Agressioon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Rahvas astub agressori vastu

Agressioon (ladina aggressio 'pealetung') on üldises tähenduses igasugune mitteprovotseeritud kallaletung maavallutuse või ekspansiooni eesmärgil ühe või mitme riigi poolt teisele riigile või riikidele. On ohtlik suhtlusviis, mille osaks on soov tekitada teisele poolele kahju või teisi ebameeldivusi. See võib toimuda kas kättemaksuks või ilma provakatsioonita. Sõjaline agressioon tähendab üldises mõttes riigi või riikide kallaletungi teisele riigile. Inimeste agressiooni saab jagada otseseks ja kaudseks. Otsene agressioon on füüsiline või sõnaline käitumine, mille eesmärk on kedagi kahjustada. Kaudne agressioon on selline käitumine, mille eesmärk on kahjustada kas inimese või inimgrupi sotsiaalseid suhteid.[1]

Rahvusvahelises õiguses käsitatakse agressiooni raskeima rahvusvahelise kuriteona. NSV Liidu välisministri Maksim Litvinovi initsiatiivil määrati 1933 Londonis vastu võetud agressiooni definitsiooni konventsiooniga selle tunnused järgmiselt:

1. Teise riigi vastu kuulutatakse välja sõda.

2. Sõda välja kuulutamata tungivad ühe riigi relvajõud teise riigi territooriumile.

3. Sõda kuulutamata ründavad ühe riigi sõjalaevad ja lennukid teise riigi territooriumil asuvaid objekte.

4. Ühe riigi sõjalaevad blokeerivad teise riigi sadamaid.

5. Toetuse ja abi andmine teise riigi territooriumil tegutsevatele relvastatud sissirühmitustele eesmärgiga aidata kaasa tegutseva valitsuse kukutamisele.

Rahvusvahelise õiguse sätete järgi õigustab sõjapidamist vaid agressorile vastuhakkamine. Agressoreid võib karistada ühepoolselt, kollektiivselt või reparatsioonide sissenõudmise näol ka tagantjärele. Külma sõja aastatel kujunes agressiooni mõiste tõlgendamisest üks olulisemaid USA ja NSV Liidu poliitilise võitluse teemasid.

Rahvusvaheliselt ei ole agressiooni mõiste üheselt määratud ja kokku lepitud. ÜRO Peaassamblee on agressiooni definitsiooni esitanud[2], kuid riikidevahelist kokkulepet pole saavutatud. Riigid pole suutnud üheselt kokku leppida agressiooni täpse, kohustusliku ja üheselt mõistetava definitsiooni suhtes. ÜRO erikomitee modifitseeris Londoni konventsiooniga antud agressiooni definitsiooni, mis võeti mittekohustusliku määratlusena vastu Peaassamblee XXIX istungil (14. dets. 1974). Selle kohaselt on agressioon jõu kasutamine igal niisugusel viisil, mis on vastuolus ÜRO põhikirjaga. Põhikirja lisas esitati järgnev kallaletungide loetelu:

1) invasioon (sissetung) või territooriumi okupeerimine;

2) pommitamine;

3) sadamate või rannajoone blokeerimine, kui tegu ei ole ÜRO volitusel ette võetud politseiaktsiooniga;

4) igasugune mitteprovotseeritud kallaletung teise riigi relvajõududele;

5) teise riigi sõjaväebaaside kasutamine kolmanda riigi ründamiseks, kui selleks puudub teise riigi luba;

6) oma territooriumi kasutamiseks loa andmine teise riigi relvajõudude mitteprovotseeritud sõjaliseks aktsiooniks mingi riigi vastu või muul viisil kaudsele agressioonile kaasaaitamine ja selle õhutamine;

7) relvastatud mitteregulaarvägede (sissirühmituste) või palgasõdurite saatmine teist riiki ründama.

Agressioonina käsitatakse ka otsest sõjategevust regulaararmee üksustega teise riigi vastu, nagu seda oli NSV Liidu sissetung Soome 1939, jaapanlaste rünnak Pearl Harborile 1941, USA sissetung Vietnami 1965, NSV Liidu sissetung Afganistani 1978, Iraagi invasioon Kuveiti 1990 jne.

Kaudse agressiooni all mõistetakse aktsioone, kui teise riigi vastu tegutsetakse relvastatud sissibandede, ründegruppide või palgasõdurite rühmituste vahendusel, mis ei kuulu mõne riigi regulaarvägedesse või varjavad sinna kuulumist (sakslaste relvastatud rühma rünnak Poola piiripunktile 1939). Kaudse agressiooni mõiste alla mahuvad ka ühe riigi sõjalise otstarbega luuretegevus teise riigi territooriumil.

Agressiooni toime pannud riiki või riikide gruppi käsitletakse agressorina. Otsese agressiooni korral ei valmista agressori kindlaks määramine raskusi. Kaudse agressiooni puhul on agressori määratlemine olnud alati keeruline. Eriti suuri probleeme on identifitseerimine toonud kaasa siis, kui sissetung teise riigi suveräänsuse ning riikliku sõltumatuse vääramiseks on toime pandud nende riikide vahel varem sõlmitud vastastikuse abistamise ja koostöö lepingutele viidates. Kui on tegemist riikide grupi või ühendusega, mis viib läbi aktsioone mõne kolmanda riigi vastu, siis on agressori määratlemisel oluline kindlaks teha iga osalise roll ja tema vahetu osalus selles agressiooniaktis.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. De Almeida, Rosa Maria Martins; Cabral, João Carlos Centurion; Narvaes, Rodrigo (2015). "Behavioural, hormonal and neurobiological mechanisms of aggressive behaviour in human and nonhuman primates". Physiology & Behavior 143: 121–35. PMID 25749197. doi:10.1016/j.physbeh.2015.02.053. 
  2. ÜRO Peaassamblee resolutsioon 3314 (XXIX) 1974, „Agressiooni määratlemine”