Noored Kotkad

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Noorkotkad)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib organisatsioonist; filmi kohta vaata artiklit Noored kotkad.

Noored Kotkad
Noorte Kotkaste logo2.png
Noorte Kotkaste logo
Lühend NK
Deviis Isamaa auks alati valmis!
Asutatud 27. mai 1930
Tüüp vabatahtlik noorteorganisatsioon
Õiguslik staatus avalik organisatsioon
Eesmärk kodanikukasvatus ja huvitegevus
Peakorter Toompea 8, 10142 Tallinn
Asukoht Eesti
Liikmed ~ 3900
Juhtkond Silver Tamm, peavanem
Peaorgan Keskjuhatus
Emaorganisatsioon Kaitseliit

Noored Kotkad on 27. mail 1930. aastal asutatud ja Kaitseliidu seaduse alusel tegutsev üle-eestiline vabatahtlik skautlik poiste noorteorganisatsioon.

Organisatsioonis pööratakse rõhku riigikaitsele, olulisel kohal on ka ohutuse teemad, sportlikud tegevused, matkatarkuste omandamine, samuti on tegevustesse sisse põimitud kodanikuoskusi ning ajalooteadmisi. Organisatsioon hoolitseb ka noorte juhtimis- ning organiseerimisoskuste täiendamise eest.

Kuigi tehakse koostööd Kaitseliidu ja Eesti kaitseväe asutustega ning paljud noortejuhid kannavad sageli üritustel kaitseväe (või muud sõjaväelises stiilis) vormiriietust, ei ole Noorte Kotkaste organisatsiooni näol tegemist Eesti kaitsejõudude osaga.

Eesmärk[muuda | muuda lähteteksti]

Noorte Kotkaste missioon on vabatahtlikkust väärtustades pakkuda noortele parimaid arengu- ja tegutsemisvõimalusi isamaalise kasvatustöö kaudu.[1]

Noorkotkaste raudsed kombed:

  • noorkotkas on hoolas õppija
  • noorkotkas on karske
  • noorkotkas ei suitseta ega tarvita narkootilisi aineid
  • noorkotkas austab seadusi

Noorkotkaste kombed:

  • noorkotkas armastab oma kodu ja on ustav isamaale;
  • noorkotkas on abivalmis;
  • noorkotkast võib usaldada;
  • noorkotkas on iga noorkotka sõber ja nõrgema kaitsja;
  • noorkotkas on korralik, viisakas ja õilis;
  • noorkotkas on looduse sõber ning kaitsja;
  • noorkotkas kuulab oma vanemate ja juhtide sõna;
  • noorkotkas on tasakaalukas ja leiab igale olukorrale sobiva lahenduse;
  • noorkotkas on julge oma mõttes, sõnas ja teos;
  • noorkotkas on töökas, kokkuhoidlik ja visa ega tee midagi poolikult.[2]

Noorkotka tõotus:

"Kinnitades ausõnaga, annan pühaliku tõotuse teha kõike, mis minu võimuses, et täita oma kohust Eesti isamaa ees, igal ajal aidata oma ligimest, ustavaks jääda noorkotkaste seadustele ja nende järgi tegutseda. Olen alati valmis!".

Koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Liikmeskond[muuda | muuda lähteteksti]

Organisatsiooni noorliikmeteks võivad olla kõik 7–18-aastased Eesti Vabariigi meessoost kodanikud, kes armastavad oma isamaad ning tunnustavad ja järgivad noorkotkaste seadusi ja kombeid. Noored Kotkad on ettevõtlikud, otsustusvõimelised, iseseisvad, kehaliselt terved poisid, kellel on palju visadust ja tahtejõudu.

Lisaks noorliikmetele kuuluvad organisatsiooni ka tegev-, toetaja- ja auliikmed. Tegevliikmed on vabatahtlikud noortejuhid, kes osalevad noorliikmete õppetegevuse korraldamises. Toetajaliikmeks saab olla Eesti või välisriigi kodanik, kes aitab oma tegevusega kaasa organisatsiooni eesmärkide saavutamisele.[3]

Noorte Kotkaste organisatsiooni kuulub vastavalt 2018. aasta juuli statistikale ligikaudu 3900 liiget.

Juhtimine[muuda | muuda lähteteksti]

Noorte Kotkaste peavanem on Silver Tamm ja tegevust juhib Noorte Kotkaste pealike keskkogu koos keskjuhatusega.

