Kaitseliidu Lääne malev

Kaitseliidu Lääne malev

Kaitseliidu vapp
Peakorter	Haapsalu
Asukoht	KL Lääne maleva staap asub Lahe tänav 17, Haapsalu
Tegevuspiirkond	Läänemaa
Juhtkond	major Kristjan Muld
Emaorganisatsioon	Kaitseliit
Veebileht	http://laane.kaitseliit.ee/

Kaitseliidu Lääne malev (ka Kaitseliidu Läänemaa malev) on Kaitseliidu Läänemaal ja osaliselt Pärnumaal tegutsev territoriaalüksus.

Koosseis

Kaitseliidu Lääne maleva lipp.

Maleva pealik on major Kristjan Muld.

Allüksused:

• Haapsalu malevkond
• Risti malevkond
• Lihula üksikkompanii

Pealikud

• 1918, Theodor Rõuk, Läänemaa Eesti Kaitse Liidu ülema asutuse ülem
• 1919–1920, 1925–1930, Villem Väeden, Kaitseliidu Lääne maleva pealik
• 1930–1934, Ago Reio, Kaitseliidu Lääne maleva pealik
• 1934–1939, Karl Mihkel Soo, Kaitseliidu Lääne maleva pealik
• 1940, Anders Lindkvist, Kaitseliidu Lääne maleva pealik
• 1993–1999, Aksel Heidemann, Kaitseliidu Lääne maleva pealik
• 1999–2000, Urmas Muld, Kaitseliidu Lääne maleva pealik
• 2000–2001, Heino Rebane, Kaitseliidu Lääne maleva pealik
• 2001–2015, Arnold Juhans, Kaitseliidu Lääne maleva pealik
• 2015–2016, Mehis Born, Kaitseliidu Lääne maleva pealik
• 2016–2018, Rasmus Lippur, Kaitseliidu Lääne maleva pealik
• 2018–2020, Meelis Pernits, Kaitseliidu Lääne maleva pealik
• 2020–2023, Andres Välli, Kaitseliidu Lääne maleva pealik
• 2023-..., Kristjan Muld, Kaitseliidu Lääne maleva pealik

Ajalugu

Asutamine ja tegevus Vabadussõja ajal

Esimese maailmasõja lõpus, kui Vene tsaar Nikolai II oli troonist loobunud, hakkas riiki juhtima Venemaa Ajutine Valitsus. Venemaal valitses segadus. Seda süvendasid tööliste ja soldatite saadikute nõukogud, kes taotlesid võimu endale ja saboteerisid Ajutist Valitsust. Saksa Keisririigi väed jätkasid pealetungi ja demoraliseerunud Vene rinne lagunes. Vene väeosades halvenes distsipliin. Sagenesid Vene soldatite röövimised ja rüüstamised nii linnades kui külades. Laiali oli saadetud põlatud Vene väli-, kriminaal- ja poliitiline politsei. Suurem osa vange oli vabadusse lastud.

1917. aasta märtsi alguses moodustati Tallinnas kodanlik rahvamiilits. Sinna võeti ilma taustakontrollita peaaegu kõiki, valdavalt eraisikuid. Miilitsate koguarv ületas algul 2000, pärast "suurpuhastust" jäi alles kõigest 200 meest. Neist oli vähe abi rahva julgeoleku tagamisel. Paralleelselt rahvamiilitsaga ning paljuski ka sellele vastukaaluks moodustati enamlaste poolt Punakaart. 18. septembril 1917 moodustati Tallinnas Omakaitse Nõukogu. Organisatsiooni nimeks sai Omakaitse ja see tegutses põhikirja alusel. Liikmeskond kasvas kiiresti üle 3000. Miilitsa kõrval oli Omakaitse kaalukaks jõuks korra tagamisel Tallinnas.

