesti läks, võis kivi kukkuda oma sõdurite peale. Lisaks võttis tõmbejõu heitemasin käitlemisega suure hulga mehi sõjategevusest ära.[viide?]

Blide Mardi ibn Ali al-Tarsusi joonistusel, 1187

Varaseim raskusjõudu kasutava blide kirjeldus ja kujutus pärineb 1187. aasta Mardi ibn Ali al-Tarsusi kommentaarist Saladini vallutuste kohta.[14][15] Samas on mõni autor arvanud, et viiteid selliste blidede kasutamise kohta võib leida veel varasematestki allikatest (nt 1097 Nikaia piiramise kirjeldusest).[16] Euroopa allikate esimene kindel teade blide kohta on Castelnuovo Bocca d'Adda piiramisest 1199. aastal. Saksamaal kasutati neid alates umbes 1205. aastast, Inglismaal vähemalt alates 1217. aastast ja Ibeerias üsna pea pärast 1218. aastat. Alates 1230. aastatest oli raskusjõul põhinev blide levinud piiramisrelv.[17] Hiina kroonikates räägitakse esmakordselt raskusjõul töötavast heitemasinast aastal 1268, mil seda pärsia inseneride ehitatud riista kasutasid mongolid.[18]

Püssirohu kasutuselevõtmisega seoses hakati blide asemel piiramisrelvana kasutama kahureid. Siiski tarvitati blidesid veel nt Borgose piiramisel (1475–1476) ja Rhodose piiramisel (1480).[19] Ka pärast 15. sajandit jäid kiviheitemasinad mingil määral sõjategevusse edasi. Neid kasutati Esimeses maailmasõjas, kus nendega heideti granaate vastaste kaevikutesse. Tänapäeval kasutatakse kiviheitemasinaid inimeste lõbustamiseks: sellega tehakse näidislaskmisi ja on isegi inimesi lennutatud ning muid esemeid. Enamasti võib kiviheitemasinaid leida muuseumis.[20]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ain Mäesalu (2001). Heitemasinad muistses vabadusvõitluses. Kogumikus: "Muinasaja loojangust omariikluse läveni. Pühendusteos Sulev Vahtre 75. sünnipäevaks." Koostanud Andres Andersen. Tartu, lk 79–80
  2. 2,0 2,1 2,2 Tanel Saimre (2006). Trebuchet - A Gravity-operated Siege Engine. Eesti Arheoloogiaajakiri, 10, 1, lk 61–80
  3. Tanel Saimre. "Raskusjõul töötava heitemasina analüüs ja rekonstruktsioon". 2005. Vaadatud 14/02/2019.
  4. "What Are the Tactical Advantages of a Trebuchet Over a Catapult?". Slate.com, 21/07/2018. Vaadatud 14/02/2019.
  5. "Trebuchet". inheritance.fandom.com. Vaadatud 17/02/2019.
  6. Ain Mäesalu 2001, lk 98–100
  7. 7,0 7,1 Chevedden, Paul E.; et al. (July 1995). "The Trebuchet". Scientific American: 66–71. Original version.
  8. 8,0 8,1 The Trebuchet, Citation: "The trebuchet, invented in China between the fifth and third centuries B.C.E., reached the Mediterranean by the sixth century C.E. "
  9. 9,0 9,1 Paul E. Chevedden, The Invention of the Counterweight Trebuchet: A Study in Cultural Diffusion Mall:Webarchive, pp. 71, 74, See citation:"The traction trebuchet, invented by the Chinese sometime before the fourth century B.C." in p. 74
  10. Purton 2009, p. 366.
  11. Graff 2016, p. 141.
  12. Graff 2016, p. 86.
  13. Purton 2009, p. 367.
  14. Bradbury, Jim (1992). The Medieval Siege. The Boydell Press. ISBN 978-0-85115-312-4. 
  15. "Arms and Men: The Trebuchet". Historynet.com. Vaadatud 29.08.2016. 
  16. Chevedden 2000, pp. 76–86; 110f.
  17. Purton 2009, p. 387.
  18. Jasper Becker (2008). City of heavenly tranquility: Beijing in the history of China (trükk: illustrated). Oxford University Press. p. 64. ISBN 978-0195309973. Vaadatud 28.10.2010. 
  19. Chevedden 1995, p. 5
  20. Kelly DeVries. "Q&A: When and where was the trebuchet invented?". History extra, August 1, 2013. Vaadatud 17/02/2019.