Noorte Kotkaste peavanemad:

Patroonid (Eesti Vabariigi presidendid):

Noorte Kotkaste patroonidele on antud Noorte Kotkaste kõrgeim tunnustus – Põhjakotka märk.

Struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

  • Noorte Kotkaste malev tegutseb Kaitseliidu maleva (Viru, Tallinna jne) juures. Kokku on sarnaselt Kaitseliiduga 15 malevat, mis jagunevad omakorda rühmadeks, harvem ka malevkondadeks, mis omakorda jagunevad rühmadeks. Maleval on oma pealik ja juhatus.
  • Rühm on põhiline allüksus. Rühm võib olla territoriaalne, kuuluda kooli juurde või olla eriotstarbeline (tehnikarühm, mererühm vms). Rühmapealik on täiskasvanud vabatahtlik noortejuht ja tema abi vanem või kogenum noorkotkas. Rühmapealiku põhiülesanneteks on rühma tegevuse planeerimine, kokkusaamiste (koonduste) läbiviimine, rühma liikmete osaluse arvestuse pidamine ja malevast tuleva info vahendamine noorkotkastele koos tagasiside andmisega. Rühmad jagunevad salkadeks.
  • Salk (sõjanduses vastab jagu või grupp) on väikseim noorkotkaste allüksus, kuhu kuulub tavaliselt vähemalt 4 poissi. Salk võib koosneda ühe kooli, piirkonna või vanusegrupi poistest. Salka juhib tublimast noorkotkast salgapealik, kellel võib olla ka määratud abi.

Tegevus ja väljaõpe[muuda | muuda lähteteksti]

Mini-Erna 2018. Autor: Merilin Sepp
Noorkotkad suurlaagris Spekter 2018. Autor: Eliise Riimand

Organisatsiooni liikmetele pakutakse aastaringselt aktiivset ja seiklusrikast tegevust läbi mängulise õppimise. Noortel ja ka noortejuhtidel on võimalik osaleda ja end proovile panna nii laagrites, matkadel kui ka võistlustel. Kuna liikmeid üle Eesti on palju, siis on kindel, et iga noor leiab endale uusi sõpru ja tuttavaid. Vabariiklikest üritustest on tuntuim Mini-Erna võistlus, kuhu pääseb igast malevast tublimatest poistest koosnev 4-liikmeline võistkond. Võistlusest võtavad osa ka Läti, Leedu ja Rootsi külalisvõistkonnad. Noorte Kotkaste organisatsioon teeb tihedat koostööd Kodutütardega. Suurim ühine üritus on suvine vabariiklik suurlaager, kuhu tuleb kokku umbes 450 laagrilist.

Noortel on võimalik reisida nii Eestis kui ka välismaal. Tihedat koostööd tehakse Läti, Leedu ja Rootsi analoogsete noorteorganisatsioonidega.

Noorkotkaste väljaõpe on jaotatud järgu- ja erikatseteks, mille sisu ja raskusaste muutub vastavalt vanusele. Erikatsed annavad võimaluse ennast süvitsi mõnes valdkonnas arendada. Kokku on erikatseid 62. See annab igale poisile võimaluse neid huvitavas valdkonnas silma paista ja omale märk välja teenida. Populaarsemad katsed on matkaja, esmaabi andja, laulja ja laskur.

Noorte väljaõpet korraldavad vabatahtlikud juhid, kes läbivad tööks vajaliku koolitusprogrammi. Noortejuhi tööks sissejuhatav kursus kestab kaks nädalavahetust, mille lisandub praktika sooritamine välilaagris.

Noortejuhi ülesanne on luua noortele tingimused, mis toetavad noorte isiklikku arengut, sotsialiseerumist ja kujunemist ühiskonna hästi toimetulevateks liikmeteks. Selleks korraldab noortejuht koondusi, laagreid ja matkasid oma rühma liikmetele.

