20. sajand Eestis

20. sajand Eestis oli periood Eesti ajaloos, osa Eesti uusajast ja Eesti lähiajaloost.

Venemaa keisririigi Eestimaa ja Liivimaa kubermangud 1902. aastal

Venestusaeg. 20. sajandi algus

 Pikemalt artiklis Venestusaeg

Venestusajal ehitatud Aleksander Nevski katedraal Tallinnas

Jaan Tõnisson riigivanemana 1928. aastal

1881. aastal võimule saanud keiser Aleksander III osutus karmikäeliseks vene rahvusluse soosijaks, kes püüdis ka seni Balti erikorda nautinud Balti provintside elukorralduse samastada Sise-Venemaa provintside omaga. Esialgu olidki venestusmeetmed ennekõike administratiivsed: ametikeeleks muudeti saksa keele asemel vene keel, kindralkubernerideks määrati ainult venelasi, kohtu- ja politseikorraldus muudeti samaks Venemaa sisekubermangudega ning täies ulatuses kehtestati ka Venemaa linnaseadus. Oluliselt kärbiti ka rüütelkondade osatähtsust, kuid neile jäi siiski ka jätkuvalt oluline roll provintside sisepoliitikas. 1880. aastate lõpust hakkas venestuspoliitika üha valusamalt tabama ka provintside põlisrahvaid. Rahvuslikke organisatsioone suleti või muudeti venemeelseteks. Ka eesti rahvuslaste suur unistus, Eesti Aleksandrikool, avati 1888. aastal venekeelsena. Selleks ajaks oli kogu algkoolivõrk samuti venekeelseks muudetud, saksa või eesti keeles võis õpetada ainult usuõpetust ja emakeelt. Samuti venestati kohanimesid, näiteks sai Tartu ametlikuks nimeks Jurjev (vene keeles Derpti asemel Jurjev ja saksa keeles Dorpati asemel Jurjew). Ka Tartu ülikoolis muudeti õppetöö 1893. aastaks täielikult venekeelseks, mitmed tunnustatud saksa ja baltisaksa õpetlased lahkusid Saksamaale.

Eesti rahvuslikku liikumist olid juba enne venestuse algust tabanud mõningad tagasilöögid, peamiseks põhjuseks olid omavahelised vastuolud. Kuid alates 1880. aastate lõpust sattus see tõsisesse kriisi, kui venestuse tingimustes asuti rahvuslikku organisatsioone sulgema ja saksa keele kasutamisvõimaluste kõrval tunduvalt ka eesti keele oma piirati. Paljud rahvuslased pettusid ürituses, mõnest said venestuse pooldajad (näiteks Jakob Kõrv), teistest nihilistid (Ado Grenzstein). Venestusmeelsus eestlaste seas siiski eriti laialt ei levinud ning pigem hakati rohkem tähelepanu pöörama majandusele ning asjaajamisele vallavalitsustes, mis olid endiselt eestlaste käes, ka tegelikuks töökeeleks jäi seal eesti keel. Venestusaeg pakkus eestlastele ka teatud määral paremaid võimalusi eneseteostuseks, sest baltisaksa eriõigusi oli tunduvalt kärbitud. Nii said nad näiteks saada valitud linnavolikogudesse ja koguni proovida linnavalitsust enda kätte võtta. See õnnestus esimesena Valgas, kus see toimus koostöös lätlastega, Tallinnas tehti seda koostöös venelastega.

1896. aastal sai Tartus Eesti Postimehe peatoimetajaks Jaan Tõnisson, kellel oli Lõuna-Eesti juhtivate rahvuslike tegelaste Villem Reimani, Oskar Kallase ja Karl Koppeli tugev toetus. Noore ja innuka rahvuslasena asus ta propageerima eesti keele avalikku kasutamist ja keskendus oma lehes eestlaste rahvuslikele ja majanduslikele probleemidele. Samuti propageeris ta ühistegevust ja vabatahtlikke ühinguid, eriti karskusseltse, millest riigipoolse surve tingimustes said ühed peamised rahvusliku liikumise keskused. Tartus ajalehe Postimees ümber koondunud mõõdukad (J. Tõnisson, Villem Reiman, Heinrich Koppel, Oskar Kallas) pooldasid isevalitsusliku korra ümberkujundamist parlamentaarseks – konstitutsiooniliseks monarhiaks Veidi pärast Tõnissoni aktiivse tegevuse algust Tartus alustas Tallinnas tegutsemist Konstantin Päts, kes asutas ajalehe Teataja, mis keskendus erinevalt Postimehest rohkem majanduslikele probleemidele, mis Põhja-Eestis olid ka olulisemad, kuna sealne talude päriseksostmise protsess oli aeglasem ja ka linnaelanikkond, sealhulgas töölised, omasid tunduvalt suuremat osakaalu. Radikaalsem rühmitus (Konstantin Päts, Jaan Teemant, Mihkel Pung) pooldasid demokraatlikku vabariiki ja mõisnike maaomandi ulatuslikku vähendamist. 20. sajandi algul hoogustus Eestis sotsialistlik liikumine, mis tugines peamiselt suurettevõtete tööliskonnale, üliõpilastele ja koolinoortele. 1902. aastal panid Mihhail Kalinin ja Friedrich Leberecht aluse Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) Tallinna organisatsioonile. VSDTP organisatsioon oli ülevenemaaline ja rangelt tsentraliseeritud põrandaalune partei ja sotsialistide eesmärk oli isevalitsuse kukutamine relvastatud võitlusega. 1903. aastal hakkas Tartus ilmuma ka Peeter Speegi ja Mihkel Martna ajaleht Uudised, mis oli Teatajast veel radikaalsem ja toetas sotsiaaldemokraatiat. Ajalehe Uudised ümber koondusid sotsiaaldemokraadid–föderalistid. Föderalistid pidasid oluliseks rahvuslikkust, nad propageerisid sotsialismi ja rahvusluse sünteesi, rõhutasid Venemaa riikliku korralduse reformimisel ja sotsiaaldemokraatliku partei ülesehitamisel autonoomia ja föderalismi põhimõtete rakendamise vajadust. Nad pooldasid tolerantsust ja pluralismi ning partei juhtimise demokraatlikke meetodeid. 20. sajandi alguses kujunesidki välja esimesed eestlaste poliitilised rühmitused, lisaks sotsialistidele oli oluline roll Tõnissoni mõõdukatel ja Pätsi ümber koondunud radikaalsetel liberaalidel.

1905. aasta revolutsioon

 Pikemalt artiklis 1905. aasta revolutsioon Eestis

Venemaa sisepoliitilist ja majanduslikku õhkkonda pingestas tema kaotus Jaapanile Vene-Jaapani sõjas (1904–1905). Seetõttu toimus Peterburis 1905. aasta 9. jaanuaril demonstratsioon, mis lõppes rahvahulga tulistamisega (verine pühapäev). 12.–24. jaanuaril 1905 toimusid Eestis sellest mõjustatud solidaarsusstreigid. Streikis umbes 12 000 inimest tööstuslinnades Tallinnas, Narvas ja Tartus. Ka maal levisid rahutused, mis enamasti ei viinud küll otseste vastuhakkudeni. Küll aga kirjutati mitmel pool valitsusele palvekirju, mis taotlesid lihtrahva olukorra parandamist.

Olukord radikaliseerus 1905. aasta 16. oktoobri järel, mil sõdurid avasid Tallinnas toimunud meeleavalduse pihta tule ja hukkus ligi 100 inimest. Olukorda leevendas mõnevõrra Nikolai II poolt päev hiljem välja antud Oktoobrimanifest, mis lubas inimestele põhilisi kodanikuvabadusi, sealhulgas sõna- ja koosolekute pidamise vabadusi. Muuhulgas anti luba rajada ka poliitilisi parteisid. Eestis rajati kaks ametlikku eestlaste erakonda: Peeter Speegi seltskonna poolt juhitud Eesti Sotsiaaldemokraatlik Ühisus, mis illegaalselt tegutses juba varem, ja Tõnissoni Eesti Rahvameelne Eduerakond. Lisaks tegutsesid Eestis veel mitmete üle-Venemaaliste parteide kohalikud harud, baltisakslaste parteid, illegaalsed enamlaste ja esseeride parteid ning ametlikult organiseerumata poliitilised rühmitused.

