Koolivägivald

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Koolivägivald on igasugune soovimatu rünnak koolis (ka ülikoolis) või selle ümbruses, mis on suunatud õpilaste, üliõpilaste või õpetajate vastu ja põhjustab ohvrile vigastusi, kestvat ängi ja hirmu võimalike uute rünnakute ees tulevikus või ka surma. Koolivägivald võib esineda mitmel kujul: see võib olla füüsiline, verbaalne, sotsiaalne või psühholoogiline[1] või ka surmav koolivägivald (inglise keeles lethal school violence).

Koolivägivalla kokkuleppelised definitsioonid puuduvad, kuid uuringute ja statistika tarbeks võidakse selle kirjeldust vahel vajalikuks ära tuua. Koolivägivalla dimensioonideks on:

  1. koolivägivald kui vägivallaohvri isiklik kogemus – koolivägivalla juhtumid (rünnakud, aktid) on iga vägivalla ohvri jaoks tihti isiklikud üleelamised ja nende toimemehhanisme indiviidile, nagu läbielamise intensiivsus ja kestus jm, ei ole võimalik antud artikli raames reastada;
  2. koolivägivalda võib vaadelda kogu ühiskonna eetilise ja sotsiaalse probleemina – koolivägivalla määratlused võivad eri riikides küll erineda, kuid sellele vaatamata on mitmed riigid on deklareeritud täielikku sallimatust nii koolivägivalla ohvrite kallal vägivalla tarvitamise kui ka vägivalla kui vägivallaprobleemide lahendamise meetodi suhtes ja mitmes riigis peetakse probleemi oluliseks sotsiaalseks probleemiks;
  3. koolivägivald kui tõsine õigusrikkumine – nagu iga teinegi isikuvastane kuritegu on see vägivald, kuna vägivallaaktid (nii psühholoogilised kui füüsilised) võivad ohustada laste heaolu ja põhjustada ohvritele hulgaliselt psüühilisi või terviseprobleeme aga ka varalist kahju;
  4. koolivägivald kui uurimisülesanne – on eri teadusharude teadlaste ja praktikute läbiviidud uuringud ja katsed selgitamaks välja koolitegelikkuses ette tulevaid koolivägivalla ilminguid, nende võimalikke põhjuseid, tagajärgi aga ka nende ennetamise viise ja muidugi sellega seotud statistilisi analüüse ja näitajaid.

Mitmesuguseid tavakonflikte ja nende omavahelisi lahendamispüüdlusi end võrdsena tajuvate õpilaste vahel ei loeta kiusamiskäitumiseks koolis.

Suurem oht sattuda koolivägivalla ohvriks on uutel õpilastel, lastel, kellel on tervisega probleeme (näiteks kannavad prille, ei kuule hästi või on teistest paksemad); neil, kes õpivad väga hästi (või ka väga halvasti), aga kes on füüsiliselt ja psüühiliselt teistest nõrgemad; lapsed, kes erinevad teistest välimuse või käitumise poolest.

Agressiivse ja negatiivse käitumisega tegelevad sageli need koolilapsed, keda ennast on vägivaldselt koheldud kas kodus, lasteaias või koolis. Samuti lapsed, kes tahavad ennast näidata ja teiste silmis populaarsust võita, kuid nad pole võimelised seda õppimise ega muude oskustega peale vägivalla saavutama. Tavaliselt on nad keskmise või alla keskmise õppeedukusega lapsed. Osadel kiusajatel on ka omal hirm, et keegi hakkab neid endid kiusama.

Tihtipeale kiusatakse kaasõpilast koos teistega, kartes teistest erineda. Bergeni uuringu kohaselt oli ligi 40% kiusamisjuhtumeist õpilaseks-kiusajaks siiski üks õpilane.[2]

Koolikiusamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kiusamiskäitumine koolis

Koolikiusamine on koolivägivalla liik, mis võib avalduda kas füüsilise, verbaalse, sotsiaalse või psüühilise kiusamisena/vägivallana ja on agressiivne koolikäitumine, mida saab seostada koolis tekkinud ja olevate koolisuhetega.

Kuigi koolikiusamise definitsioonis pole eri maade uurijad kokkuleppele jõudnud ja käibel on samaaegselt mitmeid definitsioone, mille konkreetne sisu sõltub kindla riigi eripäradest, on mitmed uurijad üksmeelel, et koolikiusamine on järjepidev klassi- või koolikaaslaste vaheline otsene näost-näkku või ka multimeedia vahendusel (küberkiusamine) toimuv negatiivne käitumine, mille iseloomustavaks teguriks on jõudude tasakaalutus eesmärgiga koolivägivalla ohvrile kas piinlikkust, valu või ebamugavust põhjustada või nende normaalset läbikäimist klassikaaslastega takistada.

