Kasutaja:LTarve/Chikungunya viirus
| Chikungunya viirus | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Sugukond |
Togaviridae |
| Perekond |
Alphavirus |
| Liik |
Chikungunya viirus |
Chikungunya viirus (CHIKV) põhjustab haigust nimega Chikungunya palavik, mis kandub inimeselt inimesele moskiitode vahendusel.
Chikungunya viirus kirjeldati esmalt aastal 1952 Tansaanias toimunud haigusepuhangu ajal. [1] CHIKV isoleeriti esmakordselt Tansaanias palavikulise haige verest aastal 1953. Viirust on korduvalt leitud ka Lääne-, Kesk- ja Lõuna-Aafrikast ning mitmest Aasia piirkonnast. Alates aastast 1952 on nendes piirkondades registreeritud hulgaliselt CHIKV põhjustatud epideemiaid. [2] Haigusepuhangud on esinenud korrapäratute vaheaegadega iga 2–20 aasta järel. Kokku on Chikungunya viirust leitud ligi neljakümnest riigist, kaasaarvatud Euroopast. [3]
Nimi ‘chikungunya’ tuleneb Makonde keeles olevast tegusõnast `kungunyala`, kirjeldades liigesevalude käes kannatava nakatunu küürus välimust. [4] Aastal 2008 nimetas US National Institute of Allergy and Infectious Diseases (NIAID) chikungunya viiruse C-kategooria patogeeniks. [3]
Üldiseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]
Chikungunya viirus kuulub alfaviiruste perekonda, Togaviridae sugukonda. [5] CHIKV on väike (umbes 60–70 nm diameeter), sfääriline ning kaetud ümbrisega. See kuulub positiivse ahelaga RNA viiruste hulka. Aastal 2006 avalikustati La Reunioni saarelt isoleeritud chikunqunya viiruse täielik genoomne järjestus. [3] [6]
Virion koosneb ümbrisest ja nukleokapsiidist. CHIKV genoom on 11,805 nukleotiidi pikk ja kodeerib kahte polüproteiini – mittestruktuurset polüproteiini, mis sisaldab 4 valku (nsP1, nsP2, nsP3 ja nsP4) ning struktuurset polüproteiini, mis sisaldab 5 valku (Capsid, E3, E2, 6K ja E1). RNA molekuli 5`otsas asub 7-metüülguanosiinist CAP-struktuur, 3`ots on polüadenüleeritud. Subgenoomne positiivse polaarsusega RNA ahel (26S RNA) on transkribeeritud negatiivse polaarsusega RNA intermediaadilt ehk vaheühendilt ning käitub viraalsete struktuurvalkude sünteesil kui mRNA. [3]
Alfaviirustel on konserveerunud domeenid, mis mängivad viraalse RNA sünteesi regulatsioonil väga olulist rolli. Sellised domeenid asuvad 5` ja 3´ otstes ja geenisisestes regioonides. E1 ja E2 glükoproteiinid on transmembraansed valgud, mis moodustavad heterodimeersel kujul viiruse pinnal piigikomplekse. Üks kompleks koosneb kolmest E1-E2 dimeerist. Need glükoproteiinid on olulised viiruse kinnitumisel rakule. [3]
Kui virion on rakule kinnitunud, siseneb see rakku läbi rakumembraani difusiooni või endotsütoosi abil. Tsütoplasmas pakitakse virion lahti, seal toimub ka mRNA transkriptsioon. Sarnaselt transkriptsioonile, toimub raku tsütoplasmas ka viiruse genoomi replikatsioon. [3]
Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]
Nakkus algab lühikese peiteajaga, mis kestab umbes 2–4 päeva. Sümptomid ilmnevad tavaliselt 4–7 päeva peale nakatumist. Nakkus jaguneb akuutseks ja krooniliseks faasiks. [3]
Akuutne faas[muuda | muuda lähteteksti]
Akuutne faas kestab mõnest päevast mitme nädalani. Nakatunul tõuseb kõrge palavik (kuni 40 °C) , millega kaasnevad tugevad külmavärinad. Haigusele iseloomulike sümptomite alla kuuluvad oksendamine, iiveldus, peavalu, liigesevalu ja liigeste paistetus. Mõnedel juhtudel esineb kõrgenenud punaste laikudena avalduvat löövet. [7] Kõige iseloomulikumaks ja problemaatilisemaks sümptomiks on tugev liigese- ja lihasevalu. Valu on tavaliselt väga intensiivne, muutes liigutamise väga raskeks. Tavaliselt kestab kõrge palavik kaks päeva ning kaob ootamatult. Teised sümptomid nagu liigesevalu, tugev peavalu ja liigeste jäikus võivad kesta 5–7 päeva. Akuutse faasi jooksul jõuab CHIK viirus toota 10^8 viirusepartiklit 1 ml vere kohta. Chikungunya viirus nakatab epiteeli ja endoteeli rakke, primaarseid fibroblaste ning makrofaage, mis seletab muudatusi lihastes, liigestes ja pindmises nahakoes. [3]
Krooniline faas[muuda | muuda lähteteksti]
Kroonilises faasis tekib nakatunul artriit, mis võib kesta mõnest nädalast mitme aastani. Sõltuvalt east võivad patsiendid kannatada liigesevalude käes kuni 2 aastat. [3]
Sümptomid avalduvad 95%-il nakatunud täiskasvanutest ning enamus neist jäävad nädalateks või isegi kuudeks liikumatuks, mis avaldub alanenud käteliikuvuse, üldise liikuvuse vähenemise ja vähenenud reaktsioonivõimena. 30–40% nakatunutest jääb kogema korduvat liigesevalu. Harva võib esineda ka tõsiseid komplikatsioone nagu müokardiit (südamelihasepõletik), meningiit (ajukelmepõletik) ning verejooks. On kirjeldatud ka uveiiti ja retiniiti (silmapõletik). [3]
Rohkem kui pooled chikungunya viirusesse nakatunutest on üle 65 aasta vanad. Nende seas esineb suremust enam kui 33%-il. Enamus neist patsientidest põevad eelnevalt juba mõnda haigust ning on selle tõttu komplikatsioonidele vastuvõtlikumad. [3] Samuti on haigusele vastuvõtlikumad väikesed lapsed. [8]
Tervete nooremate patsientide sümptomid on enamasti kerged ja suurem osa neist paraneb haigusest täielikult. Cihikungunya viirus põhjustab harva surma. Viiruse läbipõdenud omandavad eluaegse immuunsuse. CHIK viiruse nakkust aetakse tihti segamini ka Dengue viiruse põhjustatud infektsiooniga, sest mõlemal juhul avaldub äkiliselt tõusev kõrge palavik ja lihasevalud. [3]
Viimaste viiruspuhangute ajal on kindlaks tehtud, et raseduse ajal CHIK viirusesse haigestumine ei põhjusta viiruse ülekannet lootele. [9] Kui aga nakkus esineb sünnituse ajal, on olemas 50% risk, et viirus kandub emalt üle lapsele. Hetkel pole ühtegi tõendit, et CHIKV võiks üle kanduda rinnapiimaga. [3]
Viiruse levik[muuda | muuda lähteteksti]
Chikungunya viirus kandub inimeselt inimesele nakatunud emase moskiito hammustuse vahendusel. Põhiliselt kannavad haigust edasi kaks moskiito liiki: Aedes aegypti ja Aedes albopictus. Moskiito omandab haiguse toitudes nakatunud inimese verest. [1] Chikungunya vajab inkubeerimiseks 8–10 päeva, alles siis on nakatunud moskiito võimeline viirust edasi kandma. Nakatunud emased moskiitod võivad lisaks kanda haigust edasi ka oma järglaskonnale. [3]
Aafrika ja Aasia CHIKV tüved erinevad teineteisest nii bioloogiliselt kui ka edasikandumise poolest. Aasias levitavad viirust Aedes aegypti ja Aedes albopictus, toitudes nakatunud inimese verest ning kandes seda hammustusega edasi tervele. Seevastu Aafrika CHKIV tüve levimine hõlmab endas metsikute primaatide ja metsas elutsevate Aedes moskiitode vahelist tsüklit. Põhiliseks viiruse kandjaks ja paljundajaks on nakatunud inimesed, kes on nakatamata moskiitodele viiruseallikaks. CHIKV ringleb veres mitmeid päevi, umbes samal ajal esineb nakatunul ka chikunqunya palavik. Aedes moskiitod võivad omandada viiruse siis, kui nad toituvad selle perioodi ajal nakatunu verest. [5]
Chikunguya viirus avaldub keskmiselt 3–7 päeva pärast nakatunud moskiito hammustust, kuid erandjuhtudel või see avalduda ka 2–12 päeva pärast. [10]
Diagnoosimine[muuda | muuda lähteteksti]
Chikungunya nakkust saab diagnoosida otsides patsiendi verest kas viirust, viraalset RNAd või kindlaid antikehi. Diagnoosi meetod valitakse vastavalt kättesaadava vereproovi kogusele ja vanusele. Veretest võimaldab ainsana kindlalt eristada CHIK viirust palju ohtlikumast Dengue viirusest. Viiruse tuvastamiseks kasutatakse järgmisi laboratoorseid teste: [3]
- RT-PCR (reverse transcriptase-polymerase chain reaction ehk pöördtranskriptaas-polümeraasi ahelreaktsioon) – Viraalset RNAd tuvastatakse nakkuse akuutse faasi ajal kogutud vereseerumist. Chikungunya viiruse puhul esineb veres suur kogus viirusepartikleid, mis püsivad kõrgel tasemel tavaliselt 4–6 päeva peale nakatumist. PCR`i saab tõhusalt kasutada esimese 7 päeva jooksul. Seda meetodit saab kasutada ka viiruse genotüüpimiseks, mis võimaldab võrrelda geograafiliselt erinevatest kohtadest kogutud viiruseid. Tulemused saabuvad ühe-kuni kahe päeva jooksul. [3]
- ELISA (Enzyme-linked immunosorbent assays ehk ensüüm-immuunsorbtsioon) – Saab tuvastada verest anti-CHIKV immunoglobuliini (Ig) M ja IgG antikehasid nii akuutses kui ka kroonilises faasis kogutud vereproovist. See meetod eeldab suuremat kogust proovi kui teised, kuid suudab nakkuse põhjustajat üsnagi täpselt tuvastada. Tulemused võtavad aega 2–3 päeva. Chikungunya-spetsiifilised IgM antikehad tekivad paari päeva jooksul peale haigestumist ja püsivad veres mitmeid kuid. [3]
- PRNT (Plaque reduction neutralization tests) – On oma täpsuse tõttu väga efektiivsed ning sobivad hästi seroloogiliste testide tulemuste kinnitamiseks. Miinuseks on see, et test eeldab elus viiruse kasutamist ning tuleb läbi viia BSL-3 (Biosafety level 3) laboratooriumis. [3]
Nakkuse ravi ja paranemise prognoos[muuda | muuda lähteteksti]
Spetsiifiline ravi CHIKV viiruse poolt põhjustatud nakkuse vastu puudub. Hetkel pole saadaval ka vaktsiini. Haigust ravitakse sümptomaatiliselt, milleks on tavaliselt voodirežiim, rohke vedelikutarbimine ning palavikku ja valu leevendavad ravimid nagu ibuprofeen ja paratsetamool. Aspiriini tuleks aga vältida. Nakatunud inimest tuleks haiguse esimesel paaril päeval kaitsta moskiitode eest, et vältida haiguse edasikandumist. Immuunsüsteem suudab ise viirusega võidelda pea iga haigusjuhtumi puhul. [9]
Paranemine varieerub sõltuvalt east. Nooremad patsiendid paranevad keskmiselt 5—15 päevaga, keskealistel võib paranemine aega võtta 1–2,5 kuud. Vanuritel võtab paranemine veelgi rohkem aega. Haiguse kestvus ja tõsidus on väiksem noorematel patsientidel ja rasedatel. [7]
Ennetamine[muuda | muuda lähteteksti]
Anti-viraalsed ravimid CHIKV ennetamiseks hetkel puuduvad. Parimaks viisiks on piirata moskiitode paljunemist. CHIK viirust kandvad moskiitod paljunevad tavaliselt konteinerites, paakides ja veega täidetud anumates. Moskiitode paljunemise takistamiseks on soovitav kaanega tihedalt katta kõik veepaagid, tsisternid ja prügikonteinerid, eemaldada seisnud vesi kõikvõimalikest anumatest ning vahetada regulaarselt vett loomade jooginõudest, basseinidest ja taimekastmispaakidest. Pikk umbrohi ja hein pakuvad palavatel päevadel moskiitodele varju, regulaarne muru niitmine hoiab aga moskiitode paljunemise kontrolli all. Moskiitode paljunemispaiku võib vastsete tapmiseks ka mürgitada. See meetod on eriti tõhus just CHIKV puhangute ajal. [5]
Chikungunya ennetamisel mängib olulist rolli ka hammustada saamisest hoidumine. Moskiitod hammustavad päevavalgel ning öösel, kui tuled põlevad. Tasub meeles pidada, et moskiitod toituvad nii väljas kui ka siseruumides. Soovitatav, eriti CHIKV puhangute ajal, on kanda pikki varukaid, pükse ja sokke ning vältida katmata nahapindu. Eelistada tuleks heleda värvusega riideid, tumedamad toonid tõmbavad moskiitosid rohkem ligi. Kindlasti tasuks kasutada putukatõrjevahendeid (näiteks DEET) nii väljas kui ka siseruumides viibides. Õigesti kasutades ei kujuta need ei täiskasvanutele ega lastele mingit ohtu. Tõhusad on ka erinevad moskiitopüünised. Aknad tuleks sulgeda või katta võrguga. Soovitav on magada moskiitode eest kaitsva võrgu või kardina all. See on eriti oluline just siis, kui lapsed magavad päevasel ajal. Moskiitode tapmiseks võib kasutada ka erinevaid putukamürke. [5]
