Seesus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Seesus (uusladina keeles haecceitas, saksa keeles Dieses-Sein ehk Diesheit, soome keeles tämyys) on keskaja filosoofias Johannes Duns Scotuse ja tema järgijate poolt ladinakeelsest sõnast haec ('see') tuletatud uudissõna, millega tähistati üksiku objekti erilisust (partikulaarsust, individuaalsust), see tähendab niisuguseid omadusi või jooni, mis teevad objektist indiviidi.

Üksiku (das Einzelne) enda üle ei ole võimalik teaduslikult arutleda (individuum est ineffabile).

Seesuse-õpetuse tuumaks on mõte, et individuaalne eksistents ei ole puudus, vaid täiuslikkus (Vollkommenheit). See on kordumatu ja eriline. Indiviidi (individuum) puhul on võimalik unikaalsele üksnes osutada: "see seal". Seesuse mõiste kaudu sai sinnani teisejärguliseks peetud individuaalsus suurema kaalu. Indiviid (das Individuum) on iseseisev reaalsus, mitte tuletatav tõsiasi (weiter nicht ableitbare Tatsache).

Aquino Thomas mõistis individuaalsust (das Individuelle) üldisuse erijuhuna (Spezialfall des Allgemeinen).

Seesuse vastandiks oli missus (Quidditas), millega tähistati objektide klassi üldisi omadusi.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]