Poliitiliste parteide tekkimine

1905. aasta oktoobris-novembris loodi pärast Nikolai II poolt välja antud 17. oktoobri manifesti Eestis esimesed legaalsed parteid.

Konservatiivsed mõõdukad liberaalid, eesotsas Jaan Tõnissoniga asutasid Tartus Eesti Rahvameelse Eduerakonna, mis üldriiklikes küsimustes võttis omaks Vene kadettide programmi konstitutsioonilise monarhiaga demokraatliku riigikorra kehtestamise ja Ülevenemaalise Asutava Kogu kokkukutsumise nõudega. Mõõdukad rõhutasid oma tegevuse legaalset, seaduslikku iseloomu, seda, et võideldakse "ainult õiguse ja seaduse abinõudega". ERE häälekandja oli ajaleht Postimees.

Vasakpoolsedsotsiaaldemokraadid-föderalistid, eesotsas Peeter Speekiga asutasid põhiolemuselt marksistliku programmiga Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisusee. 1905. aasta kevadel avaldas sotsiaaldemokraatide-föderalistide juht Peeter Speek esmakordselt nõudmise Vene keisririigi föderaliseerimise ja Eestile autonoomse osariigi staatuse andmise kohta. ESTÜ häälekandja oli ajaleht Uudised.

Tsentralistlikku Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse kuuluvad sotsiaaldemokraadid hakkasid tegutsema avalikult. Novembri lõpul valiti ka Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu, mille esimees oli Nikolai Janson.

VSDTP kõrval tekkisid Eestis mitme ülevenemaalise partei – Konstitutsioonilis-Demokraatlik Partei, 17. Oktoobri Liidu (oktobristide), Sotsialistide-Revolutsionääride Partei, Bundi (juudi partei), Õiguskorra Partei – väikesearvulised organisatsioonid, kuid need ei etendanud kohalikus elus märkimisväärset osa. Baltisaksa aadel ja linnakodanlus asutasid Liivimaal konservatiivse Balti Konstitutsioonilise Partei ja Christoph Mickwitzi Eestimaa Konstitutsioonilise Partei.

Sisuliselt olid peaaegu kõik Eestis loodud parteid ja liikumised Venemaa keisririigi valitsusega opositsioonis, nõudsid demokraatiat ja kodanikuõigusi, venestamise lõpetamist, rahvuslikku enesemääramisõigust, autonoomiat ja kohalikku omavalitsust.

Novembris toimus Tartus Eesti rahvaasemike koosolek, kus mõõdukad ja radikaalid omavahel selgelt tülli läksid, mistõttu peeti kaks koosolekut: Tõnissoni pooldavad mõõdukamad jõud pidasid "Bürgermusses" (baltisakslaste seltsimajas) koosoleku, radikaalid aga Tartu Ülikoolis aulakoosoleku. Mõõdukad arvasid, et edasisi rahvuslikke eesmärke ja kodanikuvabaduste suurendamist peaks saavutama legaalsete poliitiliste vahendite teel ja seadsid eesmärgiks konstitutsioonilise monarhia, samas kui radikaalid nõudsid tsaari kukutamist ja vabariigi väljakuulutamist. Nad esitasid ka üleskutse üleüldiseks kodanikuallumatuseks ning mõned panid ette hakata ka mõisaid rüüstama. Mitmetes valdades võetigi võim üle ja kohati kuulutati välja lokaalseid "vabariike", paaris vallas hakati koguni Eesti Vabariigi põhiseadust välja töötama.

10. detsembril 1905 kuulutati Tallinnas ja Harjumaal välja sõjaseisukord, kuid sellest hoolimata toimus 12.–20. detsembril peamiselt Põhja-Eestis ligi 120 mõisa rüüstamine, mille käigus tapeti ka üks mõisnik. Velise ja Kabala vallas toimusid relvastatud kokkupõrked sõjaväeosadega. 26. detsembril kuulutati välja sõjaseisukord Rakvere, Paide ja Haapsalu piirkonnas. Detsembrist 1905 kuni veebruarini 1906 toimunud karistussalkade operatsioonide käigus lasti maha ligi 300 inimest ja 600 said ihunuhtlust, paljud saadeti ka asumisele. Mitmed Eesti poliitikud (näiteks Konstantin Päts, Mihkel Martna, Jaan Teemant) mõisteti ka tagaselja surma, kuid päästsid end välismaale põgenemisega.

Eesti enne Esimest maailmasõda

Poliitilised arengud

Pärast 1905. aastat kaotati Venemaal taas mitmed isikuvabadused ja ka venestamise surve teatud määral taastus. Siiski jäid mõned revolutsiooniajal saadud vabadused püsima, sealhulgas ka luba luua eestikeelseid erakoole. Samuti tegutsesid aktiivselt mitmesugused eesti haridus-, kultuuri- ja majandusseltsid. Läbi nende aeti teatud määral ka rahvuspoliitikat, kuigi see oli tihti raskendatud. Venemaa keisririigi Riigiduumas oli ka eestlaste valitud saadikuid I Riigiduuma (1906) koosseisus Jaan Tõnisson, Oskar Rütli ja August Lubbi, Karl Hellat ning Pavel Paptšinski), kes esialgu suures poliitikas aktiivselt püüdsid kaasa lüüa, kuid pettusid Duuma jõuetuses peagi. Hiljem, seoses valimisseaduse muutmisega, langes eestlaste arv Duumas vaid kahe-kolmeni: II Riigiduumas (1907) olid Anton Jürgenstein, Mart Murten, Kaarel Parts, Tõnis Jürine ja Paul/Pavel Pärn; III Riigiduumas (1907–1912) Aleksander Terras; IV Riigiduumas (1912–1917) Juhan Oras ja Jaan Raamot.

Riigiduumas aga olid esindatud Balti kubermangude aadelkonnad ja sakslased: III Riigiduumas Otto Benecke, Oskar Brackman, Alfred von Schilling, Martin Schultzenberg; IV Riigiduumas Oskar Brasche, Karl von Brevern, Otto von Engelhardt.

Majanduse areng

Vahetult enne Esimest maailmasõda rajati Tallinnasse mitmeid suuri tööstusettevõtteid: Bekkeri laevatehas, Vene-Balti laevaehitustehas (1912), Balti Puuvillavabrik, Bekkeri laevatehas ja Noblessneri laevatehas, Fr. Wiegandi masinatehas, Fr. Krulli metallitehas. Samuti ehitati grandioosset kindlustustesüsteemi Imperaator Peeter Suure Merekindlus, mis ulatus Lääne-Eesti saarestikust Kroonlinna ja Soome edelaosas asuva Turuni, kuid mida enne sõja algust valmis ei jõutudki.

Esimene maailmasõda

 Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas

1914. aastal puhkenud Esimene maailmasõda Eestit esialgu otseselt ei puudutanud. Siiski mobiliseeriti Venemaa armeesse kümneid tuhandeid eestlasi, kogu sõja jooksul umbes 100 000. 1915. aastal jõudsid sakslased aga juba Riia alla ning Eestist sai Vene vägede jaoks oluline tagalaala. Seetõttu toodi maale palju vägesid; viimastel oli oluline roll 1917. aasta revolutsioonides.

1917. aastal, pärast Veebruarirevolutsiooni, alustas Saksamaa uut pealetungi idarindel ja sama aasta sügisel vallutasid sakslased ka Lääne-Eesti saared. 1918. aasta veebruaris alustasid sakslased uut pealetungi ning okupeerisid märtsi alguseks kogu Eesti territooriumi.