Koolikiusamise osapoolteks võivad olla nii õpilased (õpilane-kiusaja, õpilane-kiusatav, õpilane-pealtvaataja jt), õpetajad kui ka teised koolitööga seotud inimesed. Koolikiusamine ei pruugi alati toimuda vaid koolis või kooliterritooriumil. See võib toimuda ka kooliteel, koolibussis, huviringis, kooli poolt korraldatud väljasõitudel, teatrikülastustel, interneti või mobiiltelefoni teel jne.

Lapse staatuses inimest, kes teisi jätkuvalt kiusab (ühekordset kiusamisakti võidakse mitmes riigis koolikiusamiseks mitte lugeda) võidakse nimetada kiusajaks (täiskasvanuna pigem vägivallatsejaks) ja tema ebaeetilise käitumise osaliseks saavat last kiusatavaks ehk ohvriks. Vältimaks laste negatiivset märgistamist võidakse intsidenti nimetada kiusamiskäitumiseks.

Koolikiusamine ei piirdu üksnes lapse- ja noorukieaga. Kiusamise kui valdavalt hälbiva käitumise osapoolteks võivad olla ka üliõpilased, st kiusamine on uurijate arvates tavaline ka kõrgkoolides. Ühest Jyväskylä ülikooli uurimusest selgub, et tuhanded tudengid on seda suhteliselt palju kogenud ja kõige tüüpilisem on seejuures grupist eraldamine.[3]

Pole selge, kas personalivahelist ebaeetilist käitumist ülikoolis, kiusamise näol, pidada töö- või koolikiusamiseks.

Koolikiusamine on näiteks: alandamine, mõnitamine, narrimine, norimine, hirmutamine, ähvardamine, solvamine, ignoreerimine, grupist väljaarvamine, grimassitamine, löömine, peksmine, tõukamine, tutistamine, küünistamine, liikumise takistamine ja kinnihoidmine, eraldamine lukustatud ruumi, laimujuttude, piinlike piltide ja videote levitamine, ebameeldivust tekitavate toitude sööma sundimine, sularaha ja asjade väljapressimine, äravõtmine või lõhkumine, muu tegevus, mis põhjustab piinlikkust, valu ja ebamugavust ja takistab õpilasel õppimist.

Koolikisamise hulka võidakse arvata ka kaaslas(t)ele keelatud mängude, filmide, kirjanduse ja ainete (tubaka, alkoholi ja psühhotroopse toimega narkootiliste ainete või keelatud ravimite) müüma ja tarbima sundimine jm.

Täpseid kokkulepitud klassifikatsioone ei tunta, tavaliselt eristatakse füüsilist, verbaalset, psühholoogilist ja küberkiusamist[4].

Küberkiusamine leiab aset, kui lapsed või noored piinavad, haavavad, alandavad, ahistavad, norivad, häbistavad, ähvardavad või märgistavad teisi lapsi, kasutades e-kirju, sõnumeid, jututubasid, mobiiltelefone, muid sotsiaalmeedia kanaleid või muud tehnoloogiat.

Kui selliste tegevuste osatäitjad on täiskasvanud, nimetatakse seda küberahistamiseks või küberjälitamiseks.[5]

Füüsiline koolikiusamine[muuda | muuda lähteteksti]

Füüsiline (kooli)kiusamine on eesmärgipärane agressiivne inimtegevus ja füüsilise väärkohtlemise vorm, millel eristatakse mitmeid osapooli ja tegureid. Kui osapoolteks on koolilapsed, nii klassi- kui koolikaaslased, siis on teatavate tunnuste korral tegu eakaaslastepoolse väärkohtlemisega ehk õpilaste vägivaldsusega, mis võib avalduda järgmiste käitumisaktidena:

  • kakluste korraldamine
  • kaaslas(t)el e igasuguse kehavigastuse tekitamine
  • kaaslas(t)e löömine käe, jala või mingi esemega
  • kaaslas(t)e peksmine, sh mingi esemega peksmine
  • kaaslas(t)e tõukamine, lükkamine;
  • kaaslas(t)e mingi esemega viskamine
  • kaaslas(t)est kinni haaramine, raputamine, väänamine
  • kaaslas(t)e juustest tirimine
  • kaaslas(t)e kriimustamine, näpistamine, küünistamine
  • kaaslas(t)e hammustamine
  • kaaslas(t)e kinnihoidmine, kinnisidumine, luku taha panek
  • kaaslas(t)e kägistamine, lämmatamine
  • kaaslas(t)e põletamine
  • kaaslas(t)e uputamine
  • kaaslas(t)el külm- või tulirelva kasutamine
  • kaaslas(t)e lemmiklooma julm kohtlemine, isegi tapmine
  • kaaslas(t)e füüsiline karistamine[6]
  • kaaslas(t)e seksuaalne ahistamine ja ründamine.