Tallinna Omakaitse oli eeskujuks kogu Eestile. Maakondades olid rüüstajad veel suurem oht kui Tallinnas. Maakondades hakati samuti organiseerima omakaitsesalku. Paljudel meestel oli kodus peidetud relv. Samuti võis selle mõne Vene soldati käest üsna odava hinnaga osta. Nii moodustusid omakaitse salgad, mis astusid marodööridele vastu. Läänemaal on ametlik Omakaitse asutamise kuupäev 27. september 1917, mil Lääne maakonna valitsus avaldas vastava ringkirja. Omakaitse pidas oma piirkonnas patrull- ja valveteenistust. Eraldusmärgiks oli neil vastav käeside.

Oktoobrirevolutsiooni tulemusena tulid võimule enamlased. Omakaitse tembeldati kontrrevolutsiooniliseks ja saadeti Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee otsusega 11. novembril 1917 laiali ning asemele jäi ainult Punakaart, mis koosnes oma enamuses mitte-eestlastest. Põranda alla pidid minema ka omakaitse üksused maakondades. Läänemaal oli tänu 1. Eesti polgu kohalolekule olukord pisut pehmem, üksnes avalikult käesidemega enam ringi ei käidud.

Saksa okupatsiooni ajal saadeti Eesti rahvuslikud väeosad laiali. Senine Omakaitse keelustati. Tallinna Omakaitse korraldati uue põhikirja järgi ümber ja edaspidi oli kasutusel kakskeelne nimetus Omakaitse Bürgerwehr. Ka asjaajamine käis paralleelselt eesti ja saksa keeles. Selles organisatsioonis olid juhtivatel kohtadel valdavalt Eesti sakslased, aga mõne aja pärast määrati Bürgerwehri tehniliseks juhiks kindral Ernst Põdder. Avaliku ja ametliku Omakaitse Bürgerwehri kõrval tegutses üle Eesti ka põrandaalune puhtrahvuslik "omakaitse", milles etendasid juhtivat osa peamiselt koju saadetud Eesti sõjaväelased ning selle tööd koordineeris samuti Ernst Põdder.

Mida selgemaks sai 1918. aasta teisel poolel Saksamaa lüüasaamine, seda elavamaks muutus omakaitseüksuste organiseerimine. Eesti sakslased tegid eestlastele ettepaneku ühise maakaitseväe, Landeswehri, moodustamiseks . Sellest eestlased keeldusid otsustavalt . Pärast maailmasõja lõppu lahkus Saksa sõjavägi Eestist.

Omakaitsest sai Kaitseliit Tallinnas 11. novembril 1918, maailmasõja lõppemise päeval. Sellel päeval kuulutas Eesti Ajutine Valitsus, et nüüdsest peale valitseb Eestimaal Eesti võim, et Ajutine Valitsus on uuesti astunud oma kohuste täitmisele ning Johan Pitka teatas Eesti Kaitse Liidu asutamisest. Omakaitseüksustest sai Kaitseliidu tuumik. Eesti Kaitse Liidu juhatuse esimeheks valiti Johan Pitka ja ülemaks Ernst Põdder. Liikmeks võis astuda „iga aus eestlane”, kuid erinevalt rahvamiilitsast nõuti usaldusväärseid soovitusi. See soovituste kord kehtib Kaitseliidus tänaseni.

Ametlik alus Lääne Malevale pandi 11. novembril 1918, kui ilmus Eesti Kaitse Liidu teadaanne ja päevakäsk nr. 1 Põdderi allkirjaga, kus määratakse maakondade korralduste ülemad. Läänemaal nimetati ülemaks kunagise 1. Eesti polgu ohvitser leitnant Theodor Rõuk. Maleva esimene nimetus oli Läänemaa Eesti Kaitse Liidu ülema asutus.

Kui Omakaitse võitles vene marodööridega, siis Kaitseliit takistas sakslasi maalt väärtusi välja viimast. On teada, et Haapsalu sadamasse tuli saksa tanker petrooleumilastiga, põlevainega, mis oli tol ajal suure väärtusega. Eesti ajutise valitsuse esindaja Läänemaal advokaat Eduard Alver nimetas kiiresti sadama komandandiks Reinvaldi, kes kaitseliitlaste abiga võttis petrooleumi sakslastelt üle.