Lähiajalugu

 Pikemalt artiklis Eesti lähiajalugu

Eestimaa kubermangu Lääne maakond, Harju maakond, Järva maakond, Viru maakond

Balti kubermangude kaardil, Liivimaa kubermangu Saare maakond, Pärnu maakond, Tartu maakond, Viljandi maakond ja Võru maakond

Veebruarirevolutsioon ja oktoobripööre

 Pikemalt artiklis Märtsirevolutsioon, Eestlaste demonstratsioon Petrogradis, Autonoomne Eestimaa kubermang

1917. aasta veebruaris (uue kalendri järgi märtsis) alanud Veebruarirevolutsiooniga kukutati Venemaal monarhia ning võimule tuli Venemaa Ajutine Valitsus. Eesti rahvuslikud poliitikud suutsid olukorda ära kasutada ning sama aasta aprillis võideldi pärast Eestlaste massidemonstratsiooni Petrogradis Eestile välja rahvuslik autonoomia. Ajutise Valitsuse otsusega ühendati Eestimaa kubermanguga ka Liivimaa kubermangu eesti elanikkonnaga ala ning saadi ka luba eesti rahvusväeosade loomiseks. Viimast lubas Ajutine Valitsus seetõttu, et Venemaa jätkas Esimeses maailmasõjas osalemist ja rinne oli jõudnud Eesti piirideni. Ametisse nimetati ka Eestimaa kubermangukomissar, kelleks sai eestlane Jaan Poska. Samuti moodustati esimene eesti seisusepiirideta esindusorgan, Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ehk Eesti Maapäev.

 Pikemalt artiklis Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu, Kaksikvõim Eestis 1917. aastal

1917. aasta septembris alustasid sakslased idarindel pealetungi, mille käigus vallutati ka Hiiumaa, Saaremaa ja Muhumaa. Kaitselahingutes osalesid Venemaa poolel ka Eesti rahvusväeosade 1. Eesti jalaväepolk.

 Pikemalt artiklis Eesti rahvusväeosad, 1., 2., 3., 4. Eesti jalaväepolk ja 1. Eesti Jalaväediviis, Eesti Esimeses maailmasõjas

Seejärel destabiliseerusid olud Venemaal kiiresti ning Petrogradis toimus oktoobripööre (mis toimus uue kalendri järgi novembris), millega haarasid võimu bolševikud. Eestis võttis võimu üle kohalikest bolševikest, ESDTP menševikest ja Eesti esseeridest koosnev Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee Viktor Kingissepa juhtimisel, kubermangukomissar Jaan Poska oli sunnitud tagasi astuma. Peagi selgus, et enamlased liiguvad diktatuuri ja Venemaaga taasühinemise suunas ega kavatse Eesti saavutatud autonoomiat austada.

 Pikemalt artiklis Oktoobrirevolutsioon Eestis, Eestimaa Nõukogude TK, Eestimaa SRK, Tallinna TSSN, Nõukogude Eesti

Seetõttu kuulutas Eesti Maapäev end 1917. aasta 28. novembril (vkj 15. novembril) kõrgeimaks võimuks Eesti territooriumil. Seda on mõnikord peetud ka Eesti omariikluse alguseks. Reaalset mõju otsusel siiski polnud, sest kommunistid ajasid Maapäeva pärast selle otsuse tegemist laiali. Maavalitsuse juht Konstantin Päts oli kuu aega vangis; sõjaväelane, brigaadiülem Aleksander Tõnisson etapeeriti Peterburi vanglasse ja mõisteti isegi surma, kuid pääses tänu Brest-Litovski rahulepingule. Jaan Tõnisson saadeti aga pärast enamlastevastase meeleavaldamise organiseerimist maalt välja. Eesti rahvuslikud poliitikud pidid edaspidi tegutsema illegaalselt, peamiseks organiks oli Maapäeva Vanematekogu, kuhu kuulusid tähtsamad rahvuslikult meelestatud poliitikud.

1917. aasta lõpus asusid aktiivselt tegutsema ka Eesti- ja Liivimaa rüütelkonna juhid, soovides moodustada Eesti- Läti- ja Kuramaast Saksamaaga personaalunioonis Balti hertsogiriigi. Rüütelkondade esindajad leidsid, et kuna Eestimaa esindaja rüütelkonnaga sõlmitud 1721. aasta Uusikaupunki rahulepingu tingimusi on rikutud, võivad nad Venemaa võimu alt legitiimselt lahkuda, ning esitasid palve Saksamaa keisrile, et see võtaks Balti kubermangud enda kaitse alla. Eestimaal aga revolutsiooniliselt meelestatud sõjaväelaste toel reaalset võimu omavad bolševikud kuulutasid nad Nõukogude võimu vastase tegevuse eest lindpriideks ning küüditasid suure osa meessoost baltisakslasi Petrogradi vanglasse ja Siberisse asumisele.

 Pikemalt artiklis Baltisakslased, Balti hertsogiriik

1918. aasta veebruaris alustasid Saksa väed idarindel uut pealetungi, mille käigus nad peagi vallutasid ka Eesti alad. Sellistes oludes otsustasid eesti poliitikud 19. veebruaril luua kolmeliikmelise Eestimaa Päästmise Komitee (Päästekomitee), mille liikmeteks olid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Komitee kätte anti kõrgeim võim kuni olude normaliseerumiseni. Võimudevahetust ära kasutades otsustati välja kuulutada ka Eesti iseseisvus ja deklareerida oma neutraalsust käimasolevas Saksamaa ja enamlaste sõjas.

Eesti Vabariigi väljakuulutamine

 Pikemalt artiklis Eesti Vabariigi väljakuulutamine

Eesti iseseisvusmanifesti esialgne versioon

Esmakordselt loeti iseseisvusmanifest avalikult ette 23. veebruaril Pärnus, seejärel ka mitmetes teistes asulates. 24. veebruaril võtsid eesti rahvuslased võimu üle Tallinnas ja moodustasid Ajutise Valitsuse, mille juhiks sai Konstantin Päts. 25. veebruaril hõivasid linna aga Saksa väed ning Eesti riigivõim ei saanud seetõttu reaalset valitsemist teostama hakata. Mitmed eesti poliitikud vangistati, teised läksid põranda alla või põgenesid välismaale. Viimastest moodustus Eesti Vabariigi esimene välisesindus, mis hakkas taotlema riigi tunnustamist Antandi poolt. 1918. aasta jooksul õnnestuski saavutada Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia de facto tunnustus Eestile, täpsemalt tunnustati seadusliku võimuna Eesti Maapäeva.

Saksa okupatsioon (1918) ja Balti Hertsogiriik

 Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)

 Pikemalt artiklis Balti Hertsogiriik

Esimese maailmasõja aegne Saksa okupatsioon oli Lääne-Eesti saartel alanud juba 1917. aasta sügisel, veel enne oktoobripööret. 1918. aasta veebruaris vallutasid sakslased ka Eesti mandriala ning kehtestasid seal sõjaväelise valitsuse. Eesti iseseisvusest ei tahetud midagi kuulda, paljud Eesti poliitikud, ka valitsusjuht Päts, vangistati, mitmed pagesid välismaale. Tõenäoliselt sakslaste ohvrina hukkus Soomes Jüri Vilms. Saksa võim püüdis tugineda nii baltisakslastele kui ka kohalikele rahvastele, eelistades siiski esimesi.

Saksa okupatsiooni ajal taastati baltisaksa aadlike privileegid ja valdused ning püüti luua ka Saksa keisririigiga personaalunioonis olevat Balti hertsogiriiki. Lisaks muudeti Tartu Ülikool 1918. aasta sügisel uuesti saksakeelseks. Kuni sügiseni ei pidanud Saksamaa Baltikumi siiski endale kuuluvaks ja seetõttu ei edenenud kuigivõrd ka Balti Hertsogiriigi idee. Alles alates septembrist hakati sellega tõsisemalt tegelema ja novembri alguses asus ametisse ka Balti hertsogiriigi regentnõukogu, riigipeaks pidi saama Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich. Kuid Saksamaa kaotas siiski enne sõja, kui riigi tegeliku loomiseni jõuti, ka Saksa tsiviilvalitsust ei seatud kunagi ametisse. 11. novembril loovutasid saksa sõjaväelased Tallinnas võimu Eesti Ajutisele Valitsusele ja lahkusid maalt järgmise kuu jooksul.