Verbaalne koolikiusamine[muuda | muuda lähteteksti]

Verbaalsel koolikiusamisel on osade uurijate arvates teatav edumaa tüdrukutel poiste ees, kes on loovamad just füüsilises kiusamiskäitumises. Verbaalne kiusamine on sõimamine, narrimine, ähvardamine, väljapressimine, ahvimine ja kommenteerimine, pilkamine, kuulujuttude levitamine.[7]

Sotsiaalne koolikiusamine[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsiaalne koolikiusamine ja vägivald võivad sageli märkamatuks jääda või ei oska vanemad, koolitöötajad selle avaldumisvormidele piisavalt tähelepanu pöörata ja sekkuda või on neid viise raskem tõendada, selleks on ignoreerimine, põlastamine, asjade peitmine, rikkumine või varastamine, kuulujuttude ja valede levitamine, rühmast välja tõrjumine, inetute sõnumite edastamine, alandamine jm.

Sotsiaalne koolikiusamise sihtmärgiks on mitmete uurijate arvates inimlaste sotsiaalsuse ja kuuluvusvajaduse väljakujunemise pärssimine ja/või selle tahtlik rikkumine.

Kiusajad võivad tahtlikult manipuleerida või rikkuda ohvriks valitu klassis/koolis tekkinud sõprussuhteid.

Psühholoogiline koolikiusamine[muuda | muuda lähteteksti]

Psühholoogilisel koolikiusamisel on kattuvusi sotsiaalse koolikiusamise liikidega: osad uurijad liigitavad siia suhetega manipuleerimise, kuulujuttude levitamise, kurjade pilkude heitmise ja jälitamise.Need kes kiusavad siis nemad tahavad lihtsalt tähelepanu.

Surmav koolivägivald[muuda | muuda lähteteksti]

Surmava koolivägivalla (inglise keeles lethal school violence) all võidakse mitmesuguste uuringute raames pidada inimese surma põhjustanud vägivallategusid, mille toimepanijateks koolis on kooliõpilased. Siia hulka võidakse liigitada koolitulistamised ja -pussitamised.

Surmav koolivägivald avaldab sellise vägivalla tunnistajaks olijatele või selles koolis õppivatele õpilastele ja õpetavatele õpetajatele rõhuvat hirmu ja ängistust ning sellele võivad järgneda posttraumaatilise stressi ilmingud.[8]

Esimene tänapäevases mõistes teadaolev koolitulistamine toimus 1850. aastal Rocky Hilli koolimajas, kus 19-aastane õppur lasi maha endast aasta noorema õpetaja.[9]

Kiusamisprotsessis osalejad[muuda | muuda lähteteksti]

Kooli- või klassikaaslasi, kes eri põhjustel mitmeid ebaeetilisi või isikuvastaseid tegusid toime panevad, võidakse nimetada kiusajateks, ja neid, kelle suhtes isikuvastaseid tegusid toime pannakse, võidakse nimetada koolivägivalla ohvriteks (ka kiusatud õpilasteks).

Kui valdavalt seostatakse koolikiusamisega kiusatuid ja kiusajaid, siis tegelikkuses osaleb kiusamisolukorras ka teisi õpilasi ja tegu pole üks ühele toimingutega. Sageli on tegu grupiviisilise vägivallaga, millesse võivad osatäitjateks sattuda täiesti tavalised õpilased. Lisaks ohvritele ja kiusajatele on ka kiusajate abilisi ja toetajaid, ohvri kaitsjaid ja kõrvalseisjaid. Salmivalli (2003) uuringu kohaselt on kiusamisprotsessi rollid 10–15-aastaste laste ja noorte vanuserühmas järgmised: kiusatu (korduvalt kiusatud laps), kiusaja (aktiivne, algataja, kiusamise "primus motor"), abistaja (läheb kiusamisega kaasa, aitab kiusajat), õhutaja (tuleb vaatama, naerab, julgustab kiusajat), kaitsja (asetub kiusatu poolele ja toetab teda, püüab teised panna kiusamist lõpetama), vaikiv aktsepteerija (tõmbub kõrvale, teeb näo, et ei märkagi kiusamist).[7]

Kui vägivallateo lapse suhtes paneb koolis toime õpetaja/või lapsevanem ehk täiskasvanu (neid võidakse väärkohtlejaks nimetada) siis on laps (vägivalla ohver) ja tegu võib-olla lastevastase vägivallaga.