Kui Eesti Ajutise Valitsuse sõjaminister kindral Andres Larka nõudis Läänemaalt 600 meest, siis Alveri käsuga saadeti Tallinna 600 relvastatud kaitseliitlast. Need Läänemaa mehed panid aluse Tallinna Vahipataljonile, kus hiljem oli pidevas teenistuses umbes 800 läänemaalast. Vabadussõja alguses mobiliseeriti nooremad mehed rahvaväkke. Kaitseliitu jäid enamikus rivikõlbmatud ja vanemad mehed, kes pidasid valvet ja tagasid sisejulgeolekut. Pärast võitu Vabadussõjas demobiliseeriti suur osa rahvaväest. Ka Eesti Kaitse Liidu tegutsemist peeti rahuajal ülearuseks ja tema tegevus praktiliselt lõppes.

Taastamine ja tegevus 1924–1940

Pärast 1. detsembri 1924 kommunistide mässukatset algas uus Kaitseliidu reorganiseerimine ajutise põhikirja alusel, mille kinnitas kaitseväe ülemjuhataja Johan Laidoner 17. detsembril 1924.

1924

Juba 21. detsembril 1924 peeti Haapsalus Läänemaa Kaitseliidu ringkonna asutamiskoosolek. Selle kutsus kokku maakonna rahvaväe ülema kohusetäitja R. Silts. Koosolekust võttis osa hulk seltskonnategelasi, riigiametnikke, omavalitsus- ja haridustegelasi, kes enamuses avaldasid kohe soovi kaitseliitu astuda. Samal koosolekul valiti ajutine viieliikmeline Läänemaa kaitseliidu ringkonna juhatus. Selle esimeheks sai rahvaväe ülem nooremleitnant O. Pakas, kassahoidjaks Lääne maakonna politseiülem Johann Kokla, informatsiooni ja reklaami korraldajaks A. Liit, sekretäriks G. Reinans ning ametita liikmeteks A. Arak ja K. Raudsepp. Algas kiire allüksuste loomine: jaoskondade ja rajoonide piiride kindlaksmääramine ja juhatuste valimine, relvade kiire väljajagamine, et võimalikult kiiresti õppustega algust teha. Organiseerimistöö edendamiseks püütakse kiiret ühendust luua loodud allüksuste vahel ning palutakse selles maakonna- ja vallavalitsuste abi. Tegevuse juhtimise jaoskondades võtsid oma peale leitnant J. Leikmann, kapten Karl Terrav, kapten A. Kask, kapten M. Unt ja leitnant Ernst Johanson. Malevapealiku kohusetäitja oli alguses nooremleitnant O. Pakas.

1925

Lääne kaitseliidu ringkonna juhatuse koosolekul 20. jaanuaril 1925 seatakse üles Kaitseliidu ülema korralduse põhjal maakonna Kaitseliidu ringkonna ülema kohale kandidaadiks kapten Villem Väeden. 2. veebruaril 1925 kinnitas valitsus kaitseliidu uue põhikirja, mille järgi ringkonnad nimetati ümber malevateks ja jaoskonnad malevkondadeks. Sellest ajast kannabki Läänemaa kaitseliit Kaitseliidu Lääne Maleva nime. 24. veebruaril 1925 Haapsalus Eesti Vabariigi aastapäeva paraadist võtsid osa juba paljud maleva allüksused.

25. märtsil 1925 asus malevapealiku kohale kapten Villem Väeden, kes oli teeninud sellel ametikohal ka Eesti Vabadussõja ajal. Temale abiks kinnitati II Haapsalu malevkonna pealik kapten Karl Terrav. Malevapealiku korraldusel alustati kohe valitsuse määratud relvade kohaletoomist ja kaitseliitlaste varustamist nendega, mis võimaldas kõigile kaitseliitlastele, kelle arv alatasa kasvas, õppustest osavõttu. Jätkati Kaitseliidu organiseerimist Läänemaal, mitmes kohas loodi Kaitseliidu naisorganisatsioonid. Et tutvuda tegevusega malevkondades, tegi malevapealik ringsõidu kohtadele ning esines selgituskõnedega. Kaitseliidu Lääne Malev loeb oma taasasutamise ajaks 7. juulit 1925.

