Subjektiivne õigus

Allikas: Vikipeedia

Subjektiivne õigus on positiivsest õigusnormist õigussubjektile tulenev ja kuuluv õigustus. Subjektiivses õiguses peegelduvad nii õigussubjekti huvi kui ka võim. Vana-Rooma juristi Ulpianuse huviteooria kohaselt on peamiseks õiguse määrajaks huvi "Kui asi puudutab Rooma riigi huvi, on see avalik õigus, kui eraisiku kasu, siis eraõigus". Seega on eraisiku subjektiivsed õigused seotud kasu ja huviga. Subjektiteooria kohaselt määratleb õiguse koordinatsiooni- või subordinatsioonisuhte olemasolu. Seega on subjektiivsed õigused seotud ka võimuga.

Eraõiguslikud subjektiivsed õigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Subjektiivse õiguse sisu järgi jaotatakse subjektiivsed õigused eraõiguses:

  1. Absoluutsed õigused - subjekti õiguslik võim asja üle ning õigus välistada kolmandate isikute mõju. Nt omand.
  2. Relatiivsed õigused - nõudeõigused. Õigus nõuda kolmandatelt isikutelt tegevust / tegevusetust. Tekib absoluutse õiguse rikkumisel. Nt õigus nõuda omandi tagastamist.
  3. Konstitutiivsed õigused - annavad isikule õiguse ühepoolselt õigusi luua/muuta/lõpetada. Nt testament, edasikaebamisõigus, ühepoolne lepingu annulleerimine.

Õiguse objektist järgi jaotatakse subjektiivsed õigused eraõiguses:

  1. Isikuõigused - suunatud õiguse omajale. Õigus vabale arengule
  2. Perekondlikud õigused - abikaasade absoluutsed õigused.
  3. Varanduslikud õigused - õigus oma vara režiimi määrata. Teenivad majanduslikke huve.

Avaliku õiguse subjektiivsed õigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Need on kaitsval normil põhinevad õigused avaliku võimu kandjate vastu. Tegemist on ka ühe õigusriigi tähtsa tunnusega, mis annab "õigusliku tee" avaliku võimu vastu.

  1. õigused avalikus elus osalemiseks - poliitilised õigused, nt valimisõigus
  2. õigused ühisolemisele - huvi riigi tegevuse vastu, mis on suunatud üksikisiku heaks
  3. vabadusõigused - konstitutsionaalsed põhiõigused ja -vabadused.