Kiusajate kiusamistegevus Eesti koolides (2015)[muuda | muuda lähteteksti]

2015. aastal avaldatud koolikiusamise anonüümse veebipõhise küsitlus-uuringu kohaselt olid kiusajate kaasõpilaste kiusamise viisid alljärgnevad:

Kiusajate kaasõpilaste kiusamise viisid

Kaasõpilaste kiusamisviisid Kokku Poisid Tüdrukud
naersin tema/nende õle või naeruvääristasin teda/neid 52,3% 50,40% 56,30%
narrisin homofoobsete sõnade või liigutustega ("homo", "lesbi", imiteerisin samasooliste suguühet jms) 16,6% 16,3% 17,2%
narrisin või halvustasin tema/nende välimust 28,0% 20,9% 42,2%
narrisin, kuna kaasõpilane oli liiga mehelik/naiselik 14,0% 11,6% 18,8%
narrisin õppeedukuse või vaimsete võimete tõttu 23,3% 24,0% 21,9%
narrisin või halvustasin sotsiaalmajanduslikel põhjustel (rikas, vaene) 3,1% 1,6% 6,3%
narrisin või halvustasin päritolupere tõttu (rahvus, vanemate välimus, amet jms) 8,3% 5,4% 14,1%
narrisin mõnel muul põhjusel 25,9% 25,6% 26,6%
jätsin tema/nemad grupist meelega välja või tõrjusin teda/neid 17,1% 16,3% 18,8%
levitasin kuulujutte 11,4% 9,3% 15,6%
lõin teda/neid 15,0% 15,5% 14,1%
tõukasin teda/neid 26,9% 31,8% 17,2%
võtsin temalt/ neilt ära raha või isiklikke esemeid 4,7% 3,1% 7,8%
ähvardasin 10,9% 12,4% 7,8%
sundisin tegema asju, mida tema/nad teha ei tahtnud 4,7% 3,1% 7,8%
saatsin õelaid, haiget tegevaid sõnumeid või e-kirju 3,1% 1,6% 6,3%
tegin õelaid, haiget tegevaid sotsiaalmeediapostitusi 2,6% 0,8% 6,3%
tegin õelaid, haiget tegevaid telefonikõnesid 3,1% 1,6% 6,3%

[10]

Eesti koolides[muuda | muuda lähteteksti]

Lastekaitse Liidu poolt põhikoolides 2001. aastal läbi viidud koolivägivalla uuring tõi esile asjaolu, et füüsilise vägivalla kergemaid vorme togimist või tõukamist olid kogenud 46,97% vastanutest, narrimist või pilkamist 39,57% ja asjade äravõtmist või peitmist 34,1% õpilastest. Umbes 16% põhikooli õpilastest aga olid kogenud löömist ja peksmist.

Tallinna Laste Tugikeskuse uuringu andmeil aga võtab kiusamisest osa 40% lastest.[11]

2015. aastal avaldatud koolikiusamise anonüümne veebipõhine küsitlus-uuring, mille viis läbi Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut (ERSI), eesotsas uurijate Lauraliisa Marki, Merike Sisaski, Joosep Vaikma, Peeter Värniku ja Airi Värnikuga, ajavahemikul 23.03–17.04.2015 koolide poolt määratud kontaktisikute abiga (koolide arvutiklassides) tõi esile kiusamiskogemusega õpilaste kirjeldused koolikiusamise kohta.

Kvantitatiivse uuringu lõpliku valimi moodustasid 2057 5.-9. klassi õpilast.

Fookusgruppides intervjuusid andnud õpilased kirjeldasid koolikiusamist kaasõpilasele vaimse ja/või füüsilise valu tekitamisena ja tõid välja erinevaid kiusamise väljendusvorme nagu näiteks:

  • põlgav suhtumine kaasõpilasse, tema üle naermine
  • kaasõpilase ignoreerimine,
  • kaasõpilase kohta kuulujuttude levitamine,
  • raha / isiklike esemete välja pressimine
  • kaasõpilase sõimamine, narrimine inetute sõnadega
  • kaasõpilase mõnitamine, alandamine
  • kogu klassi ässitamine ühe õpilase vastu
  • kaasõpilase löömine, peksmine, tõukamine, asjadega (sh toiduga) loopimine
  • kaasõpilase kinni hoidmine
  • kaasõpilase lukustamine tema tahte vastaselt mõnda ruumi
  • isiklike esemete ära võtmine ja lõhkumine.

Ankeetküsimustikus kasutati kogetud kiusamisviiside sageduse välja selgitamiseks mitmeid küsimusi, nii näiteks paluti õpilasel vastata küsimustele "Kas sind on viimase 12 kuu jooksul kiusatud?" ning "Kas sa (üksi või koos teistega) oled viimase 12 kuu jooksul mõnda kaasõpilast kiusanud?" jne.

