Kriitika

Kriitika (kriitika; kreeka keeles κριτική, kritikē) on kellegi või millegi arvustamine või kahtluse alla seadmine. Kriitika tegeleb arusaamisega ja millegi osadeks lahti võtmisega esitades “miks” küsimusi. Peale selle tegeleb kriitika peegeldusega sellest, mis kritiseeritaval on ja mida pole. Eelnimetatu eesmärk on kritiseeritava objekti parendamine. Kriitikat võib anda igaüks, kuid erialaselt kritiseerib kriitik.

Algusaeg

Mõiste pärineb Vana-Kreekast, tol ajal mõeldi selle all spetsiifilisemalt kirjanduskriitikat. Tolleaegne filosoof Aristoteles käsitles kirjanduskriitika mõistet ja sellega seonduvat tegevust. Nii tema, kui ka tema õpilane filosoof Platon kasutasid seda otsustus ja eristusvõime tähenduses. Aristotelest isegi tituleeritakse lisaks paljule muule ka “kriitika esiisaks” (ing. k. ‘’the father of criticism’’)

Definitsioon

Kriitika on sünonüüm sõnale arvustus, mis tähendab esemete, nähtuste, tegude, õpetuste, kirjanduse ja kunstiteoste suunas välja öeldud või kirjutatud hindavat eritelu. Tihtipeale on kriitika sisult pigem eitav, negatiivne, puudusi välja toov ja vastuolusid esitav.

Lisaks kasutatakse seda terminit ka millegi usaldatavuse teadusliku kontrolli kohta.

Lühikirjeldus

Kriitika on kellelegi või millelegi hinnangu andmine. Kuigi tegelikult on tegu hindava analüüsiga, siis kõnekeeles kasutatakse seda peamiselt negatiivses tähenduses –

kritiseerima, ehk negatiivselt kellegi või millegi kohta ütlema, kirjutama, mõtlema. Ajaloost tulenevalt on kriitika käinud käsikäes kirjandusega, mis laieneb tekstile, mis omakorda laieneb igasugusele kunstile, sest igasugusel kunstivormil on olemas mingi mõte, alltekst, lugu, mille osas kriitikat jagada. Tänapäeval on antud termin lisaks kunstile laienenud paljudesse valdkondadesse. Kritiseerida saab iseennast, ühiskonda, inimeste käitumist jm.

Kriitika võib olla laastav ja negatiivsete hinnangutega maha tegev, aga ka konstruktiivne. Konstruktiivne kriitika on edasiviiv. See tähendab, et kritiseerija omapoolset kriitikat andes pakub lahendusi või toob esile kohti, mida annaks lahendada, et kritiseeritav objekt, inimene või muu edeneks.

Tihti esineb kriitika andmine tagasisidestamises. Tagasiside on kas kokkuleppeline või palutud peegeldamine tagasisidet sooviva isiku poolt, kes soovib saada edasiviivat eritelu enda või enda loodu kohta.

Kriitilise diskursuse erilisus seisneb selles, et eristav ja hindav kaemus on lahutamatus sümbioosis.

Ajalugu

Vana-Kreeka filosoof Aristoteles pani oma kirjutistes aluse kriitika mõistele variandis, kus see oli hea hinnangu andmise standard. Hellenismiajastul seostus kriitika mõiste eeskätt filoloogiaga. Aleksandria koolkond samastas kriitika grammatikaga, Pergamoni koolkonnast Krates Mallosest, kes oli kreeka keele grammatika uurija, sai kriitikast aru, kui filosoofilisest distsipliinist, mille haruks on grammatika. Kratese jaoks grammatika tegeles ainult tähistajaga, aga mitte tähistatuga sisuliselt.

14.sajandil võib leida prantsuse keelest sõna critique ja 16.sajandil inglise keeles sõna critic, critical. 17.sajandil kasutati inglise keeles sõna criticism. Eelnimetatute puhul seostusid need mõisted juba üldisemalt millegi omaduste või eeliste ja kvaliteetide üle otsustamise kunstiga. Eeskätt on see kirjandusliku või kunstilise väärtuse hindamine.

Eestis

Kuni 1950. aastateni oli kriitika, spetsiifilisemalt kirjanduskriitika, Eestis kirjandusteaduste ülesandeid täitmas. Kõik sünkroonilises kriitikas toimuvad muutused tähendasid ka muutusi kirjandusteaduses.

Nõukogude Eestis toimus näituste väljapanek ja nende kritiseerimine regulaarselt. Tolle aja eksperdid kirjutasid nii negatiivse kui ka positiivse sisuga arvustusi. See vähenes taasiseseisvumisaja algades. Kasvas peegeldamine siseringis, kunstikajastuse maht vähenes meedias, kuna see ei pälvinud enam piisavalt suur huvi, kunstikriitika on paljuski kriitikute ekspertgruppide seas omakeskis arutluse all ja avalikkusega jagatakse ainult konsensuslike parimate osas.

Aasta 2021 seisuga on Eestis avaldatava kriitikaga väga hea seis, mis puudutab kvantiteeti. Teatrist ja tantsust kirjutatakse ja mõtiskletakse intensiivselt. Seda siis arvutuste, ülevaadete, retsensioonide, lavastuste tutvustuste, kunstnikega tehtavate intervjuude, TantsuKuukirja peegelduste ja probleemartiklitega. Kriitikat kirjutatakse erinevatesse Eesti väljaannetesse: Sirp, Müürileht, Postimees, Eesti Ekspress jt. Kajastust saavad teater, kino, näitused, muusika jne.

“Teatrikriitikat (nii kitsas kui laiemas tähenduses) ilmub meil palju, isegi väga palju, seejuures oluliselt rohkem kui mõnikümmend aastat tagasi. Selle taga on levikanalite paljusus. Neid, kes teatrist kirjutavad-kõnelevad, on samuti hulgaliselt: möödunud aastal kolmandiku jagu rohkem kui aastal 1998 ehk umbes 120–130, kusjuures see arv on ennemini ala- kui ülehinnatud.”

Tsensuurivabas Eestis leiab aset ka laialdane kritiseerimine sotsiaalmeedias. Facebooki või Delfi kommentaariumides võib igaüks oma arvamust avaldada ning pahatihti on see negatiivse sisuga.

Eesti Rahvusringhäälingu kodulehel on eraldi portaal ‘’Meediakriitika’’, mis hoiab silma peal sellel, kas meedias kajastuv info on pädev või eksimustega.

Eestis jagatavad kriitikaauhinnad

Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhind määratakse ühe aasta jooksul eesti keeles ilmunud kirjandusteos(t)e kohta avaldatud parima arvustuse või ülevaate autorile.

“Reet Neimari nimeline kriitikaauhind antakse autorile või autorite kooslusele eelmise kalendriaasta jooksul kirjalikus või suulises vormis avalikkuseni jõudnud ühe või mitme arvustuse, artikli, saate, trükise vms eest, mis analüüsivad ja kirjeldavad pädevalt Eesti teatripilti ja teatrikunsti. Auhinda annavad välja Eesti Teatriliit ja Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital.”

Loetelu

• Kirjanduskriitika
• Teatrikriitika (laieneb etenduskunstidele ja tantsule)
• Muusikakriitika
• Kunstikriitika
• Enesekriitika
• Meediakriitika

Vaata ka

• Kolm kriitikat
• Kriitik
• Kirjanduskriitika
• Arvustus