Sümboolika[muuda | muuda lähteteksti]

Kotkamärk
Noorte Kotkaste maleva lipp

Kotkamärk[muuda | muuda lähteteksti]

Noorte Kotkaste organisatsiooni tunnuseks on kotkamärk. Kotkamärgil on kujutatud põhjakotkas, kelle turjal jõudis Kalev Eesti randa. Kotkas on tugevuse ja jõu sümbol, ta lendab kõrguses, mis peab tuletama Noorte Kotkaste organisatsiooni liikmetele meelde õilsaid aateid. Kotka silm on tähelepanelik – samasugune peab olema ka Noorte Kotkaste hulka kuuluv noor. Märgil on liiliaõis, mis tähistab puhtust ja korralikkust. Selle kolm haru märgivad noorkotka tõotuse kolme punkti: isamaa-armastust, ligimese aitamist, noorhauka ja noorkotka seaduste ja kommete täitmist. Kolme haru ümbritsev side osutab organisatsiooni noorte sõprusele ja ühtehoidmistahtele. Liilia keskel asetsev Eesti Vabariigi vapp tunnistab, et Noored Kotkad on Eesti Vabariigis tegutsev organisatsioon. Liiliaõis kujutab keskaegse noole otsa, mille keskel on kompassinõel; need kaks kokku sümboliseerivad sirget rada ja ausat sihti, mida mööda peab käima noorkotkalikul rajal kõndija. Märgi all on lint, mille kiri tuletab märgi kandjale meelde tema kohustust olla alati valmis. Lindi ülespoole pööratud otsad tuletavad märgi kandjale meelde, et ta täidaks oma kohustusi rõõmsal meelel.

Lipp[muuda | muuda lähteteksti]

Noorte Kotkaste üldlipu kangas on kuldkollane. Lipu mõlemal küljel on Noorte Kotkaste Teeneterist - sinine käpprist, mille peal Noorte Kotkaste embleem. Lipukangast ääristavad narmad ja ehisnöörid on kuldkollased. Igal Noorte Kotkaste maleval on oma lipp.

Tagamine[muuda | muuda lähteteksti]

Noorte Kotkaste maleva piduliku vormi käiseembleem

Üldine[muuda | muuda lähteteksti]

Noorte Kotkaste malevad toetuvad tagala alal peamiselt vastava piirkonna Kaitseliidu malevate tagalale (transport, taristu, õppevahendid), kuid tegevuse korraldamiseks ja finantseerimiseks on neil oma eelarve. Noortele on tegevus organisatsioonis tasuta, kuid mõnikord võib olla kulutusi sobilikumale riietusele või varustusele. Täiskasvanud juhtidel ja pealikel on võimalik saada suuremate kulude (näiteks transport) korral kompensatsiooni Kaitseliidus kehtivas üldises korras.

Vormiriietus[muuda | muuda lähteteksti]

Noorte Kotkaste vormiriietuses eristatakse pidulikku ja väliivormi. Piduliku vormiriietuse juurde kuulub kaitseväe tavavormi lõikega sinakashall vormipluus, millel kantakse embleemi, järgutäppe, erialamärke ja ametikohatunnust. Liikmed kannavad üldjuhul sinist kaelarätti, kuid rühmal võib olla ka oma värvides kaelarätt. Pluusi juures kantakse musta värvi viigipükse. Noorkotkad kannavad väliüritustel tumesinisest riidest vormimütsi. Lisaks on kasutusel sinine vihmakeep.[4]

Noorte Kotkaste välivormi kantakse üldjuhul väliüritustel. Välivorm on tumerohelisest riidest, kuhu kuuluvad välivormijakk ja -jope, tuulejope ja püksid. Vormiga kantakse musti saapaid.[5]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1930 kuni 1940[muuda | muuda lähteteksti]

Asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Noorkotkaste eelkäijaks oli Noorseppade organisatsioon, mis oli moodustatud 1920. aastal. Pärast Kaitseliidu taasellukutsumist hakati mõtlema ka noorte kaasamisele. 1928. aastal toimunud Noorseppade ülemaalisel kongressil teatas vanematekogu esimees kindral Ernst Põdder, et Kaitseliit kavatseb organiseerida noorsugu enda alluvuses Noorte Kotkaste ja Kodutütarde nime all. Organisatsiooni aitas kaudselt populariseerida Theodor Lutsu 1927. aasta mängufilm "Noored kotkad", mis oligi väidetavalt andnud inspiratsiooni organisatsiooni nime valikul.