1926

1926. aastal oli Läänemaal viis malevkonda.

• I Haapsalu malevkonna pealikuks oli leitnant Johan Leikmann, tema abi oli energiline omavalitsuse- ja seltskonnategelane, Haapsalu linnanõunik P. Randfeld.
• II Haapsalu malevkonna pealiku kohusetäitjaks oli pärast kapten Terravi surma malevapealiku abi Eduard Leopas, tema abi oli Joh. Sõer.
• Lihula malevkonna pealikuks oli kapten A. Kask, tema abiks oli leitnant Erich Deklau.
• Märjamaa malevkonna pealikuks oli kapten Mart Unt, tema abiks oli leitnant J. Limberg.
• Hiiumaa malevkonna pealikuks oli leitnant Ernst Johanson, tema abiks oli lipnik Richard Takking.

Maleva staabi juures oli eriline propagandaosakond, kuhu peale malevapealiku kapten Väedeni kuulusid tema abi E. Leopas ja I Haapsalu malevkonna liige, seltskonnategelane P. Reikmann. Loodud oli kõnelejate võrk kohalikest omavalitsuse-, haridus-, ja seltskonnategelastest, kes esinesid Kaitseliidu paraadidel, kõnekoosolekutel pidudel kõnedega. Teiste seast olid tublimad Lääne Maavalitsuse esimees Aleksander Saar, malevapealiku abi E. Leopas, propagandaosakonna juhatuse liige P. Reikmann, malevkonnapealikud kapten Mart Unt, kapten Kask, leitnant Johanson, kompaniipealikud Mutso, A. Kaljo, leitnant Jammer, Arnover, Maide, rühmapealik Veski, riigikoguliige Heinrich Anniko, koolinõunik Peeter Univer, kirikuõpetaja P. Ederberg, Lossmann, Treumann, Siimon ning õpetajad V. Kvarnström ja E. Piik.

Kaitseliidu instruktoriks oli esialgu lipnik Georg Veem, hiljem Jüri Linnas. Malevapealiku korraldusel viidi läbi pealike kursused, mille raames tutvustati kursuslasi uuemate õppusmeetoditega rivi- ja lahingdrilli alal.

18. juunil 1926 korraldati esimesed Lääne maleva laskevõistlused Haapsalus. Esikoha saavutas I Haapsalu malevkonna liige Julius Rull (auhinnaks oli Kaitseliidu ülema kolonel Roska annetatud hõbeplaadiga brauning), teise koha sai II Haapsalu malevkonna liige Rannus. Üleriigilistel võistlustel saavutas J. Rull 8. koha.

Märjamaa, Lihula, Hiiumaa ja II Haapsalu malevkond suutsid endale 1926. aastal spordiplatsid soetada, aasta lõpuks jõudsid kohale ka spordivahendid.

Augustis 1928 hakkas ilmuma Lääne Kaitsemaleva häälekandja Lääne Maleva Teataja.

Pärast juunipööret, 17. juunil 1940 saadeti malevatesse Kaitseliidu ülema raadiogramm, milles kästi kõik kaitseliitlaste käes olevad relvad kokku korjata ja koos malevate ladudes seisvate relvadega sõjaväe ladudesse ära anda. 27. juunil 1940 andis Eesti president Konstantin Päts välja Kaitseliidu likvideerimise seaduse.

Paljud kaitseliitlased hakkasid metsavendadeks.

Malevkonnad

Malevas oli algul viis malevkonda:

• I malevkond: Haapsalu, Vormsi, Paslepa, Sutlepa ja Oru vald
• II malevkond: Võnnu, Taebla, Piirsalu, Jõgisoo, Lähtru, Martna, Asuküla, Sooniste, Sipa, Palivere, Sinalepa, Vaikna, Vidruka ja Kalju vald
• III malevkond: Lihula, Veltsa, Massu, Paatsalu, Saulepi, Kirbla ja Paadermaa vald
• IV malevkond: Koluvere, Luiste, Märjamaa, Haimre, Velise ja Vigala vald
• V malevkond: Hiiumaa

