Lahesõda

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt II lahesõda)
Lahesõda
Toimumisaeg
  • Kuveidi invasioon
  • 2.–4. august 1990
  • Operatsioon Kõrbetorm
  • 17. jaanuar – 28. veebruar 1991
  • (1 kuu, 1 nädal ja 4 päeva)
Toimumiskoht Iraak. Kuveit, Saudi Araabia, Iisrael ja Pärsia laht
Tulemus

Koalitsioonivägede võit

Osalised
Iraak
Väejuhid või liidrid
Väeüksused
956 000, sh 700 000 USA sõdurit[3] 650 000
Kaotused
  • Koalitsiooniväed:
  • 292 langenut (147 lahingus)
  • 776 haavatut
  • 31 tanki
  • 32 Bradley rauterit
  • 1 M113 soomuk
  • 2 Warrior soomukit
  • 1 suurtükk
  • 75 lennukit
  • Kuveit:
  • 4200 langenut
  • 12 000 vangilangenut
  • u 200 tanki
  • 850+ muud sõidukit
  • 57 lennukit
  • 17 laeva uppunud, 6 kaaperdatud
  • 20 000–35 000 langenut
  • 75 000+ haavatut
  • 3700 tanki
  • 2400 soomukit
  • 2600 suurtükki
  • 110 lennukit (+ 137 Iraani põgenenud lennukit)
  • 19 laeva uppunud, 6 said kahjustada

  • Kuveidi tsiviilisikud:
  • 1000+ hukkunut
  • 600 teadmata kadunut
  • Iraagi tsiviilisikud:
  • u 3664 hukkunut

Lahesõda oli sõda Ameerika Ühendriikide juhitud 35 riigist koosnenud koalitsioonivägede ja Iraagi vahel 2. augustist 1990 kuni 28. veebruarini 1991, mille põhjustas Iraagi sissetung Kuveiti.

1990. aasta 2. augusti hommikul tungisid Iraagi rahvusväeosad Kuveiti ja annekteerisid riigi.[4] ÜRO käivitas selle pärast operatsiooni "Kõrbekilp" (Desert Shield), et Iraagi väed ei vallutaks Kuveidi naftarikast naabrit Saudi Araabiat. USA ja tema liitlased vabastasid Kuveidi 1991. aastal operatsiooni "Kõrbetorm" (Desert Storm) käigus.

Sõja eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Iraani-Iraagi sõja tulemusena oli Iraak suurendanud oma vägesid 240 000 mehelt 1,2 miljonini.[5] Samuti oli riik suurendanud välisvõlga 50,5 miljardi dollarini, mis ületas sisemajanduse kogutoodangut kolm korda. Üks suurimaid võlausaldajaid oli Kuveit 14 miljardi dollariga. Lisaks sellele oli väldanud kauaaegne piiritüli, mis oli alanud juba Osmanite riigi ajal selles piirkonnas.[6] Need asjaolud mängisid rolli kaheaastase pausi vältel, mis jäi Iraani-Iraagi sõja ja Kuveidi okupeerimise vahele.

1990. aasta Kuveidi kriis oli eelnenud saja aasta kestel juba kolmas. Esimene oli toimunud 1897. aasta juulis ja teine 1969. aasta juunis. Lisaks oli olnud veel "poolkriis" (semi-crisis) 1939. aasta märtsis. Kõik see süvendas Iraagi ja Kuveidi vahelist konflikti.[5]

Konflikti algus[muuda | muuda lähteteksti]

2. augusti 1990 hommikul okupeerisid Iraagi rahvusväeosad Kuveidi. Sellele vastas ÜRO operatsiooniga "Kõrbekilp". 7. augustil algas USA vägede liikumine konfliktipiirkonda. ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid 660 ja 662 mõistsid hukka Iraagi invasiooni Kuveiti ja nõudsid kohest annekteerimise lõpetamist ja väeosade väljaviimist Kuveidi territooriumilt. 20. augustil kirjutas president George H. W. Bush alla riikliku turvalisuse direktiivile nr 45 "USA poliitika vastuseks Iraagi invasioonile Kuveiti". See direktiiv sõnastas USA eesmärgid ja sisaldas nõudeid Iraagile, näiteks "nõuame kohest, täielikku ja tingimusteta Iraagi vägede väljaviimist ning Kuveidi legitiimse valitsuse taastamist". Sõda algas 17. jaanuaril 1991, kui koalitsiooniväed korraldasid lauspommitamise.[7]

Koalitsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Iraagi vastu moodustati koalitsioon, kuhu kuulus 39 riiki: Afganistan, Araabia Ühendemiraadid, Argentina, Austraalia, Bahrein, Bangladesh, Belgia, Egiptus, Hispaania, Holland, Honduras, Itaalia, Kanada, Katar, Kreeka, Kuveit, Lõuna-Korea, Maroko, Niger, Norra, Omaan, Pakistan, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Saudi Araabia, Senegal, Sierra Leone, Singapur, Suurbritannia, Süüria, Taani, Tšehhoslovakkia, Türgi, Ungari, USA ja Uus-Meremaa. See oli kõige suurem koalitsioon pärast Teist maailmasõda.