Kogetud kiusamisviisid viimase 12 kuu jooksul kiusatud õpilaste hulgas

Kogetud kiusamisviis Kokku Poisid Tüdrukud
minu üle on naerdud / mind on naeruvääristatud 62,3% 65,2% 59,4%
mind on narritud homofoobsete sõnade või liigutustega ("homo", "lesbi", imiteeritud samasooliste suguühet jms) 21,8% 25,1% 18,3%
mind on narritud või halvustatud minu välimuse tõttu 40,8% 34,8% 46,7%
mind on narritud, kuna mind ei peeta piisavalt mehelikuks/naiselikuks 13,0% 17,1% 9,1%
mind on narritud õppeedukuse või vaimsete võimete tõttu 21,0% 21,4% 20,3%
mind on narritud või halvustatud sotsiaalmajanduslikel põhjustel (rikas, vaene) 9,9% 13,4% 6,6%
mind on narritud või halvustatud päritolupere tõttu (rahvus, vanemate välimus, amet jms) 8,1% 8,6% 7,6%
mind on narritud mõnel muul põhjusel 33,5% 31,6% 35,5%
mind on grupist välja jäetud või grupist tõrjutud 34,8% 36,4% 33,5%
minu kohta on levitatud kuulujutte 40,8% 31,0% 48,7%
mind on löödud 26,0% 38,0% 14,7%
mind on tõugatud 35,3% 50,3% 21,3%
minult on raha või isiklikke esemeid ära võetud 9,4% 9,6% 9,1%
mind on ähvardatud 20,5% 21,9% 19,3%
mind on sunnitud tegema asju, mida ma teha ei tahtnud 9,9% 12,3% 7,6%
mulle on saadetud õelaid, haiget tegevaid sõnumeid või e-kirju 11,7% 9,1% 14,2%
minu kohta on tehtud õelaid, haiget tegevaid sotsiaalmeediapostitusi 5,7% 4,3% 7,1%
mulle on tehtud õelaid, haiget tegevaid telefonikõnesid 5,5% 4,8% 6,1%

[12]

Kiusamise ohvriks sattumisest teatamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kindlad kokkulepped ja protseduurid alaealise lapse või ka üliõpilase kiusamise ohvriks sattumise teatamise kohta puuduvad. Arvatakse, et kõikidest juhtumitest peaks laps kodus vanemaid teavitama, või kui see pole võimalik, siis mõnda teist täiskasvanud inimest, keda ta usaldab.

ERSI (2015) koolikiusamise uuringu kohaselt Eesti koolide õpilaste näitel rääkis kiusamisjuhtumist mõnele teisele isikule 59% õpilastest, kõige sagedamini räägiti vanematele (72%) ja sõbrale (49%), seejärel õpetajatele (37%) ja õele-vennale (37%).

Viimase 12 kuu jooksul kiusatud õpilastest vaid 20% ütles, et kool oli nende arvates kiusamisele reageerinud.[13]

Alaealiste vägivallakuriteod[muuda | muuda lähteteksti]

Kui ilmneb Eesti Politsei töötajate kaasamise vajadus siis võidakse koolivägivalla intsidenti käsitleda alaealiste poolt ja alaealiste suhtes toime pandud süüteona ja õpilast võidakse kannatajaks (kannatanuks), tegevusetult pealtvaatajaid kaasosalisteks ning vägivallatsejat toimepanijaks või kahtlusaluseks nimetada.

Politsei infosüsteemi andmetel on kehalise vägivalla juhtumid kuriteod.

Kuigi kool on avalik koht, registreeriti 2008. aastal enamik (74%) Eesti koolides toime pandud vägivallajuhtumeid kehalise väärkohtlemisena, seda ilmselt seetõttu, et paljudel juhtumitel puuduvad pealtnägijad ning seetõttu ei tule tegu kvalifitseerida avaliku korra raske rikkumisena. 2008. aasta jooksul toime pandud 579s vägivallakuriteos kuulati kahtlustatavana üle 584 alaealist (kuni 17-aastane toimepanija).[14]

Kiusamise uurimislugu[muuda | muuda lähteteksti]

"Mobbing"[muuda | muuda lähteteksti]

Arvatakse, et termini "mobbing" võttis esmakodselt kasutusele Rootsis elav arst dr. Peter Paul Heinemann 1969. aastal.

Tema töötas "bullying" teooria välja isiklike vaatluste põhjal, mille tunnistajaks ta oli ja mis seisnes kohaliku kogukonna vihameelsuses tema mustanahalise kasupoja Davidi suhtes, keda koolis tõrjuti ja kiusati.

Heinemann vaatles loomade käitumist, just "mobbing" käitumist, vägivaldset, instinktiivset lindude käitumist, kes ahistasid oma nõrgemat liigikaaslast ja kohandas selle kontseptsiooni rühmaagressiooniks teatud kindla lapse vastu.[15]

Teise uurijate arvates sai Heinemann inspiratsiooni etoloogi Konrad Lorenzi "mob" käitumist kirjeldavatest töödest, kus Lorenz kirjeldas "mobbing"ut sellise käitumisaktina kus röövloomad löövad kampa selleks, et peletada suuremad ja tugevamad loomad eemale. Lorenz olevat raamatus kasutanud terminit ka sõjaväes aset leidva vägivallatsemise kohta.

Heinemann sidus selle käitumise rassismiga ja liigitas agressiooniks, tema jaoks oli "mobbing" 'kõik-ühe vastu' käitumisviis, mille hilisemaks sünonüümiks sai grupivägivald.[16]

Noor Rootsi akadeemik Dan Olweus võttis Heinemanni teooria kaalumisele, kuid jäi eriarvamusele selles osas mis puudutas ideed "mobbing'u" kui paljalt rühmakäitumise fenomeni kohta.