Noored Kotkad asutati Kaitseliidu Vanematekogu otsusega 27. mail 1930. Organisatsiooni peastaabi ülemaks ehk tegevjuhiks juhiks määrati varasem skautide ajakirja noor (25 a) toimetaja Johann Tedersoo (Johannes Tedderson), kes jäi ametisse kuni 1940. aastani. Peastaap asus Tallinnas Kaarli puiestee 8. Noorte Kotkaste malevad moodustati sarnaselt Kaitseliidu malevatega. Malevate ja malevkondade juurde kutsuti noorte juhendamise kogemusega kohalikke inimesi. Malevkonna või maleva vanemaks määrati seltskonna-, haridus- või noorsootegelane. Paljud esimesed liikmed olid endised noorsepad, kes tulid aga praktiliselt juba suvel rühmade kaupa uude organisatsiooni üle. Algselt olid paljud noorsepad olnud karsklastena Kaitseliidu alluvusse mineku vastu (kaitseliitlased tarbisid alkoholi ja tubakat), kuid kõhklused said hajutatud. Ametlikult võeti esimesed noorkotkad organisatsiooni liikmeteks sügisel ja tegevus rühmades algas 30. novembril 1930.

Ülesehitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Noorte Kotkaste esimesi laagreid

Organisatsiooni arendamisel võttis J. Tedersoo silmnähtavalt eeskujuks skautlikke põhimõtteid. Kehtestati 6 järku koos järgukatsetega ja erikatsed. 8–13-aastasi nimetati noorhaugasteks (3 järku: pesapoeg, haukapoeg, noorhaugas), vanemaid noorkotkasteks (3 järku: pesakotkas, kotkapoeg, noorkotkas) ja enamasti tegutsesid mõlemad omaette rühmadena (noorhaugaste rühma nimetati haukapereks). Lisaks olid täiskasvanud kotkajuhid ja noortemagistrid. Moodustati ka üksikuid, enamasti vanematele poistele mõeldud erialarühmi, nagu meri-, ratsa- ja raudteerühmad.

1930-1933 ilmusid ajakirja vormis 5 väljaannet "Noorte Kotkaste Peastaabi teated", kus jagati juhiseid tegevusteks ja muud olulist infot. 1931-1932 ilmusid Noorkotka käsiraamatud I-V osana, mis andsid tegevusele kohe algusest ühtlustatud arusaama ja suuna. 1931. aastal lasti Theodor Lutsul valmistada ka organisatsiooni tutvustav 2-osaline film "Noorte Kotkaste päästaap näitab katkendeid Noorte Kotkaste tegevusest".

Alates 1931. aasta suvest toimusid laagrid ja erinevad võistlused. Esimene üleriiklik (juhtide) õppelaager korraldati 1933. aastal Viimsis.

1934. aasta lõpuks kuulus organisatsiooni umbes 6000 noorkotkast ehk umbes 6,6 % 8-18 aastastest Eesti noormeestest. Arvu ei saanud pidada piisavaks. Töö koolide juures ei tahtnud alati ka õnnestuda, kuna paljudel kohapealt leitud juhtidel polnud selget arusaama. Noorkotkaste ettevalmistus, välimus ja rivikord jätsid tihti soovida. Noorterühmade tegevus nõudis rahalisi ja muidki ressursse, millest oli aga sageli puudus. Noored pidid oma rahast hankima muuhulgas vormiriietuse ja varustuse, sh telgid. Napiks jäi liikmemaksust.

Areng suurorganisatsiooniks[muuda | muuda lähteteksti]

NK liikmed ryhmad 1932-39.jpg

Kaitseliidu ülema 8. jaanuari 1935. aasta käskkirjaga nr 2 anti Kaitseliidu malevatele Noorte Kotkaste toetamiseks senisest konkreetsemad juhised (täiendati veel 29. aprillil 1937). Kaitseliidu malevkondadel kästi hakata tegutsema kohalike Noorkotkaste malevkondadega tihedas koostöös. Kaitseliidu malevkonnast hakati määrama või kooskõlastama noortega tegelevat pealikku. Hakkasid toimuma kaitseliitlaste ja noorkotkaste ühisüritused ja vanemad noorkotkad osalesid mõnikord isegi Kaitseliidu õppustel. Vähendati kaitseliitlastest noortejuhtide osalusnõuded Kaitseliidu väljaõppes ja tegevuses, andmaks aega noortetööks. Noorkotkastel lubati viia koondusi läbi Kaitseliidu allüksuste ruumides.

Esimene suur üleriiklik üldlaager toimus 18.- 24. juunil 1935. aastal Pirital u 1300 osavõtjaga. Laagri vanemaks oli Tallinna linnapea Jaan Soots. 1935. aasta lõpuks oli organisatsioonis juba üle 600 allüksuse ja üle 9500 noorkotka (seega üle 10 % kõigist 8-18 aastastest Eesti noormeestest).