Eesti Vabariik 1918–1940

 Pikemalt artiklis Eesti iseseisvumine

Vabadussõda (1918–1920)

 Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1918–1919)

 Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõda

Eesti Vabadussõja kaart

Eesti Vabadussõda algas 28. novembril, mil Punaarmee ründas Narvat, mis eestlaste poolt ümberpiiramisohu tõttu kaks päeva hiljem maha jäeti. Seejärel tungisid Punaarmee üksused nii Narva kui ka Pihkva poolt laial rindel Eestisse. Et Eesti Ajutine Valitsus oli vaevalt ametisse astunud ja sõjaväe loomine oli alles algusjärgus, ei suutnud eestlased tükk aega korralikku vastupanu organiseerida. 1919. aasta jaanuariks olid punaväed vallutanud umbes pool Mandri-Eestist ja asusid Tallinnast vaid 35 kilomeetri kaugusel.

Nõukogude vägede poolt okupeeritud Eesti alal asus tegutsema Eesti Töörahva Kommuun, mis paiknes Narvas. Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu juhiks oli Jaan Anvelt. Kommuuni poliitika jätkas enamlaste varasemat poliitikat, millega kaasnes senisest ägedam terror, maha lasti mitmeid eesti rahvuslasi ja avaliku elu tegelasi, sealjuures esimene eesti õigeusu piiskop Platon. Eesti Töörahva Kommuun polnud tegelikult iseseisev poliitiline moodustis, sest sõltus täielikult Punaarmeest ja Moskvast tulevatest käskudest, kuid oli vajalik, loomaks illusiooni Eestis toimuvast kodusõjast. Kui punaväed Eesti territooriumilt taganema sunniti, jätkas kommuun tegevust Ingerimaal. See saadeti laiali 1919. aasta augustis, kui oli selge, et Punaarmee ei suuda Eestit vallutada ja toimusid esimesed katsed sõlmida rahu.

1919. aasta jaanuariks oli Eesti vägede olukord tunduvalt paranenud, maale olid jõudnud välisriikide (peamiselt Soome, Rootsi ja Taani) vabatahtlikud ning Eesti vetes tegutses Suurbritannia laevastik. Sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner andis 7. jaanuaril käsu vastupealetungiks, mis osutus edukaks. Juba 14. jaanuaril vabastasid Eesti väed Tartu, 18. jaanuaril Narva ja veebruari lõpuks oli Punaarmee Eesti territooriumilt välja paisatud. Eesti vabastamisel oli ilmselt kõige otsustavama tähtsusega ohvriterohke Paju lahing, kus Julius Kuperjanovi juhitud eesti ja Hans Kalmu poolt juhitud soome vabatahtlikud võitsid Punaarmee eliitüksust, läti punaseid kütte.

Märtsiks olid lahingud kandunud Venemaa ja Läti territooriumile, kuid siis püüdis Punaarmee eestlaste kaitset murda ning alustas kahekuulist rünnakuseeriat. Ehkki lõunarindel saavutas see ka teatavat edu, vallutades ajutiselt Petseri, lõppes kogu aktsioon Punaarmeele siiski läbikukkumisega. Mais alustasid eestlased vastupealetungi ja vallutasid kuu lõpus Pihkva. Seejärel olukord idarindel stabiliseerus, suuresti ka seetõttu, et aktiivset kommunistidevastast lahingutegevust alustas Vene valgete Põhjakorpus, hilisem Loodearmee. Aprillis toimus ka Saaremaa mäss, kus kommunistliku propaganda mõjul alustasid valitsusvastast mässu Saaremaal mobiliseeritud. See suruti siiski kiiresti maha.

Sama aasta juunis puhkes aga Landeswehri sõda, sest Saksa kindral Rüdiger von der Goltz oli riigi- ja baltisaksa vägedega kukutanud Läti seadusliku valitsuse ning okupeerinud enamiku Lätist, ainult maa põhjaosa oli eestlaste ja idaosa kommunistide käes. Goltz nõudis, et eestlased lahkuksid Läti territooriumilt ja tema väed alustasid Eesti-vastaseid aktsioone. Laidoner pidas lahkumist Põhja-Lätist võimatuks ning Landeswehri Eesti julgeolekule ohtlikuks. Nii puhkes relvakonflikt, mis kulmineerus Võnnu lahinguga 23. juunil, mille Eesti väed võitsid. Eesti soomusrongid jõudsid seejärel peagi Riiani; Goltzi vägedel tuli sealt taanduda ja Kārlis Ulmanise valitsus sai võimule naasta.

Järgnevalt toimusid lahingud enamasti Venemaa pinnal. Oktoobris toetasid Eesti väed Loodearmee suurpealetungi Petrogradile, mis siiski ebaõnnestus. Samal ajal aitasid Eesti väed likvideerida ka Pavel Bermondt-Avalovi katse Läti valitsust kukutada. Novembris pidid Eesti väed aga Loodearmee kokkuvarisemise tõttu kaitsesse tõmbuma. Detsembris toimusidki ägedad lahingud, eriti Narva all, kuid Eesti kaitse pidas vastu. Juba augustis alanud puhutised rahuläbirääkimised said õige hoo novembri lõpust ning 1920. aasta 3. jaanuaril kell 10.30 otsene sõjategevus lõpetati. Ametlikult lõppes Vabadussõda aga alles kuu aega hiljem, Tartu rahu sõlmimisega 2. veebruaril 1920.

Eesti sisepoliitika (1920–1940)

1920. aastal, mil rahu oli sõlmitud, võis Eestis hakata omariiklust ulatuslikumalt välja ehitama. Samal aastal võeti Asutava Kogu poolt ilma rahvahääletuseta vastu esimene korraline põhiseadus, millega loodi ka ühekojaline Riigikogu ning kehtestus väga parlamentaarne valitsussüsteem, kus valitsusjuhi ja riigipea kohused olid ühendatud ja neid täitis riigivanem. Üldiselt oli selline süsteem küllaltki ebastabiilne, tulenevalt valimisseadusest sai parlamenti korraga suur hulk erakondi ja koalitsiooni oli keerukas moodustada. Valitsused vahetusid kiiresti ja vähesed neist pidasid vastu rohkem kui aasta. Samas olid riigivanemateks siiski küllaltki piiratud hulk inimesi erakondade eliidi seast; neist ajaliselt oli kõige kauem ametis Konstantin Päts; kõige pikem järjestikune ametiaeg (1925–1927, peaaegu 2 aastat) oli enne 1934. aastat aga Jaan Teemantil. Täidesaatva võimu nõrkuse ning kiire valitsuste vahetumise tõttu hakati kehtivat põhiseadust peagi kritiseerima ja juba 1920. aastate lõpus oli tõsiselt päevakorral selle muutmine. Esimese põhiseadusega tagatud demokraatlikke vabadusi kitsendas mõnevõrra kaitseseisukord, mis kehtis 1918–1920, 1924–1926 ja 1933 kogu riigi maa-alal ning pidevalt pealinnas, piiriäärsetel aladel ja laiarööpmelistel raudteedel.

Lisaks põhiseadusele oli teine olulise tähtsusega seadus, mille Asutav Kogu juba Vabadussõja ajal vastu võttis, maaseadus ehk maareform, millega riigistati valdav osa mõisavaldustest. Enamasti jäi endistele omanikele mõisasüda, kuid põllumaad jagati talude vahel laiali. Uued moodustatud talud kas müüdi asuniketaludena enamasti pikaajalise laenutähtajaga või jagati Vabadussõjast osavõtnutele. Ühtlasi kaotati ka seisused, mis tähendas rüütelkondade ning teiste seisuslike korporatsioonide eksistentsi lõppu Eestis. Esimese uuel alusel moodustatud asutatud kutsealase omavalitsusena asutati Advokatuur, hiljem Kaubandus-Tööstuskoda ja Põllutöökoda. 1925. aastal asutati vähemusrahvuste (saksa ja juudi) kultuuromavalitsused.