1978. aastal tõlkis Olweus oma rootsikeelse raamatu inglise keelde "Aggression in the Schools" ja jäi termini "bullying" juurde.

Norras olid selleks ajaks juba mitme aasta jooksul ajakirjanduses, vanemate ja õpetajate hulgas liikumas arutelud kiusajate/ohvrite lugude kohta, kuid koolijuhid ei olnud nähtavasti selle fenomeniga ametkondlikult tegelenud. 1982. aasta lõpu poole ilmus ajalehtedes lugu kolme 10–14-aastase norra poisi enesetapu kohta Norra põhjaosas, mille põhjuseks peeti suure tõenäosusega raskekujulist eakaaslastepoolset kiusamist. Need lood kruvisid avalikkuses pingeid ja võisid viia üleriigilise kiusamisvastase kampaania läbiviimiseni Norra koolides (1.–9. klassis) 1983. aastal.[2]

Sõna "bully" oli kasutusel juba 1530. aastal.(Harper, 2008)

Definitsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Olweuse definitsioon:

  • 1) Kiusamine leiab aset, kui üks või enam indiviidi on allutatud negatiivsetele toimingutele mitmel korral, pikema ajaperioodi jooksul ühe või enama indiviidi poolt.

[2][17]

Negatiivsete toimingute või negatiivsuse väljendamine on Olweuse arust see, kui keegi tahtlikult tekitab või proovib teisele tekitada kas vigastust või ebamugavust – mida tegelikult peetakse silmas ka agressiivse käitumisena (Olweus 1973b). Negatiivseid tegevusi võidakse viia läbi sõnade abiga (verbaalselt), näiteks ähvardades, mõnitades, kiusates ja nimesid pannes. Negatiivsed on sellised tegevused, kui keegi lööb, lükkab, nügib, näpistab või piirab teist füüsilise kontakti näol.

Negatiivseid tegevusi võib korda saata ka füüsiliste ja verbaalsete juhtumiteta, nägude ja nõmedate žestide tegemine või teise tahtlik grupist väljaarvamine või tema soovidega mittearvestamine.

Kiusamist võib toime panna kas üks inimene-kiusaja või ka terve rühm. Kiusamise sihtmärk võib samuti olla kas üksainus õpilane – ohver, või kogu rühm. Uuringute alusel on valdavalt sihtmärgiks üks õpilane.

Kiusamise alla ei arvata kahe enam-vähem võrdse tugevusega (füüsiline või psüühiline) õpilaste omavahelisi kaklusi. Selleks, et rakendada terminit kiusamine, peab esinema jõudude ebavõrdsus (asümmeetrilised võimusuhted). Õpilasel, keda allutatakse negatiivsetele toimingutele (kiusatakse), on raske kiusajatele vastu siesta, ta võib-olla võimetu end kiusaja(te) vastu kaitsma.

On kasulik eristada 'otsest kiusamist', kui kiusajad ründavad võrdlemisi avalikult ja 'kaudset kiusamist' kui õpilane tahtlikult sotsiaalsesse isolatsiooni jäetakse.

Kiusamise toimed kooliealistel lastel ja noorukitel[muuda | muuda lähteteksti]

Ühe kiusamisakti või ka pikemaajalise koolivägivalla mõju kiusatavate õpilaste heaolule ja tervisele on vähe uuritud.

Ühe 1997.–1998. aastal läbi viidud uurimuse käigus uuriti kiusamise ning füüsiliste ja psüühiliste sümptomite seoseid 28. riigi õpilaste hulgas. Uurimuse meetodiks oli vaatlus-uuring (cross-sectional survey) ja uuritavateks olid Euroopa ja Põhja-Ameerika koolide 123 227 õpilast vanuses 11, 13 ja 15 aastat.

Hiljutised uurimused on välja pakkunud, et lapsepõlves aset leidev kiusamine on mitmesuguste terviseprobleemide välja kujunemisel üks soodustavatest teguritest.

Mõned suuremad terviseprobleemid lastel on seotud vigastustega ja tervistkahjustava käitumise väljakujunemisega. Traagilised vägivallaintsidendid mitme riigi koolides on tõstnud koolivägivalla juhtumid kõrgendatud mureprobleemide hulka kooliõpilaste seas ja jätnud paljud õpilased aastateks kiusamisohvriteks.

Uuringud, millele ligipääs tagatud, on vaatluse alla võtnud kas üksnes mõningad psüühilised tervisemured, nagu depressiivsed sümptomid, psüühikahäired ja enesetapu mõtted, või on vaadeldud üksnes kindlat piirkonda või rahvust, näiteks Inglismaa, Soome, Austraalia, Taani või USA. Kuivõrd neid uuringutulemusi saab üldistada eri kultuurides aset leidvate ja avalduvate füüsiliste ja psüühiliste sümptomitega, eriti väljaspool lääneriike, on käesoleval ajal teadmata.