Organisatsiooni arengut soodustas lisaks aktiivsele propagandale ja Kaitseliidu toele ka 1936. aastal jõustunud Noorsootöö organiseerimise seadus, millega kehtestati kõigi Eesti noorteorganisatsioonide üle riiklik kontroll ja õhutati noorte organiseerumist. Noorte allüksuste majandusliku olukorra parandamiseks hakati noortemalevate juurde asutama aga Noorte Kotkaste sõprade seltse ja korraldama loteriisid.

Alates 1936 hakkas ilmuma noortejuhtide häälekandja Kotkas (1938-1939 ilmus ka selle salgapealikele mõeldud lisa Noor Kotkas). 1936. aasta lõpuks küündis noorkotkaste arv u 12 000 -ni. 2 aastaga oli liikmeskond kahekordistunud.

1938. aasta juunis toimunud Võidupüha pidustustest ja Kaitseliidu paraadist Tallinnas võttis ajakirja Kotkas andmeil osa umbes 1500 noorkotkast ja üle 100 lipu. Kõigile pidustustest osa võtnud noorkotkaile anti vastav juubelimärk. Sama märk kinnitati kõikide lippude varrastesse. Sama aasta 20.-21. augustil toimus aga esimene üleriiklik Kaitseliidu noorte laskevõistlus, mille võitsid Tartu maleva noorkotkad.

1939. aastal alustas Võru lähedal Kubija järve ääres tegevust Kotkakodu - noorkotkaste üleriiklik keskne laagriasutus-suvekodu.

Kuna rahvusvaheline olukord muutus 1939. aastal järjest sõjahõngulisemaks, üritati noorkotkaste tegevuses rohkem rõhku panna õhu- ja gaasikaitsele ning esmaabile.

Vabadussõjast edasi kandunud patriotism ja riiklikult toetatud ning organiseeritud propaganda tegid organisatsiooni leviku ja menu massiliseks - noorkotkaste allüksused tegutsesid 1930-ndate lõpuks praktiliselt kõigi üldhariduskoolide juures ja omasid olulist ühiskondlikku ning hariduslikku kaalu.

Ümberkorraldused ja plaanid 1930-ndate lõpul[muuda | muuda lähteteksti]

1930-ndate lõpul kerkis probleem, et u 15. a ja vanemad noorkotkad kippusid organisatsioonist massiliselt eemale jääma või lahkuma.[6] 1936. a lõpuks oli noorkotkaste ridades 16-17 a vanuseid poisse vaid 976 ehk u 8,1 %. Leidmaks vanematele noorkotkastele mängudest ja skautlusest huvitavamat tegevust ja hoidmaks neid jätkuvalt organisatsioonis, hakati 1930-ndate lõpul moodustama malevates eraldi kotkaringe ja laskurringe, kus tegeleti süvendatult sõjanduslikuma väljaõppega ja laskespordiga. Hoogustati ka pigem vanematele poistele suunitletud erialarühmade tegevust. Kaitseliidu malevates oli samas 16-17-aastastest ja vanematest poistest õppur-kaitseliitlaste või noor-kaitseliitlaste rühmi ja kompaniisid, mis seostusid otsesemalt riigikaitselise tegevusega.

1930. aastate lõpul asuti riiklikult ühendama noorkotkaid ja Eesti skaute, samuti Kodutütreid ja Gaide. Ühendorganisatsiooni moodustamine oli seotud sooviga saavutada mõlemale rahvusvahelise skaudiorganisatsiooni tunnustus, kuid see oli võimalik vaid ühele organisatsioonile ühe riigi kohta. Samuti nägi riiklik noorsootöö poliitika nagunii ette sarnaste noorteorganisatsioonide ühendamist, et efektiivsemalt korraldada riiklike-rahvuslike eesmärkide elluviimist (vast ka hoida kokku ressursse). Ehkki organisatsioonide skautlik tegevus oli sisult üsna sarnane, tekkis tõsiseid eriarvamusi nime, alluvuse ja vormiriietuse osas. Uueks nimeks valiti lõpuks Eesti Noored. Korraldati esimesi ühisüritusi, kuid ühendamine lükkus vaidluste tõttu järjest edasi. Noorteorganisatsiooni tulevik tekitas segadust ka Kaitseliidus, kus 1939. aasta detsembrist hakati lõpuks plaanima 16-20 a vanuste poiste organiseerimist täiendavaks organisatsiooniks nimega Kaitseliidu Noored.