Majanduslikult oli riigi seis esialgu vilets, kuid abi saadi mitmetelt lääneriikidelt. Lootus majanduslikule koostööle Nõukogude Venemaaga nurjus ning 1923. aastal puhkes majanduskriis, mis andis Nõukogude Venemaa poolt toetatavatele kommunistidele võimaluse teha edukamat propagandatööd. Kommunistid püüdsid koguni 1924. aasta 1. detsembril riigipöörde korraldada, ent see kukkus läbi. Selleks ajaks oli Eesti positsioon ka välispoliitilisel areenil kindlustunud, sest 1922. aastaks olid riiki ametlikult (de iure) tunnustanud olulisemad lääneriigid, sealhulgas Suurbritannia, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid, ning Eesti võeti Rahvasteliidu liikmeks. Peagi paranes ka majanduslik olukord, Eesti muutus oluliseks toiduainete eksportijaks Lääne-Euroopasse.

1929. aastal algas aga ülemaailmne majanduskriis, mis tabas peagi ka Eestit. Seetõttu muutus poliitiline elu veelgi ebastabiilsemaks, tekkis paremäärmuslik Eesti Vabadussõjalaste Keskliit, mis kritiseeris häälekalt kogu senist poliitilist süsteemi ning nõudis presidentaalse riigikorra kehtestamist. 1933. aasta augustis kehtestas valitsus järjekordselt kuni sama aasta oktoobrini kehtinud üleriigilise kaitseseisukorra ning sulges vabadussõjalaste liikumise koos teiste poolsõjaväeliste organisatsioonidega. Sellest hoolimata võeti sügisel rahvahääletusel suure häälteenamusega (416 878 versus 156 894 häält) vastu vabadussõjalaste esitatud uus põhiseadus, mida vahetult enne referendumit asusid toetama ka Pätsi juhitud Põllumeestekogud ning mis andis riigipeale väga laiad volitused. Vabadussõjalaste uus organisatsioon Eesti Vabadussõjalaste Liit sai 1934. aasta jaanuaris toimunud kohalike omavalitsuste valimistel 14,88% volikogude kohtadest, linnades toetas neid aga umbes 60% hääletanutest. Seejärel algas äärmiselt äge valimiskampaania Riigikogu ja laiade volitustega riigivanema valimisteks, mille peamisteks soosikuteks tõusid vabadussõjalaste kandidaat Andres Larka, Asunike Koondise kandidaat Johan Laidoner ning Põllumeestekogude kandidaat Konstantin Päts. Riigivanema kandidatuuri jaoks koguti ka toetushääli ning neid oli 1934. aasta märtsiks enim kogunud Larka.

Kuid 12. märtsil 1934, veidi enne toimuma pidanud riigivanema valimisi, kehtestas riigivanem Päts taas üleriigilise kaitseseisukorra, mida ta põhjendas vabadussõjalaste diktatuuri ohuga. Esialgu suleti Vabadussõjalaste Liit, kuid hiljem peatati kõigi poliitiliste organisatsioonide tegevus. Alates 1934. aasta sügisest ei kutsutud enam kokku ka 1932. aastal valitud V Riigikogu, mis viidi nn vaikivasse olekusse. Algselt 6 kuud kehtima pidanud, kuid seejärel kuni 1940. aastani kehtinud kaitseseisukorrale tuginedes kitsendati ka mitmeid kodanikuvabadusi, näiteks kehtestati valitsuse kontroll trükisõna ja olulisemate organisatsioonide (kiriku, noorsooühingute ja ametiühingute) üle. Uusi valimisi ei korraldatud, ametisse jäi 1933. aastast riigivanemaks olnud Konstantin Päts ning tema juhitav üleminekuvalitsus. Valitsuse vastased hakkasid tekkinud autoritaarset riigikorda nimetama Vaikivaks ajastuks.

Järgnevate aastate jooksul kujundas valitsus välja kutsealaste ja kohalike omavalitsuste struktuuri ja 1937. aastal võttis Rahvuskogu rahvahääletuse alusel vastu uue põhiseaduse, mille alusel nimetati Riigivanem Vabariigi Presidendiks ja muudeti Riigikogu kahekojaliseks (Riigivolikogu ja Riiginõukogu), uues põhiseaduses rõhutati ka kutsealaste omavalitsuste tähtsust riigielu korraldamisel. Esimeseks presidendiks valiti Konstantin Päts, kes kuulutas esimese seadusena välja amnestia poliitilistele vangidele. Ent jätkuvalt jäi kehtima kaitseseisukord ja sellega rakendatavad piirangud ning poliitilisi erakondi moodustada ei lubatud; seetõttu autoritaarne riigikord tegelikult jätkus.

Välispoliitika (1918–1939)

Eesti välispoliitika esimeseks eesmärgiks oli saavutada riigi tunnustamine teiste Euroopa riikide poolt. 1918. aasta suvel tunnustasidki Eesti iseseisvust de facto Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia, et oma vastase Saksamaa positsioone nõrgendada. Kuid kuni 1920. aastani ei andnud Eestile ametlikku tunnustust (de iure) ükski riik. Alles Tartu rahuga pidi Nõukogude Venemaa Eesti iseseisvust ametlikult tunnustama, kuid lääneriigid ei kiirustanud seda tegema, sest seal loodeti endiselt, et õnnestub Vene valgete abiga taastada ühtne Venemaa selle vanades piirides. Alles 1922. aastast hakkasid need seisukohad muutuma ja nii tunnustasid Eestit ühe aasta sees nii Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia kui ka Ameerika Ühendriigid. Eesti võeti ka Rahvasteliidu liikmeks.

Seejärel püüti Ida-Euroopas luua Balti liitu, mis oleks pidanud tagama uutele riikidele julgeoleku suurriikide Saksamaa ja Venemaa vahel. Suurest Balti koostööst ei saanud siiski asja, sest ilmnesid mitmed riikidevahelised vastuolud, millest teravaim oli Poola-Leedu tüli Vilniuse pärast. Seetõttu loodi 1923. aastal vaid Eesti ja Läti sõjaline liit. Soome ei soovinud Eestiga küll otsesesse liitu astuda, kuid omavaheline läbikäimine oli siiski 1920. aastatel väga tihe. Head suhted olid Eestil ka Rootsiga, kuningas Gustav V külastas 1929. aastal ka Eestit.

Mure julgeoleku pärast muutus olulisemaks taas alates 1933. aastast, kui Saksamaal tõusis võimule Adolf Hitler ja Nõukogude Liit hakkas samuti üha agressiivsemat välispoliitikat ajama. 1934. aastal moodustasid Eesti, Läti ja Leedu Balti Liidu (ka Balti Antant), kuid see ei olnud sõjaline ning ka poliitilise ühendusena jäi see suhteliselt lõdvaks ja mõjutuks. 1937. valiti Eesti-sõbraliku Pehr Evind Svinhufvudi asemele Soome presidendiks Kyösti Kallio ja ka Rootsiga jahenesid suhted märgatavalt. Samal ajal kasvasid Ida-Euroopas pidevalt Saksamaa ja Nõukogude Liidu ambitsioonid ja Eesti jäi 1930. aastate lõpuks välispoliitilisse isolatsiooni. Sarnaselt teiste Balti riikidega otsustas Eesti loota neutraliteedipoliitikale.

Kultuur

1918. aasta sügisel võeti vastu Ajutise Valitsuse määrus, mille kohaselt tunnistati õppekeeleks õpilaste emakeel ning 1. oktoobrist 1919 kehtestati üldine 4-aastane koolikohustus 9–14-aastastele lastele. 1930. aastast kehtestati 6-klassiline koolikohustus. 1937. aasta koolireformiga seadustati kaks paralleelset teed algkoolist gümnaasiumini. Esimesel juhul läbis õpilane 6-klassilise algkooli, millele järgnes 3-klassiline reaalkool ja 3-klassiline gümnaasium. Teisel juhul läbis õpilane esmalt 4-klassilise algkooli, siis 5-klassilise progümnaasiumi ja 3-klassilise gümnaasiumi.

Esimeseks oluliseks sündmuseks oli eestikeelse Tartu Ülikooli (rahvusülikooli) avamine 1. detsembril 1919. Suures osas tänu Soome ja Rootsi professoritele ehitati üles tugev rahvusülikool, mis umbes kümme aastat pärast selle avamist muutus ka reaalselt eestikeelset kõrgharidust andvaks. 1938. aastal asutati Eesti Teaduste Akadeemia.