Tervislik seisund kaardistati õpilaste endi poolt raporteeritud 12 sümptomi esinemissageduse lõikes. Kaheksa sümptomi (peavalu, kõhuvalu, seljavalu, halb enesetunne (feeling low), vihatunne (bad temper), närvilisus, raskused magama jäämisel ja peapööritus) raporteeritud esinemissagedus jagati kaheks kas iga päeva/rohkem kui korra nädalas/igal nädalal või igal kuul/harva/mitte kunagi. Üksindus (loneliness) liigitati samuti kaheks väga sageli/pigem sageli (very often / rather) või vahetevahel/mitte kunagi (sometimes/ never). Hommikune väsimus (tired in the morning) liigitati kaheks: kord nädalas/rohkem või vähem. Järelejäänud kaks sümptomit 'tunne, et mind ei kaasata' (feeling left out of things) ja 'abitustunne' (feeling helpless) rühmitati kaheks: alati/sageli või vahetevahel/harva/mitte kunagi.

Uuringute arvulistes tulemustes maade lõikes oli küll varieeruvusi, kuid kiusamist tuli ette kõikides uuringusse lülitatud riikide koolide õpilaste hulgas ja rohkelt raporteeriti, nii poistel kui ka tüdrukutel, 5 ja enama sümptomi esinemist 1 nädala vältel.[18]

Õppimine[muuda | muuda lähteteksti]

Kiusamisohvritel võib esineda hirmu ja depressiooni tõttu õppimisel mitmeid erisusi ja nende kognitiivsed mehhanismid (mälu, tähelepanu, taju ja mõtlemine) ja õpetatu taasmeenutamine võivad aju füsioloogilistest muutustest (kui koolikiusamine on kestnud pikemat aega) või ka kiusaja (nii õpilase kui õpetaja) kohalolust tingituna tugevasti häiritud olla.

Peaaju struktuurid võivad neil töödelda esmalt kehakeele sõnumeid ja õppides neid lugema võivad verbaalsete oskustega pisut hätta jääda ja seetõttu õpiraskustega õpilaste hulka arvatud saada.[19]

Neil, keda kiusatakse aga kes ei lepi ohvriks allutamisega võivad mitmed negatiivsed mõtted kuhjuda ja õppimine samuti takistatud saada.

Laste ja noorukite tapmised ja enesetapud[muuda | muuda lähteteksti]

Eriti ekstreemsetel juhtudel võib koolivägivald kulmineeruda ka tapmise ja/või enesetapuga, kui ohver otsustab koolivägivalla toimel kiusajatele kätte maksta (tagasi teha) ja/või iseendalt elu võtta.

Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse infovoldiku andmetel alusel toimus USA-s 2012. aasta jooksul koolides 12–18-aastaste laste seas 749 200 mittefataalset vägivaldse suunitlusega intsidenti ja vaid 1% noorte tapmisjuhtumeist leidis aset koolis.[20]

Mõõtevahendid[muuda | muuda lähteteksti]

Olweuse kiusaja/ohvri küsimustik[muuda | muuda lähteteksti]

Olweus kasutas oma esimese kiusamisalase uurimustöö tarbeks 900 õpilase, kes esimese uurimise ajal olid 13–15-aastased, kohta nii õpetajate kui eakaaslaste määranguid klassifitseerimaks õpilasi kas ohvriteks, kiusajateks või kontrol-poisteks. (Olweus 1973,1978)

Olweuse kiusaja/ohvri küsimustik

Erinevused riigiti[muuda | muuda lähteteksti]

Mitte kõikides riikides ja piirkondades ei vaadelda koolivägivalda samade tegurite ja printsiipide valguses. Nii on paljudes Lääne- ja Kesk-Aafrika riikides õpilaste distsiplineerimise sildi all kasutusel õpetajatepoolsed (nii nais- kui meesõpetajate) karistusmeetodid, nagu kaardikepi või rihmaga löömine, tutistamne jpm. Uuringute alusel on rohkem kui pooled põhikooli lapsed Beninis, Senegalis, Kesk-Aafrika Vabariigis ja Gambias olnud koolis õpetajapoolse karistamise ohvrid.

Nende piirkondade koolides on levinud enamik koolivägivalla vorme, rohkelt esineb seksuaalset ärakasutamist, seda võidakse toime panna nii tualeti-, klassi- kui ametiruumides, teel kooli või koolist koju või ka õpetajate kodudes.[21]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Midlarsky ja Klain (2005) kirjutavad Vana-Mesopotaamia savitahvlitest, millel kirjas õpilaste kõrvalekalduv käitumine ja mida võidakse koolivägivallaks pidada.