Enne laialisaatmist 1940. aastal oli Eestis u 20 000 noorkotkast, u 1200 rühma ja u 1800 noortejuhti.

Tegevusest okupatsiooniajal[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Noorte ega Kaitseliidu Noorte organisatsioonide moodustamiseni ei jõutud. 1940. aasta juuni keskel olukord Eestis pingestus. Viimaseks suuremaks noorkotkaste ürituseks jäi tõenäoliselt Noorte Kotkaste Valgamaa maleva laager Koikkülas, mis katkestati Punaarmee sissetungi kartuses ööl vastu 16. juunit. Laager pandi kokku ja noorkotkad veeti autodega hommikuks koju. Nõukogude okupatsiooni alates lõppes Kaitseliidu likvideerimisega 27. juunil 1940. a ka Noorte Kotkaste organisatsiooni praktiline tegevus. Noored Kotkad likvideeriti ametlikult sama aasta 19. septembril.

1940-1941 paljud noortejuhid ja ka noorkotkad represseeriti. Esines juhuseid, kus endised noorkotkad tegutseid omal algatusel kommunistliku võimu vastu. Paljud endised noorkotkad said veel Nõukogude Liidu - Saksamaa sõja ajal aga täisealisteks ja astusid vabatahtlikult või mobiliseeriti Saksa armeesse. Saksa armeesse astus või mobiliseeriti ka mõningaid endisi noortejuhte. Osasid vanemaid poisse ja noortejuhte jõuti aga mobiliseerida Punaarmeesse. Organisatsioonis õpitu aitas mitmetel hiljem rasketes oludes ellu jääda.

Saksa okupatsiooni tingimustes asutati 1942. aasta septembris Noorte Kotkaste organisatsiooni struktuuri põhjal ja ühtlasi saksa Hitlerjugendi iseärasusi arvestades varem plaanitud nimega organisatsioon Eesti Noored. Organisatsioon tegutses Eesti taasokupeerimiseni Nõukogude Liidu Punaarmee poolt 1944. aastal.

Pärast Eesti taasokupeerimist 1944. aastal põgenesid paljud alles jäänud endised noortejuhid ja noorkotkad läände ning neist mõned jõudsid tegutseda kohalikes skaudiorganisatsioonides.

1944. aastal jätkunud nõukogude okupatsiooni perioodil kunagisi noorkotkaid tavaliselt organisatsiooni liikmesuse pärast otseselt rahvavaenlastena enam ei käsitletud.

Alates 1989[muuda | muuda lähteteksti]

Taasasutamine ja ENKOL[muuda | muuda lähteteksti]

Organisatsiooni taastamise mõte sündis 25. juunil 1989 Tahkurannas, kus toimus president Konstantin Pätsi mälestussamba taasavamine. Algatajateks olid endised noorkotkad Kalju Kressel ja Raimond Ariko, kes olid olnud sama samba avamisel ka 25. juunil 1939. Üle Eesti otsustati järjepidevuse kandjaina kokku kutsuda endised noorkotkad ja kodutütred ning hakata üles ehitama Kaitseliidu eriorganisatsioone.

Noorte Kotkaste organisatsioon taastati ametlikult 12. augustil 1989 koos Kodutütarde organisatsiooniga Pärnumaal Tahkurannas. Nimeks sai esialgu ENKOL (Eesti Noorkotkaste ja Kodutütarde Organisatsioonide Liit). 1990. aastal toimus Koikkülas I üleriigiline kokkutulek, kus võeti vastu esimesed uued noored noorkotkasteks ja kodutütardeks. Valiti ka uued juhid: peavanemaks Matti Päts, peastaabi ülemaks Aldur Soe. Kasutusele võeti 1930. aastatest pärinevad alusdokumendid (põhimäärused, järgukatsed), millest hiljem tehti kordustrükk.