1928. aastal etendus esimeseks arvestatavaks eesti ooperiks loetav Evald Aava "Vikerlased".

1925. aastal loodi kultuuritegevust toetav Eesti Kultuurkapital. Edasi toimusid üldlaulupeod ja hakati korraldama Eesti Mänge. Esile kerkis suur hulk haritlasi, kellest valdav osa jõudis küpsesse loomeikka 1930. aastatel. 1935. aastat tähistati raamatuaastana, seejärel anti välja riiklikke Riigivanema ja Vabariigi Presidendi kirjandusauhindu. Vahest kõige tuntumaks kirjanikuks sai A. H. Tammsaare.

Eestlased olid tulemuslikud ka spordis. Väga edukad olid 1936. aasta suveolümpiamängud Berliinis.

Majandus

Eesti eksportvõi kast

Vabadussõja järel oli Eesti majandus küllaltki halvas seisus, sest endisaegsed tööstusettevõtted olid laostunud või ei sobinud väikeriigi majandusstruktuuri, samuti oli Vabadussõja jooksul tekkinud küllaltki suur välisvõlg. Soome, Suurbritannia ja teiste riikide käest saadi siiski välisabi ning 1920. aastate keskpaigaks oli majandus peamiselt Otto Strandmani juhtimisel edukalt ümber korraldatud. 1928. aastal võeti seniste markade asemel kasutusele stabiilsem rahaühik Eesti kroon.

1929. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis jõudis Eestisse 1930. aastal. Peagi põimus majanduslangus poliitilise kriisiga, mis lõppes erivolitustega ulatuslike võimupiiridega erakondadeülese rahvusliku usaldusvalitsuse moodustamise ja Konstantin Pätsi autoritaarse riigikorra kehtestamisega 1934. aastal. 1930. aastate teine pool oli Eesti majandusele taas edukas, peamisteks väljaveokaupadeks olid põllumajandussaadused; kaubanduspartneriteks aga Soome, Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia. Majanduskriisis kehtestas valitsus range kokkuhoiu- ja koondamispoliitika. Eelarve tasakaalustamiseks kehtestati uusi makse, kärbiti koosseise ja vähendati riigiametnike palku. Tööpuuduse vastu võideldi hädaabitöödega.

 Pikemalt artiklis Eesti majandus#Eesti vabariigi aeg 1918–1940, Suur depressioon Eestis

Eesti Teises maailmasõjas

 Pikemalt artiklis Eesti Teises maailmasõjas

Baaside leping, juunipööre ja anneksioon

 Pikemalt artiklis Baaside leping

 Pikemalt artiklis Juunipööre

23. augustil 1939 sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Liit vastastikuse mittekallaletungi lepingu ehk Molotovi-Ribbentropi pakti, mille salajases lisaprotokollis jagati rahvusvahelist õigust eirates omavahel ära Ida-Euroopa, Eesti läks NSV Liidu mõjusfääri. Peagi puhkenud Teises maailmasõjas esineski NSV Liit Saksamaa liitlasena ning tungis Poolale ida poolt kallale. Koos teiste Balti riikidega kuulutas Eesti end sõjas neutraalseks. Nõukogude Liit leidis siiski ettekäände Eesti survestamiseks, sest 18. septembril põgenes Tallinna sadamast seal interneeritud Poola allveelaev Orzeł. Väites, et Eesti ei suuda oma neutraalsust tagada, nõudis Nõukogude Liit 24. septembril sõjaliste baaside lubamist Eesti territooriumile. Et tugevaid liitlasi polnud kusagilt leida, oli Eesti sunnitud nõudmised vastu võtma ja 28. septembril sõlmitigi Moskvas Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk baaside leping. Sellega toodi Eestisse 25 000 Nõukogude Liidu sõjaväelast ja nende käsutusse anti mitmeid territooriume, peamiselt Eesti rannikualadel. Eesti siseellu väed esialgu siiski ei sekkunud ja Eesti säilitas vormiliselt oma iseseisvuse.

Vastavalt Molotovi-Ribbentropi paktile algas oktoobris baltisakslaste ümberasumine Saksamaale ehk Umsiedlung, mis kestis vaheaegadega kuni 1941. aasta suveni.

Suuri vastuolusid Eestis tekitas Soome Talvesõda, sest ehkki Eesti oli neutraalne, ründasid tema territooriumil paiknevatest baasidest Soomet Nõukogude väed. Eesti valitsus püüdis selle vastu protestida, kuid edutult. 1940. aasta kevadel asus NSV Liit Eestiga suhteid pingestama, süüdistades Eestit baaside lepingu rikkumises. 16. juunil esitas Nõukogude Liit Eestile ultimaatumi, nõudes kümnete tuhandete Nõukogude sõjaväelaste täiendavat sisselaskmist Eestisse ning valitsuse vahetust. Järgmisel päeval võttis Eesti nõudmised vastu ja nõnda toimus sisuliselt riigi okupeerimine. Seejärel saabus 19. juunil Eestisse Stalini emissar Andrei Ždanov, kes asus võimu ülevõtmist ja Eesti sovetiseerimist juhtima.

21. juunil seati Eestis NSV Liidu nõudmisel ja ettekirjutusel ametisse Johannes Varese nn "rahvavalitsus" ning lavastati "rahvademokraatlik riigipööre", millega Eesti muutus poliitiliselt NSV Liidust sõltuvaks. 14.-15. juulil toimusid nõukogulikult korraldatud 1940. aasta Riigivolikogu valimised, kus opositsioonikandidaatidel osaleda ei lastud ning NSV Liidu meelsetele fabritseeriti 92,9%-ne rahva toetus. Seejärel kuulutas Riigivolikogu Eesti nõukogude vabariigiks ja "palus" selle Nõukogude Liitu vastu võtta. Anneksioon toimus 6. augustil, mil NSV Liidu Ülemnõukogu "palve" rahuldas.

Nõukogude okupatsioon (1940–1941)

 Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)

 Pikemalt artiklis Juuniküüditamine

Nõukogude okupatsioon Eestis, mida on nimetatud ka esimeseks Nõukogude aastaks, kestis Eestis kuni 1941. aasta suveni, mil Saksamaa Eesti alad vallutas. Aastatel 1940–1941 toimus Eesti kiire sovetiseerimine, kaotati Eesti riigivõimu sümbolid, raha, ning rahvuslikud seltsid ja organisatsioonid likvideeriti. Samuti vangistati ja represseeriti avaliku elu tegelasi, eriti poliitikuid, kellest vaid üksikutel õnnestus end varjata või välismaale põgeneda. 1941. aasta 14. juunil, vahetult enne Saksa-Nõukogude sõja algust, toimus Juuniküüditamine, millega saadeti Nõukogude Liitu üle kümne tuhande eestlase.

Nõukogude okupatsiooni ajal algas aktiivne vastupanuliikumine ehk metsavendlus, mis sai eriti suure hoo sisse Suvesõjas.

Suvesõda

 Pikemalt artiklis Suvesõda

22. juunil 1941 astus Saksamaa sõtta Nõukogude Liiduga ja juba juuli alguseks jõudsid Saksa väed Eesti territooriumile. Esialgu liikusid sakslased väga kiiresti edasi, neid abistasid ka eestlaste Nõukogudevastased üksused. Juuliks oli pool Eestit Saksa vägede kontrolli all. Seejärel Punaarmee vastupanu siiski tugevnes, Tallinn vallutati sakslaste poolt augusti lõpus. Oktoobri lõpuks oli Eesti mandriala sakslaste valduses, detsembriks langesid nende kätte ka kõik Lääne-Eesti saared.

Saksa okupatsioon (1941–1944)

 Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)

Ehkki eestlased olid lootnud, et Saksamaa lubab Eesti Vabariigi taastada, tuli neil peagi pettuda. Eesti alal läks kõrgem võim Saksamaa sõjaväelise valitsuse kätte, sellele allus täielikult ka väheste volitustega tsiviilvalitsus – Eesti Omavalitsus. Saksa okupatsioonile tekkis samuti opositsioon, ent see ei tegutsenud sakslaste vastu siiski sõjaliselt, sest veelgi enam kardeti Nõukogude võimu tagasi tulemist.