Mitmed õppeprotsessidega seotud koolivägivallaaktid on teada 17. sajandi Prantsusmaalt, need kirjeldavad relvastatud õpilasi, duelle ja õpetajate peksmisi. Esimene koolitulistamine leidis tõenäoliselt aset 1646. aastal, kui karistuse saanud õpilase vabastamiseks rünnati kolledžit. 1646. aastal said Prantsusmaal Aix College'i humanitaar- ja filosoofiaklassi üliõpilaste vahelises võitluses surma kaks üliõpilast.[22]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Margit Sutrop, Koolivägivald kui kogu ühiskonna eetiline probleem (vaadatud 16.01.2016)
  2. 2,0 2,1 2,2 Dan Olweus, Bullying at School: What We Know and What We Can Do, Blackwell Publishing, 1993 (vaadatud 17.01.2016) (inglise keeles)
  3. Lauri Laugen, Soome uurimus: kiusamine on tavaline ka kõrgkoolides, 14. november 2011, Delfi (vaadatud 13.01.2016)
  4. Politsei- ja Piirivalveamet, Küberkiusamine, 15.01.2016 (vaadatud 15.01.2016)
  5. Euroopa Noorteportaal, Küberkiusamine – kui kiusamine läheb internetti (vaadatud 15.01.2016)
  6. vägivald (tarve 14.01.2016)
  7. 7,0 7,1 Koolikiusamine (vaadatud 18.01.2016)
  8. J.A. Daniels ja M.C. Bradley, Preventing Lethal School Violence, Advancing Responsible Adolescent Development, DOI 10.1007/978-1-4419-8107-3_2, Springer Science+Business Media, LLC 2011 (vaadatud 21.01.2016) (inglise keeles)
  9. Mart Raudsaar, Mart Raudsaar: Vägivald on asjatundmatute viimane väljapääs, 29. oktoober 2014 (vaadatud 21.01.2016)
  10. Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut (ERSI), Lauraliisa Mark, Merike Sisask, Joosep Vaikma, Peeter Värnik, Airi Värnik, Kiusamine koolis. Uuringu raport, Tallinn, lk 17, 2015 (vaadatud 18.01.2016)
  11. Liliana Vasilieva, Koolivägivalla kajastamine Eesti pressis, Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduskond, Tartu, lk 12, 2006 (vaadatud 16.01.2016)
  12. Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut (ERSI), Lauraliisa Mark, Merike Sisask, Joosep Vaikma, Peeter Värnik, Airi Värnik, Kiusamine koolis. Uuringu raport, Tallinn, lk 15, 2015 (vaadatud 18.01.2016)
  13. Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut (ERSI), Lauraliisa Mark, Merike Sisask, Joosep Vaikma, Peeter Värnik, Airi Värnik, Kiusamine koolis. Uuringu raport, Tallinn, 2015 (vaadatud 18.01.2016)
  14. Jako Salla, Alaealiste vägivallakuritegevus, Tallinn 2010 (vaadatud 3.02.2016)
  15. Nora Nunn, Old-School Sweetheart to Modern-Day Menace: The History of the Word Bully, 14. august 2013 (vaadatud 14.01.2016) (inglise keeles)
  16. Robin May Schott, Dorte Marie Søndergaard, "School Bullying: New Theories in Context", lk 4, 2014, Cambridge University Press (vaadatud 14.01.2016) (inglise keeles)
  17. Robin May Schott ja Dorte Marie Søndergaard,School Bullying: New Theories in Context, lk 6 (vaadatud 15.01.2016) (inglise keeles)
  18. Pernille Due, Bjørn E. Holstein, John Lynch jt, Bullying and symptoms among school-aged children: international comparative cross sectional study in 28 countries,DOI: http://dx.doi.org/10.1093/eurpub/cki105, 128–132, 8. märts 2005, veeiversioon (vaadatud 18.01.2016) (inglise keeles)
  19. Bruce D. Perry, The Neurodevelopmental Impact of Violence in Childhood, Chapter 18: In Textbook of Child and Adolescent Forensic Psychiatry, (Eds., D. Schetky ja E.P. Benedek) American Psychiatric Press, Inc., Washington, D.C. lk 221–238, 2001 (vaadatud 21.01.2016) (inglise keeles)
  20. Understanding School Violence, Factsheet 2015 (vaadatud 21.01.2016) (inglise keeles)
  21. Laetitia Antonowicz, Too often in silence. A report on school-based violence in West and Central Africa, Lk 5, märts 2010 (vaadatud 22.01.2016) (inglise keeles)
  22. Jeffrey A. Daniels, Mary C. Bradley, "Preventing Lethal School Violence", lk 1–2, 2011, Spriger Science+Business Media (vaadatud 21.01.2016) (inglise keeles)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Koolikiusamine
KiVa kiusamisvaba kooli programm
Magistritööd
Ameerika Ühendriigid
Koolisüsteem
Õigussüsteem
Kanada
Koolikiusamise uurimine
Noorte vägivald
Ennetamine
Psüühilised sümptomid ja füsioloogilised toimed
Kirjandus
Toitumisega seotud tegurid ning laste ja noorte vägivaldne käitumine