Disputatsioon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disputatsioon 1523. aastal Zürichis. Reformatsiooni ideede väljakujunemisel ja levikul mängisid disputatsioonid väga olulist rolli

Disputatsioon on mõiste, mida kasutatakse eelkõige keskaegsete ja varauusaegsete akadeemilise väitluste kohta.

Tänapäevane väitekirja traditsioon on arenenud välja varauusaegsetest akadeemilisest väitlusest ehk disputatsioonist (ladina keeles disputatio, dissertatio). Keskajal peeti ladinakeelseid väitlusi valdavalt õpetamise ja vaidlusküsimuste lahendamise eesmärgil, varauusajal kujunesid välja väitlused kraadi saamiseks (disputatio pro gradu). Keskaegse väitluse taust omakorda on antiigi õigusteaduslikes, filosoofilistes ja teoloogilistes vaidlustes.

Antiik[muuda | muuda lähteteksti]

Disputatsioonid kui avalikud väitlused probleemsete küsimuste üle saavad alguse Kreeka kultuurist. Aristotelese järgi on Zenon Eleast (ca 490 eKr) nii filosoofilise dialektika kui ka dialoogi žanri leiutaja. Sokrates kasutab seda meetodit küsitledes Ateenlasi ja eeldatavalt peeti ka Platoni akadeemias disputatsioone filosoofiliste küsimuste üle. Dialektiline vaidlus jääb ka hilisematel sajanditel akadeemilise koolituse oluliseks komponendiks, mida saab järeldada Cicero teostest "De finibus" ja "Tusculanae disputationes". Ka Plutarchos kirjeldab oma teostes akadeemilisi disputatsioone.[1] Kristliku kultuuriruumi võetakse see meetod üle – nii nt on Augustinus on kirjutanud ja pidanud mitmeid disputatsioone.

Keskaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Keskajal pandi disputatsioonide teesid tihti enne selle toimumist avalikult välja. Sageli kinnitati neid kiriku uksele. Nii esitas ka Martin Luther vastavalt tavale oma 95 teesi enne dispuuti avalikult kõigile tutvumiseks

Keskaja ülikoolides arenevad välja peamised akadeemilise väitluse alaliigid ja disputatsioonidel arutatakse nii juriidilisi, teoloogilisi kui ka meditsiinilisi ja filosoofilisi küsimusi. Kõige olulisemaks kujuneb korraline disputatsioon (disputatio ordinaria). Väitlus oli üles ehitatud dialektika reeglitele ja oli avatud kõigile üliõpilastele ja õpetajatele ning võttis väitluse aluseks enne väljakuulutatud teema. Vaidlusteemad (teesid) võidi avalikult välja panna kõigile tutvumiseks disputatsioonile eelneval pühapäeval ülikooli kirikus. Selline teguviis peegeldub näiteks Martin Lutheri 95 teesi väljapanekus kiriku uksele. Disputatsiooni osalejad olid eesistuja (praeses), respondent (respondens) ja oponent (opponens). Sageli lõppes selline avalik disputatsioon eesistuja kokkuvõtva hinnanguga, kumma poole argumendid olid veenvamad. Sellisest disputatsioonist kujunes loengute kõrval teine keskne õpetamise ja hiljem ka eksamineerimise vorm. Lisaks avalikele disputatsioonidele kõigile ülikooliga seotud inimestele pidasid paljud magistrid ka privaatdisputatsioone vaid oma üliõpilastele. Neid peeti avaliku dispuudi harjutamiseks või keerulisemate teemade läbi arutamiseks.[2]

14. sajandi alguseks kujunevad populaarseks nn disputatsioonid vabal teemal (disputatio de quodlibet). Erinevalt korralistest disputatsioonidest on de quodlibet väitlused teemade üle, mis on varem välja kuulutamata ning sellistel dispuutidel osalesid sageli ka inimesed väljastpoolt ülikoole.[2] Need kujunevad intellektuaalselt olulisteks sündmusteks, mille käigus näitavad ülikoolide magistrid oma oskusi improviseerida ja mille käigus väideldakse sageli ka uute, probleemisete või ka meelega jaburalt püstitatud küsimuste üle. Nii näiteks esitab Bath'i Adelard küsimuse, "miks inimestel ei ole sarvi"? Disputatsioonid kujunevad üheks oluliseks avaliku esinemise vormiks, nt korraldatakse disputatsioone erinevate religioonide vahel. Giovanni Pico della Mirandola esitas oma vaated religiooni, filosoofia ja maagia kohta kõigepealt samuti 900 teesina disputeerimiseks. Disputatsiooni olulisusest annab tunnistust ka asjaolu, et protestantliku reformatsiooni ideed kujunesid välja ja täpsustusid disputatsioonides.

Varauusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Academia Gustavianas Heinrich Oldenburgi eesistumisel esitatud füüsikaline disputatsioon tule kohta, tiitelleht, 1633

Varauusaegne disputatsioon jätkab keskaja traditsioone, muutudes oluliseks eksamineerimise vahendiks.[3] Ülikoolide konstitutsioonid (nt Academia Gustaviana Tartus) sätestavad, et korralistel disputatsioonidel on üliõpilaste osalemine kohustuslik ning iga professor peab pidama aastas soovitavalt 2 avalikku disputatsiooni.[4] Erinevalt tänapäevasest dissertatsioonist kirjutas varauusaegse disputatsiooni valmis üldjuhul eesistuv professor ja üliõpilase ülesandeks jäi näidata oma väitlusoskust ja kaitsta esitatud teese. Kui keskajal oli disputatsioon eelkõige suuline, siis trükikunsti kättesaadavusega seoses hakkavad ülikoolide statuudid sätestama, et kõik disputatsioonid tuleb enne nende pidamist trükkida ja osalejatele välja jagada.[4] Kui keskajal kinnitati avalikult teadetetahvlile välja enamasti vaid ühest või paarist lausest koosnevad teesid, siis nüüd lisanduvad teesidele ka pikemad kommentaarid. Disputatsioonide maht oli siiski varauusaegsetes ülikoolides (sh Tartus) üldjuhul kaks kuni kolm paberipoognat, st 16–24 lehekülge, aga esineb ka oluliselt pikemad tekste.[5] Disputatsiooni trükkimiskulud pidi kandma üliõpilane. Protestantlikes ülikoolides kujunevad trükitud disputatsioonid omalaadseks žanriks, kus autorid tänavad eessõnas oma patroone ja toetajaid, kuhu kirjutavad kaasprofessorid ja üliõpilased gratulatsioone, juhuluuletusi ja mida saadetakse oma toetajatele ja ka teistesse ülikoolidesse.[6] Varauusaegseid disputatsioone võib paljuski pidada 18. sajandil välja kujunenud teadusartikli eelkäijaks. Nii näiteks on Immanuel Kant oma filosoofia piirjooned visandanud kõigepealt just inauguraaldissertatsioonis 1770. aastal. Varauusaegne disputatsioon oli jätkuvalt eelkõige ladinakeelne, kuid leidub (nt ka Tartus) kreekakeelseid disputatsioone ja perioodi lõpupoole ka rahvakeelseid (nt saksa, rootsi).

Kirjanduses[muuda | muuda lähteteksti]

Umberto Eco romaani "Roosi nimi" tegelased tulevad kokku kloostrisse, sest seal on plaanis disputatsioon frantsisklaste ja paavst Johannes XXII saadikute vahel.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Lim, Richard (1995). Public disputation, power, and social order in late antiquity. ISBN 978-0-585-16041-2 978-0-520-08577-0. 
  2. 2,0 2,1 Novikoff, Alex J. The Medieval Culture of Disputation: Pedagogy, Practice, and Performance. University of Pennsylvania Press. p. 141–147. ISBN 978-0-8122-0863-4. 
  3. Chang, Ku-ming (2004). "From oral disputation to written text: The transformation of the dissertation in early modern Europe". History of Universities 19 (2). 
  4. 4,0 4,1 Tartu Ülikooli ajaloo allikaid. Quellen zur Geschichte der Universität Tartu (Dorpat). I, Academia Gustaviana : a) Urkunden und Dokumente. Juhan Vasar (ed.). Tartu: Tartu Ülikool. 1932. p. 50. 
  5. Tartu Ülikooli trükikoda 1632–1710: Ajalugu ja trükiste bibliograafia = Druckerei der Universität Dorpat 1632–1710: Geschichte und Bibliographie der Druckschriften. Ene-Lille Jaanson (ed.). Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu. 2000. ISBN 9985-874-14-5. 
  6. Friedenthal, Meelis; Piirimäe, Pärtel (2015). "Philosophical Disputations at the University of Tartu 1632–1710: Boundaries of a Discipline". Studia Philosophica Estonica 8 (2): 65–90. ISSN 1736-5899. doi:10.12697/spe.2015.8.2.03. Vaadatud 30.08.2016.