Ülesehitamine Kaitseliidu osana[muuda | muuda lähteteksti]

Rapla noorkotkad 1990. aastatel

30. septembrist 1991 liideti Noorte Kotkaste ja Kodutütarde organisatsioonid Kaitseliidu ülema käskkirjaga Kaitseliidu malevate juurde ja 1991. a sügisest hakatigi Kaitseliidu malevate juurde moodustama ka vastavaid Noorte Kotkaste malevaid. Tegevuse tutvustamine, käivitamine ja korraldamine osutusid siiski keerulisemaks, kui 60 a varem. Sageli puudusid kohtadel vahendid ja selge arusaam ning samaaegselt otsis oma kohta ühiskonnas ning vajas ülesehitamist Kaitseliit ise. 1930-ndatest taaselustatud juhised ja kombed ning küllap ka äsja likvideeritud võõrastavast Pioneeriorganisatsioonist jäänud eelarvamused ei tulnud samuti kasuks. Hõlpsamalt kulges organisatsiooni kohapealne taasloomine esialgu Lõuna-Eestis, eriti Tartumaal ja Viljandimaal, kus tegutsesid veteranid-noortejuhid. Põhja-Eestis ja ilmselt ka mujal tegutses Kaitseliidu malevate juures 1990. aastate algusest üksikuid noorte riigikaitsehuviliste rühmi ja ka kunagiste noorkotkaste-veteranide moodustatud ning juhitud üksikuid iseseisvaid kotkarühmi, mis ühendati Noorte Kotkaste malevatega ametlikult aga alles 1990. aastate keskpaigaks.

29. jaanuaril 1992 taasloodi Tallinnas Noorte Kotkaste Peastaap Aldur Soe juhtimisel. Peastaap hakkas üleriigiliselt koordineerima ja juhtima noorkotkaste tegevust ning senine ENKOL jäi tagaplaanile. Kuna enamik ENKOL-i juhte oli Tartust, tekitas neis Tallinnas peastaabi moodustamise otsus teatud umbusku. Osa ENKOL-i liikmeid soovinuks jätkata senist noorkotkaste ja kodutütarde ühendtegevust. Paljud mehed liitusid Kaitseliiduga ja jäid noortetööst kõrvale, kuna osa liikmeid eelistas üldse iseseisvat tegevust.

16. aprillil 1992 loodi eraldi Kodutütarde organisatsioon, mis tähendas poiste ja tüdrukute lõplikku eraldamist, nagu see oli enne okupatsiooni. Hilisematelgi aastatel on organisatsioonide ühendamine tulnud veel mõnel korral arutluse alla, kuid muutusi pole tehtud. 1992. aasta lõpuks oli organisatsioonis kokku ligi 300 noorkotkast.

1993. aasta 24. veebruaril osalesid noorkotkad Eesti Vabariigi 75. aastapäeva paraadil, kandes ühtset talvevormiriietust.

11. veebruaril 1997 kinnitas Kaitseliidu Vanematekogu juba organisatsioonis (taasloomisest alates) rakendatud Noorte Kotkaste põhimäärused, mille sisu pärines peamiselt 1930-ndatest, kuigi sõnastust oli tänapäevastatud.

2005. aasta paiku oli organisatsioonis saavutatud Kaitseliidu andmeil noorte liikmete arvuks üle 3700.

2013. aasta paiku uuendati oluliselt organisatsiooni korraldust. Selle käigus otsustati ühtlasi loobuda 1930-ndatel kehtestatud järgu nimetustest, minnes üle numbrilistele nimetustele alates 6. kuni 1. järk. Oluliselt muudeti ka järgukatsete nõudeid.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Noorkotkad ja skaudid üheks pereks. Uus Eesti, 15. november 1938, nr 313, lk 1.
  • Noorkotkaste ja skautide ühendamist pooldatakse. Uus Eesti, 16. november 1938, nr 314, lk 3.
  • Kaitseliidu keskkogu ei poolda noorteorganisatsioonide ühendamist sihtasutuse "Eesti Noored" seni avaldatud põhialustel. Uus Eesti, 17. november 1938, nr 315, lk 3.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Noored Kotkad". http://nooredkotkad.ee/et/noored_kotkad.
  2. "Noorte Kotkaste sisekord". Noorte Kotkaste sisekord.
  3. "Noorte Kotkaste põhikiri". Noorte Kotkaste põhikiri.
  4. "Vormiriietus". Noorte Kotkaste vormiriietuse kirjeldus.
  5. "Välivorm". Välivormi ja eraldusmärkide kandmise kord.
  6. Kõigile malevate pealikuile. Kõigile noorkotkaste malevate pealikuile. KL ülema ringkiri 23.04.1937 nr 54R

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]