18. aprillil 1925 nimetati malevkonnad ümber:

• I malevkond – I Haapsalu malevkonnaks
• II malevkond – II Haapsalu malevkonnaks (7. septembril 1928 nimetati ümber Risti malevkonnaks)
• III malevkond – Lihula malevkonnaks
• IV malevkond – Märjamaa malevkonnaks
• V malevkond – Hiiumaa malevkonnaks

Lääne maleva pealikuks sai 25. märtsil 1925 kapten Villem Väeden. Aastail 1934–1939 oli Lääne maleva pealik Karl Soo. 1940. aastal oli Kaitseliidu Lääne maleva pealik kuni maleva likvideerimiseni Anders Lindkvist.

Eriorganisatsioonid

Esimesed Naiskodukaitse osakonnad tekkisid 1925 Haapsalus, Emmastes ja Ristil. Naiskodukaitse kõrval olid aktiivsed kodutütred ja noorkotkad. Naiskodukaitse Lääne ringkond asutati 25. märtsil 1928, Lääne ringkond taasasutati 29. novembril 1996.

Taastamine ja tegevus tänapäeval

Eesti Kaitseliit taasloodi Järvakandis rahvaalgatuslikus korras 17. veebruaril 1990. Sealt sai Margus Järve volituse Kaitseliidu asjaajamiseks Läänemaal.

4. septembril 1991 tunnistas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium oma otsusega Kaitseliidu likvideerimise 1940. aasta otsuse tühistatuks ja 28. aprillist 1992 arvati Kaitseliit Eesti Kaitsejõudude koosseisu. Kehtima hakkas 1931. aasta põhikiri ja 1934. aasta kodukord.

Läänemaa Kaitseliitu hakati organiseerima Lõuna-Läänemaalt. 13. aprillil 1990 pandi Kirblas üles kuulutus vastava koosoleku pidamiseks. (Millal koosolek toimus?) Paar päeva hiljem oli samasugune kogunemine Lihulas linnavalitsuse saalis, sinna kogunes paarikümne mehe ringis. Järgnesid kogunemised Kaitseliidust huvitatutele 19. aprillil 1990 Kõmsil ja Virtsus, seejärel Metskülas ja Tuudil. Margus Järve tegutses üldjuhina. Lihula kandis oli eestvedajaks Peep Põldäär, kellest sai ka Lihula malevkonna pealik. Heiki Magnuse algatusel koondusid mehed Ridala kandis, moodustus Ridala malevkond. Risti politseiametniku Benno Leesiku eestvedamisel moodustati Risti malevkond.

Kaitseliidu Lääne Malev asutati 27. septembril 1991. Riigikaitse osakond eraldas Kaitseliidu Lääne malevale ruumi oma majas Haapsalus Õhtu kalda 15. Margus Järve oli samal ajal tegev ka Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompaniis.

25. novembril 1992 määras tollane Eesti Kaitseliidu ülem major Manivald Kasepõld Ridala malevkonna pealiku Heiki Magnuse Lääne Maleva pealiku kohusetäitjaks. Märtsist 1993 oli Margus Järve taas malevapealik kuni 3. novembrini 1993, mil ta viidi üle Lääne Maleva instruktori ametikohale. Igapäevatööd tegid malevas staabiülem Vello Masing ja Ridala malevkonna pealik Heiki Magnus, Risti malevkonna pealik Benno Leesik ja Lihula malevkonna pealik Peep Põldäär.

Politseiamet vaatas Eestis üldiselt umbusklikult relvi omavate kaitseliitlaste peale, sest politseil ei olnud nende üle kontrolli. Läänemaa eeliseks oli Risti malevkonna pealik Benno Leesik, kes oli politseiametnik. Teda usaldasid nii politsei kui ka kaitseliit. Esimeseks suureks ettevõtmiseks oli rahavahetus 1992. aasta juuni teises pooles. Leesik värbas 9 meest kaitseliitu endale abiks ja nende hulgas Aksel Heidemanni. Kõik sujus hästi.