Nii nagu Nõukogude okupatsiooni ajal, pandi ka Saksa okupatsiooni ajal Eestis toime inimsusvastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid: tegutsesid koonduslaagrid, tapeti juute, mustlasi ja kommuniste. Saksa võimud represseerisid ka Eesti rahvuslasi, kuid viimased pääsesid enamasti vaid vangistamisega.

1944. aasta lahingud Eestis ja Otto Tiefi valitsus

Otto Tiefi valitsuse poolt välja antud Riigi Teataja esikülg

 Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis (1944)

1944. aasta veebruaris jõudsid Nõukogude väed uuesti Eesti piiridele. Peamised lahingud algasid Narva ümbruses, kust Punaarmee lootis kiiresti läbi tungida ja Tallinna jõuda. Sakslastele oli eluliselt tähtis rinnet hoida, et Soome Saksamaa poolel sõda jätkaks. Ka Eesti rahvuslased otsustasid toetada Punaarmee eemalehoidmist Eestist, lootes sõja lõppedes Eesti Vabariigi taastada. Seetõttu õnnestus Eestis ka sakslaste korraldatud üldmobilisatsioon ning tuhanded eestlased saadeti sõdima Narva alla. Seal algas peagi Narva lahing, mis hiljem jätkus Sinimägede lahinguna, kus eesti ja saksa väeosad suutsid punaarmeelasi pool aastat kinni hoida.

Augustis alustas Punaarmee pealetungi lõuna poolt ja murdis seal, suuresti tänu eestlastest koosnevale 8. Eesti Laskurkorpusele, Saksa rindest läbi. Ka eesti väeüksused ei suutnud läbimurret peatada ning peagi vallutas Punaarmee Tartu. Oli selge, et sakslased ei suuda enam rinnet hoida ning nad alustasid oma vägede Eestist väljatõmbamist. Sel ajal otsustasidki Eesti rahvuslased teha katse riikliku iseseisvuse taastamiseks: 18. septembril nimetas viimane seaduslik Eesti peaminister ja presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. Pika Hermanni torni tõmmati sinimustvalge lipp ning valitsus püüdis korraldada pealinna kaitset. Sellest siiski eriti midagi välja ei tulnud, taganevad sakslased eestlastele relvi ei andnud ning Punaarmee ülekaal oli liiga suur. 22. septembril vallutasid Nõukogude väed Tallinna, Otto Tiefi valitsuse liikmed põgenesid, kuid enamik neist tabati, mõned jõudsid ka Rootsi. Oktoobri alguseks oli Punaarmee käes kogu Eesti mandriala, saartel lahingud veel jätkusid. Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt alles 24. novembril. Nii oli kogu Eesti ala taas sattunud Nõukogude okupatsiooni alla. Eestlaste jaoks polnud ka Teine maailmasõda veel läbi, sest eestlasi võitles nii Saksamaa kui ka Nõukogude Liidu poolel sõja lõpuni Euroopas.

1944. aasta sügisel, Nõukogude vägede tuleku eel, põgenesid kümned tuhanded eestlased Suure põgenemise lainega Läände, peamiselt Rootsi ja Saksamaale. Põgenike seas oli palju haritlasi, poliitikuid ja avaliku elu tegelasi, kes panid hiljem aluse Välis-Eesti liikumistele, mis taotlesid Eesti Vabariigi taastamist. Tegutses ka Vabariigi Valitsus eksiilis, mis aga ametlikku tunnustust üheltki riigilt ei saanud.

Lisaks eestlastele põgenes Teise maailmasõja lõpu eel Eestist ka enamik rannarootslasi, mistõttu 1945. aastal oli Eesti peaaegu ainult eestlastega asustatud, kes moodustasid elanike hulgast üle 95%. Ainsaks ajalooliseks vähemusrahvuseks Eestis olid jäänud peipsivenelased.

Nõukogude okupatsioon 1944–1991

 Pikemalt artiklites Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991), Eesti NSV ja Eestimaa Kommunistlik Partei

 Pikemalt artiklites Nõukogude armee Eestis, Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee ja NSV Liidu piirivalve Eestis

 Pikemalt artiklites Vastupanutegevus Eesti NSV-s ja Eesti dissidentlus

Nõukogude võim pärast Teist maailmasõda (1944–1953)

 Pikemalt artiklis Märtsiküüditamine

 Pikemalt artiklites EK(b)P VIII pleenum ja Stalinism

Nõukogude võimuorganid hakkasid ennast kehtestama juba enne Saksa okupatsiooni lõppu, augustis 1944 oli Eesti NSV ajutine pealinn Võru. Kohe pärast Tallinna vallutamist asus valitsus sinna ümber. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis siseminister Boris Kumm. EK(b)P KK 1. sekretäriks sai 1944. aastal Nikolai Karotamm, Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimeheks Arnold Veimer. Kommunistlik valitsus teostas inimsusvastaseid kuritegusid toime pannes äärmiselt brutaalset repressiivpoliitikat, arreteeriti ja põlu alla pandi kümneid tuhandeid inimesi. Selline poliitika tipnes kahe sündmuse, märtsiküüditamisega 1949. aastal ning EK(b)P VIII pleenumiga 1950. aastal, kui valitsus täielikult staliniseeriti ning mitmed haritlased ja avaliku elu tegelased pandi põlu alla ja keelati nende tööde avaldamine. Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei uueks juhiks sai Venemaa eestlane Ivan Käbin (hiljem Johannes Käbin), kes jäi sellele kohale 28 aastaks.

Äärmine rahuolematus valitsuse repressiivpoliitikaga väljendus metsavendade väga aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 1944–1953. Ka linnades tekkisid mitmed vastupanuorganisatsioonid, sealhulgas koolinoorte omad.

28. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse «Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSV-s» ning järgmisel päeval, 29. jaanuaril 1949 otsuse kulakute, bandiitide ja natsionalistide väljasaatmise kohta. 25. märtsil 1949 Balti riikides alanud küüditamise ohvriks langes üle 20 000 Eesti elaniku. Aastatel 1950–1951 korraldati küüditamisi Eestisse jäänud sakslastele ja Jehoova tunnistajatele, keda loeti eriti rahvavaenulikuks elemendiks.

Kõige räigemad Nõukogude repressioonid lõppesid Jossif Stalini surma järel 1953. aastal, kuid ühiskond jäi jätkuvalt tugeva ideoloogilise surve alla.

Sulaajastu

Nõukogude võimu poolne surve hakkas märgatavalt leevenduma pärast 1956. aastat, mil Nikita Hruštšov Stalini kuriteod NLKP XX kongressil hukka mõistis, ehkki see avalikkuse eest veel ametlikult 33 aastaks saladusse jäi. Eestis on lõdvema ideoloogilise survega 1960. aastaid nimetatud ka "sula-ajastuks". Peamiselt avaldus ideoloogilise surve nõrgenemine kultuurielus.

Stagnatsioon

 Pikemalt artiklis Stagnatsioon Eesti NSV-s

1970. aastate lõpus algas Eestis uus tugevnev ideoloogiline surve, mis leidis väljundi eestkätt uues venestamislaines. Immigrantide vool Eestisse kasvas veelgi ning 1978. aastal sai parteijuhiks Moskva juhtnööre täht-tähelt täitev ja eesti keelt vaevu oskav Karl Vaino. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus (teisitimõtlemine), mille üheks silmapaistvamaks tulemuseks oli 40 kiri 1980. aastal.

1980. aastal toimus Tallinnas ka Moskva suveolümpiamängude purjeregatt. Seetõttu korrastati Tallinna vanalinna ja rajati mitmeid ehitisi, sealhulgas linna kõrgeim hotell Olümpia.

Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eesti elanikkonna rahvuslik koosseis. Eriti 1960. aastatest 1980. aastateni toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste osakaal Eesti elanikkonnas 1989. aastaks 61,5%-ni.

