Vesinikupomm

Allikas: Vikipeedia
Esimese termotuumaseadme/laengu plahvatus 1. novembril 1952. aastal Enewetakil.

Vesinikupomm ehk termotuumapomm on massihävitusrelv, milles kasutatakse termotuumareaktsiooni ehk tuumasünteesireaktsiooni, kergete aatomituumade ühinemist (tuumasünteesi), mille käigus vabaneb plahvatuslikult väga suur energia.

Termotuumakütusena kasutatakse vesiniku isotoope deuteeriumi (²H) ja triitiumi (³H). H-pomm on tavaliselt koostatud kahejärgulisena, termotuumalaengu (liitiumdeuteriid) liitumisreaktsioni tekitamiseks kasutatakse uraan-235 ahelreaktsiooni tulemusena tekkinud energiat. Raskete aatomituumade uraan-235) või plutooniumi lagunemine (tuumalõhustumine) on aatomidetonaatoriks, millest saadud energia arvel saavutatakse termotuumareaktsiooniks ²H + ³H → 4He + n vajalik ülikõrge temperatuur (umbes 10 MK) ja rõhk.[1]

Vesinikupommi katsetusi on teinud ainult kuus riiki: Venemaa, USA, Suurbritannia, Hiina, Prantsusmaa ja India. 6. jaanuaril 2016 teatas Põhja-Korea vesinikupommi katsetusest, kuid seda pole sõltumatud allikad kinnitanud.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tehnikaleksikon, Tallinn "Valgus" 1981, lk. 513, 543