Risti malevkonna keskus asus Paliveres politsei majas. Kuna kaitseliidul ei olnud sel ajal raha, siis tohtisid nad kasutada politsei ruume relvade hoidmiseks ja telefoni. Kõik kulud kandis politsei.

1993 sai Lääne Maleva pealiku kohusetäitjaks Aksel Heidemann. Tema tugevdas korda Kaitseliidus. Viinalembesed kaitseliitlased said karistada või heideti koguni kaitseliidust välja. Kaitseliidust kustutati liikmeid ka loiu tegevuse tõttu. Tema juhtimise ajal korraldati politsei ja kaitseliidu ühisettevõtmine „Linn lukku”. Selle üldjuht juunist 1994 veebruarini 1995 oli Ridala malevkonna pealik Heiki Magnus, hiljem Kulno Rehkal. Kõigil linna viivatel teedel olid politsei ja kaitseliidu relvastatud ühispatrullid, kes kontrollisid transporti. Tollel ajal oli Haapsalu üks turvalisimaid linnu Eestis.

1993 oli Lääne Maleval üks tuba riigikaitse majas Õhtu kalda 15, kuid Paliveres oli Kaitseliidu Lääne Maleva pealikule Aksel Heidemannile käepärasem ja nii toimis Lääne Maleva staap Paliveres kuni 1996, mil politseijaoskond kolis Taeblasse. Taeblas oli staap kuni 1998, mil Lääne Malev sai oma ruumid Haapsalus Lahe 17. Staap asub tänapäevani Läänemaa keskuses.

12. juulil 1999 sai Aksel Heidemann Kaitseliidu Peastaabi personaliülemaks. Uueks pealikuks määrati Urmas Muld. Kui ta asus õppima Balti Kaitsekolledžisse, määrati maleva pealiku kohusetäitjaks 25. septembril 2000 Heino Rebane. Siis asus tema õppima Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustesse ja malevapealiku kohusetäitjaks määrati 9. jaanuaril 2001 Jüri Treuman.

16. juulil 2001 määrati Lääne maleva pealikuks Arnold Juhans. Alates 28. veebruarist 2015 oli malevapealikuks major Mehis Born ja 1. augustist 2016 on malevapealikuks kolonelleitnant Rasmus Lippur. Lääne malevas oli juuli 2008 seisuga 887 kaitseliitlast, lisaks 250 kodutütart, 250 noorkotkast ja 108 naiskodukaitsjat, kokku 1495 inimest.

Kaitseliidu Lääne malevast on välja kasvanud endine Eesti Kaitseliidu ülem Benno Leesik, Kaitseliidu Peastaabi kunagine personaliülem Aksel Heidemann, endine Kaitseliidu Peastaabi ülem Urmas Muld ning Kaitseliidu peastaabi ohvitserid Vello Masing ja Kristjan Muld. Samuti endine Lääne maavanem Neeme Suur ja XI Riigikogu koosseisu saadik Aleksei Lotman

1. juunist 2023 kuulus seni Läänemaa maleva koosseisus olnud Hiiumaa malevkond Saaremaa maleva koosseisu.

Vaata ka

• Kaitseliit
• Malev
• Naiskodukaitse Lääne ringkond

Kirjandus

• Lääne Maleva Teataja – Kaitseliidu Lääne maleva häälekandja, 1928–1940 (saadaval Eesti Rahvusraamatukogus)
• Lääne Malev – Kaitseliidu Lääne maleva ajaleht, 1993–1998 kokku 3 numbrit (saadaval rahvusraamatukogus)
• Lääne Malevlane – Kaitseliidu Lääne maleva leht, ilmub ebaregulaarselt alates 2004 ajalehe Lääne Elu lisana (saadaval rahvusraamatukogus ja Lääne Elu toimetusest, samuti Lääne Maleva kodulehelt).
• Mati Mandel, "Sõjaeelse Kaitseliidu hiilgeaeg ja häving Läänemaal". ISBN 9789949741625, 2020, 304lk

Välislingid

• Kaitseliidu Lääne maleva koduleht
• Kaitseliidu Lääne maleva rinnamärk