Perestroika ja laulev revolutsioon

 Pikemalt artiklis Fosforiidisõda

 Pikemalt artiklis Laulev revolutsioon

1985. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov alustas 1987. aastal kriisis oleva riigi päästmiseks perestroika ja glasnosti kampaaniat, millega lubati inimestel teatud määral kritiseerida ka kehtivat režiimi. Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi (fosforiidisõda), samuti esitati omapoolseid ettepanekuid, näiteks IME projekt. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega aga ka rahvuspoliitilised, juba 1988. aasta alguses toodi välja Eesti rahvuslipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis otseselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, Ministrite Nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne.

Suveräänsusdeklaratsioon, Kodanike Komiteed ja Balti kett

 Pikemalt artiklis Deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest

Eesti NSV suveräänsusdeklaratsioon, Kodanike Komiteede liikumine ja Balti kett

Oluliseks sammuks Eesti autonoomsuse suunas oli deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, mis võeti vastu 16. novembril 1988. Moskva seda ei tunnustanud. 1989. aastal hakkasid radikaalsemad rahvuslased moodustama Eesti Kodanike Komiteesid, mis pidid taastama Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel. Eesti NSV juhtkond sellega aga veel ei nõustunud, vaid taotles NSV Liidu muutmist võrdsete riikide liiduks liidulepingu alusel. Mõlemad suunad olid vastuvõetamatud aga nii Gorbatšovile kui ka tagurlikele kommunistidele, viimased organiseerisid Eestis Interliikumise (ka Interrinne), mis asus ägedalt NSV Liidu terviklikkust kaitsma ja püüdis eestlaste rahvuslikke püüdlusi lämmatada. 23. augustil 1989, Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) 50. aastapäeval, toimus Tallinnast Vilniuseni ulatuv Balti kett, kus eestlased, lätlased ja leedulased protesteerisid MRP tagajärgede vastu. Alates sellest hakkas ka Eesti NSV juhtkond liikuma pigem Eesti täieliku iseseisvuse toetamise suunas.

Suund iseseisvumisele

1990. aastal toimusid Eestis esimesed enam-vähem vabad valimised pärast Teist maailmasõda, kus valiti Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseis, milles selge enamuse said reformikommunistid ja neid toetav Rahvarinne, sest rahvusradikaalsed ERSP ja selle toetajad keeldusid jätkuva okupatsiooni tingimustes valimistel osalemast. Peaministriks sai Edgar Savisaar, Eesti NSV nimetati samal aastal ümber Eesti Vabariigiks, ehkki NSV Liidust väljaastumisele otseselt veel ei asutud. Valitsus kuulutas välja üleminekuperioodi, mis plaaniti tõenäoliselt lõpetada Eesti iseseisvuse täieliku taastamisega. Rahvusradikaalid valisid samal aastal Eesti Kongressi, mis pidi samuti hakkama ette valmistama Eesti iseseisvuse taastamist. Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vahel puhkesid vaidlused, kas taastada sõjaeelne või luua "uus" iseseisvus.

3. märtsil 1991 korraldati Eesti iseseisvuse küsimuses referendum, mis näitas Eesti elanike selget toetust iseseisvuse ideele. Interrinne ja teised impeeriumimeelsed jõud püüdsid veel iga hinna eest vana korda säilitada, ehkki ka Gorbatšov oli sunnitud järele andma ja nõustus juba liidulepingu ideega. Balti riikidele, Gruusiale ja mitmele teisele liiduvabariigile tuli viimase järeleandmine aga juba liiga hilja ning nad lükkasid selle tagasi, nõudes Gorbatšovilt nõustumist nende lahkumisele NSV Liidust.

Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine

 Pikemalt artiklis Eesti taasiseseisvumine

Gorbatšov lootis siiski liidulepingu sõlmimise saavutada, kuid enne seda toimus 19. augustil augustiputš. Gorbatšov suleti koduaresti ning vanameelsed putšistid püüdsid võimu üle võtta. Ka Eestisse saadeti väeosad, et need isemeelse valitsuse kukutaks. Eesti Ülemnõukogu ja rahvusmeelsed suutsid ähvardavas olukorras lõpuks kokku leppida ning esimene kuulutas 20. augustil Eesti iseseisvuse taastatuks. 21. augustil kukkus ka putš läbi ning Eesti koos Läti ja Leeduga sai võimaluse ka oma iseseisvus reaalselt taastada. Pärast iseseisvuse taastamise otsuse vastuvõtmist sai Eesti kiiresti tunnustuse mitmetelt lääneriikidelt, kellest esimene oli Island, ja ka Boriss Jeltsini juhitud Venemaalt. Nõukogude Liit tunnustas Balti riikide iseseisvust 6. septembril, varsti pärast seda võeti Eesti, Läti ja Leedu ka ÜRO-sse.

Eesti Vabariik alates 1991. aastast

Eesti haldusjaotus

1990. aastal Eesti NSV ministrite nõukogu esimeheks valitud Edgar Savisaare valitsus jätkas ametis ka Eesti Vabariigi taastamise järel 20. augustil 1991, toimides kuni tagasiastumiseni 29. jaanuaril 1992 de facto Eesti Vabariigi valitsusena. Üleminekuaastatel algatati arvukalt reforme, millest mitmeid jätkasid järgmised valitsused. Tollal loodud erakondadest üks pikaealisemaid on 1991. aastal Savisaare algatusel asutatud ja 2017. aastani valdavalt tema juhitud Eesti Keskerakond.

1992. aasta suvel hakkas kehtima rahvahääletusel heaks kiidetud uus põhiseadus ning võeti kasutusele oma rahaühik, Eesti kroon. Sügisel valiti esimene Teise maailmasõja järgne Riigikogu ning president. Presidendiks valiti senine välisminister Lennart Meri, peaministri kohuseid hakkas täitma valimised võitnud valimisliidu Isamaa juht Mart Laar. Eestis asuti läbi viima kiireid ja radikaalseid reforme, mis viisid kiirele turumajanduslikule arengule, kuid tekitasid ka mitmeid probleeme, mille tõttu kannatasid vaesemad ning maaelanikkond. 1993. aastal toimusid ka esimesed vabad kohalike omavalitsuste valimised pärast Teist maailmasõda.

1994. aasta 31. augustil viis Venemaa vastavalt Lennart Meri ja Boriss Jeltsini kokkuleppele ("juulilepped") oma väed Eestist välja, sellega sai läbi 55 aastat kestnud pidev võõrvägede asumine Eesti pinnal. Sama aasta 28. septembril hukkus aga Läänemerel parvlaev Estonia, mis oli suureks hoobiks Eesti mainele. Varsti pärast seda kukkus Mart Laari esimene valitsus ning ametisse sai Andres Tarandi valitsus, mida on nimetatud ka "jõulurahuvalitsuseks".

1995. aastal toimusid VIII Riigikogu valimised, kus edu saatis seni valitsenud parempoolsetele vastanduvat tsentristlikku Koonderakonda ning tolle liitlasi, peaministriks sai Tiit Vähi. Sama aasta oktoobris puhkes aga lindiskandaal, mis sundis siseminister Savisaare tagasi astuma ja valitsuse mainet tugevalt õõnestas. 1997–1999 valitseski Mart Siimanni vähemusvalitsus. Siimanni ajal realiseerus üks Eesti olulisemaid eesmärke, saadi Euroopa Liidu kandidaatliikmeks. Samuti asuti liikuma NATO liikmestaatuse suunas. 1996. aastal valiti Lennart Meri teiseks ametiajaks presidendiks.

1999. aastal, IX Riigikogu valimistel, tulid võimule taas parempoolsed eesotsas Laariga. Valitsus viis lõpule liitumiskõnelused Euroopa Liidu ja NATOga, kaotas ettevõtete tulumaksu, juurutas Eesti ID-kaardi ja algatas Tiigrihüppe projekti. Ehkki majanduses oli tõusuaeg, sattus valitsus siiski raskustesse ning kukkus 2002. aastal, järgmise valitsuse moodustasid parempoolne Reformierakond ja vasaktsentristlik Keskerakond, peaministriks sai Siim Kallas. Aasta varem oli presidendiks valitud endine Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel.