Paratsetamool

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Paratsetamool
Süstemaatiline (IUPAC) nimi
N-(4-hüdroksüfenüül)etaanamiid
Identifitseerimine
CAS-i number 103-90-2
ATC-kood N02BE01
DrugBank DB00316
Keemiline info
Keemiline valem C8H9N1O2
Molaarmass 151.163 g/mol
Farmakokineetiline info
Biosaadavus 63-89%

Paratsetamool (lad paracetamolum) ehk atseetaminofeen on ravim, mis kuulub teiste analgeetikumide ja antipüreetikumide farmakoterapeutilisse rühma ja mille toime on suunatud närvisüsteemile.

Paratsetamooli kasutatakse palaviku alandamiseks ning peavalu ja teiste nõrkade valude raviks. See on mitme külmetuseravimi peamine toimeaine.

Paratsetamooli antidoot on N-atsetüültsüsteiin.

Nimetused ja tähised[muuda | muuda lähteteksti]

Paratsetamool on ravimi geneeriline nimetus.

Kasutatakse ka nimetusi 4-atseetamidofenool, 4-atseetaminofenool, 4-atsetüülaminofenool, 4-hüdroksüatseetaniliid, atseetaminofeen, atsetüül-P-aminofenool, N-atsetüül-4-aminofenool jm.[1]

CAS-i registreerimisnumber on 103-90-2.

Paratsetamooli keemiline valem on C8H9NO2. IUPACi nomenklatuurile vastav nimetus on N-(4-hüdroksüfenüül)etaanamiid.

Paratsetamool kuulub farmakoterapeutilisse rühma teised analgeetikumid ja antipüreetikumid, ATC-kood N02BE01.

Ravis[muuda | muuda lähteteksti]

Näidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Paratsetamoolil on valu vaigistav, palavikku alandav ja väga nõrk põletikuvastane toime. Analgeetilise ja palavikku alandava toime täpne mehhanism ei ole siiani selge, tõenäoliselt pärsib paratsetamool prostaglandiinide sünteesi nii kesknärvisüsteemis kui ka perifeersetes kudedes.

Üleannustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Paratsetamooli liigtarvitamine võib kahjustada maksa.[2]

Ravimimürgistuse oht on suurem väikelastel. Surmavaks võivad osutuda nii terapeutiline üleannustamine kui ka juhuslik olmemürgistus.

Rootsis[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsis on käsimüügiravimid alates 2009. aastast müügil poodides ja bensiinijaamades. Aastas saab seal paratsetamoolimürgistuse kuni 4400 inimest. Sagedaste paratsetamoolimürgistuste tõttu otsustas Rootsi ravimiamet lubada paratsetamooli müüki alates 1. märtsist 2015 ainult apteekides.[3]

Kõrvaltoimed[muuda | muuda lähteteksti]

Osa uuringuid on leidnud, et atseetaminofeen võib sekkuda hormoonide toimesse ja raseduseaegne kokkupuude selle ainega võib loote aju arengut mõjutada. Taanis aastatel 1996–2002 läbi viidud sünnikohordi uuringus, millesse kaasati 64 322 vastsündinut koos emadega. Uuriti raseduseaegse atseetaminofeeni tarvitamise seost aktiivsus- ja tähelepanuhäire ja sellega sarnaste sümptomite ning hüperkineetiliste häirete esinemisega lastel. Atseetaminofeeni rasedusaegne tarvitamine põhines osalejate edastatud andmetel ja seda tarvitas rohkem kui pool vastanutest. Leiti, et ema rasedusaegne atseetaminofeeni tarvitamine suurendab lastel aktiivsus- ja tähelepanuhäire sümptomite ja hüperkineetiliste häirete tekkimise riski.[4]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Atseetaniliid oli esimene aniliini derivaat, millel avastati palavikku alandavad ja valuvastased omadused. A. Cahn ja P. Hepp võtsid selle 1886. aastal kasutusele antifebriini nime all. Kuid selle vastuvõetamatud kõrvaltoimed, sealhulgas tsüanoos, mida põhjustab methemoglobineemia, sundisid otsima vähem mürgiseid aniliini derivaate.

Harmon Northrop Morse oli paratsetamooli sünteesinud juba 1877. aastal Johns Hopkinsi ülikoolis 4-nitrofenooli redutseerimise teel koos tinaga tahkes etaanhappes, kuid alles 1887. aastal katsetas farmakoloog Joseph von Mering paratsetamooli ja sellele lähedast fenatsetiini patsientidel. Von Mering avaldas artikli oma katsete tulemustest alles 1893. aastal. Tema sõnul oli paratsetamoolil kerge kalduvus tekitada methemoglobineemiat, aga fenatsetiinil mitte.[5] Sellepärast loobuti kiiresti paratsetamoolist ja selle asemel hakati katsetama fenatsetiini.

Fenatsetiini hakkas kohe tootma ja müüma ravimitootmisettevõte Bayer. Järgmistel kümnenditel oli fenatsetiin mitmesuguste peavaluravimite põhiline toimeaine. Need sisaldasid sageli veel aspiriini, kofeiini ja mõnikord barbituraate. Mõnevõrra vähendas fenatsetiini populaarsust aspiriini levik, mille avastas 1899. aastal Heinrich Dreser.

Von Meringi väiteid usuti üle poole sajandi, kuni 1947. aastal hakati uurima atseetaniliidi ja paratsetamooli metabolismi. David Lester ja Leon Greenberg avastasid, et laborirottidel ei põhjustanud suurtes kogustes paratsetamooli manustamine methemoglobineemiat. 1948. aasta septembris kinnitas seda Bernard Brodie, Julius Axelrodi ja Frederick Flinni sõltumatu uuring, milles leiti, et paratsetamool on sama tõhus valuvaigisti kui selle eelkäija.

Paratsetamool tuli turule kõigepealt USA-s 1953. aastal, Suurbritannias aga 1956. aastal.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "103-90-2". Chemical Book. Vaadatud 26.1.2022.
  2. "Paratsetamool võib olla arvatust ohtlikum: kliinik.ee". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. detsember 2012. Vaadatud 10. oktoobril 2011.
  3. Rootsis keelati paratsetamooli müük poodides ja bensiinijaamades, Õhtuleht, 13. märts 2015
  4. Liew Z, Ritz B, Rebordosa C, Lee PC, Olsen J, Acetaminophen use during pregnancy, behavioral problems, and hyperkinetic disorders., JAMA Pediatr. 2014 aprill;168(4):313-20. doi: 10.1001/jamapediatrics.2013.4914, [2017, veebruar 25]
  5. Nienstedt, W., Rautiainen, E., Salmi, U. (2004). Ootsind, S., Trapido, L. (toim). Meditsiinisõnastik (2 ed.). Tallinn: Kirjastus Medicina. Lk 472. ISBN 9985-829-55-7.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]