NSV Liit, mille poolt Eesti tollal okupeeritud oli, mõistis Iraagi sissetungi Kuveiti hukka, kuid ei osalenud koalitsioonis ja püüdis koalitsiooni vastulööki Iraagile takistada.

Koalitsioon pani välja peaaegu miljoni mehe suuruse armee. Selles oli 956 600 meest ja ligi kolmveerand (täpsemalt 73%) tuli USA-st. Koalitsiooni ülemjuhatajaks määrati USA kindral Norman Schwarzkopf.

Jaapan ja Saksamaa ei andnud koalitsioonile sõdureid, vaid raha, vastavalt 10 miljardit ja 6,6 miljardit USA dollarit.

Paljud koalitsiooni liikmed ei tahtnud sõdureid sõtta saata. Nad tundsid, et tegu on araabia maade sisemise konfliktiga, või ei soovinud USA mõju suurenemist Lähis-Idas. Lõpuks nad enamasti muutsid meelt, põhjuseks Iraagi sõjakus naabrite suhtes, majandusabi pakkumine, ähvardused majandusabi lõpetada või lubadused võlad tühistada.

Argentina oli ainus Ladina-Ameerika riik koalitsioonis ja vähem kui 10 aastat pärast Falklandi sõda oli Argentina Suurbritanniaga sõjas samal poolel. Argentina saatis sõtta 4 laeva.

Suuremad lahingud[muuda | muuda lähteteksti]

Koalitsiooniväed korraldasid üle saja tuhande missiooni, kasutades selleks üle 88 tonni laskemoona. Pommitamisega hävitati palju sõjalisi ja tsiviilsihtmärke. Iraagi valitsusel oli plaan, et nende ründamise korral ründavad nemad rakettidega Iisraeli, mida ka tehti. Iraagi rünnakutes Iisraelile hukkus 2 ja vigastada sai 230 inimest. See on suhteliselt väike arv, arvestades, et Iraak saatis teele 42 raketti. Kaitsmaks Iisraeli Iraagi rakettide eest, lähetas USA Iisraeli Patriot-rakettidega varustatud õhutõrjekompaniid.

29. jaanuaril ründasid Iraagi jõud Saudi Araabia linna Khafji ja okupeerisid selle. Khafji lahing kestis kaks päeva, kuni Saudi Araabia Katari ja koalitsiooni väeosad lõid Iraagi väed linnast välja. Mõlemad pooled kandsid raskeid kaotusi nii elavjõu kui ka varustuse osas.

Sõjalised uuendused[muuda | muuda lähteteksti]

Tänu GPS-i kasutuselevõtule ei pidanud koalitsiooniväed kasutama traditsioonilist sõjatehnikat. Enam ei olnud vaja loota teedele, vaid koostööle õhuluurega. Nõnda teadsid nad alati, kus vaenlane asub. Selle uuenduse abil võitsid nad lahinguid pigem manööverdades kui võideldes.

Tähtsat rolli mängisid ka täpsusrelvad, nagu näiteks rakett AGM-130. Uus tehnika võimaldas tekitada suuri kahjusid sõjaväeobjektidele ja samal ajal minimeerida kahjustusi tsiviilrajatistele. Juhitavaid rakette kasutati üha rohkem ja need moodustasid umbes 7,4% kõikidest rakettidest, mis tulistati Iraagi militaarobjektide pihta.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Miller, Judith. "Syria Plans to Double Gulf Force." The New York Times, 27. märts 1991.
  2. "Den 1. Golfkrig". Forsvaret.dk. 24. september 2010. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. jaanuar 2011. Vaadatud 1. veebruar 2011.
  3. Hersh, Seymour (2005). Chain of Command. Penguin Books. Lk 181.
  4. http://www.gwu.edu/~nsarchiv/NSAEBB/NSAEBB39/
  5. 5,0 5,1 Hiro, & Tenney. (2003). Desert Shield to Desert Storm: The Second Gulf War
  6. (Hiro & Tenney, 2003)
  7. http://www.defense.gov/news/newsarticle.aspx?id=45404