Epideemiad ja puhangud[muuda | muuda lähteteksti]
CHIKV epideemiad ja puhangud toimuvad tavaliselt tsükliliselt, kus haigusevaba periood võib kesta lausa mitu aastat või aastakümmet. Näiteks Indias toimus põhjalikult dokumenteeritud Chikungunya viiruse puhang aastatel 1963, 1964 ja 1973. Viimase 30 aasta jooksul on teatatud vaid üksikutest juhtudest. Aafrikas toimus 1999–2000 suur haigusepuhang Kongo Demokraatikus Vabariigis ning aastal 2007 teatati puhangust Gabonis. Aastal 2005 teatati suurest viirusepuhangust mitmes India osariigis, millega on seotud ka hulgaliselt haigusejuhtumeid Aasias. CHIKV puhang saavutas Indias oma tipu aastal 2006, kuid haigusjuhtumeid esineb siiani. Esimene CHIKV lokaalne puhang Euroopas leidis aset Kirde-Itaalias aastal 2007. [1]
Mutatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]
Põhiliseks chikunugunya viiruse kandjaks on moskiito liik Aedes aegypti. La Reunioni saarel toimunud suure epideemia ajal kasutati aga massiliselt kemikaali diklorodifenüültrikloroetaan (DDT), mille tõttu Aedes aegypti hulk vähenes tunduvalt. Seevastu teine moskiito liik Aedes albopictus oli sel ajal hulgaliselt esindatud. Uuringud näitavad, et La Reunioni CHIK viirusel esines E1 glükoproteiinis punktmutatsioon, mis suurendas tunduvalt Aedes albopictus`e nakatamisvõimet. Mutatsioon sisaldas endas 226.ndas positsioonis oleva aminohappe alaniini asendust valiiniga (E1-A226V). Aastaga suutis Aedes albopictus nakatada 1/3 La Reunioni saare elanikkonnast. Kuna Aedes albopictus`e nakatamisvõime ületas tunduvalt Aedes aegypti oma, muutus Aedes albopictus chikunqunya viirusele eelistatumaks ja surmavamaks haiguse levitajaks. [3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Chikungunya" (inglise keeles). WHO Media centre. Märts 2008. Fact sheet N°327. Vaadatud 20.10.2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ "Chikungunya fever" (inglise keeles). Centers for Disease Control and Prevention. 22.mai 2012. Vaadatud 20.10.2013.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|Aeg=(juhend)CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 3,17 3,18 [www.chikungunyavirusnet.com "Chikungunya Virus Net"] (inglise keeles). Vaadatud 20.10.2013.
{{netiviide}}: kontrolli parameetri|URL=väärtust (juhend)CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ "What is Chikungunya?" (inglise keeles). News-Medical.Net. Chikungunya History. Vaadatud 20.10.2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Vanessa Ngan (2008). "Chikungunya fever" (inglise keeles). DermNet NZ. Where does chikungunya fever come from and how is it spread?. Vaadatud 20.10.2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ "Chikungunya virus strain LR2006_OPY1, complete genome" (inglise keeles). National Center for Biotechnology Information. NCBI/ GenBank accession no. DQ443544.1. Vaadatud 20.10.2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 7,0 7,1 "Chikungunya" (inglise keeles). Vaadatud 20.10.2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ ="CHIKUNGUNYA – Fact Sheet Information for the General Public" (PDF) (inglise keeles). National Center for Emerging and Zoonotic Infectious Diseases. Vaadatud 20.10.2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 9,0 9,1 "Chikungunya fever" (inglise keeles). Centers for Disease Control and Prevention. 22.mai 2012. Symptoms and Treatment. Vaadatud 20.10.2013.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|Aeg=(juhend)CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ Dr. Nitin S. Dhole (2012). "Chikungunya" (inglise keeles). Sushanti Homeopathy Clinic. Vaadatud 20.10.2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)